Xueting Christine Ni - Sinopticon. A Celebration of Chinese Science Fiction (2021)

 

Kolmas hiina nüüdisulme antoloogia (varem koostanud siis Ken Liu: “Invisible Planets” ja “Broken Stars”), mida olen lugenud - siinne valik on küll tekstid, mis on esmakordselt inglise keelde tõlgitud. Ja tegu pole Liu-järgse põhjakaapega, see on kindlasti üle keskmise tõlkeantoloogia, kus pole ühtki teksti, mis paneks hambaid valutama (ei ühtegi kolme, samas ei ühtegi seitset kah). Võrdluseks lugude keskmised hinded: “Invisible Planets” 5,1, “Broken Stars” 5,4 ja “Sinopticon” 5,4.

Kõigis kolmes antoloogias on kolm ühist autorit: Tang Fei, Ma Boyong ja Hao Jingfang. Valiku poolest sarnaneb käesolev raamat rohkem “Broken Stars” valikuga: mõlemas on märgatavalt rohkem autoreid kui Liu esimeses antoloogias “Invisible Planets”, ning peale eelnimetatute on neis kahes teoses veel viis ühist autorit (Gu Shi, Han Song, Anna Wu, Bao Shu, Regina Kanyu Wang). Seega on siin on viis nö tundmatut autorit, keda pole kummaski Liu valikus (Nian Yu, Wang Jinkang, Zhao Haihong, A Que, Jiang Bo).

Siia pole kaasatud mitmeid kõige tuntumaid tõlkeautoreid (Xia Jia on küll kirjutanud eessõna), tekstid on viimasest kolmest kümnendist, kusjuures üheksakümnendate kaks teksti pole üldsegi keskpärased. Võrdluseks, Liu tõlgetest varaseim pärineb 2004. aastast, enamus pigem 2010. aastatest, seda eriti “Broken Stars” puhul, mis puhul seda võiks pidada nö kõige kaasaegsemaks neist kolmest antoloogiast. (Järgmisel kevadel peaks Tor avaldama veidi teistsuguse rõhuasetusega hiina ulme antoloogia; käesolevast antoloogiast oleks seal esindatud neli autorit).

Kui teha julgeid üldistusi nii väikese valiku pealt, siis ajaliselt tundub, et varasem angloameerika-mõjuline tekstiloome läheb aja möödudes üha omakultuurilisemaks, kasvõi juba nimede kasutus läheb vabamaks ja tõlkija reaalused viited või iga teksti järelsõna annab huvitavaid viiteid.

Tõlkija järelsõnad iga loo järel ongi pigem huvitav lisamaterjal, sest noh, tegelikult võib lugeja vastavalt oma kogemustele midagi muud välja lugeda kui seal pakutud tõlgendused. Mis on vaid hea.

Ega see hiina buum saa kaua kesta, aga noh, ei oska veel öelda, mis võiks asemele tulla. Üks pooleliolev India poolsaare antoloogia pole just vaimustust äratav; Aafrika ja selle diasporaa tekstide puhul ikka see küsimus, et kui palju see eristub angloameerika toodangust; ah, Lõuna-Ameerika ...

Gu Shi: The Last Save 5/10

Han Song: Tombs of the Universe 5/10

Hao Jingfang: Quankun and Alex 5/10

Nian Yu: Cat’s Chance in Hell 6/10

Wang Jinkang: The Return of Adam 6/10

Zhao Haihong: Rendezvous: 1937 5/10

Tang Fei: The Heart of the Museum 5/10

Ma Boyong: The Great Migration 6/10

Anna Wu: Meisje met de Parel 4/10

A Que: Flower of the Other Shore 6/10

Bao Shu: The Absolution Experiment 5/10

Regina Kanyu Wang: The Tide of Moon City 6/10

Jiang Bo: Starship: Library 6/10

A Que - Flower of the Other Shore (Sinopticon, 2021)

 

Veidi teistmoodi zombikirjanduse kogemus kui muidu - zombid küll tunnevad kõikehõlmavat himu inimliha järele, aga ühtlasi on nad … vaimukad olendid, kes/mis (sest nad ei ole elavad organismid, eksole) suhtlevad omavahel käemärkide abil ja võivad õige edukalt maailma asju lahata (noh, kui on võimalik nälga vaigistada).

“In fact, Stiffs are not only able to communicate with their own sign language, but also think, and think more deeply than humans. Theoretically speaking, if someone has an unquenchable passion but is confined to spend his days in aimless roaming, then he’s bound to become a philosopher: only our memories are too short, and our Hunger is too fierce. Whenever we smell humans, this drives us to chase after blood and flesh, leaving us no time to commit our thoughts to paper. In any case, even if we wrote them down, who would read them?” (lk 276)

Loo peategelane ongi üks neist zombidest, mis on mingi viiruse puhkemise järel õige edukalt inimkonda välja suretamas (mis viib küll nad vähe ebamugavale mõttele, et mis seejärel neist, igavese Nälja tundjatesdt saab). Temal aga hakkab peale üht järjekordset kokkupõrget sõduritega midagi õlal juhtuma, peagi avastab üks kaaslane, et sügavast nahakriimust on hakanud üks taim idanema - arvatavalt siis sinna ladestunud komposteerunud materjali tõttu. Veel üllatavam, zombilinna ühes majas kohtab ta … neidu. Inimest. Kes olevat ta inimelust pärit tüdruksõber. Ta jätab naise söömata ja hakkab hoopiski hoolitsema ta eest; viimaks otsustab koguni inimesteni toimetada. 

Põgenemine zombide eest on omaette ooper ning viimaks inimesteni jõudes langeb zombi nende kätte vangi (sest neil vaja katsealuseid, et leida zombivastaseid vahendeid - käsitsivõitluses jäävad inimesed alati kaotajaks). Selgub, et ta on muutumas, elu hakkab naasema, ja seda vast tänu õlal kasvavale lillele. Kerkib küsimus, kas see võiks inimkonda päästa … või on see zombide olemasolu kellelegi kasulik.

Ühelt poolt selline zombikomöödiate laadis tekst (eriti zombide kõiksugu arutlemised), teiselt poolt ka sügavalt inimlikud või koguni heroilised tunded, isetu armastus ja ohverdus, ja noh - inimkonna ja planeedi tulevikust. Lõbus ja puudutav ja metakultuuriline tekst.