Susanna Clarke: Jonathan Strange & härra Norrell

Kolmes köites terviklik romaan. 
Või noh - selle kaanepildiga, mis siin näha, ühes köites. 
Mina lugesin eelmist eestikeelset väljaannet, mis kolme eri köitesse jagatud. See jagamine ei tee raamatule teenet, sest tegu on looga, mida ei tohiks katkestada. "Jonathan Strange ja härra Norrell" on terviklik nii suurel määral, et alguskolmandikku keskmise kolmandiku ja vaimustava lõputa ei saa lugeda sama sõnumit kandavana ega isegi sarnasena kogemusega, mille saab kogu lugu lugedes ja tunnetades.
Või lugedes lõppu ja keskpaika alguseta.
Rääkimata ainult keskpaigast.

See jagamine samas rõhutab, KUI erinevad on raamatu osised, KUI väga on vaja tervikut, et saada kõik. Osad on vähem kui nende summa.
Samas: isegi osadeks jagatuna on tegu hea raamatuga. 

Susanna Clarke teeb seal kõiki asju, mida loovkirjanduse õpetajad keelavad teha: ta kirjeldab, mitte ei näita. Ta ei väldi klišeid, vastupidi - tema tegelased on sageli niivõrd "nojah, sellised need (ülemteenrid, raamatukoid, head naised, inglased, hulkurid) ongi", et mõjuvad peaaegu karikatuuridena. Samas on tegelasi palju, nad sattuvad mingil hetkel lukku, siis kaovad sealt, siis naasevad, et öelda kolm lauset, ja mingit "asjade lihtsana hoidmist" ei toimu EI tegelaskonna ega loo enda võtmes. 
Sest lugu on on NII hea, NII ebatraditsiooniline, nii väga palju enamat, kui lugeja ootab, et ükskõik, kui väsinud ma olin, ükskõik, kui palju mul muid asju teha oli, IKKA neelasin viimase osa paari päevaga - ning samas, eks ole, ma ei lugenud seda kõike esimest korda, ent ma ei mäletanud, millest lugu tegelikult on.
Liiga ootamatu ja ebatavaline. Mitte "aa, see on see mudel, poiss kohtab tüdrukut ja siis kaotab ta ja mida ta siiis teeb" või "aa, kuningriik tuleb võluunest äratada" või "juhtus mõrv ja nüüd uurime, miks ja kuidas". "Jonathan Strange'i ja härra Norrelli" lugu täiesti uus. 

Mul oli meeles, et meeldis väga, Strange'i ja Norrelli isikud ja isiksusetüübid, elluäratatud daam, et toimus sõda Napoléoniga, et oli haldjamaa ... aga mitte enamat. 
Nii et sain teist korda hulluda ja imet näha. 

See teine kord tuli veel suurema vaimustuse ja imetlusega kui esimene. Sest vähemalt oli mul meeles: "NII. HEA. Ühegi hinnaalanduseta hea," ja mulle on oluline raamatu kohta ette teada, et mulle meeldib.

Susanna Clark lõhub rõõmuga neljandat seina. Pöördub lugeja poole. Muheleb tegelaste üle nii avalikult, nagu vaid autor teha saab, ega lase lugejal unustada, et see teos on kellegi kirjutatud, talle jutustatakse lugu. Tekstis on ohtral allmärkusi, mille peamine eesmärk on lugejat lõbustada otseselt loole mittevajalike detailidega, taustal info, et see maailm on päris, maailm on sadades kordades keerukam ja laiem kui vaid ühe loo jaoks valmis mõeldu, ja proua Clarke annab tundeid ja tunnetust edasi kõigega: stiil, sõnastus, sõnavalik. 
"Keep it simple" ja "ära kasuta keerulisi väljendeid, kui saab ka lihtsamalt"? Hei, mulle JUST meeldib teada saada , et sõna "helgastus" olemas on ja mida see tähendab!

Võibolla ei ole tegu mu lemmikraamatuga. Tunded on, pinevus on, põnevus on, ehedus on, aga et samas on nii palju stiili ja eemaltvaatamist, ei ole lugemiskogemus päris nii toores ja vahetu, et mind tallakumeruseni vapustaks ja kananahe ihule tooks. 

Aga see on kahtlemata kõige paremini kirjutatud raamat, mida nimetada oskan. 

BAAS

Loterii
veel Loteriid
ja veel 
ja veel veidi

Ekspress
Tõnise lugemispäevik
Bukahoolik
Sõber raamat

Susanna Clarke: Piranesi

Väga keeruline on kirjutada seda arvustust, rikkumata võimaliku tulevikulugeja lugemiselamust. 
Samas selgelt on see raamat väärt, et teda lugeda, nii et püüan ikkagi. Annan mõned olulised punktid, miks on raamat lugemist väärt.

* karakterikujutus. Mitte "oh, nii nüansseeritud, nii mitmetahulised", vaid raamatusündmuste teel toimub vaikne arutlus: mis teeb meist need, kes oleme? Mis on kultuurikeskkonna mõju? Mis olemuslik? Kui palju saab vahelduda ja vahetada, et tulemuseks oleks sama inimene? Ja kui tulemuseks ei ole enam sama inimene, millised omadused ikkagi jäävad?
Märkasin juba Strange'i ja Norelli triloogiat lugedes, et Susanna Clarke ei tee asju "nagu peab". Nii ka selles raamatus - ei mingeid "kirjuta teda ikka mitmetahulisemaks", ei mingit "kui seinal on püss, peab see ka pauku tegema" - ja oh, kuidas mulle meeldib!

* Olemuselt on see krimilugu. Tasakesi antakse vihjeid ja lugeja on vahepeal peategelasest tükk maad ees, saamaks aru, mis toimub, mis juhtus. Lõpuks õnnestub niidid kokku saada. Lihtsalt ... esiteks on see väga ebatavaline krimilugu. Teiseks ei ole "mis siis tegelikult juhtus" üldse ainus küsimus, mis lugejat haarata võib.
Tõsi, on tänapäev, ebausaldusväärseid jutustajaid ja muid sedasorti võtteid kasutavaid krimkasid ilmub üsna palju. 
Aga "Piranesi" on ikkagi eriline!

* Mis on maailm? Kes on maailm? Kas on idiootlik näha kõiges Märke, Sümboleid, Tähendusi ja üritada nende järgi oma elu elada, või on see hea viis või on see täiesti mõttekas mõnes ja mittmõttekas teises maailmas ja selle kõige taga võib ka oma loogika olla?
Põhimõtteliselt mängib autor fantastilise realismi igapäevatõdedega ja teeb seda hästi.

* Ning kuidas vaadeldakse peategelase mõistust! Vaikselt, taustal, aga lugejal tekivad küsimused: kuidas too tegelane seda ja seda ja seda  teada saab? Kuidas ta ei mõtle tolle ja tolle üle? Miks need teda imestama ei pane?
Tal on teadlase mõistus - see öeldakse isegi välja - ja OMETI ta paljude asjaolude üle ei juurdle. Asjad lihtsalt on. 
Küllap mõtlevad kõik või vähemalt väga suur enamik teadlasi nõnda ja et näha läbi omaenda pimetähnidest, on vaja geeniust, mitte lihtsalt teadlasemõistusega inimest ja ...
Oh, ikka kisub spoilerdamiseks.

Teate, ma rohkem ei kirjuta. Lugege ise!

ERR
Lugemiselamused
Loteriis varem
BAAS

Susanna Clarke „Piranesi“, Bloomsbury (2020)

Piranesi. Nõnda kutsub teda Teine, ainus elav inimene, keda Piranesi tunneb, ja Piranesi tunneb oma väikest suurt maailma hästi. Tõsi, on võimalik, et kusagil kaugemates tubades elab veel inimesi, sest võib uskuda, et Maja tubadel ei olegi lõppu, vähemalt Piranesi ei ole lõpuni kunagi jõudnud. See ei ole tegelikult tema õige nimi, või vähemat nii arvab ta ise, aga nõnda kutsub teda Teine ja kuna paremat nime pole, siis …

Kahtlemata on sellel raamatul sellist „Robinson Crusoe“ või „Saladusliku saare“ või teiste metsikutes ja äralõigatud oludes hakkama saamise ja nullist majapidamise rajamise võlu. Muidugi on (alguses) lahtine, kas selles raamatu kogu maailm ja Piranesi nägemus kogu maailmast kattuvad või ei, mitte, et sel Robinsonluse seisukohast väga suurt vahet oleks. Sealjuures on Piranesi nii mõneski mõttes eriti täiuslik uustsivilisatsiooni rajaja, sest kui Robinson igatses tagasi inimeste sekka ning isegi inimsööjast Reede selts oli lõpeks vaid vilets (olgugi, et ääretult meeltliigutav) aseaine, siis Piranesi on täiuslik õilis metslane, Maja Üllas Poeg, puhas oma kavatsusilt ning liigutavalt otsekohene ja vahetu oma vaatlustes, suhtumistes asjadesse ning elusolenditesse, kooskõlas ümbrusega nii ruumilises kui rütmilises mõttes. Säherdust harmooniat ja idülli võimaldab loomulikult „Memento“ (või veel parem mõne teisega mälukaotuse ja müsteeriumi lahendamise ristandite rivist) ühitamine Robinsoni kontseptiga – Piranesi identiteet kuulub siiralt ja täielikult Maja-maailma, milles ta elab, kõik katsed meenutada mõnd teist nime või seda, kuidas Piranesi kui inimene alguse sai on tulutud. Kurja juureks on siinkohal otse loomulikult päevaraamatud – mälu kustub, harjumused jäävad, kirjasõna ei hävine.

Maja on lõputu vestibüülide ja tubade kordus, labürint, mille ühetaolisuses orienteerumine näib Piranesile endale iseenesestmõistetav, kui aus olla, siis on tal terve suur ala Majast päris peas kohe. Maja ülemine korrus avaneb lagedale taevale ja vihmavalingutele, keskmine korrus on täis lugematut arvu kujusid ja Piranesi on asunud teadlase metoodilisuse ja järjepidevusega nende kataloogi koostama. Alumisel korrusel aga loksub ja lainetab ookean, mille vood annavad kütet ja toitu. Siiski on see lõputuna näiv maailm ühtlasi ka väga kammerlik, justkui teatrilava vaid loetud hulga tegelastega. Samas on sellise Maja (huvitav tunduks mõtiskleda ka Hermansi „Hoitud majale“), justkui lõputu 18. sajandi mõisahoone kujund kuidagi kummaliselt intuitiivne ning lõputud kujud, mis on näivad Piranesi jaoks täitvat sarnast rolli nagu kirjasõna Tarzanile – viis tundma õppida asju, mis jäävad enda maailmas väljapoole ning on välja kasvanud kõikvõimalikest müütidest ja legendidest nagu Minotauruse labürint – on kuidagi liigutavad ja turvalised oma ideelisuses, kuid samas ka omamoodi ahistavad oma ühesuguse marmori lõputus korduses. „Piranesi“ maailm on nii mõneski mõttes kui postapokalüptiline klooster või erakla kadunud maailma valgeks uhutud müüride vahel, kummardus olmekasinusele koos tundesügavusega, harmoonilisele ja vahetule kooseksisteerimisele ümbritsevaga, mis meie urbaniseerunud planeedil ühe kättesaamatum näib. Piranesi maailm on aineliselt ja seltskonna mõttes kasin, ent seda vahetum on tema suhe ümbritsevaga, seda vahetum ja sügavam on tema võime Kujusid mõista ja neis sisalduvaid ideid tajuda. Pole juhuslik, et Piranesi kasutab ohtralt suurtähte esemete ja nähtuste nimetamisel, sest kõik need tavalised sõnad on Piranesi maailma kirjeldades suurtähevääriliselt Tähenduslikud.

Kui alguses pelgasin lugejana labürindis järje pidamise pingutust, siis see hirm haihtus üsna kohe – kuigi Piranesi ajaarvestus on sündmusepõhine, nagu „Aasta, mil albatross tuli edelapoolsetesse ruumidesse“ ja ruumis orienteerumine käib ilmakaarte ja tubade arvude loendamisega, siis lugeja võib orienteerumise rahulikult Piranesi hooeks jätta. Üks lemmiktegelasi ongi needsamad albatrossid seal edelapoolsetes ruumides, ja põnev oli järgi uurida, et albatrossitibu väljahaudumine võtabki üle kahe ja poole kuu, misjärel läheb veel 140-280 päeva enne kui tibu endale täissulestiku kasvatab ja iseseisvub. Kujundus on kahtlemata ka üks selliseid, mida on hea tunne kätte võtta ja imetleda. Raamatu lõpus on suisa väike jutuke kasutatud fondist, mil nimeks Perpetua. Eesti keelne tõlge on ka juba väljas – sellel siis sinise taustaga kaaneversioon.

A Full Moon stood in the centre of the Single Doorway, flooding the Hall with Light. The Statues on the Walls were all posed as if they had just turned to face the Doorwa, their marble Eyes fixed on the Moon. They were different from the Statues in other Halls; they were not isolated individuals, but the representation of a Crowd. Here were two with their Arms about each other; here one had his Hand on the Shoulder of one in front, the better to pull himself forward to see the Moon; here a Child held on to its Father's Hand. There was even a Dog that - having no interest in the Moon - stood on its Hind Legs, its Front Paws on its Master's Chest, pleading for attention. The Rear Wall was a mass of Statues - not neatly arranged in Tiers, but a jumbled, chaotic Crowd. Foremost among them was a Young Man, who stood bathed in the Moonlight, elation in his Face, a Banner in his Hand.

I almost forgot to breathe. For a moment I had an inkling of what it might be like if instead of two people in the World there were thousands. (lk 59)

Susanna Clarke – Jonathan Strange & härra Norrell III (2008)

Kolmas osa on juba päris action võrreldes esimese osa lõbusa vulisemisega. Ehk siis, mis juhtus tegelikult Arabellaga? Kas leedi Pole vabaneb balliöödest? Kumb võluritest jääb peale? Kas tublist Stephenist saab haldja mahitusel kõikvõimas kuningas – vastu mehe tahtmist? Raamatu lõbusam osa on ehk haldja ja Stepheni suhtlemises, kus lademes musta huumorit, aga muidu on tekstis päris pinev ja tõsine (mänguline) panemine – Strange katsub üleüldse end keemiliste võtetega hulluks ajada, pääsemaks selle abil haldjamaale (ja tasuks saab selle eest musta needuse kaela), Norrell teeb valikuid, mis ei vii kuhugi ning Childermass avastab Vinculuse raamatu, mis... muudab ühel hetkel teksti. Ja mõned tegelased notitakse armutult maha. Raamat lõppeb mõningaste positiivsete nootidega ja üks ammune armastus saab korraks pimeduses elujõudu. C'est la vie.

Nagu varemgi öeldud, on Clarke'i kirjutamine mõnus ja vaimukas, loed ja naudid itsitavat ebaülevust, see on värskendav meelelahutus.

Susanna Clarke – Jonathan Strange & härra Norrell II (2007)

Kui esimene osa oli eelkõige Norrelli ja Londoni raamat, siis nüüd peaosas Strange... ja taustal luusimas Norrelli esilekutsutud haldjas. Strange on noor ja edumeelne ning erinevalt Norrellist valmis seiklusteks ja eksperimentideks – ning nii ta siis sõdib Inglise vägede koosseisus Hispaanias ja Waterloo all Napoleoni armeede vastu. Või hoopis püüab Inglise hullu kuningat tervendada. Ühesõnaga, natuke võlukelmiromaan. Ja taustal ikka see haldjas, kes leiab endale järgmised mängukannid – mustanahalise teenri Stepheni ja Strange'i naise Arabella. Ning juhtub see, mida ennustati juba esimeses raamatus – õpetaja Norrelli ja õpilase Strange'i teed lähevad paratamatult lahku.

Raamat on humoorikas ja ka sünge. Ning need joonealused märkused, no need ületavad vahel vastuvõtu piire. On muidugi huvitav spekuleerida, mis saab kolmandas osas kuivik Norrellist, mida tema tegema hakkab, kas tema täht ongi hääbumas (Cage vs Reich). Ja mis saab Strange'st ja haldjast. Kes teab, ei tea.

Susanna Clarke – Jonathan Strange & härra Norrell I (2007)

Hiljuti on siin Clarke'i raamatust kirjutatud ja ausalt öeldes poleks selle postituseta siukest raamatut kätte võtnud. Ja nagu lubatud, on tegemist stiilse ja peene tekstiga (mis on valesti kirjutatud!). Tegelased on ühtaegu tölbid, nurjatud ja võluvad. Miks? Sest nad on elusad tüübid (mitte küll karakterid?); kehkenpüksid, tuuletallajad ja äraspidiselt asjalikud. Norrell ja Strange on kangelased, kes selleks eriti olla ei taha (või mingi mõõdupuu järgi ei sobikski), aga samas tahavad vägagi üle oma varju hüpata (sest noh, tegelikult nad tahavad kangelased olla, kui nüüd endale vastu rääkida), justkui meeleterved don Quiote'd.

Clarke'i 19. sajandi alguse Inglismaa on koht, kus on küll kirikud ja vaimulikud, aga samas ei räägita midagi usust, inimestel hoopiski ajalooline (lõtv) side kunagise võlumaailmaga (umbes nagu usk jõuluvanasse, või midagi ununeva rahvausu sarnast?). On raamatuid ja jutte võlukunstist (ning samuti tänavatel ennustavad hulkur-šarlatan-võlurid), ent praktilise võlukunsti asemel uurivad helgemad pead (nö omakorda võluritena) võlukunsti ajalugu jms. Kuniks selgub, et üks omaette sehkendav kuivikust päss kuulutab end tegelikuks võluriks – ja nagu selgub, seda ta ongi (kuigi tal puuduvad võlurikombed, nagu selgub haldjaga asjaajamisest, ja see lõikab näppu). Norrell tahab rakendada end moodsa maagina Inglismaa aitajaks Napoleoni vastu, ent kokkuvõttes vähemalt selles raamatus mitte just suure kasuteguriga (kuigi tõepoolest, ta tekitab prantslastele ajutise mereblokaadi). Norrell laseb end võlujõu kasutamise nimel hoopiski mässida Londoni vurlede võrku ja temalt oodatakse nö õiget (meelelahutuslikku) võlumist – needuste panemist ja muud traditsioonilist tühja-tähja. Mees pole selliste ootuste üle just rõõmus, see pole see. Tagatipuks ennustab üks šarlatan Vinculus, et tuleb teine tõeline võlur... ja mõni aeg hiljem avastabki Londonist pagendatud šarlatan selle teise tüübi kuskilt maakolkast ning müüb sellele Strange'le mõned Norrelli loitsud. Mille kasutamisel selgub, et Strange'i vaenlaseks on...

Ühesõnaga, mõnus raamat, hea on lugeda väljapeetult stiilset teksti, milles puudub imalus ning kus pulbitseb väike nurjatus ja kerge tölplus, või noh, autoripoolne kergenihilism. Tervemõistuslikele lõbusalt snooblik värk.

“Härra Lascelles sosistas härra Drawlightile, kuidas ta ei olnud osanud oodata, et heategudele järgneb nii familiaarne suhtlemine suure hulga alamast soost inimestega – kõige ebameeldivam kogemus –, ja et ta on otsustanud edaspidi heategude kordasaatmisest igati hoiduda. Õnneks olid alamat sugu inimesed nii rõõmsad, et nad ei saanud kunagi teada, et olid teda solvanud.” (lk 118)

 ulmekirjanduse baas
loterii
tõnise lugemispäevik

Susanna Clarke : Jonathan Strange & härra Norrell

Kirjastus Pegasus andis selle raamatu eestikeelsena välja 2007. aastal. Isegi mäletan reklaamikampaaniat. Püüti müüa küll.
Siis läks mööda üsna vähe aega ja mitte ainult see esimene, vaid kõik eesti keelde tõlgitud Jonathan Strange'i ja härra Norrelli lood olid vägeva allahindlusega igal pool müügil. Ning tuleb tunnistada, et isegi võimalus kahekümne viie krooni eest kõvakaaneline (üsna uus) fantaasiakirjanduse teos ära osta ei pannud mind tookord neid kahtekümmet viite krooni kulutama.
Sest nii tagakaane tekst kui arvustused, mida siit-sealt lugeda sai, viitasid kõik sellele, et tegu on raamatutega, kus eriti midagi ei juhtu, pinget on minimaalselt ja käib mingi inglaslik kella-viie-tee laterdamine.
(Sisukokkuvõttena, muuseas, kärab see mind esialgu peletanud kirjastuse-poolne tekst küll:  "On 1806. aasta, praktilise võlukunsti unustusehõlma langemisest Inglismaal on möödas sajandeid. Kuid maagia kuulsusrikka ajaloo õpetlased avastavad, et üks võlur on siiski jäänud – eraklik härra Norrell, kelle võimed tekitavad elevust kogu maal. Ent ettevaatlikule pabistajale Norrellile on väljakutseks teise võluri, andeka algaja Jonathan Strange’i ilmumine. Noor, nägus ja südi Strange on Norrelli täielik vastand.")
Sel suvelõpul oli mul vaja raamatut randa kaasa ja raamatukogus muud lugemata asja, mis pealtnäha lahe ja muretu ja mitte väga halb, näppu ei sattunud. Nii et sai Susanna Clarke'i vaimusünnituse esimene osa siiski lõpuks võetud ja läbi loetud.

"Jonathan Strange ja härra Norrell" on kummaline raamat. Autor teeb kõiksuguseid asju, mille kohta talle loovkirjutamise kursustel oleks soovitatud neid mitte teha. Alatihti ta pigem jutustab, mitte ei näita. Tema tegelasi ei kirjeldata mitte väliste kiirete detailide abil, vaid sageli  antakse esmakohtumisel hoopis kiire iseloomuomaduste kompleks, nt

"...ta on ajuti sarkastiline, tihtilugu jäme, ja tal on väga hea arvamus iseenda oskustest ning vastavalt väga halb teiste omadest. Uus teener ei maininud oma puudusi sel lihtsal põhjusel, et ta polnud neist teadlik. Ehkki ta läks sõprade ja naabritega sageli tülli, jäi selle põhjus talle alati seletamatuks ja ta oletas, et süü on teistes. Ent kui te arvate, et käesolev peatükk käsitleb üksnes kehva iseloomuga inimesi, siis olgu öeldud, et..." (Ma jätan võimaliku lugeja enda välja uurida, mis siis veel öeldud saab.) 

Nagu te nägite, pöördub autor teoses otseselt lugeja poole (korduvalt, muide) ja lõhub mõnuga kolmandat seina. Ta uitab oma raamatus üsna suvaliselt ühe tegelase juurest teise juurde, nii et lugejal pidevalt mingile "peategelasele" kaasa elada ei ole, vaid ta peab leppima lühikeste kaaselamist võimaldavate momentidega igasugu rahva puhul, keda "Jonathan Strange'ist ja härra Norrellist" karjakaupa läbi voorib. Pidevalt teeb Clark hiidpikki joonealuseid märkusi, mille ainus otstarve lugeja jaoks on lust ja lõbu, mida nad pakuvad. Ja tagatipuks käivitub põhiintriig alles raamatu viimase kolmandiku peal, enne oli nähtavasti "sissejuhatus". (See viimane on küll kivi Pegasuse kapsaaeda, sest kes käskis terviklikku romaani kolme eraldi kõvakaanelise raamatuna avaldada? Aga kuna ta meil selline kolmeks jagatud on, annan mina praegu ka hinnangu esimesele osale ja hunt sellega. Pealegi, sissejuhatus on igasuguste loovkirjutamisreeglite järgi ikka liiga paganama pikk.)
Ühesõnaga, autor teeb kõike valesti.
Ja vähemalt minu hinnangul mängib selle valestitegemise kaunilt välja ning tuleb toime teosega, mille osas mul on oluliselt kahju, et ma seda ja tema järgesid kunagi endale kokku 75 krooni eest koju ei soetanud.

Tasapisi, suisa märkamatult keerutab ta aeglasest heietavast algusest välja ühe pingelise liini, siis teise. Pöördumised lugeja poole ja kerge stiil hoiavad tolle lugeja enesetunde jätkuvalt meeldiva ja muretu, aga ajaks, kui lootus põnevusele ammu kadunud on, hakkab seesinane põnevus parasjagu just tekkima, nii et mina seda lugedes isegi tähele ei pannud, kuni raamatu lõpuks oli nii üleni põnev, et ma tahtnuks kohe järge, kohe!
(Varem polnud aega, aga täna lähen seda kindla peale raamatukokku hankima)

Mina soovitaksin mitte lasta end pelutada sellest, et see sisukokkuvõte väga ahvatlevalt ei kõla. Tegu on stiiliraamatuga, kus tehakse naeratav kummardus inglise klassikalistele autoritele (pakuksin, et eriti Jane Austinile) ja 19. sajandi kirjandusele üldse, samas langemata ebausutavuse kuristikesse või kuhugi veel hullemasse kohta. Alternatiivne ajalugu ajaloolises stiilis jutustatuna. Ning hoolimata autoritooni pidevast leebest muigest ja klassikalise peategelase kui sihukese puudumisest, läks raamat mu jaoks lõpus ka täiesti põnevaks. Kaasaelamisega polnud mitte mingeid probleeme!

Ühe lausega: üleni rõõmus üllatus.