Lilli Luuk - Lühike sõjaajalugu (2026)

 

Arvestades autori senist loomingut (siin blogis näiteks kirjutatud: “Kolhoosi miss” ja “Ööema”), on oodatavalt see jutukogu parajalt raske ning sünge lugemiskogemus. Imetlen inimesi, kes suudavad seda ühekorraga alla neelata, ma vajasin nüüd küll hingetõmbepause - järjest lugemiseks on see teemade poolest ikka muserdav kogemus.

Laias laastus on see kogu maal elava naise kogemus nõukogude okupatsioonist 1941. aasta suvel;  “Metsavaht” ja “Poiste suvi” on küll meeste vaatepunktist ja kogumiku kolm viimast teksti hilisematest sõja-aastatest. Aga jah, ennekõike jäävad sellest raamatust meelde emade ja teismeliste tüdrukute kogemused - see vägivald nii üksikisiku kui ühiskonna allasurumiseks; repressioonid, tapmised ja vägistamised. Mehed on kas tapetud või on okupatsiooni eest metsas redus - ikka on taustal juuniküüditamine ja kuskil on sakslaste pealetung (millest siis omakorda mobilisatsioon). Külaühiskond on naiste ja laste kanda ning nõukogude okupantide meelevallas. Eks ole ka kaasajooksjaid, aga see pole üldiselt autori vaatluse all (ehk “Kummitusrongi” puhul on sellest rohkem juttu).

Aga jah, milline inimeste ja ühiskonna hävitamine, vägistamine ja allasurumine. See pole esitatud ülevaatlikult, vaid puhtalt siseilma kogemuste kaudu (kel pole pahatihti aimugi laiemast pildist) - ja kõigest ei räägita (vahest omamoodi äärmuslik on “Metsavaht”, kus metsas elav mees ei teagi, mis õieti toimub ning sõjasündmused vaid suurendavad ta segadust - ja eks küsitav on, kas ta vaimne tervis enne sedagi just korras oli). Vahel läheb autor sedavõrd kujundlikuks, et paari teksti (“Auk”, “Ulg”) puhul võiks neid lugeda ka etnoõuduse võtmes.

Lilli Luuk - Katkuemad (Looming 2, 2026)

 

Emotsionaalne lugu emadusest - see juhtum, kui laps satub meelemürkide võrku. Kuidas seda tähele ei pannud, mis küll ometi juhtus, kuidas sellise järeltulijaga edasi elada. Ja armastus, kas see jääb.

Esitatud on see tekst ema vaatepunktist - ja eks siin esitatud sünnituskogemus on selline, millele ma ei oska mehena “hinnangut” anda; kui keeruline see õieti oli vms. Ja noh, narkootikumid ja politsei ja taastusravi ning kuidas seejärel õieti maailma kogeda. Senise lugemiskogemuse põhjal on Luuki tekstides üsna raskemeelne maailm ning eks seegi tekst ei paku positiivsemaid hetki - nojah, samas on muidugi see emaarmastus, mis ei anna alla.

Feissbuuki voos olen näinud mõnd ülikiitvat muljet (“lastele koolis kohustuslikuks kirjanduseks!”), eks see emotsionaalne tekst ole. Igal juhul, loetav ka ajakirja kodulehelt.

Lilli Luuk: Ööema

Miks olen elanud nii vanaks ja Lilli Luuk kirjutab alles nüüd kõike seda, mis ma elanud olen, mis mu ema ja emaema elanud on? Ma oleksin nii palju targem, kui oleksin seda varem lugenud. 

Samas: võibolla mõjubki nii vägevalt just seepärast, et ma juba olen seda elanud, seda näinud, seda kuulnud? 

Kas sina tunned seda raamatut lugedes sama? Et kõik on minad? Iga tähtsam tegelane on mina, mina olen tema ja tema ja tema ka? Sinu minad, eks ole.

Arvan, see vast ongi selle raamatu kõige võimsam tõde: me oleme kõik minad. Jaa-jaa, kulunud tõde ... aga tegelikult tunnetuse tasandil, ürgsel tasandil ununeb nii kergesti.

Loen "Ööema" ja iga rea ajal on meeles. 

Jah, sellised inimesed on mina. Kõik on minud. 

Lugu muutub tasapisi ja märkamatult, mina-vormi ja tema-vormiga mängides, kursiivi ja kursiivita teksti vaheldades peamiselt üheksakümnedates ja isegi hilisemas ajas toimuvast suisa sujuvalt kolmekümnendate lõpu ja neljakümnendate looks. 

Jaa-jaa, me teame. Halb aeg, hirmus aeg. Küüditamine. Vangistamine. Vend venna vastu võõra võimu sunnil. Jajah, mhmh. Nüüd läheb halvasti.

Ent kuna kirjanik on nii vahe tera, niivõrd kunstnik, oled südamesse haavatud enne, kui arugi saad. 

Ta toob inimesed nii lähedale. Elusse elamised, tunded, mõtted.  Igaüks on mina, kõik tunnevad päriselt, püüavad päriselt, kardavad ja enam ei karda päriselt. 

On mõned korduvad momendid:

Muidugi raba. See on rabaraamat. Raba raba raba.

Lehkavad kährikud.

Luud.

Jõhvikad.

Hundid.

Kotkad.

Ja teate - mitmed asjad mõtleb lugedes välja. Et kes ja mis ja kellest on seal juttu ja kellest tolles teises kohas, kelle "ma" on see kursiiv ja kes leiti ja kes oli peaaegu pooleks lastud - aga kõike ei saagi teada. Kõiki niite ei tõmmata kokku, osad jäävad - jäävad.

Ei tundu vale. Ei tundu häiriv. Vastupidi, nii on just õige! Kunagi ei saa kõike teada, kuitahes kõvasti sisse elad, kui väga ka tahad. Alati jäävad küsimused. Kui hästi üritad, tõesti tahad, täida lüngad ise kujutledes ära. 

Kui piisavalt ei taha, ju siis pole vajagi.

Üks mõte jäi kummitama. Eelmise mõtte õde.

See ei olnud raamatus kirjas, aga häid raamatuid lugedes mõtlen kaasa ja juurde. Sina ju ka?

Mõte on järgmine: kui sa pead kas hukka saatma lapse või mehe, kellega sa ta saanud oled, vali alati andmiseks mehe elu.

Alati.

Kui ta on väärt mees, on ta ise valmis oma lapse eest surema. 

Ja kui ei ole - kas sellise mehe elu oleks vaja hoida? Pidada tähtsamaks kui lapse oma?

Hah!

ERR
Kuulutaja
Raamatukoi
Keel ja kirjandus
Looming
Lugemissoovituse blog
Kohila raamatukogu
Brixie blogi
Värske Rõhk
Edasi
Tilda ja tarakanid
Ekspress
Pille raamatu ja kassiga
Postimees
Karl Martin Sinijärv

Lilli Luuk: Kolhoosi miss

 „Miks puud Tartusse kõnnivad?”

Olen Tartu-Tallinn rongis ja loen Lilli Luuki. „Kolhoosi miss”. 

Nad ütlevad, jutukogu. Mõni koguni, et novellikogu. 

Ma ütleks, peategelaseta romaan. Kõik peatükid eri ajastust. Nõukogude aja lõpust kuni päris-päris lähiminevikuni. Peaaegu kõigi peategelased naised.

Alguses, kui veel Tallinnast Tartusse sõitsin, olid lood – peatükid – sellised, et mõtlesin: „See on väga hea raamat. Aga ma ei taha seda enam kunagi teist korda lugeda.”
Kui kohutav peab tunduma oma lapse surm? Tulekahjus?! Ma ei taha seda ette kujutada.
Kujutlen ikka. Jälle. Ma kipun selliseid asju ette kujutama. Minema mõttes oma piirideni ja siis nendest välja.
Võimatu valu on ikkagi võimalik.

Aga Tartust Tallinna tagasi sõites leidsin, et läheb helgemaks. Mitte helgeks, mitte lihtsaks. Vahele tuli vana valu, mida on võimatu unustada, uut valu, mis pea sama raske.
Aga helgemaks. Tekkisid kui mitte õnnelikud, siis vähemalt õnnelikjad lõpudki.

Kunagi tahtsin ka mina süütusest vabaneda. Mitte päris samal põhjusel, kui „Purunematute” tüdruk(ud?)

Jätsin (ka?) kunagi ammu-ammu Tartus ülikooli pooleli. 
Sarnasest loost räägib Windows 95

Reisida korraliku sihtkoha ja eesmärgita, lihtsalt reisimise pärast – jaa. Nagu loos "Mäed". Aga mul pole kunagi kedagi kaasas olnud.

Jaah, ja Veneetsias pole ma käinud ja kunstnikud on ainult mu isa eksnaine ja mu parim naissoost sõber. Ikkagi tunnen nii paljut ära.
Too sõber on ka omamoodi hull – ükskord lendas teise Euroopa otsa kuskil kunstitudeng-olemise-välisüliõpilase-aastal kohatud semu jahtlaevale peole. Too semu maksis ta edasi-tagasi piletid ka kinni.
Kunstnikust sõber lasi selleks puhuks spetsiaalselt õmblejal kokteilikleidi õmmelda. Väga ilus kleit tuli - ja mitte midagi halba ei juhtunud. Oligi hea pidu. Kogu lugu. Ei mingit halba lõppu.
Biennaal ja puud, puu surm, kuidas see hinge lõikab ...
Oh.

Puud.

„Miks puud Tartusse kõnnivad?” küsis kolmeaastane tirts – ilmselt tüdruk, nii pikaks kasvatatud juustega poisid on haruldased – naiselt, keda võiksin pidada tema vanaemaks, aga on tänapäev. Võis ka vanavanaema olla.
Minu ema võiks ka vanavanaema olla, oleks mu tütar sama varakult alustanud kui mina ja tema. Ning tema näeb kaugelt noorem välja kui eakas põngerjaga naine.
Too seletab, kuidas tegelikult puud ei kõnni Tartusse, vaid on juurtega maa sees kinni. „Et nad lähevad teisele poole kui meie, ainult paistab sulle, sest me oleme sõitvas rongis.”
Ma ei ole temaga rahul.
Kui minu lapsed tulid välja ideedega, kuidas maailm toimib, ei öelnud ma kunagi, et tegelikult on teistmoodi.
Ma ütlesin: „Üldiselt arvatakse, et ...” midagi. 

"Noor perenaine"lõpus nutsin.
Mis siis, et mees mu elus pole päris nagu Marko, liiga sarnane siiski. Ja mu vanaema pidas surmani õunapuid, mis nüüdseks kasvavad parkimisplatsile poe kõrval jäetud murulapil „enda omadeks”. Kui ma väike olin, ajas puu otsast õunavõtjaid vihaselt eemale. „Varastavad!”
Ja samas ta isegi ei elanud seal. Ajas õunahuvilisi eemale siis, kui linnast suvel maal käisime. Vist põhimõtte pärast.
Ma nutsin.
Ma enam ei nuta väga raamatute peale.
Ma ei loe ka enam niimoodi kui vanasti. Iga mõne lehekülje järel pean pausi ja vaatan aknast välja.

„Kolhoosi miss” on õigusega raamatu nimilugu. Nii hea, nii hea, nii hea ja täiesti unustamatu.
Kui aknast välja vaatan, mõtlen pooltel kordadel sellele tagasi.
Ma olen kogu selle raamatu läbi teinud, mingil määral. Olgu, küüni pole põlema pannud, kedagi maha lasknud või arvanud, et lasksin, ka mitte, aga alastipiltideni oleksin peaaegu jõudnud.
Mind hoidis tagasi, et ma pole ju NII ilus. Ikka paksuvõitu. Äkki nad ei taha mind pildistadagi?
Ja mul pole olnud ühtegi issand-kui-ilusat sõbrannat. Kui keegi neist sai rohkem tähelepanu kui mina, olin nördinud.
Neis lugudes oli täitsa mitmel.

Mul oli koolis ka üks semu, kellega koos kooli ja koju läksime. Nagu "Kivis".
Aga sõnatus kokkuleppes läks tema rongi pealt kooli poole ära ja mina alles mõne minuti pärast järele. Ja koduteele ei asunud me ka koos, alles rongis kohtusime. Et ei öeldaks „pruut ja peigmees!”

„Sa oled väga ilusti värvinud siin, üldse pole üle joonte läinud!”
 Olgu, ma andestan sellele vanale naisele. Vähemalt teab, et lapsi tuleb kiita!

"Täid" - täid ja kirbud ... mul läks päris kaua, et end nende puhul välja mõelda kastist „hirmus, hirmus, kohutav häbi!” Aga kuna kõik koerakirbud igal pool, kus kirpudega koerad, on veendunud, et mina olen ka koer, olen hakanud nii täisid kui kirpe filosoofiliselt võtma. „Aa, jälle. Noh, vaja mürki osta ja kõik pesud ära pesta. Mis seal ikka.”
Aga ma ei ole rikas ka kunagi olnud, muidugi.
Võibolla rikkus takistaks koerakirpudel mõelda, et ma koer olen?

Vana naine ja väike tüdruk lähevad maha.
Veel veidi ja mina lähen ka maha.
Siis teise rongi peale, sest ma elan Tartust kaugemal kui lihtsalt Tallinnas. 

Teise rongi peal istuvad mu vastas tüdrukud. Koba peale pakuksin, et umbes kolmteist-neliteist aastat vanad. Ühel on ripsmepikendused ja natuke meiki. Teisel võib ka midagi olla, sest ta on nii perfektsete värvidega, et mul on raske uskuda, et need kaasasündinud on. Eresinised silmad, punakasblondid juuksed, neist märgatavalt tumedamad kulmud.
Mõlemad on väga ilusad.
Räägivad eesti-inglise segakeeles, nagu ma isegi vahel tegema kipun, ainult neil on seda inglise-osa palju rohkem.
Millegipärast jääb mulle enim meelde aga puhtas eesti keeles öeldu.

„Meil on ju ainult gümnaasium eliitkool! Vaata meid, põhikoolikaid! Pfff ... kes meie oleme?!”
„Jaah. „Oo, te käite GAGis, eliitkool. Te peate mingid targad olema!” Kule, vaaaaaaata meid!”

Tüdrukud lähevad maha. Olen segaduses, et miks – see, kes klienditeendindajalt pileti ostis, ostis ju palju kaugemale, ja üldse pole juttu olnud, et oi, plaanide muutus, ma tulen ka sinu poole vms. Täiesti rahulikult läksid maha, nagu nii peakski.
Miks nii?
Mis juhtus, mis toimus, mis nende peades aset leidis?

Saan raamatu läbi.
Mõtlen veel veidi aega. Vaatan aknast välja.

Ükskord nägin rongiaknast metsa vahel poekäru. Ühtegi teed ei tulnud, ühtegi ei viinud, lihtsalt poekäru lepavõsas.
Kuidas see siia sai? Kes ta poest pihta pani, mida mõtles, kas see oli eesmärgipärane üldse? Äkki kogemata? Ja kuidas see ikkagi METSA sai? Ka raudteel kivide peal oleks sellega neetult ebamugav sõita!
Mõned päevad hiljem oli käru kadunud.
Veel enam mõtlemist. 

Mul on tunne, et Lilli Luuk suudab mõelda veel paremini kui mina. 

Kuidagi uhke tunne oli seda raamatut lugeda. Et näete, näete, näete! Päris naised on ka olemas! Nagu mina olen! Lilli Luuk kirjutab neist! Näete?!

ERR Anna Linda Varik
Lugemissoovitus
Loteriis varem
EPL
KMS
Eesti Ekspress
Looming Sveta Grigorjeva 

Lilli Luuk - Värdjas (Looming 4, 2024)

 

Meie proosa tõusev täht on taas vaadelnud üht katkist suhtemustrit, seekord mehe vaatepunktist.

Tegemist siis sisekõnega, kus mees kirjeldab oma tundeid peale seda, kui naine on teda … löönud. Kõlaks nagu koduvägivald, aga kui mees ajas üha tagasi läheb, siis avaldub õige masendav suhtedünaamika - kümme aastat abielu, laps, elu maakohas, naine töötas varem kohalikus külakoolis poole kohaga õpetajana, peale kooli sulgemist ainult kodune ja mehe kontrolli all (telefoni ei saa küll ära võtta, küll aga näiteks piirata andmeside kasutust; rääkimata sellest, kellega suhelda võib). Las naine teeb koduseid toimetusi, parem ongi. 

Nojah, ma nüüd ei oska kosta, kas üldse või kuivõrd on selline suhtemudel tänapäeval õieti äärmuslik. Täielik mehepoolne kontroll, mille loomulik tulem on vaimne vägivald. Lisaks siis suhe lapsega ehk pojast samasuguse mehe kasvatamine (nii nagu naise rikkus ära tema perekond). Eks kõhklusi tekitab sedavõrd mustvalge tekst, aga samas … maailm ongi värdjaid täis.

Lilli Luuk - Kuldne torm (Vikerkaar 6, 2023)

Ma ei tea, millest see tekst õieti on, aga see on kirjutatud huvitavalt ja sugestiivselt.

Ehk need ongi mälestuste ja aistingute katked, millest koosned. Lugesin teksti küll kaks korda läbi, aga ei suutnud küll enda jaoks moodustada järjepidevat narratiivi. 

Aga eks Luuk olegi rohkem nõudlikumale lugejale, ja kõrvalt vaadates paistab see mullegi kuidagi eriskummaline ja valus tekst.

 

Lilli Luuk - Lõuna-Eesti kuninganna (Looming 5, 2023)

 

Pealkirja järgi võiks arvata, et oleks justkui allusioonuiga Arturo Perez-Reverte romaanile “Lõuna kuninganna” ja eks mingeid sarnasusi justkui oleks - et naine võtab üle mitte just kõige seaduslikuma äri, sellega tulles peale eraelulisi jamasid tagasi ellu.

Jutustaja räägib siis loo sellest, kuidas ta kunagine koolikaaslane Anne kutsub jutustaja oma maakodusse kuskil Kagu-Eesti piiri ääres, et tutvustada oma vanaemalt saadud pärandust. Nimelt ajas vanaema aastaid puskariäri ja vast üsna edukalt, spordikottidest on leida kupüüre rublaajast euroajani. Nüüd tuleb need uuesti käiku panna - et jätkata vanaema sammudes (seda küll ametlikult pärandkultuuri nime all).

Aga jutt on pigem sellest, kes see Anne õieti on - või kust nad mõlemad jutustajaga pärit on ja kuhu on nad nüüd jõudnud. Millisest perest Anne on ja millisesse perre ta nüüd ise “kuulub”. Rock Summer kui … teatud tipphetk. Lõige Eesti ühiskonda ääremaalase pilgu läbi.

Lugu on nii ja naa. Ühelt poolt nagu ootaks, et juhtuks mõni selge puänt, teiselt poolt on kogu tekst pingest laetud. Sest nii vähe kui olen Luuki lugenud, siis mingi painajaliku õhkkonna loomine on tal küll käpas.

Lilli Luuk „Kolhoosi miss“, Saadjärve kunstikeskus OÜ (2022)

Viimastel aegadel on nii, et enam üldse ei saa aru, kas ma olen mingil eriti hõlpsasti kaasaelaval lainel või ikka ongi järjepanu tunnustust väärt kodumaiseid lugemiselamusi. Ehk ikka seda viimast. Isegi, kui lugemise ja lugemismuljetega juba viimane pikem aeg nigelalt kipub olema. Midagi ikka olen lugenud ka ja kui päramine tagastamistähtaeg kummitab, siis ehk saab mõne muljegi osas end kokku võetud. Seda küll vägagi tagantjärele, kes teab, kas ma üldse midagi õigesti mäletan?

„Kolhoosi missi“ nimilugu lugesin tegelikult juba hulk aega varem eraldiseisvama ja mäletan, et tookord ei jäänud sisu poolest just nii kirgast muljet, et nagu on kõike seda juba olnud kah, nõukogude aja ängi, vägivaldses peres kasvamise ängi, maaelu ängi, alkoholi laastavat mõju, naisterahvaste häbistatud ja ahistatud saamise ängi, süütunnet jne. Aga samas mäletan ka selgesti, et hästi kirjutatud olemine jättis küll tugeva mulje. Nüüd, siin kogumikus, tabasin ka „Kolhoosi missi“ enese jaoks kohe särama löömast, lood ei ole seotud ega samadest tegelastest, aga kuna taust ja foon on paljudel sarnane, siis kõlab see osa lugudest kokku ning moodustab justkui suurema terviku ja selle võrra saab siis iga eraldiseisev lugu sest laiemast foonist selgemini esile tulla. Nõnda ka „Kolhoosi missiga“, oskuslikult esile manatud ajastuatmosfäär kõlab ühte lugudeülese fooniga ja nii tulid justnimelt nende tegelaste isiklikud ängid ja süüd kuidagi paremini esile. See igavene asjaolude käes vangis olemise ning kõrvaltseisja süütunde küsimus, ning ehk kõige enam tõmbas seekord mu tähelepanu naiserolli igavese paradoksi osa, dünaamika, mis töötab ka tänini. Ühest küljest on igasuguse naiseliku ilu nimel pingutamine ressurss ja kapital, teisest küljest aga alati ka risk hukkamõistetud saada või hullemat, sest osaliselt on see alati justkui keelatud territoorium, ressurss, millele valdajal justkui poleks täit õigust, lõpetades selle klassikalise küsimusega, mida seksuaalvägivallast rääkides alati ära mainitakse – „mis sul seljas oli?“

Tegelikult ei olnud nimilugu nüüd muidugi üldse tingimata ainuke või peamine kogumikust. Tagakaanel katkendina ära toodud „Poisid lumes“ oli ka üks meeldejääv, eks osalt seetõttu, et oli selline klassikaliselt traagiline, ma siin lapsevanemana vähe kaitsetu sellise asja suhtes … pean tunnistama, et natuke jäi segaseks, kes mis hetkel täpselt, siiski tundus, et olgu neid lumes olevaid poisse üle aastate mitu, head lõppu sealt ikka ei tule. Jällegi on seotud nii ajastu ahistavad olud kui ka ajastuülene lapse jäämine süsteemide hammasrataste vahele – ema on tööl, isa on tööl, koolist on vaja põgeneda, võõraste täiskasvanute eest peita … jäävad lumi ja pakane…

Veel jäid eredamalt meelde „Auk“, „Purunematud“ ja „Mäed“. Eks kui nüüd vaatama hakkan, siis ei olegi ühisnimetajaks ainult äng, pigem selline pidev halvaendeline pinge, midagi on õhus ning tekst on detailitihe ja laetud, üheks korduvaks sõnaks on sealjuures dermatiin, need lõputud dermatiinist katted erinevatel mööbliesemetel, ning selle, mis tegelikult juhtus-juhtub-juhtumahakkab peab siis vähehaaval kildudest kokku panema, kohe hoolega tuleb järge pidada ja nii see pinge tekibki. „Mäed“ on sealjuures osalt ka musta huumorina võetav, aga samas on lahe, et kogu lugu ei ela üksnes puändil, loeb ka teatav psühholoogiline veenvus, mis selleni üldse viis ja ehk aitab sellele ka kaasa see, et ka siin polnud ma jälle päris kindel, et mis selle küüni ja isaga siis ikka päris täpselt oli. „Auk“ on mõnes mõttes sarnasel teemal, ent siin on peategelased teist laadi ja sünge saladus on teist laadi, on ellujäämise paratamatus ning sellest jääv mälujälg ning sügavale peidetud igavene saladus on üks neist hindadest, mida elamise eest vahel maksta tuleb, isegi kui need jäävad videviku ja soomülgaste moodi hallile alale, igaveseks lüngaks teistele jutustamiskõlbulikus isiklikus narratiivis. „Purunematud“ on jälle aga ajaline samm edasi „Kolhoosi missist“ – 90ndad ja maanoorus, tütarlapsed, kes on tütarlapsed, see tähendab miniseelikuid ja huulepulki ja pidusid kahtlastes kohtades ja kahtlaste seltskondadega, kusjuures autod ja asukohad ja joogid on selleks kõigeks hädavajalikud, kuid igat sorti suvalise meesseltskonna käes, ikkaseesama „Kolhoosi missist“ tuttav vastuolu, ja ka tuttav süütundlik tagantjärele küsimus, et mis sest sõbrannast pärast sai.

Kõige selle tagajärjel on pelgalt autori järgmise teose pealkirja „Minu venna keha“ peale iga kord selline halevalus tunne tulnud, et ei ole lugedagi julgenud. See kõlab lihtsalt, nagu võiks olla kohe eriline kontsentratsioon kõigist ajastu ahistavist asjust ning hoidmiseta jäänud inimelude vääramatust hukkajooksmisest ja tolle pealkirjas mainitud venna saatuse osas pole iseenesestki mõista vähimalgi määral helgeid ootusi. Samas ei ole mul muidugi ka vähimatki kahtlust, et see on kirja pandud täpselt sama nauditavas stiilis – pigem lühemad ja napimad laused, pidev millegi halvaendelise õhus olemise pinge, nauditav detailitihedus ja õhustikuloome, pigem vihjeline või kaude liikumine lõpplahenduse poole läbi pildikatkete ja erinevate ajatelgede.

Ah, jaa … kujundusest veel. Mõnda aega seisis see raamat mul niisama puhtalt seepärast, et kujundus jättis mulje justkui odavast naistekast ja nõnda pelgasin pettumust. Aga teisest küljest on see just kuidagi väga kümnesse, selline eelarvamuste teema, et mida me peame automaatselt tõsiseltvõetavaks ja mida mitte ja miks.

Lõpetuseks väike, pealtnäha nii positiivse algusega katke 90ndate tudengielust Tartus:

Kirjutasin pruunis köites koltunud lehtedega raamatutest päevade kaupa välja olulisi tõiku vandekohtu rollist angloameerika kohtusüsteemis. Mu tegevusel oli eesmärk, mul oli põhjus! Varsti oli aga teksti kladedes nii palju, et see tulnuks korrastada, arvutisse trükkida. Töö tuli loomulikult esitada trükituna. Panin endale arvutiklassis aja kirja ja sain peagi aru, et olen aeglane. Suutsin pooleteise tunniga väga vähe korda saata. Undavate valgete kastidega umbne rahvast täis ruum, päevavalguslampide otsekohene vältus, särin ja pidev klahvide klõbin lammutas raamatukogus ehitatud tasakaalu. Kandsin disketti kaasas, kaotasin täiskirjutatud lehti ja niigi hapra tahtejõu riismed. Hommikul põrnitsesin lage ja ei suutnud enam valida päevaks riideid, et kooli minna.
Siis tuli Ülo kord.
Ülol oli lisaks arvutile ka piipar, väike piiksuv Motorola, kuhu me varsti pea igal õhtul Utaga automaadist helistasime, üha tihedamini endast märku andsime. Töö oli vaja valmis saada ja kevadeti tundub, et kõik saab ka õigesti minna. (lk 83, „Windows 95“)

 

Lilli Luuk - Unemees (Vikerkaar 12, 2022)

 

Huvitavalt masendav tekst kirjeldab ühe naise elu lagunevas suhtes. Pealtnäha igati normaalne elujärg mehe ja lastega, mis tegelikult täis hirme mehega koosolemise pärast.

Ja siis need unenäod, mis lõikuvad mälestustega oma loogika järgi

Mul puudub igasugune kindlus, et ma nüüd autori kirjutatule kuidagi sain pihta. See unenägudest reaalsusse liikumine on nagu päris hästi teostatud, aga kas nüüd just selle tarvilikust mõttest aru sain.

Lilli Luuk - Auk (Looming 2, 2017)

Kui selle aasta Loomingu avanumber oli huvitav (kasvõi uus kaanekujundus tekitas elevust), siis nüüdne number… ei paku just intrigeerivat proosavalikut. Siiski on üks autor, kellelt pole varem midagi lugenud, eks see tekitas uudishimu.

Luuki lugu paigutub 80ndate laulva revolutsiooni aega, mil ühiskondlike muutustega pääsesid valla inimeste soodumused kuritegelikke afääre korraldada. Tekst on kui lapsepõlvemälestus tollasest maa-asula oludest; veidike meenutab Kaski proosapalasid, ainult et perevägivalla asemel on loo tumedam osa sellest, kuidas peategelasest tüdruk laseb metsas asuvas liivakarjääris (ehk augus) maha mehe, kes on kinni haaranud ta noorema õe, kui need tüdrukud olid sattunud tunnistama selle mehe tumedaid tegusid.

Kahtlemata on tekst poeetiliselt kirjutatud, kirjeldades noore lapse kõiksugu hirme ja avastusi sellises maailmas. Või kuidas vanemate suhe on selline nagu see on, ja muidugi muutuvad ühiskondlikud olud. Miinuseks on vast see, et üldiselt mulle ei ist seitsmendarahukevadelikus laadis lähiajaloo teemaline proosa, aga eks see ole minu probleem.