M. C. Beaton „Päev, mil tulid tulvaveed“. Tänapäev (2016), tlk Ragne Kepler.

Teiskordne kohtumine Agatha Raisiniga osutus isegi mõnevõrra sümpaatsemaks, kui esimene, mitte, et ma esimeselegi korrale midagi väga ette heitnuks. Jätkuvalt meeldivad mulle väga selle sarja kaanepildid.

Seekordse loo ajal siis ujutab ümberkaudsetes külakestes üle, huvitav, ma ei viitsi praegu otsida, aga ei ole ju võimatu, et lugu ongi kirjutatud näiteks pärast seda üht suurte üleujutustega suve, mil brittide häda ja õnnetus meiegi uudistes tähelepanu pälvis. Sümpaatse lisaboonusena külastab Agatha Robinson Crusoe saart ja kirjandushuviline võib sealt tolle fiktiivse kangelase prototüübi ning tolle saare kohta üht-teist kõrva taha panna.

Agatha suhted uue naabriga, sõbralikud krutskid pastoriproua poolt, ning tema ebakindlusest tulenev okkaline tujukus koos südametunnistuse ja tegeliku heasoovlikkusega (pildinäitusele kaasa aitamine oli temast ju ütlemata kena) oli sedapuhku päris sümpaatne kombinatsioon. Mis mõrvalugu puudutab, siis pisut jääb minu jaoks kuivaks see tegevusepuru – juhtumiga seotud tegelastega on see häda, et jätavad väga ükskõikseks ja ka lahenduse kulg on palju edasi-tagasi sebimist. Aga samas on siiski tegemist kena meelelahutusega ja igati asjatundlikult koostatud mõrvalooga. Mina ise jäin aga mõtlema, et Agatha elu ju kulgeb läbi terve selle sarja (muuhulgas käib ilmselt läbi ka terve müriaad uusi naabreid ja/või kaaslasekandidaate (läbisegi vanade kandidaatidega)) ja huvitav, kas M. C. Beatonil oli ka selles osas mingi lõpp välja mõeldud või jääbki see nüüd teadmata?

M.C. Beaton „Agatha Raisin ja kummituste maja“. Tänapäev (2017), tlk Mall Pöial.

Agatha Raisin on nutikas keskealine naisterahvas, kel maakodu Carsely külas ning arvata võib, et tegemist on sellise kandiga, kus kuritegevuse statistika (vähemalt raskestilahendatavate mõrvajuhtumite osas) tublisti riigi keskmist ületab. Olgugi, et hubane maakoht on hubane ning ei puudu daamide komiteed, klatš ja muu taoline, ei ole Raisin siiski mingi Marple (viimane on minu kujutluses paratamatult Ita Everi näoga, kuigi tegelikult on teda rohkem kehastanud ikka see inglise näitlejanna). Raisin on keskealine, korpulentne, üksjagu okkaline ja konfliktialdis ning evib ilmselt ka teatavat BridgetJonesilikku külge.

Esimese hooga tekitas meikimisele ja kostüümivalikutele pühendatud sõnaruum pisut ootamatut kummastust, aga lõppkokkuvõttes tuleb nentida, et Agatha Raisini tegelaskuju moodustabki ilmselt umbes poole nende lugude võlust. Kuritegu ja müsteerium on ka täiesti tasemel – siin raamatus ei midagi jalustrabavalt uudset (aga ei peagi olema) ning lisaks ka teatav annus Brittide ajaloolembust. Lisaks on vahelduseks päris tore, et lahenduskäik on eht Raisinlikult pisut pooljuhuslik – uurimise käik sõltub üksjagu ka tegelastevaheliste suhete konarlikest käikudest, ning samas ka mõnevõrra intuitiivne – Raisin pole mingi Poirot, kes hallidele ajurakukestele rõhudes keerukaid mõttekäike esitab vaid needsamused ajurakukesed teevad oma töö ära vaikselt isekeskis, sellal kui peategelasel igasugu olme- ja suhteküsimuste peale üksjagu auru ära läheb, et siis nagu muuseas õigesse suunda teed näidata.

Et siis muhe lugemine ajaviiteks, aga mitte päris selliselt õdus nagu peibutava kaanepildi peale arvata võinuks. Esimese hooga järgmist Beatoni raamatut haarama ei tõtta, aga millalgi tulevikus võiks ju huvi pärast vaadata, et kas mõne Raisini lugude varasema või hilisema raamatuga võrreldes on Agatha teinud ka mingi arengu ühes või teises suunas või jääb trotsliku okkalisuse ning haavatavuse kombinatsioon läbivalt täpselt sama (realistlikult) düsfunktsionaalseks nagu siin raamatus. Nagu näha – tõepoolest on kogu mõrvalugu nii hoolega tegelase igapäevaellu sisse istutatud, et kui viimane jääb tihtipeale õdusaks taustakulissiks, siis siin võib vaata et vastupidigi olla – mõrvaloo uurimine on lihtsalt midagi, mis juhtub Agatha Raisiniga, mitte ei ole Agatha Raisin siin selleks, et pahalane välja selgitada ja müsteerium ära lahendada.

***

Pärastpoole, tee ja kookide juures, lähenes Agathale proua Davenport. "Väike hoiatus," ütles proua Davenport. "Härra Chattertoni kohta. Teate, ta on abielus."
"Nii ta väidab. Aga ainult selleks, et küla vanad krõhvad teda ei tülitaks," vastas Agatha.
"Nagu teie?" küsis proua Davenport armsasti ja eemaldus.
Agatha silmitses teda pilukil silmi. Proua Davenport oli hakanud uuesti kugistama proua Bloxby toodud väikesi õrnu singivõileibu. Agatha lipsas kööki, kus laual oli elutuppa viimiseks valmis veel võileibu ja kooke. Agatha avas külmkapi ja otsis, kuni leidis kimbu tuliseid tšillipipraid. Kähku viilutas ta need ning laotas nii paljudele võileibadele kui võimalik, võttis siis vaagna ja viis elutuppa.

M.C. Beaton – Prügivedaja surm (2015)

Ega nende Hamishi lugude kohta pole midagi asjalikku öelda, tõlgitud on neid eesti keelde suur ports ja paistab, et ikka on Šoti mägismaa asulates mõrvaritel küllalt tööd ja ebainimlikkust selle sooritamiseks. Ühesõnaga, rutiin (aga küllaltki heas mõttes rutiin).

Veider, et kui Hamish nii palju ametiautot (Land Rover!) kasutab, ei tule samas üldse ette, et ta seda tankimas käiks (muidugi võib selline pisiasi lugemistel kahe või rohkema silma vahele jääda, ent ei tule ette, et Lochdubhis oleks tankla). Taas puutuvad kokku meie unelmate paar Hamish ja Priscilla, läbi romaani hoiavad nad teineteise suhtes enamvähem asjalikumat külge, kuid veidral kombel pakub romaanilõpp sellist petlikku optimismi, justkui midagi võiks veel hõõgvele ajada... Aga see on võimatu.

Seekord lüüakse maha Lochdubhi üks ebameeldiv mees. Raamatu pealkirjast võib järeldada, et roimari ohvriks osutub prügivedaja. Hamish avastab, et mõrvatu on tegelenud mitme kohaliku inimese kiusamisega ja motiive on rohkem kui vaja; lisaks veel see, et Hamishi käsutuses olev konstaabel on himsamal kombel sissevõetud prügivedaja abikaasast. Meie kangelane teeb valulise otsuse mõningaid asitõendeid niikaua varjata kui võimalik. See osutub ehk valesammuks, sest Lochdubhis mõrvatakse järgmine inimene!

Siiski lugu laheneb ja seda üpris traagiliselt. Hamish pääseb süüdistusest ning kohus suhtub soojalt mõrvari teguviisi. Veider lause, kas pole? Mis teha, ei saa saladusi paljastada.

M.C. Beaton – Hamish Macbethi jõulud (2014)

Äärmiselt tore jõulumuinasjutt, kus Hamish peab ühe tülika eide kadunud kassi ja lõppeb see otsing kohalike üleüldise vennastumisega jõuluaja vaimus. Kõlab ehk juustuselt... aga mis siis, erinevad lookäigud ja tegelaste arenemised mõjuvad lõppkokkuvõttes toredalt ülendavalt. Nagu öeldud, tegemist on jõulumuinasjutuga ja sellisena on teksti tõesti muhe, ja ega siis liigselt juustune ka ole... Hamish lastakse arreteerimise käigus peaaegu maha ning võimalik pruudikandidaat saab paraja pettumuse osaliseks, sest Hamish on... Hamish. Plussiks seegi, et peale kassiotsingu ja varguse uurimise midagi letaalsemat ei juhtu. Ning inimesed kogevad rõõmu ja lähedust... mida küll Priscilla kaugjuhtimisega segada suudab.

Igal juhul, Beatonilt positiivne üllatus.

M.C. Beaton – Hambaarsti surm (2014)

Üsna Priscilla-vaba Hamishi lugu, tõsi küll, mees laseb kasutada Priscilla arvutit häkkimiseks ja laseb kasutada end sõbrannal (ütlemata selge, et Hamishit tabab naise puhul pettumus). Aga jah, mõrv sooritatakse Beatoni kohta hämmastavalt kiirelt ja mõrvarini jõutakse viimaks üsna käänulisi teid pidi, kõikide asjaolude klappimine võtab kõvasti aega ja vahepeal satub Hamish isegi surmaohtu. Raamat muidugi täis kõikvõimalikke riuklikke šotlasi, ei armasta nad inimsõbralikult elada.

Ilm on seal Lochdubhi kandis samamoodi jälk nagu viimastel päevadel Eestimaal, ses suhtes nagu... topeltlaks või nii.

“Ja see segu snobismist, asjaarmastajalikkusest ja puhtast vedamisest, mõtles ta edasi sõites, tegigi juhtumi nii segaseks.” (lk 234)

M.C. Beaton – Laimukirjade läkitaja surm (2010)

Eelmistest Hamishi raamatutest ei mäletagi sellist kohanime nagu Braikie, mis ometi tundub asuvat Lochdubhi külje all ja on vaat et sama suur asula. Seekord siis toimub paar koledat mõrva selles asulas, lisaks šokeeritakse vanemaealisi koleda videomaterjaliga. Hamishit püüab piirata Priscilla kade sõbranna, niisamuti juhtub ta lähedust kogema ühe teise kohaliku asjapulgaga. Paratamatult lõpeb kõik sellega, et teise mehega kihlatud Priscilla satub peale sellele, millele ta ikka peale satub romaanide lõpus. Ühesõnaga, elu on valus.

Omamoodi on häiriv, kui raamatu jooksul pead end tarkpeaks ning võimalikule lahendusele tuge otsides nullid muud võimalikud lahendused ära. Sest jah, mõrvade lahendus pole ikkagi täpselt selline, nagu sai arvatud paaril helgemal hetkel. Tasapisi hakkavad Hamishi lood tänapäevastuma, nii kasutavad politseinikud arvuteid ja lausa mobiilseid telefone. O tempora, o mores.

Ja ongi viimaks kõik maakeelde tõlgitud Hamishi romaanid ära loetud.

M.C. Beaton – Näägutaja surm (2013)

Seekordne Hamishi raamat on üsna gootilikult sünge, loo lahenduski õhkub pessimismist ning võtab usku headuse ja õigluse võidutsemisest. Niisiis, hallide inimeste šoti noir. Taga hullemaks, tegemist on selle kurva raamatuga, kus Hamishi koer Towser sureb, mõrvamatult. Seekordne tõlkija on pidanud päris palju šoti kõnekeelt jäljendama, ja teeb seda üpris õnnestunult. Hamishi sarja ilmutab kirjastus üpris valimatult, nii ilmus varem raamat, mis sellele teosele järgneb (niisiis sai eelnevalt loetud Towseri lahkumise järellainetusest kui juhtumist endast) – ehk siis tuleks taas moodustada Hamishi lugude kronoloogia, mis muidu Tänapäeva poolt segi paisatud. Juhuks, kui kellelgi soovi Hamishit järjest maakeelsena lugeda, vähemalt on nüüdseks olemas 12 esimest raamatut.

Klatšimoori surm (1, 1985/2008)

Kaabaka surm (2, 1987/2009)

Uustulnuka surm (3, 1988/2009)

Täiusliku naise surm (4, 1989/2010)

Kõlvatu naise surm (5, 1990/2011)

Snoobi surm (6, 1992/2012)

Vembumehe surm (7, 1992/2011)

Apla naise surm (8, 1993/2012)

Ränduri surm (9, 1993/2012)

Sarmika mehe surm (10, 1994/2013)

Näägutaja surm (11, 1995/2013)

Riiukuke surm (12, 1996/2013)

Uimastisõltlase surm (15, 1999/2011)

Laimukirjade läkitaja surm (20, 2004/2010)

Teenijanna surm (23, 2007/2008)

“Nüüd siis lahkusid noored inimesed vaiksetest Šoti külakestest ja asemele tulid uustulnukad lõunast, kes väitsid, et on otsima tulnud “elukvaliteeti”, mis tähendas, et nad jõid end regulaarselt purju koos kõigi teiste uustulnukatega, kes põgenesid reaalsuse eest.” (lk 40) 

“Hamish kõndis nukralt minema. Kohalik politsei polnud mitte ainult et avastanud, et teda on seersandi aukraadist alandatud, aga et ta on seda tüüpi mees, kes võrgutab muidu korralikke vallalisi naisi, sest preili Gunneryl õnnestus ka paksu meigikorra all välja näha sellena, kes ta oli, üksildase vallalise kooliõpetajana.” (lk 71) 

“Nad istusid kõvale kirikupingile ja kuulasid, kuidas ägisev ja krigisev orel Bachi solgib.” (lk 202)

M.C. Beaton – Riiukuke surm (2013)

Järjekordne kurb ja lohutamatu peatükk Hamishi ja Priscilla lootusetust armastusest ja selle kaduvusest. Ja parandamatu mägismaalane langeb taas lõdva püksikummiga kaunitaride ohvriks ning seda muidugi Priscilla ja küla silme all. Lootusetu värk. Samas Hamishi lugudele ebatüüpiliselt juhtub siin mõrv kohe raamatu algul – kui muidu võib tapmiseni jõuda alles nt poole raamatu läbimisel. Eks vürtsi ja vunki lisab see, et kogemata kombel osutub Hamish ise üheks kahtlusaluseks – sest parandamatu mägismaalasena ei saa ta lubada enese häbistamist tulevase mõrvatu poolt. Kuigi eks neid kahtlusaluseid ole õige mitu meile tuntud külaelanike seast, ja kes teab... Igal juhul, Hamishi elu ja ametikoht ripub vahel õige hapra niidi otsas; keskmise Hamishi raamatu kohta on siin ehk keskmisest rohkem actionit, on paugutamist, kihutamist ja jalustrabavaid hukkamisi. Ühtlasi selgub siin, et Hamishi koer Towser on hiljuti surnud (kas midagi juhtus eelmises raamatus?). Ja muidugi, kas frigiidsus segab normaalseid peresuhteid? Armastajad eelistavad sellest mitte rääkida.

M.C. Beaton – Sarmika mehe surm (2013)

Kurvavõitu krimiromaan sellest, kuidas Hamishi ja Priscilla kauaoodatud kihlus pöördumatult lörri läheb. Üks tahab, et mees oleks edasipüüdlikum, teine tahab, et naine oleks intiimsem. Nagu ikka, põhjustab südantmurdvaid probleeme seksipuudus ja suhtlemisvigasus. Ja nii on, armastamine võib tekitada uskumatut valu.

Aga muidugi on siin raamatus ka pealkirjas tähendatud mõrv. Ühte kolkakülla tuleb elama rikas kaunismees, kes keerab kõik kohalikud keskealised prouad ümber oma sõrme. Ja olukord läheb kiirelt hapuks, kui selgub, kuidas mees naisi nurjatult ära kasutab. Muidugi, abielumehedki pahased, ega sarvekandmine ole meeldiv tegevus(etus). Ning juhtub nii, et õel kaunismees kaob ja üks külanaine kukub surnuks. Mis paistab õnnetusjuhtumina (ja ka mehe kadumine on justkui lihtsalt külast lahkumine), ent Hamish ei usu seda teps mitte, ning ta võtab puhkuse ja hakkab asja omal käel uurima (ühtlasi kindlustades seda, et kihlus Priscillaga ikka kindlasti ebaõnnestuks). Eks viimaks selgub mõrvar ja mõndagi muud Šotimaa ajalukku puutuvast. Ja mis siin rõõmustavat ikka on, ega siis krimiromaanide sari või pakkuda lugejatele miskit õnnelikku unelmat.

postimees

M.C. Beaton – Snoobi surm (2012)

Selline hea paaritunnine lugemine. Jõulud ja Šotimaa, ebamugavast külmatundest tuleb endalegi kananahk ihule. Hamish satub seekord eraviisiliselt juurdlusele ühele saarele, kus ühe hotelli kuum omanik arvab, et teda tahetakse kõrvaldada. Politseinik seda ei usu, ent näeb head võimalust jõuluaega kuidagi mööda saata. Lõpuks juhtubki mõrv, kuid mõrvatu on justkui vale inimene, kes käis seal saare hotellis kõigile külastajatele närvidele, aga samas sutt tühine värk. Nojah, Hamish ja ta seekordne hobikaaslanna ei suuda leida motiivi ega midagi. Taga hullemaks, mees saab hakkama häbiväärse valesüüdistusega, mis on tõepoolest piinlik. Tegijal juhtub, aga siiski. Lõpuks hakkavad niidid hargnema, ning mis selgub? Motiiv ja mõrvar.

Ja Priscilla? Tema satub Hamishi vanemate juurde jõulusid pidama. Ning kui nad lõpuks kohtuvad, selgub Priscillale, et Hamish oli vahepeal...

õhtuleht
juuli raamaturiiul
padjaklubi

M.C. Beaton – Ränduri surm (2012)

“Anderson ohkas ja valas kohvi juurde. “Hamish Macbeth, ma arvan, et see on üks niisugune juhtum, mida sa kunagi ei lahenda. Tunnen seda kondiotstega.”” (lk 99)

Nagu Beatonile kombeks, läheb mõrvani küllaga aega ja lehekülgi ning selle jooksul saab selgeks seekordne Hamishi nukker (või ebamugav) olukord – ta on nüüd korraga ülemaks puhtusefriigist politseinikule ja Priscillaga kisub kah viltu. Ja küla asustab üks tüütu ja libe rändur, kes tekitab kohapeal parajat segadust (kes küll varastab arstilt morfiini ja seltsilt annetusi?). Millele niisiis järgneb teose pealkirjas väljendatu – ja üsna jõhkralt. Mõrvarikandidaatideks on eelkõige küla enda elanikud või õigemini Hamishi head tuttavad, mis tekitab mehele palju tuska. Üleüldse, külaelanikud muutuvad teineteise vastu üsna väiklaselt sapiseks ja selgemalt mõtlejad kogevad seetõttu meelehärmi. Häda kui palju ja leheküljed muudkui lippavad, kes küll on see, kes mõrva teeb. Aga siis välgatab Hamishile idee ja lahendus ongi ootamatult lihtsalt pliks-plaks käes. Nojah, peale sellist pingelangust puhkeb romantika, mis järgmises raamatus lõpu saab. Vähemalt pääseb Hamish oma majapidaja-politseinikust.

Saab täiendada eelmises postituses toodud eestikeelse Hamishi kronoloogiat – tasapisi avaneb võimalus kogu lugu õiges järjekorras lugeda.

õhtuleht

M.C. Beaton – Apla naise surm (2012)

Seekordne intriig hakkab sellega, et Priscilla hotelli saabub kosjaagentuuri moor 8 varaka kosimishuvilisega. Nagu ikka, selgub mõrvatav üsna kärmelt (heaks vihjeks on raamatu pealkirigi) – natuke võtab siiski aega, kuni tegu teoks saab (aga Hamishi lugudes ongi mõrv umbes 50 lk paiku). Kosilaste hulgas leidub ebakindel neiu, kes vaimustub mehisest Hamishist, aga mitte ainult. Tapjaks osutub üsna ootamatu inimene. Seekord soovitab Daviot Hamishil Priscilla kosida, mis muidugi üleüldse ei õnnestu. Kronoloogiliselt paistab see Hamishi lugu kuskilt keskpaigast pärinevat, tasapisi hakkab ehk moodustama Hamishi tõlgetest terviklikum pilt. (Ahah, tegelikult 8. raamat tervelt 28 raamatust!)

Ei julge nüüd väita, et kas eesti tõlked kõik korrektselt siin kirjas (sulgudes järjekorranumber, originaali ilmumisaasta ja eesti tõlke ilmumisaasta)

Klatšimoori surm (1, 1985/2008)

Kaabaka surm (2, 1987/2009)

Uustulnuka surm (3, 1988/2009)

Täiusliku naise surm (4, 1989/2010)

Kõlvatu naise surm (5, 1990/2011)

Vembumehe surm (7, 1992/2011)

Apla naise surm (8, 1993/2012)

Ränduri surm (9, 1993/2012)

Uimastisõltlase surm (15, 1999/2011)

Laimukirjade läkitaja surm (20, 2004/2010)

Teenijanna surm (23, 2007/2008)

padjaklubi

M.C. Beaton – Kõlvatu naise surm (2011)

Kõlvatu naine on keskealine ülekaaluline mammi, kes varem teenis elatist meestelt raha väljalüpsmisega. Mõrva tuleb päris kaua oodata, aga kui see viimaks saabub, on ikka kole küll. Aga ega siis adrenaliini pärast Beatoni raamatuid loe, tähtis on pigem , ma ei tea, eskapism kuhugi sellisesse sentimentaalsesse maailma, kus tehakse sooja sööki ja kaminas pragiseb tuli. Hamishi ja Priscilla armulugu on soikunud, ollakse vaid head sõbrad, kõigele lisaks ei maga Hamish ühegi võõra naisega. Viimaks selgub, mis põhjustas Priscilla vanemate vaesumise. Natuke hämmastav, et Hamishi tõlkeid kuidagi huupi avaldatakse.

padjaklubi
bukahoolik

M.C. Beaton – Vembumehe surm (2011)

Esimene MC tõlge, kus šoti politseinikud panevad agaralt murrakut, huvitav, millest selline muutus. Paistab, et Priscilla vanematel on vahepeal olnud mingid seletamatud rahalised raskused (ehk siis – millised raamatud on vahele jäänud?) ning Hamishi ja Priscilla suhe on vaoshoitum ja nostalgilisem, lihtsalt nagu... sõbralik. Mõrvar on ootamatu ja mõrvari paljastamine päris fantastilisevõitu. Ja kõige lõpuks selgus, et MC on hoopiski naine, tore et seitsmendat raamatut lõpetades on nüüd teada autori sugupool.

bukahoolik

M.C. Beaton – Uustulnuka surm (2009)

Kolmas raamat siis Hamishist, seekord tahab mees abielluda peale vallatuid öid ühe kunstnikuga. Aga noh, nagu ikka Hamishi puhul, läheb naine õige mehe juurde tagasi ja ongi kõik. Õnneks on veel olemas Priscilla, kellega saab mõned minutid juttu puhuda. Seekordne mõrv on päris võigas, kui nüüd korralikult järele mõelda. Küla ei armasta erinevaid.

Seniloetud kuuest raamatust moodustuks siis selline kronoloogia, 4 esimest ja siis kaks järgmist hoopis eri perioodidest.

Klatšimoor, Kaabakas, Uustulnukas, Täiuslik naine, ... Uimastisõltlane, ... Teenijanna

juuli raamaturiiul

M.C. Beaton – Klatšimoori surm (2008)

“Pole midagi sensuaalsemat kui kallis kiire auto, mida läbi mägismaaõhtu juhib rikas aeglaste liigutustega mees.” (lk 67)

See siis arvatavalt esimene Hamishi lugu? Ja ilmunud enne “Kaabaka surma”? (Tore, et ei viitsi seda netist järgi kontrollida.) MC kohta ebatraditsiooniline jutustamine, Hamish on üks tegelastest ja raamatu esimeses pooles on peategelaseks pigem nooruke neid Alice oma meestemuredega. Blairiga on suhe selline keskmine, peale mõrvalahendust on see suisa tänulik. Priscilla isaga toimub paar kokkupõrget, mis siis leiavad vihase väljenduse “Kaabaka surmas” ja mujal. Nojah, sissejuhatusena normaalne, aga pole just parim Hamish.

bukahoolik

juuli raamaturiiul
padjaklubi

M.C. Beaton – Uimastisõltlase surm (2011)

Huvitaval kombel pole siin Hamishil ühtegi koera ega kassi (pärastpoole on kodusoojendajaks hoopistükkis üks...). Lugu jaguneb pea kaheks, algne mõrvalugu ja sellest oma võimsa loo kasvatanud seniloetud MC romaanidest vast ambitsioonikaim lugu ehk narkomaailma jahtimine Amsterdamis ja mujal, ning Blairi ja Hamishi võitlus jõuab hoopis uuele tasemele. Vaprad külaelanikudki sekkuvad tegevusse ning teevad mõndagi head ja kasulikku kurikaelte napsamiseks. Muuseas laheneb ka algne uimastisõltlase roim. Ja kes küll seda vahendas! Priscillast leiab mainimist vaid üks peidetud foto preilist Hamishi sokisahtlis (ning mida küll see põhjustab).

“Kuidas pidi tema teadma, et roosapõskne tütarlaps, kes käib suveniiripoes abiks, on prostituut? Tüdruk oli olnud soe, helde ja armastav. Hamish oli arvanud, et tema unistused on täitunud. Ta mäletas, et enne uinumist oli ta kujutlenud Annat Lochdubhi politseijaoskonna köögis askeldamas keedunõudega, tema kanaarilind laulmas akna juurde pandud puuris.
Ta silmi tõusid peaaegu häbipisarad.” (lk 155)

Hakkan vist avastama krimiromaanide lugemise võlu – see on isetu lugemine, lihtsalt sulgud teise maailma ja oma konkreetsete argijamadega midagi suurt ühist pole (ulme puhul ka ehk nii, ent selle intensiivsus on kuidagi teine, sa pead sellega kaasa minema, mugandama endale arusaadavaks, heal juhul hakkad fantaasiamaailmas kaasa kondama vms – no krimi puhul sellist “tööd” pole, enamasti tegu enamvähem tuntu maailmaga).

M.C. Beaton – Täiusliku naise surm (2010)

Siin raamatus ilmub esmakordselt Daviot. Hamishil õnnestub viimaks Priscillat poolvõltsilt suudelda, oh seda õnne ja hilisemat kibestumist. Romaan sisaldab mitmeid hoiatavaid näiteid täiskasvanud või teises nooruses naiste riiakast ja mehikahjustavat käitumisest. Mõrvarist hakkas kahju, läks teine vabasurma asemel vabatahtlikult vanglasse, olemata vaimselt just Raskolnikovi mõõtu. Aga noh, selline see kuritöövärk on. Vahel karistatakse.

juuli raamaturiiul

M.C. Beaton – Kaabaka surm (2009)

Kui nüüd õieti märkasin, siis see raamat ilmunud pea 20 aastat varem kui esmaloetu originaal ja tõepoolest, erinevad need on – kui varane MC rõhub jutustamisele ning on seetõttu püüdlikum ja pisut raskepärasem, siis 21. sajandi MC viskab rohkem kildu ja lennutab teksti kergemalt edasi. Paistab, et enne on ilmunud veel üks Hamishi lugu, tekstis paar korda viidatakse mingile varasemale mõrvauurimisele. Nojah.

“Hamish meenutas endale ägedalt, et ta on loodud vaikseks eluks. Tal oli olnud karjäärivõimalusi, aga Hamish oli neist kõigist loobunud, sest teadis, et suures linnas elada oleks tema jaoks ebameeldiv. Tal tuleks alluda ülemusele, kes võiks osutuda samasuguseks nagu Blair. Hamish armastas oma muretut, laisavõitu elu ja ümbruskonna ilu. Lisaks kanadele ja hanedele rentis ta politseijaoskonna taga tükikest põllumaad, kus pidas lambaid. Lochdubhis oli piisavalt võimalusi kõrvalt teenida, müüa mune ja lambaid ja võita mitmesugustel kohalikel võistlustel rahalisi auhindu.” (lk 93-94)

Seekord tapetakse vähem (alguse värk, pole vaja nii verejanune olla?), aga roimaohvrid ikka ühed negatiivsed inimloomad. Natuke jabur kui Hamish diivani taga ja all vestlusi pealt kuulab. Koeraks on mingi Towser, krants vist. Paistab, et siit raamatust algab Priscilla-romantika liin. Arvatavasti olen nii fantaasiavaene inimene, et pea kunagi ei viitsi iseseisvalt mõrvakeissi lahendada, lihtsalt liigun looga kaasa. Mistõttu seekordne roimar osutus natuke üllatuseks, kuidagi liialt silmatorkav probleemide lahendamine.

juuli raamatukogu

M.C. Beaton – Teenijanna surm (2008)

Hea meelelahutus jällegi, saab nalja ääremaa omapärade ja inimliku väikluse üle jne. Tapetakse mehiselt, nii eitu kui neidu. Mõneti vast krimiromaanide kohta ebatraditsiooniliselt läheb peale mõrvade lahendamist tegevus väikse hooga edasi ja paugutatakse vahel püssi. Mõneti vast krimiromaanide kohta traditsiooniliselt otsustab kangelane Hamish jääda igavesti poissmeheks.

“Hamish vaatas teda hämmastunult. “Sul on peika? On see tõsine?”
“Me vist kihlume. Oleme käinud mõnd maja vaatamas.”
“Pat Constable, sa ei ole ainult kõlblusetu, vaid lausa kõlvatu.”
Neiu naeratas talle jälle kavalalt. “See on ju vahva, kas pole?” Ta andis Hamishile matsuva musu suu peale ja lippas minema.” (lk 242)

Mis asi see ilvese suurune metskass Sonsie on? Et nagu päriselt või? Ja Priscillast on vaid hägune mälestus.

bukahoolik

lugemisveeb
kiiksu lugemisarhiiv