Hassan Blasim - Iraq + 100: Stories from a Century After the Invasion (2016)

Seda kogumikku võiks nimetada traumapõhiseks ulmeks – mis on muidugi igati arusaadav, arvestades Iraagi lähiminevikku ja olevikku ning neist tulenevaid tulevikuootusi. Kogumiku koostaja Blasimi algne eesmärk oli saada iraaklaste visioone paremast tulevikust; niisamuti tõuget anda kaasaegsele Iraagi ulmele. Eesmärgid … ei läinud just täiega täppi, tuleviku ainetel suuremat positiivsust küll ei leia, pigem näevad autorid okupatsiooni jätkumist ühel või teisel moel (et noh, miks mitte siis kasvõi Hiina alluvuses).

Ulme tase kui selline on nii ja naa – esiteks on tegu etteantud teemaga ja teiseks … trauma on trauma. Minu jaoks eredamad tekstid on Baderi ja Abdulrazzaki sulgedest. Bader keeras vindist põhjalikult üle ning Abdulrazzaki tekst on lihtsalt universiaalselt ulmeline ja oleks tarbitav pea igaühele, kel natukenegi Iraagist aimu. Eks see pakutav ulme pole rangelt Iraagi-põhine, kuna enamust autoreid võiks võtta välisiraaklastena; ning eks võiks küsida edasi ka adressaadi kohta – kümnest kolm lugu on kirjutatud ingliskeelsena, ülejäänud siis tõlgitud inglise keelde.

Traumast kui sellisest lugemine pole vast üheleegi normaalsele inimesele meelakkumine, eks nii kulus selle üsnagi normaalse paksusega antoloogia lugemiseks õige mitukümmend kuud. Kuid alati ei peagi püsima lugemismugavustsoonis.

• Kahramana • Anoud 5/10

• The Gardens of Babylon • Hassan Blasim 5/10

• The Corporal • Ali Bader 6/10

• The Worker • Diaa Jubaili 4/10

• The Day by Day Mosque • Mortada Gzar (ei suutnud midagi arvata)

• Baghdad Syndrome • Zhraa Alhaboby 4/10

• Operation Daniel • Khalid Kaki 4/10

• Kuszib • Hassan Abdulrazzak 6/10

• The Here and Now Prison • Jalal Hasan 4/10

• Najufa • Ibrahim Al-Marashi 5/10

Jalal Hasan - The Here and Now Prison (Iraq + 100, 2016)

Poeetilisevõitu tagasivaade tulevikust minevikku, ja noh, noored avastavad simulatsiooni kasutades, et oli tollal, 21. sajandi algul konfliktide tõttu päris kole ja ka arusaamatu – mitte et 22. sajandi alguse eluolu oleks kuidagi ideaalilähedane (jajah, loo pealkiri annab juba vihje).

Loo jutustajaks on üliõpilasneiu Helen, kes pole küll ehk tüüpiliselt Iraagi ala ajalooliste elanike järeltulija, aga tolles ajas ja ruumis tunneb end küll turvaliselt. Omal moel on tegemist lausa noorte armastuslooga, kuna Heleni tunnete objektiks on Samir, kes on kummalisel kombel huvitunud kodukoha ajaloost, selles on lausa naiivpatriootlikku trotsi.

Oleks mul oskuseid, uuriks seda teksti postkolonialistlikust ja feministlikust aspektist, autori vaatenurk tundub vahel … harjumatu.