30 november, 2016

Nancy Kress – Pathways (The Mammoth Book of Best New SF 27, 2014)



Kurblik lugu suguvõsast, kes põevad haruldast haigust – inglise keeli Fatal Familial Insomnia. Need, kes põevad (olenevalt geenide jagunemisest), keeravad ühel hetkel ära ja saavad loetud kuude pärast surma. Ludie on 19-aastane neiu, kes otsustab arstide poole pöörduda – hoolimata sellest, et suguvõsa on selle vastu ja arstideks on need pilusilmsed hiinlased, kes rajasid kliiniku selleks, et Ludie suguvõsaga katseid teha (kliinik töötabki seepärast suguvõsa usaldust võita; seepärast siis raviti kohalikke vaeseid – kogu väikelinn on üks lootusetu pärapõrgu).

Ühesõnaga, Ludie läks katsealuseks, et raha saada ja sellega nooremaid lapsi aidata – kuna nende perel on märk küljes kui segastel inimestel, nii pole neil lootust saada ümbruskonnas tööd jms (ning seetõttu paljunevad nagu jänesed). Pere viskab Ludie omade hulgast välja ja ega need hiinlased… nendega on Ludiel keeruline. Igal juhul, peale kõiksugu kahtlusi ja kõhklusi (Ludie pole olude tõttu just teravaim pliiats), laseb neiu endale elektroodid ajju pista – tulemuseks on see, et aju muutub… juhitavaks ja haiguse kulg justkui pidurdub. Kuid ega siis lugu saa nii positiivselt lõppeda.

Et siis selline igati emotsionaalne ja inimlik lugu lähituleviku Ameerikast. Poliitiline olukord (sellest siin ei kirjutanud, aga küllaltki oluline teema muidu – miks hiinlased saavad vaeste ameeriklaste kallal katseid teha), sotsiaalne ebavõrdsus ja muidu traagilised inimsaatused. Ja muidugi eelarvamused. Pole just megaulme, aga vahelduseks igati loetav.

29 november, 2016

Roger Zelazny - "Valguse isand"

Ei, ma ikka ei saa!

See on liiga hea raamat, et mitte sisse kanda, kuigi olen seda lugenud näiteks poolsada korda ja rohkem pole lihtsalt seetõttu, et kui mult juba teine raamat käest "ära laenati", läks 10 aastat aega, enne kui ta uuesti endale hankisin.

Algus oli täiesti arusaamatu. Esimest korda lugedes tundus nii kandiline ja mõistetamatu, et aint nürist järjekindlusest lugesin edasi - ja kui siis teos omaenda jõul lendama hakkas, kui tuli tunne, et ta lendab ja otsib saaki, olin täiesti ette valmistamata. Ning kui siis tekkis veel mulje, et ta ei otsi mitte suvalist saaki, vaid just mind, oli suu lahtikukkumiseni vaimustav ning nauding pressis kõrvust välja.

Põhimõtteliselt on lugu lihtne: maandusid mingid inimesed tähelennul kuskil planeedil, kus ka omad asukad, ning hakkasid seal elama. Et neil olid võtta kehakasvatamistõrred ning masinad, millega isiksus uude kehasse kanti, olid nad üsna surematud, kuid samas tegid nad oma kehades ka lapsi ning need elasid oma elu oma parimal viisil.
Surematud esivanemad ei andud oma kõrgtehnoloogilisi masinaid aga niisama nende laste kasutusse ning põlistasid oma jätkuvat eksistentsi ja suurema vanusega kaasas käivat suuremat tarkust sellega, et kuulutasid end jumalaiks, tarvitades sel eesmärgil hinduismi panteoni. Päris absurdne see polnud, sest ühtlasi arendasid nad endas välja üsna jumalikud Atribuudid ning olidki - jumallikud.

Ja lugu kui selline on sellest, kuidas üks vanadest hakkas teistele vastu ning üritas tuua vabadust ja tehnoloogiat rahvale lähemale.

Aga kuidas see kirja on pandud! Ajahüpped ning vaikselt tekstis, mis on üleni seiklust täis, tekkiv arusaam, mis värk, kes, kus, kelle kirju lehm see nüüd täpselt oli, mis lendas - oo! Ütleme, lugu on hea. Aga kirja pandud imeliselt.
Ikka veel nii väga meeldib. Ikka meeldis, kui viimaks endale kasutatud raamatute poest hingehinna eest taas oma eksemplari ostsin ning üle lugesin.
10 aastat möödas, ent midagi pole muutunud!

28 november, 2016

Aivar Lembit - 2003. aasta sula (2016)

Peale huvitavat kõrvalepõiget muistse vabadusvõitluse aegadesse on Lembit tagasi pöördunud tuttavasse keskkonnda ehk lähimineviku Eesti oludesse. Seekord Virumaa aastal 2003 ning sealse politsei tegemised.

Peale taasiseseisvumise esimese kümne aasta segadusi on rahunenud ka Virumaa kriminaalide verine võimuvõitlus, ning mõrvagrupil pole enam niivõrd palju erialast tööd. Et politseisüsteemis toimuvad koguaeg reorganiseerimised (näiteks), nii avastavad käesoleva romaani peategelased uurija Suur ja inspektor Sinivee, et mõrvade asemel peaksid nad pühenduma maksupettustele. Neile määratakse Sinitski juhtum - millalgi üheksakümnendatel pettis see ärimees Eesti Vabariiki kaheksa miljoni krooni omastamisega, mis rikastas meest võltstehingute sooritamisel - kaitsepolitsei ja maksuamet sooviksid seda riigile tagasi saada.

Suur ja Sinivee peavad nüüd seilama üsna tundmatutes vetes, see on ikkagi midagi muud kui mõne mõrvarliku kurjategija jälgi ajada - nüüd tuleb tuhnida paberikuhjades ja arvestada vabariigi säravaimate advokaatide vastukäikudega. Pealegi, nagu selgub, ei pruugi olla ka neljas võim kõige puhtama südametunnistusega olla. Kõik see frustreerib uurijaid - kõikjal on karid ja võimukoridorides valitseb üksteisele kaigaste kodaratesse loopimine; ning selle jama talumise eest makstakse sandikopikaid. Mis omakorda viib selleni, et äkki… äkki peaks ka mõnel juhul… natuke enda eluolu Sinitski abil kergemaks muutma.

Vahel tundub, et autoril on romaan korralikult läbi kirjutamata, nii tekitab aegajalt segadust, et millal räägib Suur ja millal Sinivee (samas selgub, et iga romaani puhul olen seda mõtet venitanud; ja käesoleval juhul on juba tegemist teise sel aastal avaldatud raamatuga, seega arusaadavalt on autoril käed-jalad tööd täis). Romaani võib pidada üsna traagiliseks, ega peategelased suuremat õnne kogeda saa. Kogenud uurijad on justkui äraaetud hobused, kelle saatuseks on teadagi…

25 november, 2016

Mats Traat - Hoffmanni tilgad (Looming 11, 2016)


Traadi juubeli puhul võinuks see jutustus Loomingu Raamatukogus eraldi ilmuda, mahuliselt täitnuks ühe numbri ära küll, ja rohkem tähelepanu kui ühe ajakirja puhul. Aga noh, käesolevas ajakirjas on vanameistrile pühendatud nii mõnigi artikkel.


See jutt räägib Eesti Vabariigi eluloo juuniküüditamiseni, läbi ärksa talumehe Arturi silme (niisiis tegu mikroajalooga?). Artur oli tegev isetegevusringides ja muidu vallaelus aktiivne, vaid naisevõtuga läks tal väheke aega - eks see Ellen oli üks salapärane kuju, Traat ei kirjuta teda lähemalt lahti, naisest jääbki selline… vastuoluline mulje. Tegevustik leiab aset Otepää kandis, kui palju sellest on ajalooliste oludega seotud, ei oska kuidagi arvata. (Ja takkajärgi selgus, mis see Hoffmanni tilgad õieti on.)


Tekst on jaotatud kuueks osaks, iga osa on läbi kirjutatud erineva asesõnaga - alustatud minast ja lõpetades nendega. Võibolla sümboliseerib see võõrandumist, või mina kaotamist (peale sündi mugandud üha rohkem ühiskonnaga ja kaotad ainuomase), iga osa läheb meeleolult aina tumedamaks, lõppedes siis Eesti iseseisvumise kaotamise ja oma rahvustunde allasurumisega. Ei tea, võibolla, võibolla mitte - eks piinlik on see, et ma pole tuttav Traadi viimaste kümnendite proosaga, vaid paari varasemat jutustust lugenud ja seega ei oska lugu konteksti asetada. Seda viga tuleb parandada. Milleks lugeda Martini või Eriksoni või Bujoldi või Hobbi mammutsarju, kui ometigi on olemas Palanumäe romaanitsükkel?

24 november, 2016

Neal Asher – The Other Gun (The Mammoth Book of Best New SF 27, 2014)

Et siis Asher oma tuntud headuses – maailm, mis on täidetud väga erinevate olenditega, keda/mida on tuunitud kõiksugu tehnoloogiatega. Maailm, kus seksi pole vaja, sest inimsarnaseid olendeid paljundatakse või aretatakse või kuidas neid erinevaid protsesse nimetadagi.

Paari Asheri romaani olen varem lugenud, see tekst paigutub aega, kus Unity ja Pradori on sõlminud vaherahu… aga mängus on veel kolmas liik, kes rahust hoolimata soovib Pradori olendid hävitada (sest pradorlased korraldasid selle liigi kallal paraja genotsiidi) – seda biorelvaga, mille Unity enne vaherahu jõudis valmis teha ja mis osutus Unity meelest niivõrd hävitavaks, et rahu jõustudes lasid selle hävitada. Aga see kolmanda liigi esindaja (hüüdnimega Klient) usub, et seda relva on võimalik taastada – ja Prador hävitada!

Eesmärgi saavutamiseks on Kliendi võimuses Tuppence’i nimeline inimolend, kes kunagi osales selle biorelva loomises ja nüüd on Kliendi poolt uuesti surnust üles äratatud. Tuppence on relvaosade leidmise nimel aastaid kosmoses seigelnud, üksjagu vägivalda kogenud ja põhjustanud jne. Viimastel aastatel on tal kaaslaseks endisest striptiisitarist ja jäljekütist ümberehitatud sauruselaadne olend Harriet, kes vahel käitub vähe kummaliselt. Ühesõnaga, järjekordsete ebaõnnestunud retkede kutsutakse Tuppene ja Harriet Kliendiga kohtuma. Ja juhtub… nagu Asheri puhul ikka kombeks, midagi võigast.


Asheri kujutatud maailm on selline, et pool kujutatust jääb mu ajule kujuteldamatuks (paistab, et ajakirjakaanel on kujutatud just selle loo kaks peategelast, mu kujutluses on küll vähe… futuristlikumad); kõik need modifikatsioonid, tehnilised uuendused ja disaini eripärad. Selgusetuks jääb, millise romaani taustal võiks see tekst areneda. Kuid noh, selline… trans- või posthumaanne tekst on igal juhul loetav.

23 november, 2016

Karin Tidbeck – Sing (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 8, 2014)

Lugu, mis räägib ehk transhumanistlikest inimestest, kes elavad endisel kaevandusplaneedil, ning on pidanud kohanema sealsete veidrate... oludega; ehk on lasknud end nakatada kohalike parasiitide poolt (eksole, juba planeet ise on moondanud inimkeresid). Nimelt on probleem selles, et planeedil on kolm kuud, mis nähtavale ilmudes mõjutavad vägagi sealsete inimeste eluolu. Ja et nende mõjudega edukamalt hakkama saada, tuleb lasta... sisemust muuta. See operatsioon sooritatakse imikueas, kõrvalnähtudeks on parasiidi mitteomandamine (ehk siis sealsetes tingimustes nö invaliidistumine) või hukkumine.

Loo peategelaseks on nö invaliid, kel pole „seda“ võimet. Üldiselt on temasugused ühiskonnast väljatõugatud, kuid Aino (enamik tegelasi on soomelike nimedega, tegemist on ikkagi rootsi autoriga) töötab rätsepana, mis võimaldab tal mingilgi moel sõltumatult hakkama saada. Sellele Kiruna nimelisele endisele kaevandusplaneedile saabub aga bioloogist uurija, kes on võlutud kohalikust lihtsast elust, parasiidisüsteemist ja nende kolme kuu mõjudest. Aino kui väljatõugatu ehmatuseks suhtleb see bioloog temaga ning nad koguni armuvad. Kuni mees saab teada, kuidas see parasiidi istutamine käib...



Ühesõnaga, päris alien lugu, kõik need inimolendid, kes kohanenud planeedi oludega (ka bioloogil on oma sünnipära tõttu eriline kehaehitus). Muidu toredad inimesed, aga... väheke tõrjuvad teistsuguste vastu. Sci fi värk.

22 november, 2016

Nnedi Okorafor - Afrofuturist 419 (Clarkesworld 122, 2016)

Maailmas levib järjekordne nigeerlaste petukiri: endises nõukogude kosmosejaamas istub juba 14 aastat sinna mahajäetud nigeerlasest kosmonaut. Selle aja jooksul on mehe arvele kogunenud 15 miljonit dollarit palgaraha - mida ei saa aga enne kätte, kui ta on Maal tagasi. Päästemissioon läheks maksma 3 miljonit dollarit, kui saadad raha, siis saab tagasi tuua ja jagame palgaraha. Lollikindel investeering.

Kusjuures lugu on osaliselt tõsi - rahvusvahelisse kosmosejaama ongi 14 aasta eest mahajäetud nigeerlasest astronaut, kes jäeti sinna maha… kuna teda peeti… No põhjus tekitab mehes siiani kõvasti nördimust, nagu on kuulda nüüd avalikustatud helisalvestises (Weiri "Marslase" järel tuntakse taas huvi kosmoses olijate vastu), kus ta muuhulgas kirub oma noort sugulast, kes sellise kirja laiali saatis (jajah, sellist palgafondi pole tegelikult olemas). Aga see pole afronaudi ainus mure (kui nüüd hetkeks jätta kõrvale see, et ta tahab tagasi koju saada) - nimelt on kosmosejaamas soovimatu kaaslane…

Tore lühike tekst (loetav ja kuulatav), enamvähem humoorikas, eks see petukirja värk tekitab lõbusat äratundmist. Autorile on selline tekst olnud arvatavasti hea vaheldus muude tähtsamate tööde vahel.

21 november, 2016

Saale Väester - Reetur (2016)

Ulmeks on seda raamatut ehk keeruline nimetada, küll võiks seda pidada paranormaalseks romantikaks - armuvad maalasest neiu ja inimestega maiustav tulnukas (tulnuka vaatepunktist oleks see omamoodi zoofiilia - umbes nagu inimesele seaga suhte loomine; tõsi küll, selle “seaga” saab suhelda) ja välja kukub sellest üsna seebiooperlk segu reetmistest ja vääritimõistmistest ja petmistest - ning muidugi vägev armastus, mis peab taluma kõiksugu lööke. Või saaks seda pidada ka mõneti naiivseks YA romaaniks.

Lugu siis selline, et 21. sajandil tulid tulnukad ja võtsid Maa valitsemise üle. Nad ravisid inimesed AIDSist vabaks, mille tulemusena puhkes orgia ja selle tagajärjel sündinud soovimatud lapsed anti tulnukatele kasvatada, kes need siis mõne aasta pärast ära sõid. Peale laste jahtisid tulnukad ka vanureid ja haigeid, mis tekitas osal inimkonnast üsna vastakaid tundeid ja nii organiseerusid osad neist omakorda tulnukavastaseks võitluseks. Ühe sellise võitlusgrupi liidriks on Barbara, kes on väga väga õnnetu saatusega eesti neiu.

Barbara õnnetu saatus jätkub - ta satub tulnukate Baltimaade jahindusministri Timareusi küüsi. Tulnukas aga… armub neidu. Ja naine ei jää tulnuka võludele külmaks (see saba ja nina puudumine!). Kuid ühtlasi on Barbaral hingepiinad, et ta niimoodi reedab maalased, mis tekitab siis hulga segadusi Timareusi ja kurja raamatukoguhoidjast sõbraga. Ka rasestumine ei tee neidu just õnnelikumaks. Kuid ma ei saa paljastada kogu seda tohuvabohu, mida nende suhe peab kogema. Romaani lõpp on päris moodne, on ja ei ole happy end, igal juhul lööb autor lugeja nina pihta nipsu, ja see on käesoleva raamatu puhul väga suureks plussiks.

Kui algul oli juttu zoofiiliast, siis tegelikult leiavad peategelased hoopis uue teooria inimkonna põlvnemisest (midagi sellist oli ka Tarlapi romaanis), mistõttu need kahe erineva liigi esindajad on võimelised järglasi produtseerima. Et raamat on üsna seebiooperliku tegevustikuga, oleks see ehk võinud keeleliselt värvikam olla, kuid cartlandliku tuimuseni on veel pikk maa; noor autor saab kindlasti palju harjutada nii paranormaalse romantika kui ka muudes žanrides. Natuke võiks nuriseda, et teadusliku fantastika osa jääb ehk nõrgaks (mistõttu võiks campi dosimeeter tõusta päris kõrgete pügalateni), aga nagu öeldud, paranormaalne romantika on vähe teistsuguste nõudmistega, peamine, et särisevat draamat jaguks veidrate olendite vahele.

“Me istusime ja ta silitas mu põlvi oma sabaga. Tema saba oli väga paindlik ja õrn. Mind hämmastas see, kui hästi ta seda juhtida suutis ja kui palju ta mind sellega silitada võis. Algul tundus see mulle natuke imelik. Aga aja jooksul hakkas see mulle meeldima. Talle jälle meeldis, kui ma tema saba sügasin, selle peale hakkas ta sageli lausa nurruma, peaaegu nagu kass. Ta oli minu vastu uskumatult hell, kuid ei viidanud kunagi sellele, et ta sooviks midagi enamat. Pigem olin mina see, kes hakkas mõtlema sellele, milline võiks ta välja näha ilma riieteta ja mis tunne oleks temaga magada. Kuid samas kartsin ma seda natuke. Ja kuna tema sel teemal juttu ei teinud, hoidusin ka mina sellest rääkimast. Olin küll põnevil, kuid samas ka hirmul ning hirm oli suurem kui uudishimu.” (lk 41)


“Ma avasin silmad. Timareus magas minu kõrval. Ta lamas voodis kõhuli. Ta oli teki kõrvale lükanud ja nii võisin ma näha tema paljast selga, tema prinki tagumikku ja keerdutõmbunud saba selle peal. Ta nägi välja nii rahulik ja usaldav. Aga see kõik pidi olema vaid kurikaval trikk. Mul olid veel liiga selgelt silme ees unes nähtud pildid. Ma võisin ju olla Timareusist lapsikult sisse võetud, kuid ma ei saanud selle naljaka ja ebaloomuliku tunde pärast ohverdada oma sõpru, neid, kes mind usaldasid ja kellega mul oli üks missioon.” (lk 53)

18 november, 2016

Andris Feldmanis - Viimased tuhat aastat (2016)


Eesti autori variant Cormac McCarthy “Teest” ehk lohutu lugu inimkonna väljasuremisest. Süüdi on selles… inimesed ise (ökoloogiline olukord) ja nende loodud masinad (tehisintelligents?), mis võtsid looduse kroonilt krooni ning taandasid inimesed igikestvaks lasteaiarühmaks (kus valitseb küll üsna suitsidiaalne meeleolu), mis tekitab mõningates inimestes küsimuse, et miks masinad neid üldse elus hoiavad..


Lugu siis sellest, kuidas 23. sajandi Berliinis elab Tallinnast pärit Niko. Maakera rahvaarv on vähenenud kolme miljardini, masinad on võtnud ülemvõimu ning hoolitsevad inimkonna eest (kõige vastu aitab tablett). Mistõttu inimetel puudub igasugune siht, nad ei pea mitte millegi nimel pingutama, ja selline vati sees jõudeelu mõjub üsna muserdavalt ning seetõttu jääb rahvastiku taastootmine kängu - lapsi ei taheta saada ning levinud on kõiksugu enesetapukogunemised. Niko elab oma üksildast elu pooltühjas suurlinnas ning avastab, et veel 21. sajandi algul oli inimeste elu vähe mõttekam kui tema kaasajal. Selline äratundmine viib ta edasi mitmete tegude ja suheteni… kuid kas sellest piisab eksistensile mõtte saamiseks?

Tegemist päris ootamatu ulmeromaaniga, kus autor keerutab lugejaid osavalt ümber oma näpu. Ei Niko ega teised tegelased ole sellised, kellega otseselt tahaks samastuda, aga nende läbielamised… noh, need on mõjusad, eriti see eelfinaal. Võibolla on tegemist hoiatusromaaniga.

Sel aastal on ilmunud muidki inimkonna tulevikku käsitlevaid teoseid - meenuvad Lauriku ja Haava raamatud, aga need on selgelt teistsuguse omailmaga kui Feldmanise romaan.

reaktor
päikesejänku

17 november, 2016

Eleanor Arnason – Kormak the Lucky (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 8, 2014)

Viikingite aega paigutuv fantasy iirlasest Kormakist (ei tasu otsida paralleele Howard jt möirapullidega), kelle norralased orjastavad ja Islandil maha müüvad. Kormak pole just kasulik ori, nii müüakse teda peremehelt peremehele kuni jõuab eriti süngesse majapidamisse, kus valitseb hirmuäratav vanamees. Oma salaplaanide täideviimiseks jõuab vanamees niikaugele, et tahab tappa Kormakit (kui ta tegude tunnistajat)... kelle aga päästavad haldjad.

Ja edasi on lugu fantasyt kurguni täis, nende islandi haldjate juurest põgeneb Kormak koos haldjaprintsessiga – nad jõuavad teiste maa-aluste haldjate juurde, kel on omakorda olemas mere-alune otsetee Briti saartega. See haldjaliik kasutab koguni elektrit, et toimetada vagonette Iirimaale, kus nad turustavad oma kaevandussaaduseid sealsetele haldjatele. Ja eks ole ka muid imesid. Viimaks haldjaprintsessiga Iirimaale jõudnud, saab Kormak eraviisilise ülesande neid kohale toimetanud maa-aluselt haldjalt... mis aga ähvardab nurjuda, kui Kormak jääb iiri haldjate võlude küüsi. Jne.

Selline fantasy siis. Igasugune haldjateema näib iseenesest päris vanamoeline nüüdisfantasy tingimustes, kuid Arnason ei lase sel puiseks juraks muutuda – haldjad on nurjatud, Kormakiga juhtuv pole üheselt just positiivselt tõlgendatav. Ja haldjatest kõrgemad jõud, need on õige sõgedad. Kokkuvõtteks siis päris mahlane lugemine, Arnason oma tuntud headuses.