Kristi Reisel - Kuidas tappa bürokraati (Nelja Aastaaja Aed, 2025)

 

Jutuvõistluse teise koha tekst on lugu jaapani mütoloogia ainetel, aga seda tänapäeva võtmes, sidudes kokku yakuza ja bürokraatia. Noor kutt tahab saada kuulsaks palgamõrvariks - madal enesehinnang või moraalsed küsimused talle küll probleemiks pole. Selleks tahab ta liituda ühe kohaliku yakuza klanniga; tema pettumuseks saab ta proovitööks tappa ükskõik milline ametnik Statistikaametist ning selle kohta saada ametlik teadaanne. 

Suvaliselt valitud ametnik aga ei kipu siitilmast lahkuma. Kollanokast palgamõrvarile teeb aga paralleelse tööpakkumise munk - jällegi seal Statistikaametis tuleks üle anda mingile ülemusele üks paber. Munga poolt eriliselt pühitsetud paber. Kollanokk püüab nüüd mõlemat ülesannet omamoodi ühendada … ja avastab bürokraatliku aruandluse põrguliku mõju.

Tekst on paralleel autori teisele jutuvõistluse tööle - siingi avastab peategelane korraga maailma printsiibid, mis kulisside taga töötavad. Muidugi, Tartu tekstis oli probleem enamvähem kontrollitav, siis siin tekstis on probleemi lahendus vähe küsitav (aruandluse teema sidumine mütoloogilise õudusega …). Aga noh, on arusaadav, miks žürii hindas seda Reiseli teksti kõrgemalt - ikkagi eksootika vs maavillane, ja muidugi see sünge lõpplahendus.

Olles lugenud Reiselilt mitut teksti, hakkasin nüüd mõtlema, kes võiks olla ligilähedane autor - pakuks ehk Ave Taavetit, kes vast niisamuti püüab midagi argist näha ja avada vähe teistsuguse pilguga. Nojah, Taavet küll vahel kasutab fantaasialikke võtteid ja jääb eestilikku ruumi, Reisel tegutseb ka teadusliku fantastika maailmas. Aga noh, selline mõtteuid.

Lembit Uustulnd „Avameri 2 : kalamehe mõrsja“, Varrak (2019)

Tegemist on Avamere triloogia teise osaga. Kuidagi läks kogemata nii, et kolmanda muljed said jagatud enne teist...

Raamatu alguses on nooruke kapten Jaak suutnud küll müüginormi ületada, aga mitte päris nii suurelt nagu ta ise sooviks. Püügireisi lõpuni jäävad loetud päevad, ees ootab dokkimine ja remonditööd Angolas Luandas ning meeskonna vahetus Kanaari saartel Las Palmases, mis kõiki meremehi rõõmustab, sest see on unistuste sihtkoht, kus kohapeal kulutamiseks väljamakstava valuuta eest nädalapüksikuid ja muud defkat kraami soetada, õllest ja igasugu öisest meelelahutusest rääkimata.

Kolhoosis on aga peainsener Kalle Karask ja püügiosakonna juhataja Olev Räim – mõlemad nutikad sellid ja viimane, nagu selgub, ka suurepärane kõikvõimalike varjatud andmete välja nuhkija ja osavalt ära kasutaja –, pingsalt ametis illegaalse babiidi nimelise metalli välismaale sahkerdamise afääri tagajärgedega ja muidu Kolhoosi asjade ajamisega, sest on vaja leida viise, kuidas normide osas silma paista ning viise, kuidas kolhoosi plaanimajanduslikest ressurssidest vajalikku kraami suunata, kuidas toota kraami, mille eest kallist valuutarubla teenida jne. Endine särav ja edukas esimees Aivar Sink aga maadleb nii vaimse ebastabiilsusega kui on ka hädas südametervisega mitmel tasandil – Anu on läinud, elu mõte näib olevat samuti kadunud. Küsimus, kas temast saab veel elulooma või mitte jääb lahtiseks.

Segadused peakontoris tingivad muidugi ka pisut segadusi suhtluses kalalaevadega ja nõnda, kuigi kapten Volmeri tubli hakkamasaamine uue rolliga on pälvinud igati tunnustust, saadetakse välja raadiogramm, mis Roobaku meeskonnale üsnagi nigelat valuutatasu lubab ja nõnda avaneb Jaagul veelkord võimalus selgroogu näidata – tema poolt saadetud vastuse krõbedust rõhutatakse korduvalt. Aga see on alles algus! Kui esimeses osas maadles Jaak ootamatult kaela sadanud kaptenikraadi väärimisega seotud kõhklustega ning suutis end ja püüki lõpuks enam-vähem jonksu saada, siis teises osas saab ta alles õieti hoo sisse, rakendades veelkord endale kaela sadanud nuhtlus-peidetudvarandus tüüpi akustiku suurepäraseid võimeid erakordse saagi püüdmiseks ja sealt omakorda kasutades pihku jäänud väärtkala võimalusi täies mahus ära nii baaslaevalt püügikviitungi väljakauplemiseks kui edaspidise natuurapistise vääringuna.

Dokk Luandas, kujuneb samuti ootamatuks katsumuseks, mis aga bondiliku aplombiga eeskujulikult lahendatakse nii, et mängus on ka järjekordsed kaunid ja hakkajad daamid ning loomulikult osav laveerimine erinevate bürokraatlike, militaarsete ja sahkerdavate osapoolte vahel. Kolhoosikohtoris jääb üle ainult imestada.

Katsumuste viimaseks tipuks on pompoliidi ehk poliitilise kasvatustöö eest vastutava isiku poolkogemata saatmine kalalaevale. Jaan Rang on sealjuures veel haruldus pompoliitide seas – tema nimelt on sellisest puust mees, kes tõsimeeli ja truusüdamlikult ka usub kõigesse sellesse, mida ta räägib. Imemees Jaak, aga suudab sellestki nuhtlusest vastu ootusi parima välja pigistada…

Samal ajal areneb muidugi edasi ka „Kalamehe mõrsja“ liin, kapten Volmer muretseb aeg-ajalt tema hoolde usaldatud saadetise üle ning kuival maal üritab Major Loogan täielikus salastuses ülejäänud kolleegide eest tasapisi asjade jälile jõuda, samas kui Olev Räimel on kindel kahtlus, et mängus peab olema midagi tõsisemat kui tühipaljas babiit, mille välismaale sahkerdamine on üsnagi ebatähelepanuväärne viis välishüvesid teenida, millega tegelevad ju kõik…

Muus osas jätkuvad raugematu hooga pootsmani saare murdes lorijutud.

Ühesõnaga, sujuv jätk esimesele osale, selgub ka, et kes või mis see kalamehe mõrsja siis õieti on, suurele saladusele liigutakse vähehaaval lähemale ning kapten Jaagu tegutsemisest on lust lugeda. (Ja väikemees, loomulikult, ei jää niisama lihtsalt lebama, kuigi … pärast sellise raamatu lugemist, kus valdav osa tegevusest selles seisnebki, tundub see nüüd juba nagu nii põgusa osana, et tea, kas tasubki mainida).

„Anatoli Jurjevitš,“ pöördus Volmer naljatamisi baasi ülema poole, „millega te nüüd koju lähete?“ Teise järgu kapteni nägu väljendas imestust. Ta jättis isegi leivakoorukese närimise pooleli, pühkis puru huultelt ja päris:

„Jaak Aleksandrovitš, millest te räägite?“

„Ma mõtlen seda eileõhtust kingituselugu.“ Karpov vaatas arusaamatuses ühe ja siis teise mehe otsa. „Millise kingituse lugu?“ päris ta.

„Suure sõpruse tagatisena kinkisite eile õhtul oma reidikaatri mulle. Kuidas te nüüd koju saate? Kas viskan teid ise ära?“ jätkas Volmer võõra lollitamist. Küsivalt vaatas Karpov endist relvavenda, ajas silmad suureks ja päris sosinal:

„Kuule, kaptenleitnant, kas ma tõesti kinkisin oma kaatri ära?“ Rjabuškin noogutas ja lisas:

„Anatoli Jurjevitš, mitte üksi kaatri. Te lubasite baasist tuua lisaks kaks automaati ja kasti granaate.“ Teise järgu kapten vajus näost ära ja jäi murelikult otsmikku käele toetades lauda põrnitsema:

„Seda ma mäletan, et me laulsime „Siin Siberis Baikali taga …“. Aga millal ma kaatri ära kinkisin, vaat see mulle küll ei meenu.“ Nukralt sügas Karpov otsmikku: „Muidugi, kaptenleitnant, kui sina ka tunnistad, küllap siis nii oli.“ Otsustavalt ajas mees end sirgu ja kuulutas paatosega: „Kui ohvitser lubas, siis ohvitser täidab – kaater on teie, Jaak Aleksandrovitš.“ (umbes 89% juures Ellus)

Lembit Uustulnd “Avameri 3 : Naerukajaka nutt“, Varrak (2020)

Olla kahte tüüpi inimesi – ühed, kes leiavad, et naerukajaka häälitsus kõlab nagu naer ja teised, kelle jaoks täpselt seesama heli kostab nutu moodi. Eks siis triloogia viimases osas enam-vähem selgu, kes mis masti inimene on…

Kapten Jaak saab sooritada veel viimased osavad imeteod, ehk osavad manöövrid kapteniametis, rakendades ära nii tutvusi, kui enese juhtimise alla sattunud inimestest parima välja meelitamist. Tegelikult oli see vist juba ka läbivalt eelmistes osades, aga vanaisa (või onu, või isa?) õpetussõnad „Sina, Jaak, sunni ennast nüüd kangesti rahulikuks“ tunduvad ühed väga kasulikud õpetussõnad olevat nii fiktiivsele algajale kaptenile kui ka lugejale päriselus rakendamiseks.

Kuival maal hakkavad vaikselt aimuma selle suuremat sorti jama tagamaad. Pikisilmi oodatakse ka kapten Jaagu (ning olulist infot sisaldava filmilindi) naasmist, mis omakorda jälle kolhoosirahvast imestama paneb, et on alles tähtis sell see Jaak – saab laevaga igasugu jamadest naginal läbi ja siis veel käivad kõiksugu kõrged ametimehed tema saabumise järele pärimas..

Aga eks kolhoosnikel ole muidugi üldiselt vähe aega Jaagu üle pead murda, sest igasugu jamasid ja sekeldusi, nagu kõrgete ministeeriumiprouade-preilide sõprusvisiit ja sellega kaasnevad täiendavad kumud uutest tuultest ja salapärastest enesetappudest. Loomulikult kestab jätkuvalt ka kolhoosiesimehe ebastabiilne seisund ning mitte pole selge, kuhu asjad niiviisi välja jõuavad.

Kaukaasia muskel, kes tegelikult juba eelmises osas enesest märku andis, on nüüd asunud endast ja oma soovidest agaramalt märku andma – nõnda saab näha ka põnevust ja tagaajamist Loksatagustes Pärispea metsades, kus Volgad möirgavad, Nivad undavad ja Žigulid kimavad. Noh, kas just mitmuses, aga… Ka Kalamehe mõrsja osas läheneb selgus ja major Loogan tõmbab vaikselt otsi kokku võttes viimaks ka viimase hädavariandi kontaktnumbril ühendust ja nõnda saab lugejagi jälle mõne tegelase kohta üht-teist uut teada.

Kapten Jaak, aga veab õnneka ja nutika kangelaskuju rolli lõpuni välja ning kes teab, võib-olla ükskord juhtub ka rannakirjanduses ime ning erinevalt „Näkimadalate“ Getterist ja tolle naabripoisist või „Avamere“ Illust ja Ralarist juhtub nõnda, et ükskord saavad ka naabripoiss ja naabriplika õnnelikult kokku. Ent sellest muidugi enam ei räägita.

Nagu eelmisteski osades on ka siin raamatu vahel illustreerivaid fotosid päris kalalaevadelt ja tuleb tunnistada, et neid on ju päris huvitav vaadata. Kogu suur KGB operatsioon ja salakaubitsemiseafäär jääb muidugi mõnevõrra skemaatiliseks, aga ega see muidugi põhiteema ju polnudki, põhiline on ikka kalapüük ja kolhoosielu, ning kui tahta optimistlikumalt vaadata, siis las peategelane olla ikkagi rohkem too Jaak ja kõik muu on lihtsalt see elu nagu see õnneka inimese ümber ikka tasakaalu mõttes lainetama peab.

Tsitaadi unustasin ainult enne tagastamist välja kirjutada ja ELLUs seda ka millegipärast pole. Noh, jäägu siis see kangesti rahulikuks sundimise soovitus…

Ilja Ilf, Jevgeni Petrov - Õilis isik (2021)

 

Aastaid tagasi olen esmaväljaannet lugenud, uuesti lugedes tuli pähe paratamatult mõte, et kui vähe ikka satiir või huumor üleüldiselt säilib (no kes jaksaks üle lugeda nõukogude ajal ilmunud kümneid ja kümneid eestikeelseid huumorikogumikke). Aga see tekst on üldiselt ajatu ehk kirjeldab igati kenasti inimeste nõmedust (no finaal läheb küll vähe sotsrealismi paatosesse). Ühtegi positiivse programmiga tegelast polegi nagu välja tuua, kõik on ühel või teisel viisil nurjatud, vist. Ja nii jääbki gorilla banaanidest ilma.

Inimlikku nõmedust on siin muidugi ka oma ajastule omaselt, miks näiteks ametnikest salapere varjab oma abielu, mille tulemusel siis vanemad ja laps elavad kõik eraldi ja saavad salaja kokku. Või jant Filjurini üüritoaga ning üürija rasedusega seoses - see, et viimaseid päevi rasedat naist ei märgata ta õnnistatud olekus, on, noh, veider. Rääkimata siis töö- ja ärielu eripäradest, kus topeltmoraal ongi elukoralduse vereringe.

Seega võib vaid ette kujutada, millist üleliigset stressi tekitab Nähtamatu võimalik töö- ja eraellu sekkumine - ja veider, et keegi ei oota temalt topeltmoraalile omast käitumist (muidugi, samas tema olekus puudusid materiaalsed ja ihulikud vajadused, see on ehk seletus). Selge, et niisugune häirija või korrarikkuja tuli viimaks eemaldada, ent nagu vana korra ihaldajad avastavad, siis täielikku naasmist enam polegi. Mis on muidugi utoopia - aga eks tegu on sellise riigikorra satiiriga, kus peab esinema mingisugune positiivne programm; nõukogude kord on ülim.

mööda netti

Helju Rebane - Õige valik (2021)

 

Kui raamatu lühematest tekstidest olen niivõrd-kuivõrd kirjutanud, siis siin räägiks veidi lühiromaanist “Altrus”. Tegu paistab olevat autorile südamelähedase teemaga, kuivõrd selle maailmaga on tal seotud mitmeid tekste - kasvõi kogumiku nimilugu (no see pole nii otseselt küll Altrusega seotud), ning debüütkogumikus “Väike kohvik” (mida olen lihtsalt läbi lapanud) ilmunud “Tühjad hinnasedelid” (“ü” vs “õ”!), “Egos või Altrus”, “Kõik võidavad”, “Sein”, “Vaikijate linn” ja “Väike kohvik” - nii pikka nimekirja nähes võib muidugi mõelda, et lühiromaan on suuresti kokku pandud varem ilmunud luudest. Eks paaril puhul tekkiski küsimus, et milleks nii pikad ja põhjalikud tagasivaated, võinuks ka … tempokamalt kulgeda.

Jutt on siis sellest, kuidas mineviku ja kohustuste eest põgenemine viib mehe linna, kus … on järjekordne veider elulaad, millega tuleb kohaneda. Kõik on reglementeeritud, aga samas kardetakse olla üdini aus üksteise suhtes (ja et tegu on ikkagi planeediga Altrus, siis idee poolest peaksid selle elanikud olema keskmisest altruistlikumad … aga see pole nii lihtne). Ning põgenemine osutub järjekordseks vangistuseks.

Tekst on enamvähem tragikoomiline, kui ka midagi positiivsemat jõuab arenema hakata, siis mineviku eest siiski pääsu pole. Lugu võiks nimetada strugatskilikuks - on isiksust kammitsev ühiskond, kus samuti võivad õide puhkeda erinevad helgemad hetked, kuni need saavad tagasilöögi ja kogemuse võrra rikkamana ollakse tagasi justkui alguses. Ja noh, mis sellest kogemusest siis õieti õppida on … kui midagi ei muutu.

Kui lühemaid tekste võis nimetada omamoodi pikendatud/laiendatud misogüünse maiguga anekdootideks, siis “Altrus” on mitme tooni võrra süngem ja lootusetum. Ulmekirjanduse Baasi järgi on see ilmunud juba 1989. aastal, sellest siis tugevad seosed autori debüütraamatuga ja ehk mõnevõrra teistsugusem toon kui praeguse raamatu lühemate juttude puhul. Igal juhul, omamoodi huvitav näide nõukogudeaegsest ulmest, mis ei kuulu küll huvitavaimate tekstide hulka, aga annab ikka miski kogemuse.

err kultuur

Kōbō Abe “Luitenaine”. Eesti raamat, Agu Sisaski tõlkes, 1968.

Esmaavaldatud on raamat  1962. aastal ja juba 1964. aastal on vändatud sellest ka samanimeline film (Suna no onna ehk Woman in the Dunes).

Minu jaoks on Abe selline kergelt muhe kirjanik, kuigi, ma saan aru, et Luitenaist on tegelikult ikka pigem painajalikus võtmes loetud (ka mustvalget filmi saadab pinev ja kurjakuulutav helitaust), mis sisu arvestades on kahtlemata muidugi kohane. Aga minu jaoks on tema tegelased piisavalt üldistatud, karikatuursed, et nende üdini inimnatuuriomast ja suurepäraselt edasiantud käitumist vaadates endamisi muheleda, et selline see inimene ju ongi.

Niki Junpei on elukutselt ametnik, kes vabal ajal harrastab entomoloogiat. Ühel saatuslikul nädalavahetusel otsustab ta siirduda otsima seninägemata variatsioone teatavat liiki kärbestest, keda usub kaardi pealt välja peidetud luidetelt leiduvat, sest ka liivast on ta endamisi palju mõelnud, seda uurinud ja tal on oma teooriad selle olemuse kohta ning usk, et just selles igimuutlikus keskkonnas võiks leiduda omapäraste kohastumustega liike.

Midagi omapärast ta neist luidetest kahtlemata leiabki, ent mitte uut putukaliiki vaid hoopis isevärki eluviisi – paistab, et liiv on hoopis kohalike külaelanike kohastumisvõime proovile pannud ja sellest on koorunud üks isevärki eksisteerimise viis labida ja kottide abil. Nobedaltloetavast ja psühholoogiliselt läbimõeldud, ent mitte elu eest inimhinge sisemisi peensusi lahkavas loos on mõnusalt kokku põimitud ohtralt küsimusi ja paralleele.

Luiteküla, kus suurest kodukohaarmastusest on jõutud esmapilgul absurdse elukorralduseni, kus pool külast elab majades, mille luide on ammugi alla neelanud, ent mis püsivad vaid nende elanike igaöise kaevetöö tulemusena, kus maja ümber ja peale kogunev liiv järjepidevalt kokku kogutakse ja ühistu poolt minema vinnatakse samas kui luide maja ümber aina kasvab ning maja aina sügavamasse auku jääb. Sellist iga hinna eest hukule määratud kodu külge klammerdumist võiks võrrelda iga hinna eest vana eluviisi ja traditsiooniliste väärtuste külge klammerdumisega ajal, mil sõjajärgne Jaapan juba täie hooga hoopis teistsuguse ühiskonnana edasi areneb. Noored ei taha arusaadavatel põhjustel külla jääda ja nõnda katsutakse puudujääki täita juhuslike võõrastega.

Külatagustel luidetel ekslemisega hiljapeale jäänud Niki Junpei juhatatakse abivalmis vanamehe poolt kohalikku kodusse öömajale. Omal vabal tahtel ronib ta köisredelist alla ühte augus asetsevasse majja ning sellega ongi ta iseenese teadmata küla poolt alla neelatud ja paika pandud. Niki võib karjuda hääle kähedaks väites, et erinevalt koerast ei saa teda, kui inimest niisama lihtsalt ketti panna. Et ta on ühiskonna liige (filmis loetleb Niki tegelane alguses luidetel uitamisest puhkepausi pidades ette aukartustäratavalt pika rodu erinevatest tõenditest ja tunnistustest, mida üks ontlik ühiskonnaliige oma eksistentsi erinevate tahkude tõestamiseks omama peab), et tal on töökoht ja identiteet, et see on kuritegu ja et teda tullakse kindlasti otsima. Küla aga vaikib. Sest nemad teavad paremini – bürokraatlik identiteet on vaid fiktsioon, see lendab laiali nagu liiv tuules kohe, kui taustsüsteem ära võtta. Ent füüsikaseadused ja bioloogia jäävad ning ega inimene siis koerastki nii palju enam ei erine, haukugu ta ise mis tahab  ...

Ka liiv ei hooli sellest, millised peened ja rafineeritud teooriad Nikil tema olemuse kohta on. Liiv lihtsalt ON ja inimesel oleks targem õppust võtta ja näib, et harimatud kohalikud on päris taiplikud õppurid.

Lõpuks võib tõdeda, et jah, kus iganes ja mis põhjustel me ka ei viibiks ja ei elaks, see, mis meid ümbritseb ja see mida me igapäevaselt teeme muudab ja kujundab inimest tema tahtest ja igasugustest inimese väljamõeldud reeglitest hoolimata. Raamatu alguses on lause „Mis lusti oleks põgenemisest, kui puuduks kartus, et sind karistatakse,“ mida ma ei suutnudki lõpuni lahti mõtestada. Ehk on see omamoodi kompliment külaelanike suurepärasele, loodusjõulikult ükskõiksele ja vääramatule „kasvatustööle“ – Niki põgenemiskatsetesse suhtutakse nagu leebe vanem suhtub mudilase katsetesse keelatud asju puutuda. Mitte keegi ei karista teda otseselt, ent kui tööd ei tee, ei tule vett. Kui sa põgened, siis püütakse sind lihtsalt pea sõbraliku iseenesestmõistetavusega kinni ja pannakse tagasi, kus on sinu koht.

Film järgib raamatut üsnagi täpselt, tegemist on vana ja mustvalge (1964) teosega, mis tänapäevasele vaatajale jätab tänu tolleaegsele kaadrite staatilisusele ja heliefektidele mulje pigem telelavastusest kui kinolinastusest, kuid ei ole sellegipoolest kaotanud vaadatavust või esteetilise nauditavuse aspekti. Vahekaadrid liivast on lummavad ning eriti just Luitenaise näitlejatöö muljetavaldavalt loomutruu. Filmiti seda päris liivaluidetel Kyuushuu saare läänerannikul.