Veikko Huovinen - Lambasööjad (2021)

 

Lugu kahest keskealisest mehest, kes lähevad iga-aastasele retkele Põhja-Soome loodusesse. Seekord on eesmärgiks süüa korralikku lambaliha - mille tarbeks tuleb siis kuskil kohapeal mõni lammas omastada. Üks sõpradest on kaardistanud erinevate artiklite põhjal sealsed võimalike lambakasvatajate talukohad. 

Ega see tapatöö ja sellele järgnev liha küljest käristamine kõige meeldivamaid emotsioone ärata, aga kui soome mehel on vaja, saab kõik tehtud. Ja siis saab süüa.

Lambalihast tähtsamgi on muidugi see automatk ja telkimine ja kõik need väiksed kohal ja erinev alkohol ja jauramised looduses. Meestel on küllaga arvamusi Soomest ja välispoliitikast ja minevikust ja tulevikust; armastuse psühholoogiast ja naiste füsioloogiast. Üldiselt on need … mõistetavad, aga eks autor laseb neil maailma õige ülemeelikult paika panna.

Eks raamat on avaldatud 1970. aastal ja julgelt pool on oma ajastu dokument (seda muidugi autori tõlgenduse läbi); võib muidugi mõelda, kui palju tollasest sotsiaalsest teravusest (seda seal on) tänapäeval õieti kaasa kõlab. Noh, nii ja naa.

Mingis mõttes on see lugu kui … mõne kadunud ajastu postkaart (vähe võrdlus Paasilinna “Jänese aastaga”). Vabad mehed, vabad arvamused; kõik see olustik seal ja piiride taga. Eks seda raamatu tõlget ole kiidetud, ise ei saa öelda, et huumor ja elumõnu ja mürgeldamine oleks mind lugedes kõrgele laineharjale tõstnud. Soome huumor … vahel töötab, vahel mitte; eks see sõltub meeleolust ja tähtede seisust. Igatahes on see selges suguluses Paasilinna paremate lugudega, teiselt poolt saaks näha kergeid märke tulevasest Vuorineni rämehuumorist (lihtsalt siin veel elatakse väikekodanlikus võtmes).

Jaan Kivistik - Miks toota mahelamba liha (Teaduselt mahepõllumajandusele, 2017)

Kui putukafarmindus tundub liialt tavapärane viis ennast põllumajanduses teostada, siis võib katsetada ka alternatiivsemaid põllumajandusvorme, näiteks hakata tootma mahelambaliha. Miks toota? Sest mahetootmine on cool. Ja eelkõige sellepärast, et Eestis on ajalooliselt tugevad (mahe)lambakasvatus traditsioonid (enne nõukogude aega oligi puhas mahetootmine - oli sõnnikut ja polnud keemiat (lk 71)), ning leidub küllaga selliseid karjamaid, mida on parema puudumisel hea kohandada lambakasvatuseks.

Mis on probleemid? Mahepõllumajandus on paratamatult vähetootlikum. Vähese keemia kasutamise tõttu on lambad enam altid parasiitidele ja erinevatele haigustele. Keeruline on seegi, et lambaliha ja lambavilla kasutamine pole enam nii populaarne (pagana alpakad! (lk 71)), mistõttu võib tekkida probleeme tapetud lambast kasumliku vabanemisega; otsapidi puutub sellesse mahetapamajade vähesus.

Millised on mahelambakasvatuse ohud? Kaitsetus kiskjate eest (sest tänu metsade hõrendamisele on kiskjatel rohkem kokkupuuteid inimasustusega). Traditsioonilisele hundiprobleemile (vahepeal oli juttu ka metsikutest koerakarjadest, kes käisid lambaid murdmas, kuid artikli autor ei maini seda - küllap on nende tähtsus (õnneks) vähenenud) on lõunapoolt Eestisse ümber asumas šaakalid - seega suureneb konkurents olemasolevate määgijate mahemurdmiseks. Niisamuti on ohuks see, et importlambaliha on odavam kui kohalik mahelambaliha.

Omamoodi eripärane on lambaliha maitse, mida konverentsi “Mahepõllumajandus ja keskkond” kogumiku jaoks artikli koostanud autor nimetab “kasukamaitseks” - kuid selle vähendamiseks on mitu võimalust. Esiteks, alla aastaste lammaste liha pole nii vänge. Teiseks, vanemate lammaste lihamaitset saab leevendada mitmel - enne ahju panemist hõõruda näiteks sidruniga või lisada erinevaid maitseaineid: ingveri, vürtsköömneid, värske tüümiani, küüslauku või aitab koguni porgandi kasutamine.

Järjekordne tarkusetera  lambakasvatuse asjus (Enhard Musto!) tallele pandud!

Pelmeenide salapärane elu:

“Toodanguks olevad lihalambad müüakse peamiselt elusloomadena Lääne-Euroopasse. Peamisteks ostjariikideks on Holland. Belgia, Saksamaa ja Prantsusmaa. Aastas müüakse 500 kuni 600 noorlammast, vanemad lambad müüakse Lätimaale pelmeenitehasesse või kokkuostjatele.” (lk 73)

Kas Lembitu kasvatas kitsi või lambaid? (Kleio 4/1991)

Küsimusele vastavad A. Mäesalu, J. Peets ja M. Tammet (lk 5-6). Juhtus nii, et H. Moora juhtimisel avastati 1938. a. arheoloogilistel kaevamistel Lõhaveres midagi haruldast:

“Nimelt leiti siis ühe hoone jäänustest kohati 57 cm paksuse kihina säilinud loomasõnnikut. Leiu teeb unikaalseks asjaolu, et sõnnik, mis koosneb vaid orgaanilisest ainest, kõduneb tavaliselt juba mõne aastaga. Lõhaveres säilis ta tänu linnuse omaaegsele põlemisele, mille tõttu valli puitosade hävimisel varises valli täiteliiv “õigel momendil” loomalauda hõõguvatele rusudele. Nõnda konserveerus sõnnik pooleldi söestununa tänapäevani. Leiu haruldust näitab seegi fakt, et ei varem ega ka hiljem ple kusagil mujal muinasaegset sõnnikut avastatud.”

Saadud materjali uuriti nüüd põhjalikumalt:

“Lõhaverest pärit koproliidid meenutavad väliselt eelkõige trühvleid. /-/ Tuleb märkida, et ka kõige tuntumad ekskrementoloogid pole senini suutnud eristada kitse ja lamba koproliite morfoloogiliste tunnuste põhjal.” 

“Puidu domineerimine just koproliitides endis osutab üheselt, et loomi oli söödetud lehisvihtadega. Kitse või lamba probleemi see aga ei lahendanud, sest mõlemad loomad krõbistavad meelsasti puulehti. Abi polnud ka koproliitide parasitoloogilisest analüüsist. Kuna mingeid jälgi loomanugilistest ei leitud, tuleb tõdeda, et Lõhavere kari oli terve.”

Kroonikate ja laborikatsete põhjalike uurimiste järel jääb artikli lõpus kõlama ehk arvamus, et tegemist enam lammaste produktidega, ja nende lammaste päritolu pea intrigeerivalt kuninglik:

“Lõhavere lauda koproliitidest avastatud villakiudude keskmised läbimõõdud on sarnased linnuselt leitud aardevaka lõnga materjalide omadega. Aare ise, mis sisaldas veel kaela- ja käevõrusid, sõrmuseid, ripatseid, helmeid ja brokaadiribasid, leiti linnuse kõige suurema hoone rusudest. Kas ei võinud seal elada Lembitu ise, aardevakk kuuluda ta emandale ja leitud loomasõnnik pärineda seega Lembitu pere loomadelt?”

Enhard Musto – Lambakasvatusele rohkem tähelepanu (1980)

Paar teabekildu lambakasvatusest, ehk kulub ära.

“Praegu poegivad uted meil kord aastas. Tallede arvu suurendamiseks tuleb intensiivistada ka uttede taastootmist. Selleks on vaja, et uted poegiksid kahe aasta jooksul vähemalt kolm korda või isegi aastas kaks korda. Uttede intensiivse kasutamise esimesel etapil peaks iga utt poegima kahe aasta jooksul kolm korda ja andma poegimise kohta vähemalt 1,5 talle. Nii saadakse utelt keskmiselt 2,2-2,3 talle aastas. Teisel etapil peaks utt poegima kuni kaks korda aastas ja andma poegimise kohta kuni 2,5 talle. Nii saadakse utelt 3,7-5,0 talle aastas. Talled võõrutatakse uttedest tihendatud poegimise korral 2 kuu vanuselt. Uttedele, kes sünnitavad kolm või rohkem talle, jäetakse alla ainult kaks ning ülejäänud võõrutatakse 2-3 päeva vanuselt. Kui utt poegib kaks korda aastas, võõrutatakse kõik talled 2-3 päeva vanuselt.” (lk 12)

“Remontjäärade valiku tähtsamad nõuded on:

a) remondiks valitavad jäärtalled peavad põlvnema väljapaistvatest ja eranditult eliitklassi kuuluvatest vanemaist;

b) jääral peab olema hea tõutüüp, tugev konstitutsioon ja luustik ning heade lihavormidega kooskõlaline kehaehitus;

c) remontjäärad peavad arenema hästi ning nende kehamass peab kõikidel arenguetappidel ületama eliitklassi nõude;

d) jäära vill peab olema valge rasuhigiga, pikk, tihe ja katma hästi lamba keret. Villatoodang peab olema suur ning vastama lamba kehamassile (vähemalt 50 grammi saastasvilla ühe kilogrammi kehamassi kohta).” (lk 23)

“Jäärtalled kastreerib veterinaarvelsker 10.-15. päeval pärast sündi. Samal ajal lõigatakse nendel talledel, kes on valitud müügiks remont- või tõulammastena, sabad ära. Saba lõigatakse 3.-4. lüli juurest (arvestades sabajuurest) nii, et allesjääv sabaots kataks päraku ja häbeme. Lihatalledel tavaliselt sabasid ei lõigata.” (lk 31)

“Utt tunneb oma talle ära lõhna järgi ja võõrast talle ta imetama ei hakka. Enne võõra ute alla panemist tuleb anda tallele selle ute lõhn. Tall on soovitatav panna võõrasema alla kohe pärast poegimist, enne kui võõras utt on oma tallesid imetanud. Kui utt alles poegib, siis niisutatakse võõrast talle ute lootepõie vedelikuga. Pärast oma tallega harjumist ja tema imetamist on utte raskem harjutada võõra tallega. Sel juhul tuleb tall ute juurde panna ja lasta temaga harjuda. Utte tuleb takistada talle löömast ja anda võimalus talle nuusutamiseks. Kui see ei aita, pannakse utt koos tallega eraldi sulgu, et utt tallega harjuks. Mõnikord on vaja utt siduda suluredeli külge ja imetada talle lambatalitaja abiga.” (lk 35)

“Lammaste nuumamine annab häid tulemusi üksnes siis, kui jõusöödaannused on suured (400 g või üle selle päevas). Väikeste jõusöödaannuste (100-200 g) korral nuumuvad lambad aeglaselt ja söötmine läheb kulukaks. 2-3 kuud enne nuuma on soovitatav lambaid pügada. Pöetud lammaste ainevahetus on kiirem, söögiisu suurem ja söödaväärindus parem kui pügamata lammastel.” (lk 42)

“Et sugujäärade kasutamise intensiivsus oleneb paljudest teguritest, nagu paaritusviisist, vanusest, tõust jms., siis on nende sugulist koormust raske kindlaks määrata. Selle üle tuleb otsustada iga jäära individuaalsete iseärasuste järgi. Keskmiselt võib jääraga päevas paaritada 2-3 utte. Iga 5 päeva tagant tuleb anda üks vaba päev.” (lk 51)

“Palju tähtsam kui sulupinna suurus lamba kohta on sõime rinde pikkus lamba kohta. Kõik lambad peavad pääsema korraga sõime juurde. Selleks peab sõime pikkus sugujäära kohta olema vähemalt 50 cm, suguute kohta 40 cm ja remontnoorlamba kohta 30 cm. Kui sõim on lühem, ei pääse kõik lambad korraga sööma ning nõrgemad ja arglikumad tõrjutakse eemale. Need lambad jäävad kõhnaks ja nende produktiivsus langeb.” (lk 53-54)

Leonie Swann – Glennkill. Lambakriminull (2009)

“Kui üldse keegi midagi rohusöömisest mõistis, siis olid need lambad. Loomulikult tekkis lugematul hulgal lahkarvamusi, kuid see tegi asja ainult huvitavamaks. Miss Maple eelistas magusat ristikut ja lilli, Cloudile meeldisid kuivade, kuid vürtsikate pööristega kõrrelised. Maude oli päris hull pigem lääge maitsega rohu järele – lambad hüüdsid seda hiirerohuks. Ta oli veendunud, et see on kasulik haistmismeelele. Tegelikkuses oli vastupidi: vaid erakordse haistmismeelega lammas üldse suutiski silmapaistmatut hiirerohtu isuäratavate ürtide lõhnavaibast välja nuuskida. Sir Ritchfield sõi eelkõige võrgutava välimusega suurelehelisi rohttaimi, ja kui nende hulka sattuski paar-kolm hapuoblikat, siis see teda ei häirinud. Sara kartis hapuoblikaid. Lane armastas vürtsikaid madalakasvulisi, nagu näiteks villast nõianõgest ja paraguai suhkrulehte, Cordelia, kes ei kummardanud meelsasti, sõi kõigepealt ära kõrged tuulekaerad. Mopple pistis kõik ilma valimata nahka. Kui nad pärast pikemat vahet taas teisele karjamaale jõudsid, võis üksnes värskete söömisjälgedele pilku heites üpris täpselt öelda, kes kust söönud oli.” (lk 83-84) – mitmest otsast rohu raamat.

Tuttav lambavärk on see multikas, mida vahel hommikuti kedrati (Shaun?); mõningane sarnasus multikaga on, ainult et raamat mõeldud ikka eelkõige täiskasvanutele. Igal juhul, üle pika aja üks teos, mida oli mõnus lugeda, aprill on senini uskumatult puine olnud, isegi head aimeraamatud ei pane isuga lehti edasi lappama. Juba algusest peale sündmustik keeb ja torgib, lambad ei saa rahu ei päeval ega ööl (mitte et nad ise omasoodu südanttarretavaid ehmatustegusid ei teeks). Melmoth rammustab lambamütoloogia päris tüsedaks, omaette mõnusus on ka alkohoolikust Fosco. No ja üleüldse kõik need rohtu armastavad lambad, kildu rebitakse täiega, rääkimata amatöörteatrist. Vihjetest hoolimata olin nii sinisilmne, et sain alles lõpupoole aru, millega see George tegeles (tulevikus oleks huvitav raamatut teist korda lugeda, et teksti selgemalt aduda). Ja lõpus olid lambakesed nii armsalt elevil, et peale “Vihurimäed” hakatakse neile ette lugema “Voonakeste vaikimist”... päris huvitav oleks näha nende reaktsioone (aga see vast võimalikus järjes). Ühesõnaga, igati mõnus lugemisvara.

Ja üleüldse, linkidest saab raamatust selgema ülevaate, ei hakka ega oska ratast leiutada:
õhtuleht
ekspress
maaleht
bukahoolik
raadioteatri järjejutt
päevaleht
industrial snowflake
tõnise lugemispäevik
kiiksu lugemisarhiiv