Tom Holt – An Orc on the Wild Side (2019)

Raamat siis neile, kes tunnevad puudust Pratchettist: siin on teile võimalik väike asenduslaks. Samuti neile, kellele on Tolkieni maailmad mingil moel olulised (aga mitte pühalikud) – Holt nimelt hekseldab selle läbi.

Niisiis, on paralleelmaailmad, ning meile tuttavas maailmas on avastatud meetod, kuidas nende maailmade vahel liikuda – õnneks pole see küll Pikkmaa-laadis avalik teave, vaid õige salajane meetod. Igal juhul, see seade on sattunud peale leiutaja kadumist ühe rikkuri valdusse, kes kasutab seda võimalust kinnisvara müümiseks – et Maa oludest väsinud inimesed saavad endale korraga lubada võimsaid losse jms.

See uus kinnisvara-eldoraado asub aga haldjate, päkapike, orkide ja inimeste maal, kes elavad üha korduvas tsüklis, kus kurjad jõud muudkui tõstavad pead ja on peaaegu kogu maailma endale allutamas, kui korraga nö heade poolelt keegi need plaanid pihuks ja põrmuks lööb. Ning kehatu Silm muudkui ehitab ja ehitab üha uuesti põrmustatud kurjust üles jne.

Nojah, nüüd on aga orkide valitsejaks tõusnud Mordak, kes püüab kehtestada Uut Kurja – milleks muudkui võidelda samade tulemuste nimel, kui võimaliku heaolu võib saavutada ka diplomaatiliste ja majanduslike võtetega. Ja eks ta siis eksperimenteerib (muuhulgas püüab luua naissoost orki), kohates suuremat või rumalamat vastupanu oma alamatelt. Ka päkapikel on kuningas, kes pole just traditsiooniline, ning haldjad … on stabiilselt upsakad surematud.

Aga nüüd on siis nende maale ilmunud need uued inimesed, kes korraga asustavad Silma hirmuäratavaid kindluseid (mitte et neil endil sellest vähimatki aimu oleks), ning kinnisvaraarendaja tahab oma valdusi edasi laiendada – saada enda valdusse ka päkapike ja haldjate ja orkide lossid ja koopad ja urkad (sest maa-alused koopad võiksid ju suurepärased veinikeldrid olla). Selleks astub kinnisvaraarendaja õige äärmuslikke samme, ning pärismaalased jäävad korraga kinnisvarahai kui ka uuesti tõusva (orkide seas mitte nii populaarse) Silma pihtide vahele.

Tekst on mingil moel tõesti pratchettlik (või siis laias laastus inglise huumori laadis), kus ka kõige kurjem tegelane võib olla päris laheda olemusega; muidugi on siin kirjeldus ühiskondlikust muutusest ja seeläbi mingist paremast ühiskonnavõimalusest (no mis see Ankh Morpork oli muud kui üha arenev sotsiaalne kogum). Pole ühest peategelast, on pigem kimp tegelasi, kelle kaudu siis kliimaksiks otsad kokku tõmmata. Ka Tolkieni lüpsmine jääb pigem pratchettlikuks, pole selline totruseni viidud paroodia, vaid teema teatud edasiarendus.

K. J. Parkeri (mis on siis Holti nö tõsisema ulme kirjutajanimi) austajana tuleb muidugi tõdeda, et Holt jääb kõvasti alla ning on puhtalt meelelahutuskirjandus; ka Parker on mitmes tekstis õige humoorikas, aga kahtlemata peenemates ja tumedamates toonides. Ning eks muidugi paneb kulme kergitama, kui produktiivne on Holt oma kahe kirjutajapoolega.

K.J. Parker – A Rich Full Week (Swords & Dark Magic, 2010)

Võib juba väiksele kogemustepagasile toetudes sedastada, et tegemist tüüpilise Parkeri tekstiga ehk variatsioon kelmilugude ainetel. Nõrk sugulus hiljuti ilmunud “Heaven Thunders the Truth” looga, mõlemas on peategelaseks võlur, kes omandab rohkem või vähem edukalt kogemusi. Aga rohkem suurt sarnasusi ehk pole.

Lugu siis sellest, kuidas litsenseeritud ja koolitatud võlur-õpetlane saadetakse maale välitöödele. Mees pole eriti andekas, võlurieksami sooritas ta hädavaevu ning seetõttu siis antakse talle närusemaid tööotsi, mille tulemused pole niivõrd olulised, kui ta käkki teeb, pole tegu just maailmalõpuga. Niisiis on tema komandeeringu esimeseks ülesandeks tegelda hauast üles tõusjaga, kellel-millel on halb ja tüütu komme inimesi ja loomi puruks käristada. Kohale jõudes otsustab võlur järgmisel hommikul asi korda ajada ning järgmisele ülesandele suunduda, ainult et... öösel istub see zombi ta muldonni katusel ning pakub, et jätku võlur see töö tegemata (ehk hommikul zombi välja kaevamine hauast ning siis ta pea otsast raiumine), vastutasuks pakub zombi võlurile ellujäämist. Võlur, kes pole oma töödes mitte just osav ning tunnetab zombi üleolekut, vaagib seda ettepanekut... kui korraga ta kohalik võõrustaja on salaja roninud muldonni katusele ning virutab zombile kirvega pähe. Töö tehtud ja aeg edasi siirduda... ainult et järgmises sihtkohas töötades avastab võlur, et see zombi (kes-mis on kunagi samuti maagia saladusi õppinud) on siirdunud võluri peakolusse, eesmärgiga ta keha enda valdusse võtta. Võluri jaoks on see natuke jama situatsioon.

Nagu ikka, on Parkeri peategelane üsna humoorika sisemonoloogiga, käib selline lõtv killuviskamine, mis meenutab vana head inglise huumorit (nagu autoritutvustusest ilmneb, on Parker ameeriklane, kes elab Inglismaal). Senistest Parkeri lugudest on see vast kõige kammerlikum, osa tegevusest leiab üldse aset... peas, kuhu võlur maagiliste toimingute tõttu siirdub. Natuke teeb mõtlikuks asjaolu, et kui esmatutvus Parkeri loomega oli väga positiivne, siis hilisemad kokkupuuted on vähe lahjemad olnud (võibolla peaks autori jutukogu muretsema). Eks see on hämmastav, kui palju Parker / Holt romaane avaldab.

“There's no such thing as magic. Instead, there's the science we don't properly understand, not yet. There are effects that work, and we have no idea why.” (lk 173)

ulmekirjanduse baas

K.J. Parker – Heaven Thunders the Truth (The Year's Best Science Fiction & Fantasy 2015)

Parker (ja Holt) on avaldanud suure posu romaane. Huvi pärast vaatasin, et mida Parkeri omadest oleks võimalik eesti raamatukogudest laenutada, pakkuda on vaid paar romaani ja neid Kuperjanovi pataljoni raamatukogust. Näed siis.

See lugu on siis kolmas kogemus Parkeri jutuloomega ja tekib teatav tuttav tunne. Tekst leiab aset fantaasiamaailmas, tegelasteks on võimuesindajad ja erinevad nö oskustöölised – ehk siis võlurid ja petturid (tõsi küll, Merebartoni loos see “kõnts” puudus). Ning muidugi iroonia ja võllahuumor, mis väljendub peategelaste suu või autori kirjelduste läbi (hmm, tegelt ei saa niimoodi üldistada, kui Merebarton oli selgelt naljakas, siis petturilugu ja käesolev on mitu kraadi tõsisemad).

Ühesõnaga, noor mees kõnnib sel raskel teel, et saada tunnustatud võluriks. Võluriks niisama ei õpita ning selleks pole vaja maagilisi eeldusi – sind hoopis valitakse ning seejärel on enda asi, kui kaugele jõuad. Valiku meetod on vähe müstiline – nimelt poeb sinu peakolusse ussike (või maoke), kes hakkab nö parasiidina selles pesitsema. Kasuliku parasiidina – ta saab vajadusel peast väljuda ja salaja ringi liikuda ning nii oma peremeesorganismile teavet koguda ja jagada. Ussiga kaasnevad omad aga'd – talle ei tohi valetada (muidugi, sõnu saab alati väänata), tema võib sulle valetada. (Samas ma nüüd ei väida, et võluriks saadaksegi vaid ussi abil. Aga ei viitsi üle kontrollida.) See noor mees satub siis ülesande peale, mille jäljed viivad otse kuningriigi kõrgemasse võimuladvikusse.

Ahjaa, võluritel on võime surnutega suhelda. Või noh, õigemini on surnud selles maailmas taustal toimuvat jälgimas. Kuna kuningas saab jälile, mida avastas see noormees ülesande lahendamisel, peab ta järgmiseks korda saatma inetu tapatöö. See on ebameeldiv. Teine võimalus on kuningas tappa. See on niisamuti ebameeldiv. Noormees vaagib olukorda ning otsustab kuningakoja võimu lõpetada. See omakorda tähendab, et ta ise...

Parkeri (ja Holti) lugemuskogemuse põhjal on see ehk tõsiseim tekst ja samas kõige rohkem high fantasy (või midagi). Peategelase valikud ei puuduta ainult teda ennast, vaid kogu kuningriiki. Surma ei saa paar tegelast, vaid sõja läbi on kogu riik lagunemas. Omaette pluss on see parasiit-ussike, mis peategelase kehast (enamasti kõrvast) väljub ja asjatoimetustel käib, kujutelm sellest on ehk vähe jäle, aga miks mitte. Maailm on üsna eepiliselt sünge, aga inimesed (ja surnud) pole mingid kangelaslikud raidkujud. Kokkuvõtlikult siis, elus ja traditsiooniline fantasy.

Tom Holt – Expecting Someone Taller (Tall Stories, 2006)

Holti esimene romaan pole nii meeletu huumorikangutamine nagu mu esmakogemus Holti ühe teise romaaniga (arusaadav lause, eks). Eks kindlasti oleks soovituslik tunda Nibelungide saagat, aga ka selle taustateadmiseta on romaan mõnuga loetav. Ühesõnaga, üks tavapärane inglise noormees Malcolm ajab autoga alla mägra – nagu sureva mägra jutust (ta räägib, ta räägib inimkeeli!) seejärel selgub, on tegemist konspiratsiooni pärast mägraks maskeerunud iidse hiiglasega (ah siis seepärast räägib inimkeeli...), kes annab Malcolmile Võimusõrmuse, millega siis noormees osutub korraga maailma valitsejaks.

Ei saa öelda, et vanagermaani müütide jumalad ja muud iidsed olendid selle võimuvahetuse üle rõõmustaksid, aastatuhandeid kestnud sõrmusejaht saab sisse uue hoo. Malcolm pole pinalis just teravaim pliiats, aga ometi... omal moel hoolib maailmast ning peale esialgseid katsetusi läheb elu siin Maal paremaks, elu läheb lõbusamaks. Ent ainus inimene, kes seda isiklikult ei koge, on Malcolm ise. Jõu ja nõuga püüavad jumalate vandenõud talt Sõrmust kätte saada... ning need ilusad surematud jumalikud naised osutuvad noormehele lõplikuks kirstunaelaks. Viimaks saadab ülemjumal Wotan Valhalla metsikud väed Maale Malcolmi maha lööma...

Vähe segane kokkuvõte suurte aukudega, aga võib ausameelselt kinnitada, et päris humoorikas lugu. Wotan ja ta kaheksa valküüridest tütart, kolm Reini nümfi, hirmunud Loge ja päkapikk Alberich, rääkivad linnud; jagub igasugu tähtsamaid ja kõrvalisemaid toredaid tegelasi. Ja peategelane Malcolm, üsna tavaline ja häbelik noormees, kes sellise kaelasadanud “õnnega” ei oska kohe suurt peale hakata... aga inimene õpib.

Jumalate tänapäeva tegemistega romaane on eesti keeles varem Gaimanilt ja de Lintilt; eks sedagi Holti romaani võiks maakeelde tuua, on päris tore meelelahutus. Tekstis mainitakse paar korda väljendit “Siegfried the Dragon-Slayer” (nt lk 47), vaevalt et sel on suuremat seost Parkeri Merebartoni looga (või noh, Merebartoni peremees siis illustreerib Siegfriedi nö kangelaslikku traditsiooni?).

ulmekirjanduse baas

Tom Holt – Grailblazers (For Two Nights Only, 2006)

Romaan Püha Graali otsimisest. 1500 aastat koopas võluunes viibiv Graali rüütlite ülem Boamund äratatakse üles, ning korraga peab ta kohanema 20. sajandi lõpu briti ühiskonnaga (õnneks abistab teda päkapikk Varbaküüs). Boamundi viis otsingukaaslast on sajandeid niisama vegeteerinud ja peavad nüüd juhi ärgitusel jalad alla võtma ning seda Püha Graali taas otsima hakkama. Osa satub Austraaliasse, osa põhjapoolusele, osa arvutite imelisse maailma... mis osutub hoopis Atlantisisse ligipääsuks. Nagu ikka, seostub Graaliga mitmeid krutskeid ning veidi tobe rüütliordu koperdab muidugi nende vastu, ajapikku selgub, et mäng Graali ümber käib kõvasti üle nende peade.

Kokku on selline stseenide proosa, hüpped ühelt sündmuselt teisele (koos tagasivaadetega ammustele juhtumistele). Selline hüplemine on lugemisel päris väsitav, suur osa muidugi ka selles, et tekst on eelkõige 90ndate briti lugejale mõeldud. Eks autoril on nende stseenidega mugavam tegelda, saab neid üha naljakamaks nokitseda jne. Ausalt öeldes lugesin aegajalt suuremat süüvimata, lihtsalt liialt palju on kokku surutud, mis samas enam märkimisväärselt humoorikana ei tundu. Romaani parim osa oli ehk põhjapoolusega seonduv, kus elab see psühhopaat, keda nüüdisajal enamasti tuntakse jõuluvanana. Miks ta sellisele jubedale tööle mõistetud... noh, eks selles ole süüd Kristuse sünniga kaasnenud sündmustest (et tegemist ikkagi Püha Graaliga, on raamatus mitmed sündmusi käivitavaid juhtumeid pärit Kristusega juhtuvast).

Kokkuvõtlikult ja mõtlikult ei saa öelda, et tegemist oleks just särava romaaniga, ikka jubedalt ülekuhjatud tekst kõigi oma keerdkäikude ja huumoriga. Karaktereid kui selliseid ei eksisteeri, on loo tarbeks kohandatud tegelased. Eks Holti on võrreldud Pratchettiga, ja miks mitte, mõlemad punnitavad kultuurist ja mütoloogiast niipalju huumorit välja kui võimalik.

ulmekirjanduse baas

K.J. Parker – I Met a Man Who Wasn't There (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year #9, 2015)

Esmatutvus Parkeriga oli igati meeldiv, ning seegi lugu on päris mokkamööda. Tegemist siis humoorika kelmilooga, kus peategelane tahab õppida maagilt tasu eest nõiatrikke – et siis saab (nagu lubatud) läbi seina kõndida ja aega aeglustada ja silmavaatega inimest tappa. Õpetajaks on raamatunohik, kes ei paista oma palgatöösse just ülemäära entusiastlikult suhtuvat. Noh, ilmsetest kahtlustest hoolimata surub kelm oma õpisoovi peale ning peale teatava rahasumma maksmist saab mõned õppetunnid. Mis on õige... kahtlased. Paistab, et maagi puhul on tegu niisamuti petturiga, kes siis lihtsameelsetelt raha välja pumpab. Kuid peategelane pole selline kergeusklik, tema on lapsepõlvest saati osalenud kõiksugu kelmustes ja pätitegudes. Ja peale kursuse lõppu nõuab ta õiglust, mille peale maag vaid mühatab ja viitab sellele, et midagi pole võimalik tõestada. Seejärel kelm... ja maag pistetakse... jõutakse kokkuleppele... kuid seejärel põgeneb... kelm saab viimase võimaluse... mille järel... Jälle... aga tasu on hea.

Ühesõnaga, tore lugu. Kelm püüab maagil naha üle kõrvade tõmmata, aga võta näpust, pealegi, et midagi on ta maagilt siiski õppinud... kuid see õpitu on surmanuhtlusega karistatav. Ning nii on kelm munepidi pihus. Viis, kuidas Parker napilt ja särtsuga seda lugu jutustab, on ikka päris mõnus. Muidugi, kelmilugu pole fantasys iseenesest miski haruldus, ent kui on stiili selle jutustamiseks, siis see on hea. Ühesõnaga, kui soovid lugeda Abercrombie laadist midagi helgemat, paistab päris hästi sobivat Parkeri leebe küünilisus. (Ja tuleb välja, et autor kirjutab comic fantasy romaane Tom Holti nime all, niipalju siis...)

K.J. Parker – The Dragonslayer of Merebarton (Fearsome Journeys, 2013)

Inglise huumoriga vürtsitatud lugu rüütlist, kes peab korraga tapma draakoni, kes (või mis?) on äkitselt tema maadele ilmunud ja seal ainelist kahju põhjustanud. Rüütel on juba 56-aastane, armastab pigem kodus nokitseda kui kõiki neid rüütlivärke teha, ent mis tal üle jääb. Naine küll tänitab, et mis ta surmasuhu ronib, kuid rüütel peab tegema seda, mis ta kohus – olgugi, et parema meelega ootaks, et draakon edasi lendaks naabrite juurde või kaugemale vms. Ta laseb sepal valmistada suure lõksu ning laenab naabrilt vana piiramisambu, ja noh, plaan on siis lõksu pandud lambakorjusega draakon kohale meelitada ning lõksu kinni klõpsatades jätta draakon nälga surema (sest tapmine on vastik). Aga läheb veidi teisiti ja loo senine inglise huumor kipub vähe mustaks kätte.

Tekst pole mingi tuim fantasy ootamatult kangelaseks osutuvast mehest. Ei, siinne rüütel on mees, kes on küll nooremana suures sõjas kaasa löönud, aga oli seal pigem nahahoidja, kel puudus soov kangelaseks saada (ja kas see on sõjas vale lähenemine?). Ning nüüd püüab ta oma elupäevade lõpuni esiisade mõisa valitseda nii kuidas oskab, püsides rahaliselt vaevu vee peal. Abielu on selline nagu see on, naine paras tulehark ja pärijast poeg pigem tossike. Ning mõisarahvas, osadega on ta koos üles kasvanud ja nende silmis rüütel suuremat respekti ei oma. Ühesõnaga, on selline kena väike uimane maakohake, kus siis korraga... tuldsülgav draakon.

Eks rüütel tea natuke draakonitest – on sellised kuni poolteisemeetripikkused linnulaadsed sisalikud, kes elavad puudel ja on herbivoorid. No on ka olemas pisikesed sisalikulaadsed, ee, draakonid, kes röhitsevad suust gaase, mis vahel sutsakaga põlema sütivad; aga et oleks selline ilmatu elajas, kes maju põletab ja lambaid röövib... see on nagu võimatu. Aga mis rüütlil üle jääb, hakkab siis kaaslastega draakonijahile. Tore humoorikas lugu.