Holly Black - The Poison Eaters and Other Stories (2011)

 

Jutukogu on küll lahterdatud väljaandja poolt puhtalt YA kirjanduseks, aga samas … mitmed siinsetest tekstidest on ilmunud nö tavalistes antoloogiates (Guran, Strahan, Hartwell-Cramer). Peategelased on tõepoolest igas loos kas teismelised või noored, kuid sellest hoolimata enamikel juhtudel kirjutatud täiesti loetavalt (ja plussiks seegi, et nii õhuke raamat ja meeldivalt suur tekst!).

Black on eelkõige (tume)fantaasia kirjutaja (kuigi mu esmatutvus temaga oli puhas ulmelugu), mis on tänapäevases kontekstis meeldivalt halli moraaliga (ja eks seetõttu ka puhuti seksuaalselt särtsakam). Mingil moel need tekstid pendeldavad tänapäevase fantaasiakirjanduse ja siis ehk paranormaalse romantika vahel (no nii palju, kui mõistan teiste blogide järgi selle viimase žanri olemasolu) - justkui autor võiks soovi korral kirjutada erinevatele lugejagruppidele.

Lugude keskmine on koguni 5 (võrreldes de Linti suurema ja nö emotsionaalselt lähedasema jutukogu keskmisega 4,8 näib see vähe ebaõiglane, aga selline see elu kord on).

• The Coldest Girl in Coldtown • 5/10

• A Reversal of Fortune • 4/10

• The Boy Who Cried Wolf • 5/10

• The Night Market • 5/10

• The Dog King • 6/10

• Virgin • 5/10

• In Vodka Veritas • 5/10

• The Coat of Stars • 4/10

• Paper Cuts Scissors • 5/10

• Going Ironside • 5/10

• The Land of Heart's Desire • 5/10

• The Poison Eaters • 6/10

Holly Black - The Poison Eaters (The Poison Eaters, 2011)

 

Raamatu nimilugu on vast ühtlasi ka parim tekst selles kogus; tegu on ehk tumefantaasia kanti muinasjutuliku looga neiust ja tema isast ja selle ambitsioonidest.

Oli kord kolm neidu, kes olid justkui õed, kuigi ühevanustena täiesti erinevad. Ja nende varaseimad mälestused iseendist olid õige häirivad - neid ümbritsesid surevad või surnud tüdrukud, ja nende juurde tuli mees, kes kutsus end nende isaks. Ja surma nägid need tüdrukud küllaga - iga inimene või loom või lind või putukas, kes neid puudutas, langes peale seda kokkupuudet peatselt surnuna maha. Kogu nende neidude elu oli kui üks … veider halb unenägu.

Kuid isal oli plaan neide naida nimekate ülikute poegadega. Ilus unistus, aga kaks õde on viimaks tüdinud sellest “elust” ja võtavad pigem endalt elu. Mis, nagu selgub, pole üldsegi lõplik lahkumine siit ilmast.

Allesjäänud õde viimaks põgeneb isa lossis, jõudes viimaks ühe õe peigmehe perele kuuluvasse lossi. Seal ootab teda isa, kes paneb kiiresti noored paari - seda siis esitades surnud õe pähe põgenikku. Värske abielumees sureb pulmaööl esimesest puutest.

Järgmine loss, järgmine surnud õe peigmees. Järgmine pulmaöö ja taas vale nime all kiirlesestumine. Isa viib ta viimaks ta õige peigmehe juurde … ja seal ootavad üllatused.

Toredalt mitmetasandiline tekst, siinses ülevaates jäi täiesti puudutamata raamjutustus. Väga sünge muinaslugu, mille puhul õiget eeskuju nagu ei meenugi (kas tõesti peaks Grimmide toodangut tundma süvitsi?).

Holly Black - The Land of Heart's Desire (The Poison Eaters, 2011)

 

Nagu siin kogumikus mitmel puhul on juttu olnud, siis muuhulgas eksisteerivad ka haldjad. Kes muuhulgas tegutsevad inimeste seas - või siis võtavad nende hulgast teenijaid. Et haldjad on teadagi üldjuhul surematud, siis nende ja inimeste eetilised tõekspidamised on mõnes punktis õige erinevad. Kuid nii nagu inimeste puhul, on haldjatelgi oluline teatud isiklik otsustusvabadus, teatud ehedus (mis muidugi haldjate puhul on teatud määral … ületatav võlujõu kasutamise läbi - aga see just võtabki eheduse ära; “kas ta hoolib minust päriselt või seetõttu, et ma sunnin teda?”).

Ühesõnaga, on noorevõitu (ehk siis mõned sajandid vana) haldjaülik, kes suhtleb New Yorgis ühe erilise ettekandjaneiuga - kes pole oma kohvikus ainus inimene, kel kokkupuuteid haldjarahvaga. Nii tekib kohviku omanikul korraga hea plaan oma äri päästmiseks, ta reklaamib seda kohvikut kui kohta, kus käivad haldjad. Ja kui see tõeline haldjaülik tuleb oma ihaldatud ettekandjaneiut otsima, siis tõepoolest, kohvik on rahvast täis ja kõik vaatavad ootusärevalt selle haldjaliku välimusega, ee, inimese poole.

Mis tekitab probleeme, kui külastajad pöörduvadki selle haldja poole ja jutustavad talle oma haldjakogemusi või müüte - ning korraga tuleb haldjale meelde üks kummaline mälestus oma lapsepõlvest, kui tema ja ta õe eest hoolitsev inimesest ori nende tõttu suri.

Mõneti üsna delintlik lugu (veider, et alles nüüd kogumiku lõpus midagi sellist pähe tuleb), kõik need erilised inimesed ja haldjad ja suurlinn ja küsimused lähedusest ja armastusest. Black ei ilusta kuidagi haldjarahvast, on teised õige tumedad tegelased.

Holly Black - Paper Cuts Scissors (The Poison Eaters, 2011)

 

Lugu noormehest, kes läks õppima raamatukoguhoidjaks, sest ta tüdruk jättis ta maha. Või õigemini, kelle tüdruk lahkus raamatusse (ja seda just vene romaani, mis on teadagi üks õnnetuste paraad). Noormees teab, et tal on üks võimalus neiuga kohtumiseks (no raamatust võis ta küll lugeda, kuidas ta seikles) ja selleks tuleb osaleda just ühel kindlal raamatukoguhoidja kursusel - kust igal aastal keegi kummaline mees palkab mõne õpilase, et see tema raamatukogu korrastaks.

Aga sel mehel on … kummaline raamatukogu, kus tegelased saavad südaöösel oma teostest nö välja astuda - ja nagu palgatuks osutunud noormees avastab, siis seeläbi on need romaanid õige segasteks muutunud - Sherlock Holmes ja Watson seiklevad Peeter Paani maailmas jms. Noormees viibki selle raamatu, kuhu ta elukaaslane on astunud, salaja sinna raamatukokku.

Igati fantaasiarikas lugu (ja lisaks veel retk kirjanduslukku), aga samas on see ikkagi inimestevahelistest suhetest - ega siis neiu puhtalt lugemismõnudest ajendatuna kadunud raamatusse.

Holly Black - In Vino Veritas (The Poison Eaters, 2011)

 

Lugu erakoolis õppivast poisist, kes igavusest teeb igasugu tempe (noh, eks see ole ka põhjus, miks ta sinna pandi). Et ta on pigem nohik, siis pole tal just märkimisväärset läbilööki vastassoo esindajatega - mis siis tuleb eriti teravalt esile, kui lähenemas on lõpuball ja ega tal pole sinna kaasa kedagi reaalselt kutsuda. Või kui ka on mõni võimalus, siis … tema meelest parem mitte. Koos sõbraga otsustavad nad hoopis balli toimumise ajal minna koolihoonesse läbustama.

Ent päev enne balli teatab sõber, et ta siiski läheb peole koos ühe seni ärapõlatud neiuga ja eks tallegi leiduks keegi. Noormees on sõbra reetlikkusest enam kui löödud ja otsustab siis ise üksi sisse murda ja nosu täis tõmmata. Sissemurdmine ja viina joomine õnnestubki, kuni ta joomaselt avastab, et seal peavad miskit kummalist riitust kooli ladina keele ringi osalised - kel on plaan ballil valla päästa dionüüslik orgia (mida siis muuhulgas filmida), mille lõpptulemuseks oleks menaadide hull möll. Noored keelesõbrad ja ladina keele õpetaja otsustavad säästa peategelast, kuid tal on siiski ees ebamugav valik.

Ehk siis üsna noortefilmilik lugu, koos mõnede orgialike elementidega. Eks selline lõpuballi värk on meelahutustööstuse jaoks üks lemmiktroope, Black lahendab selle vähe ulmelikumas võtmes.

Holly Black - The Night Market (The Poison Eaters, 2011)

 

Autori ootamatu käik Filipiinidele ehk siis lugu noorest neiust, kelle kaunis õde on korraga jäänud haigeks. Sest arvatavalt on selle põhjustanud armunud või pahane haldjas. Et vanemad on kodust eemal, peab siis inetu õde minema koos ohvrianniga selle haldja juurde.

Haldjas elab puu peal ning temaga saab kohtuda vaid pimeduses - nii juhtubki ning noormehelik haldjas ei huvitu mingist tervendamisest; küll aga pakub neiule puuvilja, mille söömine paneb sööja seda neidu armastama. Neiu on nördinud, et abi ei saanud, ning järgmiseks läheb täiskuuööl surnuaias toimuvale nõiaturul, et saada abi needuse mahavõtmisel. Ainult et … selle hind on liiga kõrge ja selle tagajärjel saaks tüdrukust endast midagi muud. Ja kes siis appi tõttab … 

Selline tänapäevane ja poolarmas lugu, kus neiu naksakus võlurahvaga suhtlemisel on ühtaegu plussiks ja miinuseks, või noh, vägagi riskantne. Siiski ei paku autor miskit masendavat lahendust (no vähemalt mitte otseselt, eks see ole tõlgendamise küsimus).

Holly Black - The Boy Who Cried Wolf (The Poison Eaters, 2011)

 

Omamoodi anekdootlik lugu nohikust poisist, kellele meeldib lugeda kõiksugu aimekirjandust. Suvevaheajal viivad vanemad pere Kariibi merele mitmeks nädalaks purjetama, ja noh, laevatekil saab muidugi mõnusalt lugeda. Muuhulgas loeb ta mingist valgest lillest, mille nuusutamine teeb su …libahundiks. Ja tõepoolest, ühel järjekordsel ilusal saarekesel, kus nad peatuvad, kasvabki rannal see lilleke.

Äkki on õde kogemata seda nuusutanud? Või hoopis vanemad? Mis ta siis teeb? Nemad ju ei tea sellise lille kõrvalmõjust. Ema kutsub teda laevale sööma ja ta pereliikmete silmad helgivad kuidagi imelikult. Poiss jookseb tagasi rannale ja joonistab ise seda lille. Järgneb see, mis järgnema peab. 

Et siis selline soojalt nihilistlik lugu lugemise ja sellega kaasneva maailma avardumise rõõmudest. Omal moel päris vaimukas.

Holly Black - A Reversal of Fortune (The Poison Eaters, 2011)

 

Lugu neiust, kes elab perega treileripargis ja kelle suvevaheaeg pole senimaani just kõige vingem. Suvetööks on miinimumtasu eest kommipoes töötamine, ja noh, treileripark on treileripark. Ja siis ühel päeval sõidab naabrimees otsa ta koerale, ning nüüd oodatakse tema järele, et koer magama panna. Neiu on … õige vihane.

Talle meenub päeval bussis kohatud imelik vanamees, kes pakkus talle, et võib teha neiule ükskõik mida. Neiu lähebki teda bussist otsima ja ühes peatuses ilmub vanamees bussi … ning on nõus koera päästma. Ja täiesti tasuta, kui neiu on valmis temaga võistlema oma valitud alal. Kaotuse korral saab vanamees (õigemini siis kurat) ta hinge. Neiu valib söömisvõistluse ning et ta töötab kommipoes, siis võisteldakse kummikommide söömises. Kurat on sellega meeleldi nõus.

Black kirjutab enamjaolt YA tekste ja eks see tekst oligi selline YA. Mitte et ma vabatahtlikult midagi sellist teist korda loeks, aga noh, eks see loetud ole.

Holly Black - The Dog King (The Year's Best Dark Fantasy and Horror, 2011)

Vahelduseks on päris mõnus lugeda puhast fantasyt, möll ongi siis miskite võimukandjate ja kummaliste elajatega. Jutt siis sellest, kuidas ühte (kauget-kauget) maad kimbutavad talviti hundikarjad, kes siis külmadel talvedel võivad terve küla maha murda (mis siis muidugi ei avastata enne kui talv läbi). Muidugi, kas tegu on ikkagi tavaliste huntidega, mõtisklevad kohalikud.

Selle kuningriigi linn on turvaliselt müüride taga peidus ja sinna hundid suurt ei tiku – seda enam, et õukond pigem laseb püüda hunte, et neid loomataplusteks aretada. Kuningas on koguni nii kõva sõna, et tal on isiklik hunt, kes temaga kõikjal kaasas käib jne. Mida aga avalikkus ei tea, et see kuninga hunt on … libahundist poisiohtu noormees, kes siis kuulab õukonnas pealt, mida salaja sosistatakse ja kannab siis kuuldut kuningale ette.

Siis aga … leitakse lossist purukskistud laps, ja hiljem veel mõned; kõigil hundile iseloomuliku puremisjäljed. Kuningas lubab, et kes selle hundi tabab, saab tema järel kuningaks (eks tal ole oma kindel favoriit niiehknaa). Mis, nagu selgub, pole üleüldsegi mõistlik pakkumine järglase leidmiseks (no tõesti, kui juba on niisugune libahundiprobleem).

Kui peaks tunduma, et jutustasin nüüd terve loo ümber, siis tegelikult jäid kõik kavalad asjad mainimata. Kes on see kuningas ja mis tegelased need libahundid õieti on ja miks neid lapsi tapma hakati. High fantasy või midagi, igal juhul igati psühhoanalüütiku lemmikunenägu. Sel teemal vast ei viitsiks romaani lugeda, küll aga on lühema jutuna igati sobilik.

Holly Black - Virgin (The Poison Eaters And Other Stories, 2011)

Black kirjutab enamasti sellist tumedamat YA fantasyt, seekord siis jutt noorukitest, kes elavad tänavatel - kas kodunt põgenenud või muidu üksi jäänud. Ja nagu selgub, on ühel noormehel ükssarvik, kes on teda saatnud poisi ema surmast saati. Teadaolevalt on ükssarvik kaaslaseks neile, kes on seksuaalselt süütud. Nojah, kuna loo peategelane on neiu, kes on sellest kummalisest noormehest sisse võetud, siis neiu võtab viimaks noormehelt süütuse (sest tegu on ikkagi YA ilmaga). Mistõttu noormehele näib, et ükssarvik jättis ta maha. Seepeale püüab noormees noorte heidikute ühiskonnaga ühineda, kuid…

Lugu kui selline on kenasti noortekirjanduse vaimus ning annab valusromantilise pildi kodust põgenenud noorte elust - seks, droogid ja rokenroll… kuid mitte nii kenas võtmes, eks tänavavabadusel on oma kibe hind. No ja boonuseks siis see ükssarviku teema - kuigi neid ei eksisteeri, nagu arvavad peategelane ja ta sõbrad.

Holly Black - Going Ironside (The Poison Eaters And Other Stories, 2011)

Noored haldjaneiud otsustavad inimmaailmast endale lapsed saada - no mitte varastamise läbi adopteerida, vaid ikka rasestudes. Ja eks “noored haldjad” on relatiivne mõiste, samahästi võivad nad olla tegevad juba kiviajast saati. Igal juhul, inimestemaailm on esmapilgul igati kole ja jäle - haiseb kui tõhk ning õhk ja toit on igati toksiline. Aga seks on okei, mehed on kepi nimel kõigeks valmis, kasvõi vägistamiseks. Kuid see pole peamine - nimelt mõnuained ruulivad. Ruulivad niimoodi, et haldjaneiud on kanepiuimas süstivad narkomaanid, nö parajad süstlahoorad.

Et siis selline mõrkjas lugu ideaalsest maailmast pärit olendite kokkupuutest inimkultuuriga. Haldjaneiud on ise nii lõbusad ja rõõmsad ja pilves, aga see näib üsna kiire allakäiguteele asumisena.

Holly Black - The Coat of Stars (Beyond the Woods, 2016)

Queerfantasy New Yorgi kostüümikunstnik Rafaelist, kes naaseb oma vanematekoju ning kohtub taas oma lapsepõlvepainajaga. Nimelt kaotas ta 14-aastasena oma noore sõbra Lyle’i, kellega ta pidi koos New Yorki põgenema, et sealses vabamas õhkkonnas end teostada. Kuid sõber lõikas endal veenid läbi ööl enne plaanitud põgenemist.

Aga Rafael kahtleb, kas lugu oli ikka nii - miks pidanuks Lyle end tapma, miks nägi Lyle haldjaid (kellega vanaema teda lapsepõlves hirmutas) metsas tantsimas, mis õieti juhtus poisi ja vanaisa vahel? Rafael on aastaid murest murtud olnud ning lapsepõlve kandist eemale hoidnud (ega ta pole kindel, kuivõrd kodused teavad ta omasooiharusest - kuigi vihjeid sellele on ta noorpõlvest saati neilt kuulnud), ning kui ta nüüd suguvõsa juures ühe ootamatu kangelasteo sooritab, otsustab ta julgust ammutatuna seda metsahaldjate värki lähemalt uurima minna. Ja oh imet - öösel ilmuvadki tantsivad haldjad ning noor Lyle on nende hulgas!

Kuid nad kaovad, jättes Rafaelile unustamatu mulje oma riietusega. Ta naaseb hommikul vanematekoju ning võtab välja õmblusmasina ja asub haldjatest inspireerituna õmblema keepi, hunnitut keepi (adrenaliin teeb kunstnikuks!). Järgmisel ööl võtab ta valminud töö metsa kaasa ning haldjaid kohates nõuab Lyle’ga kohtumist - vastutasuks nõuab haldjaemand seda keepi. Lyle ilmubki kuid haldjaemandal on kaval nipp, millega Rafaeli ammuigatsetud kohtumine rikkuda. Kuid Rafael ei jäta ning järgmistel öödel naaseb ta üha uute värskelt õmmeldud lummavate keepidega sinna haldjate juurde.

No et siis selline queer värk, meeleheitlik armastus, mis ei anna järgi jne. Eks tuleb autorile au anda, et lõi sellise nõrgukese kuid järelejätmatu peategelase, kes ei anna alla, et oma tõelise armastuse lugu viimaks lahendada. Aga jah, minu jaoks on see vähe queer tekst.

ulmekirjanduse baas

Holly Black – The Aarne-Thompson Classification Revue (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 5, 2011)

YA lugu libahundineiu kapist välja tulekust. Nadia elab üksildast libahundi elu, töötab ettekandjana, igavuse peletamiseks osaleb näidendiproovides; liigsete libaprobleemide puhul liigub järgmisse linna ja identiteedi juurde. Käesolevas linnas on tal ka poiss-sõber, kes õpib isa eeskujul hambaarstiks ning vabal ajal jutustab neiule hambaarstide erinevatest väljakutsetest. Nadia mõtleb, millal nende suhe otsa leiab, millal ta võiks soovida noormeest järada.

Ühel järjekordsel prooviesinemisel valitakse aga Nadia osalema muusikalis (mille nimi on käesoleva loo pealkirjaks). Nadia seda just ei soovinud... aga samas on huvitav ka. Muusikalis on rollid mitmetele folkloorsetele olenditele, ja eks muud osatäitjad paistavad kah... kahtlased. Nadia arvates on ta täielik käkk ja ei oska üleüldse näidelda, aga siiski ei saadeta teda trupist minema, hoopis julgustatakse olema tema ise – neiu ei usu, et keegi sooviks näha tema tõelist mina. Veel hullem, muusikali esietendus on samal ajal tema järjekordse libahundiks moondumisega. Ühesõnaga, Nadial on mitmeid probleeme – näiteks kuidas esietendus läbi elada ilma elajaks moondumata? Igal juhul, lõpp hea, kõik hea.

Natuke keeruline oleks öelda, et tekst oleks just... eripärane, pigem selline meelelahutuslik YA värk, libahunt ja tema mured. Aarne-Thompsoni muinasjututüübid on asi, millega olen mõelnud tutvuda – mõelda vaid, ongi olemas selline register, millele on võimalik taandada kõiksugu narratiivid. Kuid nojah, senini pole selle uurimiseni jõudnud.

ulmekirjanduse baas

Holly Black – The Coldest Girl in Coldtown (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 4, 2010)

Vampiirilugu 16-aastasest Matildast, keda on hammustanud vampiir (sest see on vampiirilugu) ja nüüd peaks 88 päeva jooksul selguma, et kas temast saab vampiir või paraneb ta hammustusest. Ainult et paranemine... see eeldab, et nende 88 päeva jooksul sa ei tarbi verd. Kuid see on ainus, mida sa soovid. Peale hammustamist põgenes Matilda kodust – et juhul kui ta vastu ei pea, ei hakka ta oma pere purema (sellised haiged tavaliselt aheldatakse, kuid need ei pruugi vastu pidada). Et verehimu vaigistada, otsustas ta selle kriitilise perioodi purjus olla. Aga noh, kodust põgenenud tiinekas ei saa lõputult nii elada, et laseb asotsiaalidel poest alkoholi osta – paari nädalaga sai raha otsa.

Ja nii algab siis lugu hetkest, kus täiskasvanud mehed käristavad neiule jooke välja ning loodavad seejärel teda keppida. Peaaegu jõutaksegi selleni, siis aga kohtub Matilda oma sõbraga, kes teatab meestele, et tüdruk on vampiiri poolt puretud (ehk siis peaaegu vampiir), ja Matilda saab teada, et sõbra õde on ära pööranud ja tahab vampiiriks saada ning seeläbi „igavese elu“ omandada. Seda sõbra õde saadab Matilda poiss-sõber, kellega Matilda sooviks peale 88 päeva uuesti koos olla. Ikkagi tiinekate armastus või nii. Matilda avastab, et see paar on jõudnud kinnisesse vampiirigetosse (Coldtown), ning ta läheb neile järgi, plaaniga mõlemad päästa. Probleem selles, et see geto on sõjaväe poolt piiratud – sisse saab, aga välja enam mitte (kui, siis vahetada väljast püütud vampiir mõne inimese vastu). Matilda otsustab vampiiristuda, et end nende vastu vahetada. Aga läheb nii nagu läheb.

Tegemist siis enamvähem YA looga – noored, vampiirid, kired, veri. Tekst pole samas eriti glamuurne, igasugu võõrutusvaevad ja tapmised ja inimloomuse närusemad küljed. Vampiirid on levima hakanud pea kogemata, kui vampiiride avalikuks tulemisel hakkas üks loll vampiir inimesi vampiirlusse nakatama, mille tagajärjel uued ja kogenematud vampiirid seda hoogsalt edasi levitasid – teadmata midagi vampiiride ajaloolisest käitumisest! Ja et see on uus ja põnev, siis noored inimesed on vampiiridest muidugi lummatud jne. Nojah, tõepoolest, pigem lugu noortele täiskasvanutele või popkirjanduse austajatele. Esmatutvus Blackiga oli küll igati mõnus.

ulmekirjanduse baas

Holly Black – Ten Rules for Being an Intergalactic Smuggler (The Successful Kind) (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year #9, 2015)

Vahelduseks päris tore ulmelugu tüdrukust, kes ei taha vanemate kombel Marsil põldu harida – tema tahab kosmoses rännata nagu ta kurikuulus onu! Vanemad on muidugi sellele vastu, ning viimaks on läinud tüdruk onu laeva jäneseks. Onu ei saadagi teda koju tagasi (häh, sest need vanemad on mökud), lisaks selgub, et lapsevanematel oli õigus – onu on nimelt salakaubavedajast seikleja. Nojah. Onu on valmis tüdrukule seda huvitavat ametit õpetama, ning selleks tutvustab neiule mitmeid põhimõtteid, kuidas salakaubavedajana asju ajada.

Nad saavad oma esimese ühise tööotsa, mille puhul tuleb siis toimetada ühe tulnuka keha laborisse salajastele uuringutele. Ent tee peal ründavad kosmosepiraadid nende laeva ning selle käigus tapetakse onu. Piraadid otsivad laevalt midagi, ja tüdruk leiab omakorda peidupaiga sealt salaruumist, kuhu on peidetud see tulnukakeha. Tuleb välja, et see tulnukas on... vägagi elus ja kõige hullem kiskja, kellega kosmoses üldse kokku puututud. Viimases hädas (või õigemini enesetapusoovist) laseb tüdruk selle kaheksajäsemelise koletise valla... Järgneb veresaun. Aga mitte ainult.

Kui lugu algab sellise humoorikavõitu värgina, siis loo keskelt läheb vägagi veriseks ja loo lõpp on midagi muud. Tekst on jutustatud sina-vormis, mis on vahelduseks päris hea. Ja muidugi see kaheksajalgne koletis, segu Simmonsi Veristajast ja Gigeri filmikangelastest. Tekst pole ultravinge vms, aga igati huviga loetav ja no põnevgi, mida muud tahta ühelt ulmeloolt.