Piret Saul-Gorodilov - Prinditud (l)ootused (Tuumahiid 4, 2018)

Hoiatav vaade tulevikumeditsiiini ehk mil viisil 3D printeriga inimkeha parandada. Loo unistajad lähevad veel kaugemalegi – milleks kloonida, kui inimese võiks koostada vajalike koeproovide kasvatamise ja kokkupanemise abil. Noh, nagu Frankenstein, aga õmblusteta.

Kuigi loo puhul pole tegemist teab mis uuendusliku ulmega, on siin rohkem karakteritega tegeldud. Nii on peategelase suhted kahe mehega … mingil moel isegi usutavad. Ja eks sellevõrra on just lõpplahendus … niisugune nagu on, justkui hullu teadlase odüsseia. Mulle üllatusena selgub, et Saul-Gorodilov on varem õige tumedaid kirjandustekste avaldanud.

Igal juhul, teksti võimalik Reaktori lehelt lugeda.

ulmekirjanduse baas

Piret Saul-Gorodilov - Teraapiline (Looming 4, 2017)

Tekst, mille puhul võiks rääkida horrorist või katkiste lapsepõlvede painest. Lugu siis sellest, kuidas toimub järjekordne töötutele mõeldud kursus - kuidas saada paremaks inimeseks, et nii olla tööturul võimekam jms. Kursust juhib neiu, enamus kuulajatest on vähemalt viiekümnendates maa-asulate inimesed. Noh, kes sarnastel kursustel käinud (näiteks Töötukassa soovitusel), see umbkaudu kujutab ette, milline reibas meeleolu seal valitseb ja milliseid trikke peab tegema, et juhendaja nõudmistele vastata. Igal juhul, seekord jätkub vestlusõhtu teemaga valusad lapsepõlvemälestused. Keegi vanemapoolsetest osalejatest ei taha sõna võtta, viimaks avavad paar inimest suud… ja kursusejuhendaja jääb vähe jänni nende teemadega, millega korraga vastakuti seisab. Loo finaal on selline, mille puhul võiks tõesti mõelda, et kas tegemist on ehk õuduslooga.

Autor on päris osavalt edasi andnud selliste kogunemiste meeleolu - eriti kui tegemist on inimestega, kes pole õppinud niisugust kursusekäitumist (mis on omamoodi uus pinnapealsus). Finaal on muidugi see, mis teksti löövaks keerab, muidu võiks ikka käiata ühiskondlikest probleemidest jms, aga nüüd - hoopis horrorlikum mõõde.

Drakadeemia lühinäidendite kogumik 1 (2011)

See Gutenbergi Poegade trükitoode on sutt nirult köidetud, karta on, et laguneb peagi laiali. Kuna kaanepilti jällegi ei leidnud, siis võib edastada sellist teavet, et näeb välja nagu iga teine sealne trükis, ja selline minimalism on hea. Paar lühilauset lühinäidendeist ka veel.

kadrinoormets “done not gone” - tegemist siis lugemisnäidendiga? Autor teinud näidendile päris pikad introd ja outrod, mis tähttäheliselt võttes võiks kesta nädalaid. Ma ei oska anda sellele tekstile hinnangut (ja keda see huvitakski). Ühelt poolt mulle meeldib autori vaba lähenemine tekstiloomele (sealt võiks veelgi kirjavahemärke jms maha kratsida, aga noh, maitse asi), teiselt poolt ma ei hammusta selle näidendi kujundit läbi, isegi teisel lugemisel jäi tekst hämaraks, akontaktseks, käib üks muunduv jutustamine ja... kõik. Vähem paatoslikke monolooge (see jumalajutt, uh) ja rohkem tegelaste interaktsiooni (sest need mõned kohad on head) – või on see monotoonsus tõesti nii vajalik? Ma tõesti tahan, et see näidend mulle meeldiks, aga vähe on millestki kinni haarata.

Pihla “Nätsunätsutaja” on siis mudilaste lustimäng, kus tegutsevad imaginaarsed koduvaimud (või no kuidas neid nimetadagi). Vaimuke, kes tekitas kella tiksumist, jäi tööta, sest koju ilmus digitaalkell. Traagika. Aga pole muret, abivalmis poiss leiab talle uue rakenduse ehk siis (kasutatud?) nätsude nätsutamine. No et siis heaoluühiskonna värk, kui masinad teevad enamuse tööst, tuleb leida mingi suht suvaline asendustegevus. Näidendi säravaim koht on ehk Tolmurullitajate sekkumine, viskavad kildu ja nii. Kogu tegevus mahuks ehk 20-30 minutisse.

Saul-Gorodilov “Üheteistkümnes palat” on emadusest ja ei taha sellest midagi kirjutada. Poeg tundub algul totrana, aga teksti lõpus saab asjale pihta. Ränk lugu, näidend pole iseenesest ilmaime (alati saab paremini!), aga ränkus niidab. Ja selles mõttes ehk kogumiku esilekerkivaim tekst.