Carolina Pihelgas: Valgus kivi sees

 

Silmapaistvalt mittemidagiütlev raamat. 
Mitte halb, ei. 
Phmt lapsepõlvemälestused, piltide sisse minekud vanemate, vanavanemate jne fotode osas, mälestused, mis pooltel kordadel pole mitte autori omad, vaid tunded ja mõtted, mida ta omistab teistele. Peamiselt veresugulastele vist.

Aga ma olen vale sihtgrupp sellele raamatule. 
Ilmselt räägiks ta kõvemini ja intensiivsemalt nendega, kes on oma lapsepõlve peaaegu unustanud ja kelle jaoks ei ole normaalne mõelda: "Aga mida see ilus noor vanaema selle pildi tegemise ajal mõtles?"
Nendega, kellele fotod vaaremadest ja vaarisadest on lihtsalt mingid pildid ning laps olemise valu meelest peaaegu kadunud. 

Aga minu jaoks on kogu see raamat otsast lõpuni: "Nojah."
Perekonnalugu? Kammaan, kõigil on perekonnad, kusjuures äravahetamiseni sarnased ilmselt. Ma võiksin pea täpselt samasuguse kogu oma perekonnast kokku panna. 
Olgu, vbla mitte seda, kuidas "mängime". 
Aga siiski.
Halb ei ole. Kenasti kirjutatud, tunded kõlksuvad sõnadega kaasa küll. Vabad assotsiatsioonid on mul pooltel kordadel samad, mis autoril, ja kuigi kohati tuleb ka  "mida ta sellega mõtles", see on pisiasi. 
Ma olen juba harjunud hämarluulet lugema ja seesinane proosaluulekogu on päris arusaadav veel. 

Miks?! küsin ma ikkagi enda sees. KÕIGIL on ju sedasorti mälestused ja mõtete teise pähe mõtlemine - ja  minu omad intensiivsemad, tugevamate värvidega, eredamad? 
Vast kõigil ei ole tegelikult. 
Aga ma kaldun arvama, et inimesed on nagu mina, ja minul on küll.

Intensiivsemalt. Tugevamate värvidega. 
See kogu on akvarellidega tehtud.
Ei, mõnedele meeldivadki sellised udupildid, jajah, mhmh.

Lugemissoovituse blog
Sirp
Looming

Carolina Pihelgas - Lõikejoon (2024)

 

Siinseal on mitmed kiirreageeringud seda teksti juba kiita jõudnud ja ausalt öeldes tunnustan omaltki poolt seda Loomingu Raamatukogu uue aastakäigu avajat. Huvitaval kombel polegi varem lugenud Pihelgase raamatuid, küll üksikuid tekste perioodikast - mitte et oleks kuidagi vältinud või ebaoluliseks pidanud, lihtsalt pole kätte sattunud.

Raamatus on kolm tasandit, mida on huvitav jälgida - esiteks muidugi lugu ise ehk see, kuidas inimene püüab lõplikult väljuda oma traumaatilisest pikaajalisest suhtest. Eks arvatavasti ole seda väga paljud ise kogenud - kas ohvri või traumeerijana (noh, kui sa ikka ise suudad seda endale tunnistada). Eks see osa on vist kahjuks tuttavam naissoost lugejatele, kuid vast valu läheduse kadumise pärast on niiehknaa universiaalne.

Teine tasand on viis, kuidas tekst on kirjutatud. Selgelt ja lihtsalt öeldes on see kirjanduslikult nauditav. Eks luuletajad on varemgi proosat omal moel värskendanud, nende jutustamine on küll rohkem … üleminek proosasse ilma suurema (või noh, laiema publiku jaoks) sisuta. Pihelgas jutustab lihtsat lugu, aga proosanauditavalt. Kõik need kujundid ja muu selline, need ei koorma teksti lihtsalt ilu või originaalitsemise pärast, see on orgaaniline.

“Vaatan tuult, kes otsib taga oma kadunud hälli heinakõrte seest.” (lk 84)

Kolmas tasand on koht. Eks see Nursipalu polügooniga seonduv on ühel või teisel moel kuum, aga et endalgi on laskeharjutuste kuuldekaugusel suvemaja (kuigi teises kandis), siis sellest kuidagi … lähedasem tunne. Ning see vana maja ja sellega seonduv valu ja võlu. Muidugi, et esimene tasand saaks kolmandas tasandis toimida, on vaja nö juhuste kokkusattumist - soe hiliskevad ja sellele järgnev tavapärane suvi; ega sellises maamajas pole just ülemäära mugav olla sügisest kevadeni (võiks muidugi ette kujutada, kui peategelane oleks otsinud oma suhtelahendust seal näiteks oktoobris).

Aga jah, kokku on tegu hea lugemiskogemusega (ilus on valus) ja kindlasti soovitaksin kätte võtta, kui võiks kõnetada. Mingil moel jätk eelmise aasta huvitavatele autoritele (Fortier, Tagaq, Tóth), aga hoopis oma võtmes. Peaks nüüd millalgi ette võtma Pihelgase proosadebüüdi.

“Olen nagu tundmatu manner, kus kõik on tegelikult juba olemas, kus rajad on ammu sisse trambitud. Aga laevadega saabunud maadeavastajad on andnud jõgedele, järvedele ja mägedele nimed, mis neile sugugi ei sobi, nad on mind oma keelega nakatanud, mind koloniseerinud. Mul on vaja minna tagasi algusesse, mul on vaja omaenese pilk taasavastada, oksendada välja sinu hinnangud. Oksendada välja emme. Ma tunnen end nagu laps, kes on üksi koju jäetud, tontlikusse korterisse unustatud, kes on täiskasvanu kehasse heidetud, ilma et ta oskaks eluga toime tulla. Näen välja nagu täiskasvanu, aga sisemuses laamendab laps. Kurvastab, kardab, kõhkleb.

Tulen ju endaga toime. Juba lapsena tulin. Mis see nüüd siis ära ei ole. Ma tulen toime. Leian üles selle hoolitseva pilgu, millega end vaadata, leian küsimused, mida iseendalt küsida. Mida mul vaja on? Muutust. Aga midagi juba ongi muutunud, midagi on natuke teisiti.” (lk 54)