31 juuli, 2013

Sylvia Plath "The Bell Jar" (1989)


“I felt very still and empty, the way the eye of a tornado must feel, moving dully along in the middle of the surrounding hullabaloo.”

Plath on omandanud müütilised mõõtmed, eriti feministide seas. Olin juhtumisi mõnda tema luulerida näinud ja tahtsin veel. Löövad, tabavad, kandvad. Ostsin ühe tema kogumiku isegi oma sõbrannale. Ise ostsin selle raamatu. Mul on mehena keeruline sellest rääkida, või mitte keeruline vaid pigem imelik. Tegu on siiski inimlikest omadustest ja käikudest kõneleva teosega, kuid see on antud läbi ausa naise silmade.
   Ehk on kohmetus tingitud sellest, et see pooleldi autobiograafiline teos sai kirjutatud kuuekümnendatel, millal naised patriarhaadi kanna alt välja vingerdama hakkasid ja kus naisi veel sitasti koheldi. Mul on sellest piinlik lugeda (siiamaani hakkab paha, kui kuulen kuidas naisi alandatakse) ja ma tahaks tervele tollasele ühiskonnale molli anda. Jätkem nüüd see jonn ja viha, süveneme sisusse. Sissu. Steve Zissou.

“To the person in the bell jar, blank and stopped as a dead baby, the world itself is a bad dream.”
   Tegu on kahekümnendates aastates neiuga, kes satub äkitselt psühhiaatriahaiglasse. Ameerika kuuekümnendatel on veel tohutult konservatiivne ja naiste õigustest räägitakse vaid köögi terminites. Aga see naine on paljulubav ja kummaline, ta on kujunev isiksus. Läbi mitmete seikade kirjeldab Plath oma tegelase eluetappe ja maailmanägemust, mis ei sobitu lihtsalt sellega mida ühiskond temast ootab. Üsna pea viib tema kummaline käitumine ta psühholoogide pilgu alla ja varsti üritab ta endalt elu võtta. Mitte hüsteeriliselt, mitte emotsioonde najal vaid kalkuleeritud ja kõike eemalt jälgivana. Depressioon.
   Tema kirjastiil on nii süütu, nii lihtne. Mingi kuuekümnendate vibe on tunda keelekasutusest ja mõtteviisist, mõttemallidest. Tihti on tegelane naiivne, siiras ja manipuleeriv. Nagu noor tüdruk. Mehed on oma rollides mahasurujad, vägistajad ja pealiskaudsed domineerijad. Naised on kodukanad ja elavad, et teenida. Masendav. Ilmselgelt oli Plath kirjanduslikult andekas, kuid ei sobinud tollastesse vormidesse ja intelligentsel inimesel on ikka raske tolkamite keskel elada. Teatud mõttes on ta tegelane ekslev ja kadunud, püüab end leida. Kui ta vaid aktsepteeriks oma rolli meeste maailmas, siis saaks ta edukaks ajakirjatoimetajaks või millekski muuks "oluliseks". Vaim ei taha silmakirjalikkusele alluda ja nii ta lämbub ja plaanib end tappa. Erilisi põhjendusi nagu polegi ja mis seal ikka analüüsida. Kui tahad, siis tee ära.
   Võiks arvata, et kui ta oleks sündinud tänapäeva ühiskonda, siis oleks tal kergem. Ma tahan uskuda häid asju, mis lunastavad inimeste kannatused. Plath ise oli korduvalt antideprekatel ja kui ta oma pea 30-aastaselt ahju pani, siis oli tal kaks last.

“I saw my life branching out before me like the green fig tree in the story. From the tip of every branch, like a fat purple fig, a wonderful future beckoned and winked. One fig was a husband and a happy home and children, and another fig was a famous poet and another fig was a brilliant professor, and another fig was Ee Gee, the amazing editor, and another fig was Europe and Africa and South America, and another fig was Constantin and Socrates and Attila and a pack of other lovers with queer names and offbeat professions, and another fig was an Olympic lady crew champion, and beyond and above these figs were many more figs I couldn't quite make out. I saw myself sitting in the crotch of this fig tree, starving to death, just because I couldn't make up my mind which of the figs I would choose. I wanted each and every one of them, but choosing one meant losing all the rest, and, as I sat there, unable to decide, the figs began to wrinkle and go black, and, one by one, they plopped to the ground at my feet.”

30 juuli, 2013

Külli Laikre – Maa laulab (2013)

Tekst pole just ülemeelikult voolav, pigem on tähtsad kõiksugu mõttepausid, mil tuleks lugejal-kuulajal endasse väljendatut sadestada. Lihtlausete ohter kasutamine pole vast kõige lihtsam viis loomiseks (tõsi küll, kogu teises pooles on rütm natuke varieeruvam); ent alati ei peagi lihtsamat teed minema. Palju loodusehõllandusi, mõned armastusluuletused; selline põhjamaine luulekogu.
Ja võrdluses teiste omakirjastuslike luuleraamatutega on kujundus asjalik.

“Mets 
Mind katab roheline tekk.
Mu padjal on karikakrad.
Mu linal on mullalõhn.
On roosihekist tapeet,
tammelehtedest lagi.
Lesin samblasel vaibal
ja tunnen:
Olen üks.
Olen suur.
Olen mets.” (lk 8)

“Hajun, hajun

Üksindusse vajun, vajun.....
Udu sisse hajun, hajun......
Kus on minu pelgupaik?
Väsind hinge puhkepaik?
Tule udu – hajun, hajun.
Sinu salapära tajun.
Rammestunult istun maha.
Korra vaatan seljataha.
Üksi olen jäänud siia.

Kas võiks keegi kaasa viia?” (lk 21)

29 juuli, 2013

Liis Koger – Vana kuu hea and (2012)

Kogeril on päris meeldesööbivate väljenditega poeesia, mida pisut nullib see, et läbi kogu tegemist vaid armastusluulega – kõik läheb liialt ühte väravasse, natuke vaheldust pole kunagi paha.
Raamatu kujundus on päris värskendav.

SA KÜSID KUS MA TAHAN ET SA OLEKS 
ma vastan lähedal
sinu kõrval on kõik seadused
kivist jumalad 
vanal vinüülil kui mängib aeg
oma kummalisi keerdkäike
keset ööd 
sa astud sisse vana veini lonksust
ja sammudest pimeda akna all all
mälestused on

lumest valgemal

HINGAD ÖÖ LÄBI MU KÕRVAL

suitsuse viski lõhna välja
hingan sisse
ja mõjub nagu kohv

hommikul ärkad üles
ja ütled:
nagu väike roheline põõsas

oleks öösel kõrval olnud

28 juuli, 2013

Brian Keene, Nick Mamatas "The Damned Highway" (2011)

Sai ostetud puhtalt seetõttu, et ma olen nii Lovecrafti ja Thompsoni austaja. Raamatu kaas ütleb kõik: HST ja HPL miksitakse kokku, niiet stiil on Thompsoni, kuid raamistik Lovecrafti. Selle asemel, et Las Vegasesse suunduda ja Ameerika Unelmat otsida, läheb mees seekord Arkhamisse Ameerika Õudusunenägu uurima. Muidugi on see seotud Cthulhu ja Nixoniga. Thompson sööb Yuggothi seeni ja tripib nii et vähe pole. Demokraadid, republikaanid, shoggothid... Whatever.
   Pmst on autorid võtnud mingid HST põhiväljendid ja stiilinäited ja copy-pastenud need sellesse HPL raamistikku. Mõlemaid autoreid on alati ahvitud ja see on siis selline ülim luuseritribüüt kahele alguses underground, nüüd kvlt autorile. Kokkuvõtteks pole palju öelda. Lugege parem HST või HPL'i teoseid, see ei tohiks aga kellelegi erilist lugemiselamust pakkuda. Eks selle raamatu alatoon on pigem poliitiline, aga mis siis? Parem oleks olnud, kui nad oleksid läinud päris absurdi ja ulmesse: siis oleks vähemalt see mõnda Thompsoni päris trippi meenutanud.

27 juuli, 2013

Belami – Hetked tuhandeks ööks (2012)

Tegemist siis noore inimese arusaamisega armastusluulest, kus kirglikkus väljendub iga koma ja ohkega; samuti teatud hoolimatusega keelelise kujundusrikkuse kasutamise vastu. On kirepuhang või joovastus või valupaus, ja see tuleb autentselt ja pühenduslikult paberile saada! Eks mitmed motiivid korduvad, kuid samas, on värsketki lembeluule kangutamist. Igal juhul, kindlasti tuleks autori eessõna lugeda, mis jääb vähe segaseks või tõlgendustiineks.

Midagi enamat 
Elus on enamat kui Volvo,
midagi palju-palju enamat. 
Elus on enamat kui Volvo,
midagi palju rohkem kenamat. 
Elus on enamat kui Volvo
midagi suurel hulgal paremat. 
Elus on enamat kui Volvo,
ma ootan Sind keset tänavat. 
Elus on enamat kui Volvo,
tajun huultelt tunnet, palavat. 
Elus on enamat kui Volvo,
koos alustatud uut nädalat. 
Tunded mu hinges kihavad,
silmad Sul seepeale sinavad. 
2011. dets (lk 6)

Minu Kõrgeausus

Sinu hingepeegel
hele-snirohekas,
sinu käeviibatus
igati on andekas !

Sinu jumalik talent
on kuradi-loov,
Sinu naeru-suu
on päikest toov !

Sinu silmades
kogu maailma soojus,
Sinu südameis
terve ilma loovus !

Sinu kehasoojusest
ei tahaks lahutada,
Sinu naisolemust
peab saama armastada !

2012. mai-jun (lk 9)

Kompliment I 
Sa oled kui kuuvalgus,
mille lummus mind hulluks ajab.
Sa oled kui vertsapost,
mis mulle teed rajab. 
Sind võiksin hoida-armastada
-nõnda kirglikult hellitada.
Sa oled kui looduse kunstiteos
Sulle anne antud juba eos. 
Sinu peale oma sõnu raiskaks
oma kiindumist avalikult hõiskaks,
kui oled tüdinend ning väsind
siis hoiaksin Su õrnu käsi. 
Ja kui mind Sa vähegi hindad
-, siis kingiksin Sulle soojad kindad ! 
(lk 11)

Armuke

Ma poleks lihtsalt mees
vaid ka armuke,
- et Sul kindlam oleks.

Ma poleks lihtsalt mees
vaid ka armuke,
- et Sul süümepiinu poleks.

Ma poleks lihtsalt mees
vaid ka armuke,
- et meil seiklus oleks.

Ma poleks lihtsalt mees
vaid ka armuke,
- et Su moraal ei sureks.


(lk 23)

26 juuli, 2013

Margus Kivimägi – Kingitus (2010)

Üpris selgemõtteline luulekogu, mis jagab juhiseid või nõustab lugejat paremaks olemiseks. Mõned tekstid tunduvad olevat pühendusluuletused ja jäävad seega autorit mittetundvale lugejale vähe krüptiliseks (kuid pühendunuile kindlasti... selged). Aga eks elu ongi saladus.
Luuletusi illustreerivad mitmed värvikad loodusfotod.

LIIKUDES 
Liikudes sa rõõmu tunned,
tantsides end väljendad.
Tegevustes kõik sa annad,
veelgi rohkem vastu saad. 
20.08.2009 (lk 7)

LAULDES

Lauldes ennast avad,
laul sul hingest tuleb.
Laul võib olla aval,
lauldes silmad suled.

20.08.2009 (lk 13)

NOVEMBER 
Hall ja pime on november.
Aastaaeg on selline.
Vaevu näeme enda ümber
hirme külla tellime. 
Tuleks juba lumi maha
läheks valgeks maa.
Viiks kõik hirmud taeva taha,
et vaid rahu hinge saaks. 
22.11.2009 (lk 16)

METSAVANA

Kes käib metsas julgelt ringi?
Kes ei tunne muret mingit?
Metsavana käib seal ringi,
metsaande heldelt kingib.

16.05.2009 (lk 31)

VAIKIDES 
Vaikides rohkem ütelda võid,
sõnad vaid varjavad mõtteid.
Väljenda selgelt, mis maailma tõid,
otsime enese lätteid. 
11.12.2009 (lk 55)

25 juuli, 2013

Michael Herr "Dispatches" (2002)

Üks brutaalsemaid sõdu, mida katab sõjakorrespondent Herr. Viljeledes Uue Ajakirjanduse žanri, kirjeldab ta otsesõnu kogu õudu ja surma ja elu, mis selles persses riigis toimumas oli. Tegu on tema märkmete ja päevikutega, kuna lehtedesse saadetud tekstid siluti ja ilustati lugejale vastvõetamaks ja nii läks see vähenegi tõde kaotsi. Ma läksin lugedes vahel nii tigedaks ja vihaseks, või kurvaks? Kuidas on võimalik, et inimkond on nii persses? Valetavad kindralikd, valetav riik ja samal ajal mehed surevad ja surevad.
   Herr mõjutas oma teosega mitme kuulsa Vietnami filmi stoorit ("Apocalypse Now, Full Metal Jacket"). Tema karakterite ja ümbruse kirjeldus on tihti reaalne, mis muudab teksti paradoksaalselt ebareaalseks. See tähendab, et kui sind ümbritsevad kehaosad, hirm, paanika, õud ja psühhoos, siis sa ei saa seda ratsionaalse analüüsi abil edastada. Sa ei saa jääda erapoolikuks ega objektiiveks. Objektiivsus on müüt. Tema keelekasutus muutub tihti poeetilis-psühhedeelseks, sest ta ei elanud enam normaalses ühiskonnas, vaid keset inimloomuse paljastunud õudust ja kurjust. Ma võiksin tsiteerida tervet raamatut, seal onlehekülg lehekülje järel voolavat puhast geeniust mis sind endasse mässib.
   Ei mingit romantikat, ilu ega päästvat elementi. Mitte keegi ei tahtnud seal olla. Kindralid elasid teisel planeedil ja ühe jalaväelase elu maksis 18000 dollarit. Psühhoos on õhus nagu parfüüm, kus inimesed pinge all murduvad ja muutuvad millekski enamaks. Kahekümneaastased poisid muutuvad nädala viiesajaaasta vanusteks. Merejalaväelased, kes tapavad öösiti üksteist. Faktid, mis propagandas ära silutakse. See ebaausus, ebamoraalsus ja ebainimlikkus, mis Ameerika ja Vietnami noorte peale nende valitsuste poolt lahti päästi. Nendel aastatel oli peamiseks noorte surmapõhjuseks Ameerika Valitsus, kes poisse hakklihamasinasse saatis ja ise veriselt naeratas.
   Herr liigub ühest kohast teise ja teda sõimatakse, nimetatakse hulluks. Miks keegi vabatahtlikult sinna sitaauku roniks? Sõdurid ei mõista ja Herr ei saa eriti suurt honorarigi. Mees murdub mitmel korral, kaob piir ärkveloleku ja unenäo, elamise ja suremise vahel. Kuidas sa sellest välja tuled?
   Ka on kohutav, kuidas meedia seda sõda kajastas ja kuidas kodused sellest midagi kuulda ei tahtnud. Taheti võitu ja head tunnet, kuid Ameerika veritses ja kaotas. See oli inetu ja jube, mida kõik unustada tahtsid. Ainult et tagasitulnud sõdurit tõid kaasa kõik kummitused.
   Kui keegi huvitub sellest sõjast ja tahab üleüldist ülevaadet, siis on see just SEE raamat, mida lugeda. Lihtsalt kohutav.

19 juuli, 2013

Venda Sõelsepp – Pikk nina (1969)

ROBOTITE NÄÄRID

Astub robot-näärimees
killa-kõlla nääriööl,
juhtmed, võtmed, tangid vööl.
Robotite maja ees
viimaks peatab sammu.

Majas juba ammu-ammu
ootab väike Kübernelle,
kas ta saab nüüd ikka selle
nikeldatud nuku,
elektroonse Juku...

Transistaavo – vanem veli -
päevast päeva unistab,
pilgutab ja sumistab,
et monteeriks näärivana
talle sisse ultraheli.

Pereema Robotinna
liigub vaikselt siia-sinna:
tema tahaks üsna vähe -
ainult uut antenni pähe...

Sellevastu Robotandril -
pereisal – suured soovid:
raadiojaamu igalt mandrilt
tema ammu kuulda proovib,
kuid ei kuule hästi neid -
pole päiksepatareid...

Vanaisa Robot aga
kriuksub aatomahju taga:
“Oleks hea, kui keegi nääriks
minu kaelaliigest määriks...”

Terves robotite linnas,
igas raudses robotrinnas
traadid pingest võbisevad,
klahvid, lukud lõgisevad,
kasvab mootorite tuks...

... kuni lahti läheb uks.
Nüüd me robotite majas
saabki igaüks, mis vajas.

(lk 23-24)

18 juuli, 2013

Lothar Frenz – Üksildane Jüri ehk liikide kadumine (2013)

Liikide väljasuremisest on maakeeles mitmeid ängistavaid raamatuid, ja Frenzi teos on teistega võrreldes ehk selline... natuke mõrkjalt meelelahutuslikum, plussiks on see, et andmed on üpris värsked, viimased veel 2011. aastastki. Aga jah, liikide väljasuremine kiireneb märgatavalt kõikjal, kuhu inimjalg satub, olgu tegemist siis eurooplaste või metslastega. Ehk siis nurgapoodide kaootilise valiku asemel saagu valitsema supermarketite reglementeeritud valik. Huvitav teave on indiaanlaste kultuuri hävingu seosed Euroopas olnud paari sajandi taguse väikese jääajaga (või noh, üleüldse see kujutelm indiaanlastest kui looduslastest põhineb nö indiaanluse riismetel).

“Kuhu olid jäänud indiaanlased? Esimestel maadeavastajatel nagu de Soto tekkis Ameerika põlisrahvastega ikka ja jälle sõjalisi konflikte ning tänu tulirelvadele jäid nad enamasti võitjaks. Mis veelgi hullem – nad tõid endaga kaasa haigusi: rõuged, leetrid ja gripi. Indiaanlastel puudus immuunsus nende haigustekitajate vastu. Seetõttu surid paljud inimesed senitundmatutesse tõbedesse sageli juba enne, kui nad jõudsid eurooplast oma ihusilmaga näha. /-/ Paljudes regioonides elas de Soto ja La Salle'i reiside vahele jäänud aastad üle pelgalt neli protsenti elanikkonnast. (Võrdluseks: isegi keskajal möllanud katk tappis keskmiselt “kõigest” kolmandiku Euroopa rahvastikust.) Kokku varises kogu indiaanlaste asustuse struktuur ja kultuur. Vähemalt kergendasid hispaanlaste mahajäetud hobused ellujäänute elu ratsanomaadidena – kuni tänapäevani on meil indiaanlastest kinnistunud nimelt selline pilt.
/-/
Pärast indiaanlaste väljasuremist ei hakanud paljunema mitte üksnes nende saakloomad, vaid ka söötijäänud maa kattus jälle metsadega, mis sidusid oma puitu suures koguses atmosfääris sisalduvat kasvuhoonegaasi süsinikdioksiidi. Ameerika geokeemiku Richard Nevle'i arvutuste kohaselt võisid uued pealekasvanud metsad siduda Maa atmosfäärist kuni 17 miljardit tonni süsinikdioksiidi – nii palju, et selle tulemusel temperatuurid märgatavalt langesid. Just nendes idarannikule kasvanud tuhandetel kilomeetritel laiuvates metsades leidsid küllaldaselt toitu rändtuvide hiidparved.” (lk 22-23, 24)


“Trend osutab selles suunas, et loomad, kes on inimese eluviisiga mingil viisil “ühildamatud”, lihtsalt kaovad ning kõikjal tekivad primitiivsemad elukooslused, milles domineerib väike hulk kogu maailmas levinud suure isendite arvuga liike. Alles jäävad universaalsed liigid või iseenesestmõistetavalt ka sellised, mis on millegipoolest kasulikud. Mõned teadlased ennustavad uue aegkonna, nimelt homogotseeni saabumist maakeral – see on aegkond, mille raames esinevad kogu maakeral ühed ja samad looma- ja taimeliigid ning väike hulk otsekui normeeritud ökosüsteeme. Teised räägivad profaansemalt biosfääri mäkdonaldsistumisest. Sellise arengu võitjatena levivad üle kogu maailma liigid, kes muutuvates tingimustes hõlpsasti toime tulevad: rotid, kitsed ja sead, küülikud ja rebased, tulisipelgad, herilased ja rändkarbid nagu ilusa uue loomamaailma Big Macid, Whopperid ja Coca-Cola. Globaliseerunud merede ja mandrite ökosüsteemides vohavad leetpõõsad, eukalüpt, vesihüatsindid ja mürgised vetikad.” (lk 298)

17 juuli, 2013

Kristine Kathryn Rusch – Craters (The Mammoth Book of Best New SF 21, 2008)

Lugu lähitulevikust, kus jätkub madin läänemaailma ja nö terroristide vahel. Samasuguse edukusega nagu praegu on jagatud demokraatiat järgmistesse riikidesse ning samavõrra on täiustunud pommiplahvatused lääneriikide sümboolsete objektide hävitamiseks (ja viimasel ajal on lemmikobjektideks kuulsaimad kunstimuuseumid). See on see ebakonventsionaalne sõda või mis see ongi.

Staarajakirjanik satub viimaste seletamatute plahvatuste põhjuste otsimisel viimaks ühte (paljudest) põgenikelaagrisse, mis tekkinud diktatuuririikide vabastamistel. Seal hakkab ajakirjanikule selguma üsna hirmutavavõitu uus lähenemine plahvatuste korraldamiseks – nimelt on sünnitushaiglates paigaldatud vastsündinuile selline kiip, mida on võimalik vajadusel detoneerida. Et asi perfektsem oleks, pole vanemad oma võsukese tulevasest märterlusest üldsegi teadlikud. Ja nii siis pannakse noored lapsed siin ja seal plahvatama ning üha täiustuvad lääneriikide turvasüsteemid on võimetud sellist ohtu avastama.

Mingil irratsionaalsel ja tänamatul moel päris usutav tulevikustsenaarium.

16 juuli, 2013

Hrafnkell Freysgoði saaga. Gunnlaugr Ussikeele saaga (2013)

Vanapõhja on lööv sõna, polegi varem sellist väljendit näinud kui nüüd siit tõlkija saatesõnast. Aga milliseid kujutelmi küll äratab üks tühipaljas väljend, puha mõistusetaguseid. Siinses raamatus niisiis kaks näidet vanapõhja saagadest, mis lugemiseks on niisamuti kõlbulikud. Avasaaga on selline verine vanapõhja väheke kommete komöödia, kus siis õigluse ja võimu küsimused, kord üks ja teine peal.

“Esimesel talvel kasvatas ta vasikaid ja kitsetallesid ning sai sellega nii hästi hakkama, et peaaegu kõik, kelle eest ta hoolt kandis, jäid ellu. Võib öelda, et kevadeks oli igal lojusel kaks pead.” (lk 30)

Aga Ussikeele saagas on nii shakespeare'likku löövust kui jaburat camphuumorit, solvangud ja mõõgad ja värsid muudkui lendavad või paitavad kõrvu. Lugu siis sellest, kuidas ühe mehe unenäo põhjal ennustatakse talle häda ja viletsust, mis on mehe raseda naise kõhust tulemas – tuleb tütar, kes tekitab vägevate hulgas paksu verd. Mees tahab seepeale tütrest vabaneda, aga noh, naine kavaldab ta üle. Lähevad aastad ja tütrest saab Ilus Helga, kellega hakkab plaani pidama noormees Ussikeel, kes on oma nime vääriline ja mitte just kõige alandlikuma meelelaadiga. Isa ei taha Helgat noormehele anda, sest noh, kutt ei paista neidu väärt olevat. Kutt siis tahab tõestada end ja läheb kolmeaastasele kauplemistuurile, et tagasi tulles näidata oma tõelist väärtust. Reisid viivad ta Norra, Rootsi ja Briti saartele, vahel tekitab skaldist Ussikeel oma värssidega häda ja viha, vahel jälle õnnestub kuningaid meelitada. Ja ta satub ühtlasi kokku teise skaldiga – kel nimeks Hrafn (need ja need on ta vanemad jne). Ussikeele arvates on ta parem skald kui Hrafn. Too arvab vastupidi.

Va luuletajad lähevad riidu. Ja Hrafn kiirustab tagasi Islandile, et kättemaksuks Ilus Helga endale kosida (Ussikeelgi kuuleb sellest kavatsusest). Ta plaan õnnestub, kolme aasta möödudes pole Ussikeel ikka tagasi jõudnud – Inglismaa kuningas vajab vapra skaldi sõjalist nõu taanlaste ähvardava invasiooni vastu. Lõpuks jõuab Ussikeel Islandile, ja noh, tõepoolest, Ilus Helga on vastutahtsi munsterdatud Hrafnile. Kuid õnne pole see õuele toonud – Helga on õnnetu, Ussikeel on masendunud, Hrafn ei ole rahul. Viimaks otsustavad mehed surmani võidelda, kuid oh õnnetust, kohalikud võimumehed keelavad sellised kahevõitlused ära, mingi naise pärast pole vaja üksteist ära veristada. Seepeale otsustavad mehed Helga eest surmani taplemiseks väljaspool Islandit kohtuda. Mis edasi juhtub? Juhtub nii nagu Helga isale ennustati. Ja Helga sünnitas palju lapsi.

“Torsteinn hakkas seepeale norralasesse halvasti suhtuma ja too läks suvel minema ning nüüd on ta saagast väljas. /-/
Ja Torgerdr muretses Torvardile koha laeval, mis asus teele Merikarbilahest, mis asub põhjas Steingrimifjordis, ja andis talle vajaliku teevarustuse. Torvardr läks siis välismaale ja on nüüd sellest saagast väljas.” (lk 43, 44)

“Kõik need, kellest siin on nüüd juttu olud, elasid kõik ühel ja samal ajal.
Selle aja paiku toimus see kõige parem, mis kunagi siin Islandil juhtunud on, nimelt et kogu maa pöördus ristiusku ja kogu rahvas ütles vanadest uskumustest lahti.” (lk 47)

“Veidi hiljem hakkasidki liikuma kuuldused Gunnlaugi tagasisaabumisest. Helga muutus seepeale Hrafni vastu nii tõrksaks, et mees ei saanud teda enam oma kodus pidada ja nad pidid minema tagasi Linnusele. Hrafn sai Helga embustest vähe rõõmu tunda.” (lk 66)

15 juuli, 2013

P.I. Filimonov – Thalassa! Thalassa! (2013)

Filimonovi esikromaan on olnud kahtlemata viimaste aastate üks värskemaid eesti kirjandusteoseid, ja nii oli enne käesoleva romaani lugemist ühtviisi ootus järjekordsest löövast lugemiselamusest kui ka võimalik pettumus, et sellist inimlikk rõõmu ei saa korrata ega ka ületada. Ja noh, eks nii enamvähem läkski. Rõõm on, aga mitte taevalik. Kuigi, see on vaieldav, kuid sellest siin ei räägi, väljendudes mõneti autorlikult. Aga kes teab. Keegi.

Autor on kokku kirjutanud 4 tegevusliini, mis raamatu jooksul rohkem või vähem haakuvad teineteisega. On Georgi ja Adam ja Jean-Paul, kes otsivad Georgi neidu, kes ühel hetkel lihtsalt lahkus (ja selgub va kummalisi seiku neidise tegemistest). On Arkadi, kes pärandust saades unistab ideaalse pornofilmi väntamisest (aga kõik läheb nii, nagu targemad mehed teavad). On Blutussov, kes tuntud muusikuna läbib keskeakriisi. Ja siis on Esimene Veekandja, kes on käima lükanud mittereligioosse Veekandjate liikumise, kel siis eesmärgiks saada või lahustuda kõik üheks, või midagi sellist. Meri! Meri?

Et ideoloogi jutustus on kaldkirjas ja võrreldes teistega toonilt hoopis, ee, tõsisem ja kuivem, siis see tekst ehk hakkaski mulle avanema alles lõpus, varem oli selle lugemine ikka paras telliskivi järamine teiste vendade, võiks öelda, lahedate juhtumiste vahel. Sest noh, Georgi-Arkadi-Blutussov on võrdlemisi süüdimatud tegelinskid, kes puutuvad-põrkuvad kokku Veekandjate liikumise eri tahkudega. Nendega lihtsalt juhtub. Üks kaotab naise liikumisele ja püüab neile vastu hakata, üht aitab liikumine vaimset pornograafiat teha, üht kasutatakse hümni kirjutamiseks. Käib üks rohkem või vähem dramaatiline tramburai, mida siis kainestab Esimese Veekandja mälestused ja arutlused. Seda raamatut peaks vast kaks korda lugema, saaks viimaks rohkem pihta, et mis side siis kahe tegelase vahel oli ja on. (Ja ega poleks võimatu lugeda raamatut kaldkirjapeatükkideta – a la “Meister ja Margaritat” ilma inkvisiitori nüristavate osadeta. Või noh, nagu viimati lugesin “Jää ja tule laulu” Dany peatükkideta.) Ning kõikjal on veekandjate haarmed, kui võid, ära usalda kedagi. Aga kes sellest ikka teadlik on.

Filimonovi trumbiks on kahtlemata dialoogid, mis on ühtaegu argiselt arulagedad kui ka... muinasjutulised (miks nii ütlen, ei oska põhjendada – mitteteadvuse värk). Ei mäleta, kas esikromaanis autor samamoodi teksti ja tegelasi seletas, igatahes nüüd on päris tavaline, et jutustaja lahkelt vestleb lugejaga, andes teada tegelaste võimalikest motiividest või üldse eesootavast (kuigi vahel luiskab, muidugistki). Postmodern, eksole, lisaks veel ajaga kruttimine, millal valmis hümn ja reklaamfilm. Lihtne oleks ehk öelda, et pisut pelevinlik müstika, kuigi see pole tõesti tõsi. Või hoopis sohu karata arvamisega, et Veekandjate liikumise hingesugulaseks on ehk väikestviisi Martini raudsaarlaste Uppunud Jumal. Ja mis see nüüd kõik kokku on, tõepoolest, ei oskagi arvata. Igal juhul tubli tükk moodsat kirjandust.

“Georgi ei olnud üldiselt rumal noormees. Tegelikult, ma ei olekski hakanud kirjutama lollpeast, ehkki ka see on omamoodi huvitav, selline autori lähteülesanne, kirjutada põnevalt lollpeast, nii et lollpead ei peaks teda enda hulka kuuluvaks ega solvuks. Aga sellest hiljem, mitte siinkohal.” (lk 242-243)

Ka Tema rääkis mulle, et peab liikuma. Ta rääkis mulle, et peab liikuma, et unustada. Et mitte mõelda. Et mitte mõelda, peab Ta liikuma. Liikumine aitab mitte mõelda. Mõelda on valus ja kahjulik. Kahjulik sellepärast, et on valus. Mõttelage, lõputu, võimalik isegi, et sihitu liikumine aitab mitte mõelda. Ma ammutasin selle mõtte Temalt.” (lk 467)

trakyllmaprokrastineerinj2lle 

12 juuli, 2013

Roberto Bolano "Nazi Literature in the Americas" (2010)

Kummastav teos, kus Bolano koostab fiktiivse biograafia erinevatest kirjanikest (keda pole olemas olnud), kes on kuidagipidi seotud natsismiga. Omamoodi entsüklopeedia väljamõeldud inimestest, tõmbab see kiiresti lugeja endasse. Iga autor on omaette peatükk, kus tuuakse lühidalt ära tema elukäik ja avaldatud teosed. Nii loob Bolano ise tosinaid kirjanikke ning kolm korda sama palju teoseid.
   Kuskohas osade autorite seos fašismiga on selge, on teiste puhul see hoopiski arusaamatu. Kuskil ei paista neil olevat seost Füüreri või muu ideoloogiaga. Ühe autori natsism väljendub vaid tema veendumuses, et Argentiina jalgpalli on seestpoolt õõnestamast juutidest bolševikud. Kõigele on taustaks Lõuna-Ameerika poliitiline ja sotsiaalne olukord, millest mina kunagi väga teadlik pole olnud. Tsitaate ma ei leidnud, kuigi tsiteerida oleks palju. Bolano ei too kunagi tsiteeringuid kirjanikest, keda kirjeldab. Ta võtab nende teosed vaid lühidalt kokku, mainib kas neid saatis hea vastuvõtt või mitte ning liigub edasi.
   Nii loob ta autoreid kui raamatuid ilma neid loomata. Kõik on fiktiivne. Loed järjest neid elulugusid ja varsti on nagu ükskõik, kas need on "päriselt". On traagilisi armulugusid, on Lõuna-Ameerikasse pagenud natsidest sõjakurjategijaid, töötuid kodutuid, rikkaid luuletajaid (Eesti mõttes absurdne ja võrdväärne fraasiga 'süütu vanaema'), pakse poetesse, sarimõrvaritest kriitikuid... Jah, lõpp läheb kuidagi veidraks ja toimub üleminek teistele Bolano romaanidele "The Savage Detectives" ning kurikuulsale "2666"-le. Üks kunstnik/kirjanik, kelle elulugu ta kirjeldab, paneb Tšiili sõjaväes kokku fotonäituse ning laseb väikses korteris ükshaaval tuppa seersante kui ka oma ajakirjanikest sõpru. Seinad on kaetud fotodega... no ma ei ütle päris ette.
   Raamat on tulvil erinevaid elulugusid inimestest, kes on kunstnikud ja kirjanikud otsimas kunsti olemust ja kuidas seda väljendada. Ja kuhu selliste inimeste iseloom ja looming neid elus viib. Kui see oleks ilukirjanduslikus vormis, siis poleks see eriti eriline. Kaks faktorit teevad selle raamatu huvitavaks ja ajukeppivaks: et see on esitatud tõese teatmiku näol ning et selle on kirjutanud Bolano.

11 juuli, 2013

Robert Reed – Roxie (The Mammoth Book of Best New SF 21, 2008)


Roxie on laika, üks iseloomuga vahva koer. Temaga ei ole lihtne, kui vaja, seisab ta enda eest ja sellega peab arvestama. Aga eks see teeb Roxie eriliseks, temaga suhtlemine on kui täisvereline inimsuhe, et midagi saada, tuleb midagi vastu anda. Ent aastad lisanduvad elaja turjale ja koer hakkab füüsiliselt väsima, enam ei jaksa niipalju jalutada ega joosta ning vajab mitmesugust ravi. Aga need silmad, need on Roxiel senini kõnekad.

Ent lisaks Roxiele on siin loos ka Shelby. Tema on taevakeha, mis suundub Maa poole. Nagu ikka väiksemate taevakehadega, möödub neid Maast pidevalt. Kuid Shelby trajektoori täpsustudes suureneb üha hingemattev võimalus, et see võib hoopiski Maad tabada. Ja niimoodi õnnetult. Tekib küsimus, et kas on mõnd kohta, kus võiks üle elada sellele kokkupõrkele järgnevad kataklüsmid. Kes teab. Arvatava kokkupõrkeni jääb veel pea kaks aastat.

Kui esimene kogemus Reediga pani õlgu kehitama ja teine oli huvitav lugemine, siis seekordne lugu paneb taas... õlgu kehitama.

10 juuli, 2013

Ted Kosmatka – N-Words (The Mammoth Book of Best New SF 22, 2009)


Lugu lähitulevikust, kus lammaste ja mammutite kloonimisest on astutud sammuke edasi – Korea laborites on kloonitud paras ports neandertaallasi, ning et Koreas on peale kodusõda paras segadus ja neandertaallased lihtsalt tänavale lastud, siis tuuakse / lapsendatakse need olevused Ameerikasse (uued kodanikud on võrdlemisi sarnased, sest nende kloonimiseks kasutati kaheksat esivanemat). Nad on tõepoolest meist väheke erinevamad oma võimsa torso, pea ja jäsemetega (ning kõigil sinisilmad ja hele nahk – üldsegi mitte sellised, nagu muuseumide vahakujud). Nagu aastate jooksul selgub, paikneb võimsas peas võimas aju – ja inimesed hakkavad seetõttu vaikselt alaväärsust või võõraviha tundma; tulevad neandertaallased ja on spordiski meist palju paremad. Naised on nõrgemad (mis teha, need uued vanad kahejalgsed on mehemad) ning nii tekib segunemine inimeste ja neandertaallaste vahel ning segalapsed on pikemad, võimsamad ja veelgi taiplikumad. Aga seda laiem üldsus ei tea.

Laiem üldsus seevastu teab, et need jõulised sinisilmsed kahvanahad on vastikult erinevad, aga ei oska uue olukorraga midagi peale hakata; siis on alati abiks mõningane vägivald Teistsuguste vastu. Lugu on jutustatud naise poolt, kes lapsepõlvest saati on jälginud neandertaallaste imbumist maailma – kuni ta ülikoolis ühega kohtus ja selle vapustava isendiga pere lõi. Mees osutus andekaks teadlaseks ja neandertaallaste õiguste eest võitlejaks, mis omakorda tõi viimaks kaasa inimeste poolt mahalöömise. Naine sõidab siis nende kaheaastase järglasega mehe matusele, kuulab jutlust ja meenutab 21. sajandi murrangulisi ja isiklikke hetki. Tulevik on neandertaallastevereline. (Kuigi autori järgi jäid kunagi nad kunagi ellujäämisvõistluses sapiensitega kaotajateks, kuna meiesugused vajasid ellujäämiseks vähem ressursse.)

09 juuli, 2013

Juzef Livšits "Kes ta on - huligaan" (1967)


Lappan ikka neid leitud nõukaaegseid vihikraamatuid. Mitmed panin pliidi alla ja ajasid punast suitsu välja. See on selline huvitavam, kuna haakub hetkelise tänavapildiga. Noh, et meil poisid ja poisikesed laamendavad, joovad ja peksavad õues... huligaanid! Mida siis '67 aastal sellise asja kohta öeldi? Karmi NL korra ajal. Kuna tegu pole päris ilukirjandusliku teosega, siis jäägu arvustuse suureks osaks väljatoodud mõtteterad ja tsitaadid.

Miks on huligaansus ühiskonnale ohtlik?
   Kusagil pargis peksis grupp ulakaid noorukeid läbi noormehe ja tütarlapse, ühes kommunaalkorteris ajas joobnud naaber taga ehmunud kaaselanikke, lärmitses ja sõimas ebatsensuurselt, teisal otsustas keegi "nalja teha" elatunud haige naise arvel, teatades telefoni teel, et ta tütar on rongi alla jäänud ja surma saanud... Kui palju traumeeritud eluisud, sügavaid hingelisi vapustusi on niisuguste kuritegude tagajärjeks, mida on hakatud nimetama "huligaansuseks".


...

Huligaansus on inimeste ühiselu elementaarsete normide jalge alla tallamine ja sotsialistliku  avaliku korra jäme rikkumine. Sõprusele ja seltsimehelikkusele, vastastikusele abistamisele ja toetusele, mis on kujunenud nõukogude inimeste käitumisprintsiipideks, vastandab huligaan egoismi, küünilisuse ja nahaalsuse.

...

Nii näiteks kod. S., kes koos oma sõpradega viibis viinastunud olekus Tallinna Vineeri- ja Mööblivabriku klubis peoõhtul, tungis kallale kod. P-le, paiskas viimase pikali ja peksis teda jalgade ja rusikatega. See toimus siis, kui tantsuõhtu oli kõige suuremas hoos. Vähe sellest, et kannatada sai üks puhkeõhtu külastaja, õhtu oli rikutud ka paljudel teistel kodanikel, kes olid kogunenud oma puhkeaega kultuurselt veetma. Jultunud huligaan peeti kinni, toimetati miilitsaorganite kätte ja teda karistati hiljem kohtukorras.

...

Huligaansuse sotsiaalsed juured
Linna väikekodanlasele on  kõige tähtsam omaenese isik, isiklikud kasud ja isiklik vara. Sotsiaalsed tunded puuduvad tal täiesti. Lugupidamine inimese, inimese töö ja selle töö tulemuste vastu on talle võõras. Ta ei suuda  taluda mingisugust ühiskondlikku kontrolli ning kui ühiskond hakkab talle esitama kõrgendatud nõudeid, siis tigestub ta tavaliselt ja ilmutab amoraalsust mingites kõlvatutes tegudes. Eraomaniku psühholoogia on lahutamatult seotud arusaamaga, et võib takistamatult toime panna tegusid oma egoistlike tujude ja soovide rahuldamiseks. Eraomanike kiskjalik  hundimoraal on vahetuks allikaks selliste vaadete kujundamisele, mis lubavad toime panna tegusid, millel on mõnitavalt küüniline iseloom teiste inimeste suhtes, eriti siis kui viimased kuuluvad alamatesse ühiskonnakihtidesse.

...

Samuti karistati 15-ööpäevase administratiivarestiga E-d suguakti toimepanemise eest Tallinna linnas Tehnika tänava puiestikus möödujate, ja isegi laste, silme all.

Joobnud kodanik J. sõimles ebatsensuurselt Tallinn-Balti jaama perroonil ja huligaansetel ajenditel kiskus ühelt elektrirongi ootavalt kodanikult mütsi peast. Kui miilitsatöötajad tahtsid purjus huligaani kinni pidada, siis ei muutunud ta mitte taltsamaks, vaid hakkas käituma veel häbematumalt, püüdes igati väljendada oma lugupidamatust miilitsatöötajate suhtes. Kui jultunud huligaani taheti haarata kätest, rebis ta end jõuga lahti, lüües seejuures ühele miilitsionäärile  rusikaga näkku, teisele jalaga kõhtu. J. tegevus kvalifitseeriti õigustatult kuritahtliku huligaansusena.


Aga mis sai mütsist, seda me ei tea. Ära on toodud igasugused paragrahvid ja määrused, ning ka Lenini arvamus. Ega ta huligaanidest eriti hästi arvanud. Kui ta huligaani nägi, siis tema pead ta küll ei silitanud. Humoorikad näited need esitähega tähistatud tegelinskitest on omaette lugemisväärt, aga kogu seda pahna ei viitsi siia ümber lüüa. Enamus või siis peaaegu kõik pättused olid muidu korda saadetud alkoholi all. Mõtlemise koht.

08 juuli, 2013

Milvi Lembe – Segased seigad (2013)

Tegemist on kui koomiksimaailmaga, pisut fantastiline keskkond ning kummalised tegelased kummastavate reaktsioonidega. Kui kirjandusel on (heaks) ülesandeks luua alternatiivset reaalsust, siis võib nüüd tõdeda, tõepoolest, autoril on see üpriski õnnestunud: formaalselt oleks justkui tegemist tänapäeva Eestiga, aga ei ole ka. Pool raamatut sisaldab põnevikku õelate vene luurajatega, mis aga peale ühe asjaosalise surma lihtsalt ära lahtub. Iseenesest mulle see võte meeldib, kui ilgelt tähtis liin korraga raamatust lihtsalt kaob, hea petekas, alateadlikult ikka ootad, et äkki midagi veel juhtub jne. Kuid – autor veabki ninapidi, lahtised otsad jäävad kuhugi kuklataha surisema. Aga muidu jah, Angela ja ta kolm meest, kes tahavad põhimõtetega kaunitari südant võita. Ning armukade Egle, kes üht neist meestest hoopiski endale tahab. Kuigi mees tahab nüüd Angelat. Aga Angela ei taha. Kuigi on ilus mees. Lõpuks juhtub see, mis ikka juhtub. Abielu.

Lembe teksti võiks iseloomustada kui ebatraditsioonilist naistekat, mis on omal moel muidugi värskendav lugemiskogemus. Juhtuvad asjad, mis juhtuvad, tegelaste reageeringud on väheke jaburad ja ka vanamoodsad, aga noh, vähemalt ei saa haigutades kurta, et keegi uimerdaks niisama. Peamine, et midagi muudkui juhtub! Vast kummalisim tegelane on Ants, kes on vahel kui kriminaalne ärimees, siis on juttu, et valitsuses tegev – ja ometi käib suva jotadega saarel nosu täis tõmbamas. Ehk on see autoripoolne osutus riigivalitsejate moraalsele kahepalgelisusele?

Sisu ongi veidike raske ümber jutustada, pool raamatut on siis kui verine põnevik, ja teine pool kui üks armuarusaamatuste jada. Angela-Gunnar-Egle, Angela-Rait-Ants, kõik tahavad muudkui abielluda ja armastada. Ent autoril on olnud vast lõbus seda kõike kirjutada, ja seniloetud Lembe romaanidest vast tegemist enim loetavama teosega. No selles suhtes, et harjumatult malbe tekst Lembe kohta, saab lugeda südametilku manustamata. Tekst on dateeritud 2007. aastaga, mis viib natuke mõttele, et kirjastus on ehk käiku lasknud käsikirja, mida algselt pole töösse võtnud. Ent kes teab.

“Rõõm südames peitis tagasihoidlikkuse kui musta pesu.” (lk 12) 
“Ants heitis uuesti voodisse, kuid ei saanud kuidagi sõba silmale. Mõtted tiirutasid kui väledad lambad paaniliselt siia-sinna.” (lk 104) 
“Teet oli pikka aega täitnud välisriigi julgeolekuteenistuse salajasi ülesandeid ja viinud läbi ka opertsioone, mis kahjustasid vabariigi sisemajandust.” (lk 119) 
“Kas tal naist polegi? Küll küsin, olen uudishimulik nagu iga teine naine kena mehe läheduses.” (lk 123) 
“Kahtlesin, kas on õige tema juures hommikut vastu võtta. Mis kavatsusega ta mind enda juurde kutsub? Ma pole veel kõigeks valmis... Aga ma armastan teda, miks ka mitte? Armastus on alati magus hullus. Lähen!” (lk 187)

07 juuli, 2013

Nadežda Krupskaja "Meie parim sõber" (1963)

Vahel koristad vanu riiuleid ja leiad seal kapi tahanurka surutud kola. Ka see suurepärane teos ilmus makulatuurikuhja vahelt, nagu varas päevavalguse kätte. Kaane peal laiutab miskipärast mingi pederasti lõust,  kuigi me kõik teame, et meie parimaks sõbraks on Leopold. Leopoldi ja Lenini vahel on aga väike maa, mine tea kui kaua Lenin end Leopoldiks jõi.
   Ajalugu vaikib, kuigi teoses vihjatakse, et Lenin kasutas vandeseltslasliku konspiratsiooni mõttes palju varjunimesid. Saja näoga mees pages ikkagi kapitalistide tagakiusamise eest. Kuuekümnekolmandal aastal panid inimesed oma puhtast südamest kokku objektiivse ülevaate Lenini elust. Raamat on ilmselt mõeldud lastele või töörahvale - hui neil vahet teeb. Selle teksti põhjal saaks muidu täitsa põneva mikihiireliku koomiksi teha.
   Arvustuse mõttes mainin, et see on nõnda daniilharmsilik lugemine, et hakka või kahtlema kas ta varjunime all ei tegutsenud. Harms = Krupskaja? Igatahes oli vahel seda raske lugeda, kuna silmad kippusid siirast mõnust pahupidi kiskuma ja irve ei lahkunud näolapilt ka peale raamatu käest panemist. Vot nii tugev on meie kõigi juhi Lenini karisma...
   Aga nüüd mõned lõigud raamatust, mida iga laps ja muidu tola pidi teoorias peast teadma:

"Ta kasvatas endas tahtejõudu. Mida lubas, seda tegi. Tema sõna peale võis olla kindel. Kord poisikesena proovis ta suitsetada. Tema ema Maria Aleksandrovna juhtus teda suitsetamas nägema. See kurvastas ema väga. "Volodjake, jäta suitsetamine," palus ta. Iljitš lubas ja sellest ajast peale ei puudutanud kordagi paberosse."

"Vladimir Iljitši süda tuksus kuumast armastusest kõigi töötajate, kõigi rõhutute vastu. Mitte kunagi ei rääkinud ta sellest ise ja ka mina ei oleks sellest arvatavasti mõnel teisel, vähem pidulikul hetkel juttu teinud.Ma räägin vaid sellepärast, et tolle tunde sai ta päranduseks kangelaslikult vene revolutsiooniliselt liikumiselt. See tunne pani teda kirglikult ja tuliselt otsima vastust küsimusele: missugused peavad olema töörahva vabastamise teed? Vastused oma küsimustele sai ta  Marxilt. Ta lähenes Marxile mitte kui kirjatark, vaid kui inimene, kes otsib vastuseid piinavalt pakilistele küsimustele. Ja ta leidis sealt need vastused. Nendega läks ta tööliste juurde."


"Ta pidas kirjavahetust väga paljude istuvate seltsimeestega, kellele too kirjavahetus oli tohutu suure tähtsusega. Vladimir Iljitši kirjadest õhkus reipust ja nad rääkisid tööst. Inimene, kes sai temalt kirja, unustas, et ta istub vangis, ja hakkas ka ise tööle."

"Õhtul kogunesid kõik meie poole ja laulsime jälle. Tuli ka Prominski naine. Kooriga ühinesid ka minu ema ja Paša. Öösel aga ei saanud me Iljitšiga mitte kuidagi magama jääda, unistasime võimsatest tööliste meeleavaldustest, millistest me kunagi osa võtame..."

"Kaks korda nädalas tuli post. Kirjavahetus oli laialdane. Kirju vahetati ka malemängu alal, iseäranis Lepešinskiga. Mängiti kirja teel. Lenin pani malendid üles ja hakkask ombineerima. Üksvahe kütkestas male teda niivõrd, et ta unes isegi hüüatas: "Kui ta käib ratsuga siia, siis mina käin vankriga sinna!"


"Lenini nimel oli juba kõikjal suur autoriteet. Lenin oli mõisnike ja kapitalistide vastu, Lenin oli maa ja rahu poolt. Kõik teadsid, et Lenin on nõukogude võimu eest peetava võistluse juht. Seda teadsid töörahva hulgad ka kõige kõrvalisemates Venemaa nurkades. Kuid Lenin ei võtnud vahetult osa lahingutest, ei käinud rinnetel, aga kuidas saab juhtida kaugelt, seda ei suutnud tol ajal sageli ette kujutada kirjaoskamatud inimesed, kelle silmaringi piirasid nende endassesuletud elu tingimused."

Haruki Murakami "After Dark" (2008)

“I have been told I've got a darkish personality. A few times."
Takahashi swings his trombone case from his right shoulder to his left. Then he says, "It's not as if our lives are divided simply into light and dark. There's shadowy middle ground. Recognizing and understanding the shadows is what a healthy intelligence does. And to acquire a healthy intelligence takes a certain amount of time and effort. I don't think you have a particularly dark character.” 

Öö.

Tüdruk istub sööklas ja loeb.

Lugu algab kesköö paiku ja lõpeb hommikul. Tegelasteks on kaks õde: Mari ja Eri. Eri on maganud juba kaks kuud. Mari ei suuda jällegi ise magama jääda, miski närib. Seetõttu jalutab ta öösiti unetult ringi. Sööklas kohtub ta mitmete inimestega, kellega tekib huvitav, kauge side. Tol ööl juhtub mitmeid maiseid asju ja iga peatükk on omaette tunnike (keskööst varase hommikuni. 

   Maagiline realism saab raamatus taaskord löögile, sest vaheldumisi Mari sekeldamistega muutume vahepeal kehatuks jälgijaks, kes satub Eri tuppa ja jälgime tema magamist. Järsku jälgib teda Näota Mees ja televiisor Eri toas hakkab ise mängima, näidates staatikat ja varsti ka üsna selget pilti... mis toimub?
   Kogu muu taustal on see vast lugu ühes öös toimuva elu läbilõikest. Öö jooksul võib juhtuda kõike ja pimedas on kõik vestlused reaalsemad, kui unenäod. Veel on see lugu kahest õest, kellest üks on sunnitud Ilusa Modelli rolli ning teine Targa Õpilase omasse. Kuskil lapsepõlves kaotasid nad erilise sideme ja nüüd näeme neid lahkukasvanuna. Mari eksleb ilmsi ja Eri unes.
   See on sobilik raamat öösel lugemiseks, bussijaamas või kusagil, kus sa midagi ootad. 

05 juuli, 2013

Joe Abercrombie – Raud ise (2013)

Varrakult igati tore tõlkevalik, loodetavasti on järgnevad viis selle maailma raamatut samuti riburadapidi ilmumas. Õrnalt meenutab see avaromaan ehk Pehhovi triloogiat, ainult et, tõepoolest, vähe originaalsem ja värskem. Ja verisem. Ja küünilisem. (Kuigi jah, riivatuste osakaal on samamoodi pea nähtamatu.) Ning õnneks puuduvad pehhovlikud fantaasiaolendid. Tekst ei saa algul vedama... ja pärast muidugi pidama – algul ikka imestasin, et miks varem kohatud kiidulaulu ei suuda kuidagi tekstist endast leida (uue maailmaga kohanemine võtab paratamatult aega, et võrrelda seniloetud maailmu jms); ent siis hakkasid erinevad tegevusliinid üha koonduma ja mölluks minema ning selline asjakäik teeb ikka meele heaks ja paneb suu mõneti matsuma.

Lugu siis sellest, kuidas Uniooni ähvardab põhjalaste sissetung. Impeerium on vaikselt allakäigul ning uued jõud on põhjas ja lõunas vastukaaluks kosumas. Ent vaikselt selgub, et tegemist pole vaid põhjamaalaste aktsiooniga, asjaga on seotud tumedamad (ja legendaarsed) jõud, mingid šankad ja (inim)Sööjad. Ning üleüldse ilmub välja impeeriumi üks müütiline looja Esimene Maag, kes tegelikult peaks juba aastasadu tagasi surnud olema. Aga kes teab, ehk hoopis tegemist petturiga? Nojah, igal juhul hakkavad nö head maagid korraldama questi, et nö pahalased ja nende käsilased tagasi lüüa (nagu seda tehti aegade alguses – ent siis jäi töö lõpuni viimata, ning uued tumedad viljad on hoopis mahlakamad kui impeeriumi kuivanud rootsud). Ja selleks moodustatakse kirev seltskond, kes ehk mingil hetkel on võimelised koostöökski.

Peategelastest on vahvaim vast kapten Jezal, rikas aadlivõsu, kes on meeldivalt tühine tühikargaja ja noh, ka väheke argpüksist sõjaväelane, kes kuulsuse (ja pilkajast Ardee) nimel satub turniirivõitlejaks õppima, mis kuidagiviisi õnnestubki (eks siis näe, mis autor sellise vedela tegelasega peale hakkab). Põhjalasest lindprii Logen on vähe tavalisem mõõgakangelane, niisamuti maag Bayaz oma ohtrate kiiksude ja puudustega. Ka lõunalannast Ferro on selline võrdlemisi tavapärane. Inkvisiitor Glokta aga jah... jõhkralt sandistatud endine sõjakangelane, kes nüüd siis tegeleb üsna räpase uurijana Uniooni jõustruktuurides. Ja mis saab kahest Westi võsukesest, eksole. Või Logeni endisest kambast.

Tore raamat.

04 juuli, 2013

Kaaren. Vene ulme antoloogia (2013)

Nikkarevi tuleb selle eest ausalt kiita, et tema iga-aastases tõlkevalikus on alati tänapäevased tekstid, ei mingeid hirmu ja õuduse jutte sajanditagustelt autoritelt. Kui “Nekromanteion” kui üks segapudru kõrvale jätta, on Nikkarevi tõlkeantoloogiad kindlakäeliselt oma maitse järgi koostatud – tekstid pole lihtne loba ja action, pigem, võiks öelda, lugejat harivad (kui tal on vastavad huvid). Ühesõnaga, antoloogiad intellektuaalsemale lugejale. (Kes ikka hända tõstab kui koer ise.)

Kogumiku isiklikud tipplood ehk Stoljarov “Kaaren”, Kalugin “Serjožik” ja Galina “Lodusaared” - kõik sellised nihkes lood, kus argipäeva tungib seletamatu jõud ja tegelased peavad end ümber kohandama uutele oludele (mitte et ühiskond samamoodi muutuks), väikesed narratiivid rahmeldavad suurte narratiivide sees (nojah, eks “Lodusaared” on tegelt Strugatskid 21. sajandi soustis), iroonia ja intertekstuaalsus. Kahjuks ei saa öelda, et mu senine leigus vene ulme suhtes oleks kuidagi soojenemas, ikka on see kirjutatud kuidagi tuntavalt... venelik (või tõlketraditsioon on säändne?). Või on see lihtsalt eelarvamus ja muidu laiskus. No ma ei oska sellest antoloogiast midagi mõttekat kirjutada, pole hetkel samal lainel.

“Keegi puudutas mind kärsitult küünarnukist. Buratino, kes oli istunud enne seda diivaninurgas nagu puunukk, oli sealt alla roninud ja seisis nüüd otse minu ees, pabeross sõrmede vahel.
“Onu, kas tuld saab? Teie juttudest hakkab kõri kuivama,” kähistas Buratino. “Noh, mis sa vahid? Ma küsin, kas tuld on?” Ja vastust ära ootamata lõi ta käega. “Ah, olgu peale... Kõik te siin olete napakad...”
“Kummaline mänguasi,” ütlesin ma teravat nina masinlikult eemale tõugates.
“Ise oled mänguasi, onu,” solvus Burationo. “Oled nüüd õhtuks nosu täis võtnud ega saa millestki aru.”
Ja äkki hammustas ta mind oma väikeste teravate hammastega valusasti sõrmest.”
(Stoljarov “Kaaren”, lk 137)

“Pere viimane liige oli bullterjer, kes taarus peremehe kõrval oma kõveratel jalgadel.
Ma pole kunagi mõistnud inimesi, kes endale sellise peni soetavad. Mida kütkestavat saab olla jõehobu ja krokodilli väärastunud miniatuurses segus, kes jõllitab maailma iiveldamaajavalt lollide seasilmadega? Kogu selle elaja väljanägemine – sest koeraks ei söanda ma seda nimetada – räägib sellest, et ta aju pole suurem metspähklist, see-eest nüri ja mõttetut raevu jääb aga ülegi.” (Kalugin “Serjožik”, lk 255)

“Kui suurepärane, kaunis idee. Kindlasti polnud nad seal oma Marsil veel marksistlik-leninlikku õpetust avastanud, vastasel juhul oleks Marss praegu õitsev, kaunis, haljendav maailm ja seal kasvaksid õunapuud.” (Galina “Lodusaared”, lk 348)


03 juuli, 2013

Dominic Green – Shining Armour (The Mammoth Book of Best New SF 22, 2009)


Lugu, mis iseenesest pole midagi erilist. Ent kes teab. Kuskil planeedil on asunike küla, mille lähedal avastatakse võimalus midagi Mendelejevi tabelis leiduvat kaevandada – ainult et sel juhul tuleb asunikel küla maha jätta kuna teatavasti ei mõju kaevandamine kohalike elukvaliteedile mingilgi moel tervislikult. Ent asunikud ei taha kodudest lahkuda ning kaevandusfirma saadab seepeale kohale oma eraarmee, et asunikud minema ajada. Kuid asjal on üks Suur Konks – nimelt paikneb küla juures vana hiiglaslik mechasarnane kaitsesüsteem Guardian, millega kunagi kaitsti küla võõraste sissetungi eest, ja kaevandustegelastel väike mure, et küla võib nüüd seda romustaatusest hoolimata nende vastu kasutada, ja selle vältimiseks tuleb leida see mees, kelle geenikombinatsioon saab käivitada Guardiani. Kas ja kellel mida teha õnnestub, selgub ülejäänud jutust. Ent tõepoolest, üsna tavapärane madinalugu oma kangelasliku Clint Eastwoodiga (niipalju siis eelmise lause umbmäärasest vihjest). Elagu talunikud, kes hoiavad põllumajandust ülal.


“The Guardian's hand came down like the Red Sea on an Egyptian. Or, the boy pondered, like a sword upon a melon. Unlike a human hand, it had three fingers, which might be more properly described as claws. Exactly the same disposition of fingers a man might have, in fact, if a man held his middle finger and forefinger, and his little and ring finger, together, and spread the two groups of fingers apart. A roof of steel slammed down from heaven. The boy felt warm blood spray over his back.

Then the sunlight returned to the sand, though the sand was now red rather than brown, and the gunman's headless body toppled to the ground in front of him. The man had not simply been decapitated. His head no longer existed. It had been squashed flat.” (lk 172)


02 juuli, 2013

Jaan Kaplinski – Tolmust ja värvidest (1967)

VERCINGETORIX ÜTLES: Caesar, sa võid
võtta meilt maa, kus me elame,
aga maad, kus me surime, ei saa meilt võtta.

Viskasin mõõga sulle jalge ette:
nii olen mina, nii on mu rahvas.
Ma tean, mis tuleb.
Kõik, kes arvernide maal väärisid elu,
ei ela enam
ja nendega, kes jäid,
ei taha mina elada.

Tean ja näen neid juba
õppimas isandate, unustamas isade keelt;
näen neid häbenemas oma siniseid silmi,
oma vanemaid ja karedat kõnet;
näen neid roomlastena, kodanikukirjad põues.

Olgu siis, imperaator, üle su vabariigi
üks keel, üks usk ja üks rahvas.
Olgu su sõdureil, kaupmeestel ja sulidel
ohutu, tasane tee
Ultima Thuleni
ja Styxini välja.

Mind pekstakse Kapitooliumil surnuks,
aga mu armastust ja viha
ei saa surmata.
Mu viha jääb alles
öökullina aastate õõnde huikama hukku
sulle ja su täitmatule linnale,
Caesar.
Karistus tõuseb kui tamm
su oma tahtmiste tõrust.

Sinu riik tuleb ja läheb.
Väljakuil kasvab nisu ja foorumil söövad kitsed.
See on minu ja mu tapetud rahva käsi,
mis rabab.
Minu käsi vandaalide mõõgaga.

Tuleb tund ja roomlase kõrkus
kõrtki painutada ei jõua sõjatee vahel.
Tuleb tund ja Rooma aplus
latsatab lõhki kui puuk idast ja põhjast ja lõunast
tulnute rusikate all.

Tee siis, mis teed ja tahad.
Ma tean, mind ootavad matar ja mõõk,
sest kõik, kes väärisid elu arvernide maal,
ei ela enam.

(lk 10-11)

01 juuli, 2013

George R.R. Martin – A Clash of Kings (2011)

Tule- ja jäämassiivide vahel asub agar Pisinäpp Petyr, kes on kõiksugu kurja juuretis või Westerose niiditõmbajast roosk, ja paratamatult tekib küsimus, et kas tema kedagi-midagi teenib, või mida ta sellise käimalükatud hukatuse lainega õieti saavutada tahab (peale isikliku heaolu, muidugistki). Miks Petyr on nii halb, eksole, kas tõesti Tullyde juures veedetud noorusaastad andsid selleks oma kaaluka osa. Hakka või kurvaks. (Ent milleks fiktsiooni tõsiselt võtta?) (Või miks mitte – vahel ja pisut.)

Raamatu parimad peatükid on kahtlemata Tyrionilt (Kuninga Käsi ja ausa võimu küsimus!) ja Jonilt (Müüritaguse ränkkarm maailm ja lähenemine arusaamale naisega heaolust!), tõsi küll, kumbki on oma saatusega vastavalt langusel või tõusul (hea küll, ma pole lugenud viiendat raamatut, seal vist saavad karjäärid jälle teise hoo). Davos on samuti tore, mees nagu muiste, kuskilt 20. sajandi algusest, tahab muudkui head, ent välja kukub nagu alati. Noh, ja mingil moel osutuvad Arya ja Brani lood loetavaks (nülgimised vs Reedid!), esimestel kordadel just ei vaimustunud nende õnnetute eluhetkede jälgimine (järgmises osas on Beric ja Thoros!). Ja eks Kuningalinna lahing ole miskit moodi rõõmustav (kuigi Lannisterid ei kaotanud!), kuigi möödus nii kiiresti, nii kiiresti.

Aga jah, Sansa ja Daenerys, kahjuks jäävad nad pikemaks ajaks raamatute lugemist tüütama, Petyr võiks nad – ahjaa, Sansa võtabki natuke ette – kuidagi ära koristada (hea küll, niimoodi pole ilus mõelda, hoiaks siiski salamisi pöialt ilmumata kuuendale raamatule kui võimalikule tüütute tegelaste harvendajale (ptüi-ptüi-ptüi)). (Kui hakata mõtlema, siis milline Martini naistegelastest on kaasatõmbav...? Cersei on teleseriaalis kaunis, ent see pole see, eksole. Kõrgekasvuline Brienne on samuti teles arvatavalt kaunim kui selles tõelises raamatuilmas. Mõni Tyrionile kehalise lõdvenduse pakkuja nagu Chataya? Catelyn muutub vast huvitavamaks – kurjemaks – peale Punast Pulma? Starki tütred on sellised nagu nad on. Hmm, Melisandre... tõepoolest, pisut femme fatale, vahel on punapead rõõmurohked.)

Nojah, ja nüüd siis tilbendavad uued ja imelised pisidraakonid ringi, pole neist lugejana pikka aega rõõmu, vääksuvad teised tobedalt, vaid mitmesugustel tegelastel on haruldaste elajatega omad lootused. Martin võiks need lohed hävitada mõne täiesti ajuvaba äkitselt sekkuva tegelasega, näiteks aurupunkliku ajaränduriga, kel natuke napalmivaru ja muidu mõni hellalt logisev kruvike. Kuid vaid looda ainult... kirjuta või ise alternatiivne romaan. Mõneti on hirmutav teada, kuidas järgnevate raamatutega muudkui lisandub uus tegelasi ja muidu nimesid, keda meeles pidada. Ja mis kõike halba küll nendega juhtub, siin romaanitsüklis pole elu lill.

Kuigi nüüd sai paljugi juhitud tähelepanu mitmetele (minu jaoks) ebapopulaarsetele seikadele, tuleb siiski võrdlemisi siiralt tunnistada, et pagana hea meelelahutus. Ja järgmine osa on veelgi möllavam – leegitsev Melisandre läheb Müürile!

“That was the way of war. The smallfolk were slaughtered, while the highborn were held for ransom. Remind me to thank the gods that I was born a Lannister.”
(Tyrion, lk 314)

“Have you ever had a prince?” he asked her. “When you're wrinkled and grey and your teats hang past your belly, you can tell your children's children that once you loved a king.”
“Oh, is it love we're talking now? And here I thought it was just cocks and cunts.”
(Theon, lk 378)

“He snorted. “There are no true knights, no more than there are gods. If you can't protect yourself, die and get out of the way of those who can. Sharp steel and strong arms rule this world, don't ever believe any different.””
(Sansa, lk 757)

“Jaime gave a chuckle. “If there are gods, why is the world so full of pain and injustice?”
“Because of men like you.”
“There are no men like me. There's only me.””
(Catelyn, lk 791)

“And then the tall doors opened with a crash, and a freezing gale blew down the hall, and Robb came walking out of the night. Grey Wind stalked beside, eyes burning, and man and wolf alike bled from half a hundred savage wounds.”
(Theon, lk 809)