Adrian Tchaikovsky - Dogs of War (2018)

Eks selle romaani põletavaks küsimuseks on, et kuidas defineerida mõistuslikku olendit ja milliseid õigusi võiks omada niisugused intelligentsed isendid, võrreldes inimeste või loomadega. Selle romaani tingimustes on tehisintelligents juba tunnustatud iseseisvaks, õigustega olendiks (tegevus leiab aset millalgi 21. sajandil), siis mida teha elusolenditel põhinevate mõistusega … misasjadel? Asjad, olendid, isiksused (inglise keeles on nende nimeks „bioform“)? Robotitega tegu just pole, tegemist siiski elusolenditega (kuigi tehislikult loodud). Tehisintellekt kah just mitte, originaalis pärinevad ikka lindudest või loomadest või roomajatest või putukatest – ainult et neile kohandatud programme ja relvastust täis tuubitud, ning mida juhib piiratud mõistus.

Lugu on sellest, kuidas ühe niisuguse biomoodulitest eriüksuse olenditele võib tunduda, et nende käsutäitmised ei pruugi just kõige õigemad olla: õigupoolest nad justkui ongi genotsiidi teostajad ühes Mehhiko konfliktipiirkonnas (nagu ikka, on seal küsimus, et kes saab maavarasid kasutada). Aga Peremees käsib ja Peremehe käsku tuleb vastuvaidlematult täita (vastavalt siis kogetakse kas positiivseid või negatiivseid impulsse). Ainult et ühe sellise eksperimentaalse lahinguelaja aju on sedavõrd üle forsseeritud, et … ta hakkab kahtlema. Mitme õnneliku juhuse kokkulangemisel saabki see hirmuäratav elajaüksus Peremehe käsuliinist vabaks. Aga see on muidugi algus uuteks hädadeks.

Teose peategelaseks on tehiskoer Rex (selliseid loomi ei kasutata vaid sõjalistel eesmärkidel, neil on ka tsiviilsemaid väljundeid), mis kuulub ühte lahingurühma koos tehiskaru, tehisvaraani ja … tehismesilassülemiga; nende ülesanneteks on kas eesliinil olemine või siis inimüksuste toetamine oma erioskustega. Nagu öeldud, tegemist on mõistuslike olenditega, seega on neil oma siseilm. Niisamuti on mõnedki neist võimelised väljenduma inimkõnes (no selleks on muidugi omad programmid); muidugi on neil lisaks oma tavalisele loomainteraktiivsusele olemas sisemised sidekanalid rühmasiseseks suhtlemiseks. Rex on rühmajuht, ja et ta on koer … no eks ta on siis kõige kindlamini programmeeritud („Good Rex! Bad Rex!“) täitma Peremehe käsku. Nii koosneb see biomoodul omamoodi koera, roboti ja intellektuaalse olendi segust. Olemus kui koeral, aga samas keha modifitseeritud üleelusuuruseks nö mobiilseks mechaks; ja muidugi ka mõtlemisvõime. Et olendid on erinevad, siis on neil ka erinevad käitumismustrid – mesilassülem koosneb laialijagunenud ühismõistusega olenditest, varaan on … roomajaliku olemusega, vaid karu on koeraga enamvähem sarnase käitumismustriga – kui tal vaid poleks mõistust liialt võimsaks kärsatatud. Rex on karja liider, aga karu ajuks.

Rexi vaatepunkt vaheldub teiste kõrvaltegelaste omadega, on need siis inimesed või tehisintellekt. Seeläbi siis avaldub küsimus, et kes / mis on … intellektuaalne olend ning millised õigused ja piirangud neile laienevad. Romaani edenedes läheb piir veelgi segasemaks, kuivõrd sellised modifitseeringuid (eelkõige küll ajuimplantaatide abil) hakatakse teostama inimeste endi peal jne.

Ühesõnaga, ohuromaan, mis ühtaegu käsitleb inimeste igiomaseid küsimusi (kui sitapea võib inimene õieti olla – või sõltub see iga ajastu moraalinormidest?) kui ka tehisintellekti küsimusi (millised motiivid võivad nende sitapealisusel veel olla?).

Adrian Tchaikovsky - Dress Rehearsal (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2017)

Väike fantaasia hinge müümisest saatanale ehk siis näitetrupp rändab mööda maailma ja püüab siis elatist teenida. Ainult et nad ei tea oma trupijuhi tumedat saladust … mis omal moel seletab neid linnast linna liikumist ja mõnelegi esmapilgul kahjulikku finantstehingut.

Aga et tegu on siiski ilukirjandusega, siis teadagi väikeste konfliktide taga peitub hoopis ootamatu draama.

Huvitav, et ulmes on võrdlemisi levinud kõiksugu rändtruppide kasutamine, on siis tegu puhtalt fantasy või mõne postapokalüptilise olukorra või hoopis kõvaulme värgiga. Küllap … autoreid intrigeerib see kultuuritaaga kaasaskandmine ja samas näitekunsti ühekordne sähvatus – see võib sütitada mässuleeki või lahutada meelt või kasvõi võtta näitlejatelt pea. Näitlejad kui triksterid või midagi niisugust. Kuigi tekst on fantasyna võetav, on kirjeldatav maailm õige sünge, näitlejate pakutav võiks olla omamoodi hingepalsam vaevatud inimestele. Mõneks hetkeks.

Adrian Tchaikovsky - Guns of the Dawn

Emily Marshwic on Jane Austeni kangelannasid meenutav vanast, kuid tagasihoidlikust aadlisuguvõsast pärit neiu. Marshwicid on olnud tuntud oma kohusetunde poolest; seepärast pole mingi ime, et kui puhkeb sõda naaberriigi Denlandiga, ei peida perekonna meesliikmed ennast selle eest. Kuid siis nõuab sõda neid veel juurde - ja kui mehi enam pole võtta, siis hakatakse nekrutiks võtma ka naisi. Ja Emily satub samuti lahingute keerisesse (romaan algabki in media res lahingustseeniga).

Romaani esimene kolmandik jätab mulje, et tegu on "Uhkuse ja eelarvamuse" ja "Läänerindel muutuseta" ristsugutisega, millele soustiks veid võlukunsti peale kallatud. Selles on 18. sajandi lõpu Inglismaad meenutav ühiskond, kõrk ja veidi tagurlik, ning oma kuninga tapnud ja ennast parlamentaarseks kuulutanud naaberriik. On, nagu öeldud, Austeni tegelasi meenutav perekond, on nende samuti austenlik vaenlane hr Northway, kes on aastate eest vana hr Marshwici enesetapuni viinud, kuid kellest Emily endalegi ootamatult hingesugulase leiab, on ball ja säravad kostüümid - ja siis muidugi lõputu mõttetu sõda kusagil kaugel. Ja sõjamaagid. Kui Emily ise sõtta satub, siis tempo muidugi muutub, lahti läheb pidev tulistamine, raiumine ja muu säärane ning temast saab uhke ja nutika aadlineiu asemel tõhus tapamasin, vähemasti teiste vaatepunktist; lugejal on siiski võimalik Emilyga koos kaasa kahelda ning mõtiskleda juhuse rollist kangelaslikkuses. Lõpuks saab muidugi sõda otsa ja kõik, kes veel ühes tükis, pöörduvad tagasi, kuid rõõmu ja rahu sellega ei kaasne; sõjani viinud ja sõjas tekkinud pinged on kuskil pinna all jätkuvalt olemas ning ei usu, et ka romaani lõpplahendus neid täielikult lahendab.

Lugesin raamatut nohuse peaga; uimasusele vaatamata - või ehk just selle tõttu - hakkas juba alguses häirima segadus detailides. See on muidugi ilmselt liigsete teadmiste häda, kuid ühiskondlikult on Tchaikovsky kokku seganud kogu Euroopa ajaloo 18. sajandi lõpust esimese maailmasõjani, mis paiguti mõjub väga kohatult. Ruumiline mastaap kipub venima nagu kumm, sest peategelane jõuab rindele mõne päevaga, käskjalal kulub aga sama maa läbimiseks samal viisil nähtavasti nädalaid. Sõda toimub ühel hetkel suurel alal ja on kõikehõlmav, järgmisel aga justkui peopesasuurusel maalapil; see peaks olema kestnud juba aastaid, kuid kõigile jätkub imekombel ikka veel vormiriietust, relvi ja muud varustust jne. Vaesed maagid ei leia ka eriti muud kasutust kui vaid ülespuhutud leegiheitjatena. Nii et maailmaehituslikus plaanis ei saavuta "Guns of the Dawn" kokkuvõttes suurt enamat hunniku klišeede kokkukuhjamisest. Samas meelelahutusena haigele targutajale on ta hea ja hoogne, hoides romantilise liini sõjalisega edukalt tasakaalus ning joonistades päris kenasid austenlikke karaktereid.