Armastuslugu täis iharust, meelust,
verd, meeleheidet, higi, lootust, naiivsust, raevu, ohverdusi, nälga,
kaotusi, orjamist, surma, kõlvatust, taevalikkust ja nii mõndagi
veel; nagu vahel elus juhtub. Rio kuumas rannas kohtuvad rikka mehe
tütar ja vaene getopoiss, ning peale vahekorda otsustavad nad meheks
ja naiseks saada. Tütre suguvõsa on nördinult vastu ja nad
lahutatakse vägivaldselt, kuni paari aasta pärast otsib Tristao
uuesti Isabeli üles ja nad põgenevad Brasiilia sisemaale, kus ootab
neid kõiksugu häda ja viletsus ja kuum arm. Ning indiaani nõid,
kes muudab mehe ja naise... osa nende olemusest. Lõpuks rändavad
nad tagasi tsivilisatsiooni ja Isabeli isa viimaks toetab nende
kooselamist (sest nad ei ole enam need, kes nad aastaid tagasi olid).
Peale mitmete laste sünnitamist (ja röövimist) otsustab Isabel
kaitsevahendit kasutada ehk magada vaid oma viljatu abikaasaga. Lõpp
on lõpp ja tagasi alguses, tuksleb edasi naine kui müsteerium.
“Rumalus, Isabel. Sa armastad mind.
Meile on määratud teineteist armastada, väljaspool meie armastust
pole meid õieti olemaski, ilma selleta oleme vaid loomad, vaid sünd
ja surm ja pidev hirm vahepeal. Meie armastus on meid välja tõstnud
tühja elu õudusest.” (lk 229)
“Nüüd oli Tristao see, kes laskus
alla, et võtta kaaslasena omaks üks neegrilipakas, see oli Tristao,
kes maitses nüüd seda sugulise vallapääsu erutust, kui su
armastatu pole sulle sotsiaalselt ega vaimselt võrdne, vaid mingi
kaugelt sisse toodud lihast asi. Hingeeluga asi – hingeelu juhib
meie armastust edasi, käänutades seda, süvendades seda; ent
asjasus nagu mingi suurem ja oskuslikum masturbeeriv käsi on see,
mis toob õndsuse. Kogu Isabeli keha näis nüüd kõhetum ja
muhklikum, selle kumerused ja orvad rõhutatumad – nüüd, mil ta
polnud enam pilvede ja kristalli, vaid maa, märja sileda puidu,
läikiva sõnniku värvi. Nüüd võis Tristao raskusteta mõelda
Isabelist kui seedesüsteemist jalgadel, millel oli vaja sittuda ja
millele meeldis joosta, väikestviisi liikumist ja roojamist
nautideski – peaaegu nagu tema. Isabeli pärak, mis oli talle enne
kergelt vastik olnud, astudes oma pruunika varjundiga nahataskus kui
plekk kannikate vahel, püsiv laik hõbejas lõhes, ilmutas end nüüd
õrna näsalise lihapungana, mida purpurse tooni tõttu oli raske
eristada ümbritsevast baklažaaniläikest. Tema häbemekarvad, mis
polnud enam sirgu ja värvita kui tuustjam teisend tema peast, olid
krässus ja libedad ja vetruvalt tihedad; Tristao'il oli vaid tarvis
oma nina neisse matta, kui Isabel kaksiratsi põlvitas ta näo peal,
irvitades talle oma eenduvate rindade vahelt alla, et tal tõuseks
kui kurrutatud vandlikihv seal, kus Isabeli käsi, sirutudes taha,
selle mänglevalt leidis ja seda valusalt väänas. Isabel oli teda
enne kohelnud teatud aukartusega, nüüd juhtis ta Tristao häbitusse
jahti, sundides teda mõnikord end maadluses alistama, ning kogema –
sellal kui Isabel agaralt väänles, needis ja talle näkku sülitas
– vägistamise kriminaalset õndsust, iga purse tegemas haiget nagu
läbistanuks kuul ta kusitit. Isabelis oli vaenulikkust, ent
Tristao'il polnud midagi selle vastu, niikaua kuni ta võis ta selili
heita ja teda nikkuda omaenda vabanenud vaenulikkusega. Seks on
kähmlus, mida meie mõistlikud minad panevad pahaks.” (lk 236-237)
