Rich Larson - Meat and Salt and Sparks (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 13, 2019)

 

Kui üldiselt Larsoni tekstid ei tekita minus ootusärevust, siis see lugu on küll päris hea. 

Tegevus leiab aset 21. sajandi teisel poolel, kus politseiuurijana töötab kõiksugu eksperimente läbi elanud šimpans Cu - mis on igati erakordne ka lähitulevikus. Cu on oma politseinikust partneriga ühenduses liidese kaudu, enamasti on ta oma spetsiaalses kodus (sest inimeste tähelepanu on häiriv ja soovimatu) ja läbi partneri “silmade” analüüsib inimeste käitumist - sest šimpans näeb asju teisiti kui inimesed.

Nende praegune juhtum on inimesega, kes tappis lihtsalt ära ühe tänaval vastutulnud võhivõõra, justkui käskluse peale. On teatud liiki inimesi, kes on lasknud end ühendada mõne teise inimese külge ning täidavad nende soove, vabatahtlikult. Ka mõrvarist naine on selline, aga kes teda õieti juhendas, seda ei suudeta muidugi välja uurida. Cu asub lähemalt uurima mõrvatu isikut, kes osutub hoopiski kellekski muuks kui dokumentides kirjas - ta teab teda. Seepeale saab šimpans salapärase sõnumi.

Siin loos on muuhulgas kujutatud tehisaru tegemisi, mis on ehk 2018. aasta reaaliates, nüüd vist nii … lahjalt ei kujutataks. Aga jah, seekord on Larsoni ulmetekstimasin päris põnevalt kokku kirjutanud (ja mitte nii mahuka tekstina!). Ja see peategelane ise ja tema tegemine ja need valikud ja reaalsus, mis teda teksti lõpus tervitavad.

Loos on ka väike ulme-estonica:

“Cu was specific with the contractors about leaving the rafters exposed. She’s added to them since, welding in more polymer cables and struts of wood, a criss-crossed webbing that spans the vaulted ceiling like a canopy. The design consultant, an excitable architect from Estonia, suggested artificial trees sprouting hydroponic moss. But Cu has no use for green things. She grew up to dull gray and antiseptic white.” (lk 416)

Rich Larson - An Evening with Severyn Grimes (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 12, 2018)

 

Larson tuntud headuses ehk siis tegevusrohke põnevuslugu tulevikumaailmas. Severyn Grimes on ameerika oligarh, kes on juba aastakümneid ja aastakümneid oma eluiga lasknud pikendada, kasutades selleks kehadoonoreid - mitte siis erinevaid elundeid või kehaosasid, vaid kogu keha. Grimes eelistab noorte meeste trimmis kehasid.

Tema viimane keha pärineb ühelt noormehelt, kelle ema igatseb oma kadunud poja järele. Ja et sellistele meestele peab jahti Priesthoodi nimeline rühmitus, lööb ema nendega käed, et saada poja keha tagasi (millele siis poeg “tagasi laadida”) ning Priesthood saaks sellise nende mõistes ebanormaalse oligarhi mahalöömisega kuulsust (ja seejärel lähemale võimu haaramisele). Rööv õnnestubki, aga siis hakkab Grimes oma ellujäämise nimel võitlema, ja selleks kõlbavad kõiksugu võtted.

Larson tekitab oma tekstidega minus ebalust, loeks nagu mingit … ulmetekstimasina toodet: kõik lippab, kõik on käpas, ainult et kaasaelamist ei teki, kuidagi hingetu. Aga võibolla on see lihtsalt minu eelarvamus.

Rich Larson - Tripping Through Time (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2022)

 

Koroonaajastule omaselt üks järjekordne lugu tulevikust, mil kõiksugu uusi haiguseid (või modifikatsioone) tekib üha juurde. Ja sellega harjub, et iga hetk võid sina või keegi lähedastest haigestuda ja selle kätte surra. Harjumine ei tähenda muidugi, et tuimalt aktsepteerid.

Loo peategelane on neiu, kes sai tööd ettekandjana rikkurite ajarändudel minevikku: käiakse vaatamas kuulsaid lahinguid või vulkaanipurskeid vms. Sööd ja jood head-paremat erilise kaitsekilbi (“chronofield”) ja vaatad, kuidas minevikus kannatati. Tõeline elamus.

Samal ajal on peategelasel kodus ema, kes on tervisliku seisundi pärast riskigrupis. Eks selline tütre ringikäimine on omamoodi ohtlik, hoolimata sellest, et ta end igakord põhjalikult desinfitseerib. Ühel hetkel ongi ema haigestunud millessegi uude ja tütar leiab tööreisilt naastes ta isoleerituna nende kodus. Teda ei õnnestu ravile saata: see on kallis ja pealegi on tervisehoiusüsteem nende puhangute tõttu täiesti ülekoormatud jne. Tütar on meeleheitel …

Tekst on kirjutatud selle esimese totaalse koroonakriisi ajal, niiet nii mõndagi tollasest meeleolust on üpris selgelt loost tajutav. Larson on nii produktiivne autor, et võiks vast lõputult treida ikka midagi emotsionaalset ja moraalsete dilemmadega. Ses suhtes … nagu ei oska ta loomesse kuidagi innustunult suhtuda.

Rich Larson - Contagion's Eve at the House Noctambulous (The Year's Best Science Fiction Vol. 1, 2020)

 

Selle jutu lugemist alustasin õige mitu korda ja ei saanud esimesest lehest kaugemale ning tänu sellele läks ka lörri plaan see antoloogia algusest otsani koostamise järjekorda järgides läbi lugeda. Aga kui nüüd viimaks jõupingutusega sai loetud, siis … polnudki nii loetamatu värk. Senimaani pole Larsoni loome mulle kohale loksunud, näib selline … korralik kirjutaja kõigile, suurema sädemeta.

Aga nagu öeldud, see tekst on loetav ning tegu on õige veidra postapokalüptilise maailmaga, kus siis tegu (nomanüüdeitea) posthumaansete (?) olenditega, kes peale inimkonda tabanud hävingut on nüüd Maa valitsejad ning teevad seda kõiksugu geneetiliste manipuleerimiste jms abil. Aga miski inimlik pole neile võõras ja mida ebainimlikum, seda parem. Eksole. Nii on selles loos kahe venna mõõduvõtt, mis lõppeb noorema venna õige jõhkra nö ühiskonda initsieerimisega.

Tegelaskujude välimuse mõistmiseks jääb mul ingliskeelsest sõnavara mõistmisest mõndagi puudu, aga igal juhul on nad … vast ehk meie jaoks vastumeelse välimusega (nagu on näha ajakirja kaanepildilt, kus tekst algselt ilmus).

Rich Larson – An Elephant Never Forgets (Made to Order, 2020)

Tõsine katse kunstulmet kirjutada, tulemuseks selline arvutimängulik igavus elluäratatud robotist, mis eksleb laborikompleksis ja kohtub oh kui eriskummaliselt käituvate olenditega: relvad, kepp ja psühhopaadid. Aga laboris.

Larson teadagi meeletult produktiivne lühijuttude kirjutaja, kel lugeja tähelepanu hoidmiseks kõiksugu tehnikaid valdab. Küllap olnuks tal selle robotite antoloogia tarvis mitmeidki tekste pakkuda – aga on selline kunstlik sürreaalsevõitu punnitamine. Eks maitse on erinevad, aga minu meelest on see igav jutt.

Rich Larson - All That Robot Shit (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2017)

Esimene Larsoni lugu, mis positiivset muljet avaldab. Tegu on siis omamoodi Robinson Cruseo ümberjutustusega, aga vähe lähituleviku võtmes.

Peale laevahukku on troopisele saarele sattunud mees. Peale igasugu troopilise fauna ja floora on seal saarel ka robotite koloonia ja üks neist robotitest on mehega suhtlema asunud – sest robot soovib, et mees „elustaks“ ta kivivaringus lömastunud robotkaaslase. Mees soovib vastutasuks, et see töörobot aitaks tal ehitada saarelt põgenemiseks paati. Robot asub mehe juhtimisel puid laasima, mees aga püüab ta kaaslase pead töökorda putitada.

Kuid päikeseenergial töötav robotkoloonia … asub ühel hetkel sõna otseses mõttes teibaid ihuma, et see lihast ja verest olend tükeldada (miks … no on põhjust). Mistõttu mehega kaastööd tegeval robotil tekib mõneti vastik dilemma.

Tegelt on lugu muidugi hoopis lahedam kui see poolik ümberjutustus, erilised plusspunktid sellele, kuidas (tehisintellektiga?) robotid omavahel ja inimesega suhtlevad. Hea lööv lugu.

Rich Larson - The Colgrid Conundrum (The Book of Swords, 2017)

Kui ma õigesti mäletan, sis see tekst on antoloogiast ainuke lugu, mis justkui sisaldab aurupungi elemente - või noh, selle linna atmosfääri ja elanikke võib muidugi näha ka fantasy raames.

Lugu siis sellest, kuidas kaks karmi kriminaali maabuvad ühes tööstuslinnas, kuna neile on öeldud, et seal elab üks võlur, kes võiks avada nende röövitud aardekirstu. Linna õhku mürgitab tolm, mis tekib tööstuse tagajärjel (mis annab kriminaalidele kanda teiste linnaelanike eeskujul näomaske), ja kui nad naise leiavad, pakub see, et aardekirstu avamise vastutasuks võiksid mehed hävitada selle töösturi, kes linna oma hirmuäratavas haardes hoiab (ja narkootikume toodab!). Mehed nõustuvad tehinguga (üks kriminaal on narkomaan, kellele töösturi toodang vägagi imponeerib - miks mitte seda omastada võimalikult väikese tasu eest).

Aga kui nad valmistuvad töösturi hävitamiseks, selgub, et võluri motiiv (kättemaks töösturi toodangu läbi hukka saanud abikaasa eest!) polegi nii üksüheselt vastav neile räägituga. Ja see hirmsa välimusega koljat-tööstur … pole ka ehk nii  õudustäratav monstrum nagu naine oma uutele partnerite paista laseb. Igal juhul, mehed peavad rinda pistma mõnede eetiliste küsimustega.

Lugu on siis õige püüdlikult noir ja muidu stiilne jne. Ei saa öelda, et viimaste aastate ulmelühijuttude komeet Larson mind sellegi looga viimaks võluks - minu meelest on nüüdki tegemist korraliku käsitöö või tarbekunst, kus puudub eripärane säde. Mitte et klišeede kasutamine halb oleks või, aga kui sel puudub miski värske hingus, siis see ei ärata lugemistuimusest.

Rich Larson - Heavies (Infinity Wars, 2017)

Seekordse loo probleemiks on koloniseerimiseks kasutatavad vahendid ja võtted - mis juhtub, kui vallutatud alade elanikud on nö üleprogrammeeritud ja kui nende soovitud kuulekus käheb liialt käest ära?

Larson paistab olevat viimaste aastate kõige kiidetud uustulnukast lühijuttude kirjutaja. Mingil moel mulle tundub, et tema tekstid on kui ühe vitsaga loodud (erandiks siis üks fantasylugu) - küllaga tegevust, näpuotsaga teadust ja müsteeriumi. Lugeja saab eelkõige põneva ja kiire loo, ta pole üle vaevatud tehnilise plära või tegelaste sisemiste probleemide või kultuuride kujutelmadega. Ses suhtes on see kuidagi… üheülbaline, sa loeksid justkui sarnase ehitusega tekste ja eks selline ülesehituses üllatusmomendi puudumine ei lase suurt vaimustuda (no muidugi, valdav enamus autoreid kordab vaid ennast).

Rich Larson - You Make Pattaya (The Best Science Fiction of the Year 2, 2017)

Nagu antoloogia koostaja raamatu eessõnas kirjutab, on Larson kahe viimase aasta kõige parem lühijuttude kirjutaja (senikogetu põhjal sellega just ei nõustuks). See tekst… no rõhk on ehk välisel ehk siis tuleviku kujutamisel ja põneval tegevustikul; ei saa öelda, et teksti lugemine annaks midagi… hingele!

Lugu siis lähituleviku Taist (pole nii ulmeline kui Cockburni puhul), kus möllavad kõiksugu nutiseadmed, infot voolab vajadusel igast peeglist või prillist või mis iganes vidinast jne. Loo peategelaseks on kelm, kes erinevate skeemitamistega püüab koorida Pattayat külastavaid turiste. Nüüd aga selgub, et üks kuulus ärinaine on salaja tulnud siia puhkama - kelmile on selge, et eks siin seks on mängus ning ta plaanib oma lemmikprostituudi (naiseks opereeritud tehtud poiss, nö tavapärane lõbustustehnika) abil ärinaise sellelaadse tegevuse lindile salvestada, et siis hiljem selle eest lunaraha nõuda või kollasele meediale maha müüa. Kõik läheb nagu plaanitult, aga…

Ühesõnaga, lähitulevikku paigutuv kelmilugu, kus põhirõhk kõiksugu tehniliste vidinatega möllul ning muidugi tulevik ise… selline arendatum variant tänapäevast. Ei oska lubada, et niisuguse teksti lugemine just maailmapilti avardaks, on selline traditsiooniline põnevk.

Rich Larson – The King in the Cathedral (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2016)

Üsna traditsioonilises laadis fantasy, ainult selle erinevusega, et üks peategelasi on homoseksuaalne. Lugu siis sellest, et kaugel-kaugel kõrbes on vangla, kus istub arestis kuninglikust soost isik (kes peale troonipärija mahalöömist on troonipärija). Uus türann laseb rahval teada, et kuninga järglane on elus, see on omamoodi märk võimuhaaraja jõust ja enesekindlusest. Võimalik troonipärija on seal roboti valve all, neil on seal omamoodi sümbioos välja kujunenud – mängivad lauamänge ja sõlmivad kihlvedusid ning nii veavad päevi õhtusse. Aga ühtäkki ilmub... noor neiu, kes olevat saadetud võimalikku kuningat justkui lõbustama – uue türanni järjekordne trikk, et troonipärijat alandada! Asi läheb veel hullemaks, prostituut tahab hoopis seda troonipärijat vabastada – põgeneda vanglast roboti valve alt ning seejärel türann kukutada.

Troonipärija on sellest plaanist enam kui vähem vaimustatud – ta ei taha põgeneda, sest temast pole head valitsejat (vahet pole, kes on võimul, alluvatel on ühtviisi halb eluolu). Tulihingeline päästja solvub, et võimalik kuningas osutub selliseks selgrootuks jobuks (erinevalt ta poolvennast kuningast, kes maha löödi), ning naine otsustab sealt kõrbevanglast üksi põgeneda. Kuid... nagu selgub, on üksi põgenemine selge enesetapp. Kuid naine asub siiski teele... ning troonipärija leebub ja kutsub ta tagasi, pakkudes neiule, et robot võib teda kõrbest läbi juhtida – seda juhul, kui troonipärija ja robot mängivad üht strateegiamängu. Kui troonipärija võidab, saadab robot tüdruku linna tagasi. Kui robot võidab... saab ta midagi väga erilist... Nupud seatakse lauale ja edasi läheb nii nagu läheb.

Nagu öeldud, iseenesest harjumatult tavapärane fantasylugu (esmatutvus Larsoniga oli hoopis dopinguteemaline). Peale mõningaid dramaatilisi pöördeid saabub finaal, mis suurt ei üllata. Muidugi, vahelduseks on päris mõnus lugeda tavalist fantasyt, mis pole tänapäevase olustiku või mingi radikaalse hämarilmaga (oeh, uskumatult puine maik ühest hiljuti loetud Wolfe'i hinnatud loost). Aga nagu SFF antoloogiate eessõnadedt võib järeldada, polnud 2015. aasta fantasy lühilugude poolest just märkimisväärne aasta, sellest siis see... võrdlemisi tavapärane lugu on antoloogiasse valitud.

Rich Larson – God Decay (The Mammoth Book of Best New SF 28, 2015)

Pildike spordi (ja inimkonna) võimalikust arengust, ehk milleks piirduda veredopingu ja muu sellisega, kui tegelikult võib inimest ennast füüsiliselt paremaks tuunida. Nii on salaja laboris ümberehitatud Ostapi nimeline poola noormees, kes on nüüd pea kümme aastat ülisportlane olnud ja inimesi vaimustanud. Üliinimene. Muskulatuur kui anatoomiaatlaste fantasy. Nojah, mitte siis enam anatoomia fantasy, laboris on seda füüsiliselt võimalik meisterdada. Ostap hüppab, jookseb ja kargab nagu eikeegi kunagi varem. Ja ta on vastupidav. Olümpiamängude kangelane, edukas reklaaminägu.

Ent Ostap kutsutakse ühtäkki sinna laborisse, kus ta toodeti. Ta doktor-insener ja mehevõimete testija) teavitab, et Ostapi keha pole igavene, ta kehasüsteemid annavad järele, ja kõige rohkem kaks aastat saab ta veel hüpata ja karata. Veel hullem, doktori uus abiline on saanud jälile Ostapi tegemise saladusele, ja müüs selle info skandaalinäljas meediale. Ostap on õige nördinud, tema ometi ootab 2036. aasta Accra olümpiamänge, mitte kuulsuse enneaegset lahtumist.

Ühesõnaga, selline vähe suvaline lugu, tugitoolisportlasena ei ütleks, et see ühiskonnakriitiline hoiatusstsenaarium eriliselt muljet avaldaks. Ulmespordist olen sel aastal kaht teksti lugenud, Beukesi tekst on parem ja Nagata oma vast nõrgem. Jajah, arvata on, et tulevikus disainitakse inimesi paremaks ja ilusamaks, aga sellel võib oma hind olla. Noh, ehk mõne aja möödudes see hind enam nii hirmutav pole.

“Ostap felt the nodes like he hadn't since the surgeries, felt the pulse of them deep in flesh. He felt the composite wrapping his spine, the membranes skimming under his skin, the fish-scale vents on his back and shoulders and neck. He felt the thrumming power, but now like a venom sack set to burst.” (lk 479)