kaupo meiel – polügrafisti käsiraamat (2006)

Tuleb tunnistada (aga ei pea), et Ji-sarja esimene pool on lugemiseks käepärasem kui hilisem pod-toodang, aga eks samas saab kirjastamisest aru, pole mõtet ülemäära trükkida.

Meieli seekordne teos erineb mõneti hilisemast loomest – kui hiljem on autor tekstides vägagi esil, siis siin on varjatud, “mina” on üldse vähestes tekstides (lk 19, 30-31, 33, 36, 66) ja sealgi pigem tegelase sisekõnena. Seeasemel on siis – polügraafia ja raamatute fetiš, tungime luulekeeli trükkimise ilma, digitrükkimise eelne higistav maailm. Aga mitte ainult, on ka luulemasinmina heiastusi. Spooky.

“Kuidas katus teab
Kus asub vundament
Kes küll talle ütles
Mina olin vait
Kuid katus teab
Ja see teeb hirmu”
(lk 19)

päevaleht 

Kaupo Meiel – mu sokid on terved (2010)

Ajalik kolkaluule? Kõvakaaneline luulepäevik? Jisektiluule? Või siis autori järgi – langusajaluule? Kaks aastat peale raamatu avaldamist jääb lugemisel väheke kõhklus sisse, et noh, kas see nüüd on niivõrd terav või selge või mida enda mälu alles hoidnud (intervjuus on juttu viiest aastast). Igal juhul saab teada, et minajutustaja sokid on terved ja ta hallitab ja on üpriski antisotsiaalne kuskil Pärnus (mis on nagu võibolla ehk üks päris antipaatne Eesti linn ka muidu ja üldse) ning osutab kenasti aja mädale situatsioonile. Kas nüüd just üldistusjõuliselt, aga jilikult. Peaks eelmisi kogusid lugema.

“isiklikult minu jaoks
suuremat ei muutunud
mere ääres käisin niigi vähe
veekraani pelgan küll
kuid sellepärast
et saan sealt teinekord voolu
vannist pigem hoidun
aga hoopis muudel põhjustel
nutma ei kippunud ennegi
vesi on kogu aeg ahjus olnud 

ja üldse
mu korter on neljandal korrusel
ma magasin selle teie
tormi ja uputuse maha
magan järgmise ka
ja telefoni lülitan välja
lülitan teid kõiki välja
mul on nuppu”
(lk 32)

sirp