Täheaeg 19: Pilvede sultan (2020)

Millegipärast arvasin, et see Veenuse teine kogumik on kuidagi asisem (kõvaulme!) kui esimene kogumik, aga võta näpust, ainus nö asine tekst on Loperilt ja kogumiku parim tekst on hoopis fantastilises maailmas aset leidev kelmilugu. Ja kui midagi kõrva taha podisema panna, siis ehk hoopiski Sargenti lugu loomuliku ja artefakti vastuolust. Aga üldiselt on see kogumik kui näide traditsioonilise ulme kirjutamisest: kangelane põrkub kokku takistusega ning ta peab elu päästmiseks selgitama selle takistuse põhjuse, seda kõike saadavad erinevad dramaatilised seiklused. Siin pole kohta identiteedi või sotsiaalsetele küsimustel, tegelasi ei vaeva helgemad või tumedamad kired.

Kogumiku tõlketekstid on ehk mõne kraadi võrra paremad kui eesti autorite originaallooming – kuigi samas minu jaoks nö reaalseima (veenvaima) teksti kirjutas Loper. Kuid peamine on see, et ükski tekst pole ärritav või õlgukehitavamapanevalt igav; eks koostaja tõlkevalikud ja eesti autorite loome väärib selle eest kiitust. Nüüdseks on Veenuse-projekt valmis saanud, nagu selgub koostaja Raul Sulbi ühest kommentaarist.

Geoffrey A. Landis – Pilvede sultan 6/10

Miikael Jekimov – Õhupuudus 5/10

Pamela Sargent – Unistus Veenusest 5/10

Heinrich Weinberg – Igal pool on parem kui kusagil mujal 5/10

Reidar Andreson – Meduusi kroonikad: Veenus 5/10

Mann Loper – Mina olengi Veenuse amatsoon 6/10

Ian McDonald – „Botanica Veneris“: Rathangani krahvinna Ida kolmteist paberlõiget 6/10

ulmekirjanduse baas

Pamela Sargent – Unistus Veenusest (Täheaeg 19, 2020)

Lugu siis sellest, kas uus on tingimata parem kui ajaloolised-geoloogiliselt omane. Kas see, mis on meile parim, on tegelikult parem ökosüsteemile. Kas Veenuse terraformimisest on mingit muud kasu kui see, mida saab osa inimsoost. Kas tselluloositehas ja põlevkivienergia kaalub üles lagastatud maa? Või on see kõik vähemuse paratamatu pinin kasumiiha raginas.

Sargent tekst paigutub mitmete sajandite kaugusele, kus peale ressursside nimel peetud sõdu on Maale valitsema jäänud islamiusulised ja seda tehisintellekti toel. Üks hiiglaslik eesmärk on Veenusest teise Maa tegemine, mis on muidugi sajandeid kestev terraformimine. Aga noh, kui on selline totaalne unistus, siis tasub selle nimel rabelda.

Ei saa öelda, et Sargent vaataks tulevikku läbi roosade prillide, ainuüksi Maa ühiskondlik toimimine pole tänapäeva mõistes just demokraatlikul viisil - ka Landise visioon ei kuuluta demokraatia võidukäiku, aga seal on vähemalt äärealadel teatavat vabamõtlemist. Sargentil on vaat et kivine kastisüsteem, kus küll andekamatel ja truumatel on teatavaid võimalusi nö teatud piirides ree peale saamiseks.


ulmekirjanduse baas