14 august, 2018

C. S. E. Cooney - Though She Be But Little (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 12, 2018)


Cooney’lt selge pettumus, aga ehk jääb loo võlu keele oskamatuse taha pidama, või polnud hetkel erilist püsivust sürreaalsemate maailmade jaoks. Lugu kui selline … no eks see üks õudukas ole oma hirmude ületamisest või nii. Või midagi.

Aga eks iga autor tahab vahel nö segast panna ja paistab, et Cooney on niiehknaa keskmisest mängulisema proosa kirjutaja, ning eksperimenteerimine on igas žanris värske vere tootja. Igal juhul, nii Strahan kui Horton on selle oma valikusse võtnud.

13 august, 2018

Peeter Raotma - Olen luuletajast hoor (2007)


Vahel mind ikka paneb imestama, millise hooga erinevad inimesed end kirjanikeks või luuletajateks kuulutavad. Et nagu … mida see annab? Eesti keeles võiks kasutada kirjainimese nimetusena “autorit”, on siis tegu Krossi või nö harrastusluuletajaga, kes siis kirjutavad ja vahel avaldavad paberil või netis mitmesuguseid lühemaid või pikemaid proosa- või luuletekste (vahepeal, kui ajalehti tihedamalt lugesin, võeti sealgi kasutusele “kirjaniku” nimetus nende puhul, kes arutluslugusid avaldasid - nende puhul on küll vast tegu toortõlkega ingliskeelsest sõnast “writer”?).

Niisiis, autor Raotma on avaldanud üpris irriteeriva pealkirjaga luulekogu, kus ta muuhulgas käsitleb seda, mis on see, keda kutsutakse luuletajaks. Kas ja kui palju on siin ühist autori ja luulemina mõtetega, ei oska nüüd määratleda; küllap on autor tahtnud eelkõige kõiksugu rahvalikku nalja visata vms - aga nagu öeldud, see on minu kui lugeja arvamus (sest ükski autor ei saa ometigi … nii lamedalt mõelda?). (No saab küll.)

Eks kogu raamat on selline iroonilis-humoorikas ärapanemine, mis rõõmuga kompab halva maitse piire ja mida valitud seltskonnas on kindlasti mõnus tarbida. Autor loodetavasti andestab, et ta teosest vaid paar lauset on, aga lihtsalt … no tuli üks uitmõte pähe.




LUULETAJA ON KUI HOOR -
teda väisab vana, noor.
Ise valida ei saa,
keda tahan karata!

Amet aus ja elu lust,
pole otsest kohustust
iga päev end pakkuda,
anda kõigil lakkuda.

Vahel tunnen tüdimust,
saba sorus, meel on must.
Aga üles end ei poo,
amet AIDS-i küll ei too!
(lk 7)

10 august, 2018

Veiko Belials - Vihmaste õhtute nukrus (1993)


Tõeline ugrisügisluule, kõigile neile, kes tahavad tunda seda tunnet kui … inimesteta mets on sügise kaamosest tinane (kui muidugi ei toimu sügisraiet). 
Sügis on tulekul.



Taas koolnukrampi kangestuvad võrad
ja järvesilmad katab valge kae
Külm kurja käega taevasse lööb mõrad
mustkunstnik suve kastis pooleks saeb
(lk 41)



Ahervared

Vean peo mööda pehastund palke
käte külge jääb aegade nõge
Kes teab
ehk kunagi kohtume
seal teiselpool Toonela jõge
(lk 15)



Jõulud

Taas langeb valgeid helbeid
neist õues õitseb õhk
Su laudast viimse kana
on öösel murdnud tõhk

Sa seisad süda kurgus
ja vaikselt pured huult
Ja väljas langeb helbeid
ja külmund linde puult
(lk 51)

09 august, 2018

Harlan Ellison – Hea naise viimane päev (Koletis, kes kuulutas armastust maailma südames, 1999)


Juhtub nii, et nohikust mehele tekib võime tulevikku näha. Mitte et sellega nüüd raha ja kuulsust kokku ajaks, tema käib ikka oma tööl ja elab edasi vaikset elu. Üks hetk ta saab teada, et kahe nädala pärast leiab maailm oma otsa. Mees avastab nüüd, et pole seni naisega armurõõme jaganud ning soovib nüüd enne maailma lõppu esmakordselt seda teha. Ainult et … tavaline külgelöömine ei õnnestu ja vägistamiseks ei leia ta lõpuks julgust. Lõpuks mõistab, et raha eest saaks prostituudilt vajaliku kogemuse kätte. Ja nii siis juhtubki, et sel viimasel õhtul teenib üks prostituut oma teenete eest ootamatult suure tasu.

Loo võlu kui selline ongi vast selles, kuidas autor seda … peategelast käsitleb. Ta pole just antikangelane, vaid pigem nagu … ebasümpaatne kallerdis (noh, kindlast plaanist ja ettevalmistavast tööst hoolimata ta siiski ei hakka vägistama, eksole – ta hakkab kartma). Väike inimene, kes on omadega õige untsus; ehk mõni unustusehõlmas poissmees ongi sellise … hingeeluga, aga loodetavasti mitte. Eks vast tol ajal mõjus epateerivalt prostituudi kui hea naise kujundiga mängimine (kuivõrd ega Ellison halasta loo ühelegi tegelasele), praegu see vast suuremat tähelepanu ei ärataks.



08 august, 2018

Kristjan Sander “Valguse nimel”. Fantaasia (2003).


Sel meile tuttavlikul lombakil ja vildakil ärakorraldatusel koos kuulekusnõudega on jätkuvalt võime pakkuda ainest omalaadsele idabloki roostenukrusele. Planeetki on selline vihmane ja ududest läbi-imbunud, justkui üdini trööstitu, ent samas võimaldab see kõik ka justkui õilsat joomakultuuri (mida sa ärgas hing ajastu ahistavate asjadega ikka peale hakkad, mõnes teises olustikus läheks vaja juba pikemat selgitust ja isiklikumaid tagamaid (lehvitused kõigile traagilise eraeluga ja alailma kohutavaima kurjusega silmitsi seisvaile maailmapäästja-detektiividele)) ning vastupanu pühadust paralleelselt isikliku ellujäämise paratamatu selgrootusega …
Õdusat on siin vähe, kuskil jalus ei tolgenda ühtegi Kaljamit ja keegi ei käi vannis, mis ongi äkki selles mõttes oluline, et kuigi see olustik meenutab teate küll, Strugatskeid, eks, siis kirjutatud on ikka ajal, mil tollest teisest ajast, millest inspiratsioon võetud, on järel kõdu, lagu ja riismed … sissepehkinud katustega silikaattellistest piirivalvurite punkrid, juba enne valmimist hüljatud kolossid, välja torgatud silmadega viiekordsed majad keset metsi, noored kased katusel … Mulle tundub, et seda kõike on siia ja nii mõndagi teise sama autori teksti üksjagu sisse imbunud. Tõe huvides tuleb muidugi tunnistada, et pisut (retro)lohutust sigarettide, hapukurgi ja kange musta tee ning kamraadluse näol siiski jagatakse ja nii lõppkokkuvõttes ju nagu läheks ikka hästi … vähemalt nende vahetumate ohtudega.
Sellises maailmas ja ühel võõral planeedil on siis atmosfääris miskit, mis võiks olla kas keemiliselt struktuurilt või siis mõjultki suguluses hallutsinogeense gaasiga Longstead 42, mis Tont nr 5 nimelisel taevakehal suurt pahandust põhjustas. (Päris nii lõbusaks kui Lillatriibulise õgardi seltsis küll ei lähe). Ehk siis natuke ka mõlgutusi metropoli suhetest koloniaalperifeeriatega (või äkki Moskva suhetest ekvenkidega või midagi sellist) ning põhimõtteliselt saigi kompott valmis.
Oleks ainult tahtnud pikemalt, põhjalikumalt ja laiema haarde või suurema sügavusega helpida. Isiklike ja kollektiivsete huvide teemalist suppi. Strugatskilik vaib ja Kristjansanderlik jutustusoskus kruvib paratamatult üles ootusi, mida lihtsalt hea puänt ja leidlik idee enam lõpuni ei rahulda.


07 august, 2018

Nick Wolven - Confessions of a Con Girl (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 12, 2018)


Lugu lähitulevikust, kus kõik on mõõdetav suhtlusvõrgustikes toodetava big data abil; muuhulgas sedagi, kas sa oled ühiskonnale kasulik või kahjulik liige. Jutt siis sellest, kuidas on nö kasulikust tüdrukust kasvamas ühiskonnale kahjulik neiu – seda hoolimata mitmetest kursustest, mida talle kui lootustandvale noorele antakse. Mitte et ta oleks mässaja vms, lihtsalt … asjad kukuvad välja nii.

Eks selline üleskasvamis- ja hoiatuslugu ole, mis otseselt millegagi ei üllata, küll aga viitab kenasti sellele, kuhu ühiskond võib liikuda nö eliidi tasandil (kuhu siis tavaühiskond oma mugandustega järgi loivab). Omal moel kirjutatud justkui Agu Sihvka kübermaailma tingimustes.

06 august, 2018

Johannes Kivipõld – Põrge (2018)


Omamaine ulmeromaan autorilt, kellest ma pole varem midagi kuulnud - niisiis päris intrigeeriv lähe lugemiseks. Teksti võiks pidada pigem YA kirjanduseks, arvatavalt nii mõnigi tõsiulme lugeja kirtsutaks nina siinse noorusliku tuhina peale – kuid tõepoolest, raamatu adressaadiks võiks olla pigem nooremapoolne seikluslikkusest lugu pidev lugeja. Mis muidugi ei võta ega anna raamatule kui sellisele mingeid lisaväärtusi või miinuseid.

Loo raamjutustus on kahest noorest – Sofia ja Mihkel – kes satuvad kogemata sellise sündmuse keskmesse, kui omamaise leiutaja Aadi surma järel jahivad tema leiutist (Eesti?) jõustruktuurid – sest noh, neil on soov omastada seade, millega saab külastada paralleelmaailmu; see võimaldaks paremini kaasa aidata riigi turvalisusele või heaolule (või noh, see on muidugi ametlik seisukoht). Ainult et see võimalike dimensioonide külastusmasin (ehk „peegeldi“) on sattunud leiutaja lese Viive mahhineerimisel noorte valdusse. Ja mitte ainult – koos masinaga saabus nende ellu ka pisike troll Veljo, kes pärit teisest dimensioonist ning kelle eesmärgiks on teenida masina omanikke.

Kuid julgeolekuorganid … need on halastamatud ning Sofia ja Mihkel satuvad niisuguse surve alla, et satuvad leiutaja kombel niisamuti paralleelmaailmadesse seiklema – kahjuks küll nii õnnetult, et noored armastajad kaotavad teineteise. Ja et paralleelmaailmu on tohutult (kui nüüd kasvõi meelde tuletada Baxter-Pratchetti romaane), siis nende taasühinemine näib enam kui võimatuna - mis muidugi annab kõvasti hoogu, et sellest jubedast olukorrast pääseda, nad peavad ise käised üles koorima ning omapäi teadusilma sukelduma, et siis omandatud teadmisi praktikas kasutada (armastus annab tiivad, eksole).

Nagu kobavast kirjeldusest näha, siis … tõsiulme jaoks paistab see lugu vähe lihtsate lahendustega (omal moel võiks anda plusspunkte selle retroliku ehitusega dimensioonivahetaja eest). Kuigi seda ei täpsustata, paistab tegevus toimuvat (paralleeluniversumi?) Eestis. Juhhei. Lisaks jutustab Kivipõld seda lugu vähe keerulisemalt kui punktist A punkti B, kasutades raamjutustuse puhul niisugust metafiktsioonilist võtet nagu lugu loos – ehk siis Sofia-Mihkeli kui ka masinaleiutajapaari Aadi-Viive lood on põimitud eri aegadesse ja koguni fiktsioonilisuse astmesse. Autor pole küll veel teab mis vilunud keelekasutaja (eriti raamatu esimeses pooles on mitmeid tüütuid mõttekorduseid, mida võinuks ehk toimetada; romaani teine pool läheb vähe kiireks), aga samas viskab Kivipõld aegajalt (loodetavasti mitte pahaaimamatult) mitmesuguseid süüdimatuid võllanalju (no samas võib see tõesti lugeja enda interpreteering olla) – mis on muidugi alati plussiks (võiksin stiili mõttes siia lausesse veel sulge lisada (aga ei viitsi)).

Kuivõrd ma pole YA kirjanduse just suurem austaja, siis ei saa öelda, et see lugu olnuks mulle just südamelähedane (ja ega ajarännud ja paralleelmaailmad pole ka õieti mu teetassikeseks). Ent samas niisugune uus autor … näis, kas ja mida ta võiks edasi kirjutada, kas näiteks jätkab tõsiulme tirriteerimist või noortekirjanduse kündmist või mõne kolmanda või neljanda võimalusega. Peaasi, et sel puhul autor ennast ise liialt ei piiraks.

„Kasti peale oli asetatud valge tikitud linik, selline, mida tavaliselt ikka vanaemad kipuvad vabadele pindadele sättima, umbes samamoodi nagu kassid sirtsutavad, et oma territooriumi märgistada, laotavad vanaemad tikandeid.“ (lk 8)

„“See ei ole võimalik,” suutis Mihkel viimaks öelda, ühe käega endiselt Sofiat hoides ja teisega kramplikult kääre surudes, “Ma kas näen unenägu või oli selles pastas midagi… kanade antibiootikumid?”“ (lk 43)

„„Mis te minuga teete? Palun laske mu käed lahti, mul on väga valus. Ma kardan,“ lalises Sofia läbi ninast voolanud tati. Muidu oli ta täitsa ilus tüdruk, aga nutmisest punaste silmade, sorakil juuste ja ilamärja näoga nägi päris eemaletõukav välja.“ (lk 132)



03 august, 2018

Henn-Kaarel Hellat - Vanad fookused (1974)


Igati optimistlikud ja krutskilikud luuletised, vahel tõesti polegi vaja kogu oma hingevalu ja maailmaängi poeesiaks tampida. Saab vajalikust rääkida … keeruga. (Oeh, see eesti protoulme.)




Lihtsus

Mis oli enne, kas keel või keelepaelad?
Hambad arenevad kõige hiljem
ja lagunevad imeruttu.
(lk 19)




Keskhommikul kord uhkes õhulossis
üks Tuhkatriinu ärkas, nägu mossis.
Mis mõnu oli öisest imeballist?
Kuldkingi pole. Ilmsi on kalossid.
(lk 31)



Karikakrad kas
üksmeelselt ütlevad ei,
kui seda nõuad?
(lk 40)



Minu naljakalt nukra armastuse laul

Ma ei karju,
ma ei harju,
ma ei erutu,
ma ei peruta,
ma ei tingi,
endalegi ei kingi,
ei palu armu,
ega talu armu,
eks katsu arvata,
mis ma teen
sinu ja endaga!
Võtan oma südame,
inimlikult ujeda,
masinlikult tuksuva,
peidan ta põllule
suure kivi alla.
Istun ise kivile,
haaran turjale
kaks tonni südamevalu
(olen rohkemgi talunud,
ent sellest piisab).
Taevas kiiskab.
Kaen pilve ja päikest.
Ja kui kostakski äikest -
ega mina värise,
mu tunded ei kärise,
seal ma asjatult aega ei veeda …
Ära sinagi reeda
salavalu
suure kivi all.
(lk 47-48)

02 august, 2018

Robert Silverberg – Grupp (Märkmeid eel-dünastilisest ajastust, 2018)


Tegemist võiks olla pornofilmi päris dramaatilise stsenaariumiga – noh, et tulevik ja polügaamia on norm ning niisuguseid polügaamseid suhteid võimaldab küberseksi kasutamine, kus kahe inimese paaritumist kogevad samal ajal juhtmetega ühendatud grupiliikmed maailma eri otstes. Ja nii seitsmel päeval nädalas (ja ega siis vahekorrad piirdu vaid grupisiseselt, vabal ajal tee mis tahad kellega soovid), iga päev sooritab uue jagatava etteaste järgmine paar. Paarituva mehe ja naise emotsioone kogevad siis vastavalt grupi mehed ja naised.

Aga et tegemist võiks olla pornofilmi dramaatilise stsenaariumiga, siis peategelane vastab korraga, et tahaks lemmikpaarilist vaid endale hoida, temaga koguni grupist lahkuda – mees peab seda armastuse märgiks. Naine nii ei arva. Mees püüab üha dramaatilisemate sammudega naist ümber veenda … aga jah, järgneb katastroof. Ent et tegemist võiks olla pornofilmi dramaatilise stsenaariumiga, siis katastroof saabub õige higises ja erutavas vormis jne.

Nagu kirjeldusest näha, dramaatiline värk! Mis siis see armastus olla võiks ning üksikisiku vabadus ja piirid ning vähemus ja enamus ning mis kõik veel. Nagu ikka, jutt pole just selline, mis paneks 2018. aastal „ohhoo!“ ütlema, aga poisikeselikust vaatepunktist on selline võimalik pornofilmi dramaatiline stsenaarium … no natuke lööv.



01 august, 2018

Robert Silverberg – (Mina+n), (mina-n) (Märkmeid eel-dünastilisest ajastust, 2018)


Lugu mehest, kel on 48 tunni ulatuses ligipääs oma mineviku- ja tulevikuminadeni. Milleks ta seda ainulaadset võimet kasutab? Et aktsiaturul tegutsedes rikastuda. Kuivõrd võimalust pole pikemaajaliste investeeringutega spekuleerimiseks ja nii mammonat kokku ajada, siis jutt on mõneprotsendiliste kõikumiste kasutamisega, aga eks viie aastaga saab nii mõnedki miljonid kokku ajada.

Kuni ta kohtub vapustava neiuga, kellesse armub ja kelle kohalolu keerab kraanid kinni oma mineviku- ja tulevikuminaga suhtlemisel. Tulemuseks siis aktsiavaranduse järkjärguline kahanemine, kuna oma peaga tegutsemine pole just kõige tulemuslikum spekuleerimine. Mehel tekib mõneti häiriv dilemma – kas nautida värskelt armunu rõõme või jõudeelu võimaldavaid mõtteid. Asja muudab keerulisemaks seegi, et just neiul on midagi sellist, mis mehe erakordseid võimeid blokeerib (aga seda asja on neiule hädasti vaja).

Kergelt meelelahutuslik paradokslemine tavaulme raamides. Et tegevus toimub 1980. aastatel, siis tegevuspaik on kergelt ulmeline (kui muidu, eksole), saab sõita raketiga ja kasutada moodsamaid sidevahendeid jms. Ühesõnaga, retroulme, aga vähe tuimema mõjuga kui robotpaavsti puhul.



ulmekirjanduse baas