Kristjan Sander - Maja (Looming 6, 2026)

 

See, mis tekstist eelkõige meelde jääb, on suvise kuumuse kirjeldamine kuskil maakohas. Kõik need lõhnad ja aistingud ja erinevad kuumapahvakad. Selle varjus on siis lugu Monast, kes tuli oma lapsepõlvemaale justkui juhatust otsima, et mida oma eluga peale hakata - ta tuli oma salakohta ühes mahajäetud majas, kus ta on lapsena näinud justkui kahe lapse vaime; mis on aastatega ühes Monaga üha vanemaks saanud. Aga nüüd pole Mona ainus, kes on omadega puntrasse takerdunud.

Igati dramaatiline tekst kõigi oma aistingute kirjeldamisega, vahel tundub, et autor on justkui sellega liiga süvitsi läinud, aga samas - eks siin tulebki kirjeldada õhkkonda, väline peegeldab sisemist; ja omakorda see varjumaailma teema. Painav värk, eks jutu lõppedes võib kujutada edasisi erinevaid stsenaariume.

“Vahel mõtleb ta, et kõik kõnnivad justkui normaalsuse jääl, see on hele ja puhas ja selge ja sellest sünnib viisakates seltskondades vestelda, see on jalge all kindel ja kõva, seda võib koolis õpetada ja lugupeetud isikud kirjutavad sellest raamatuid. Kõik teesklevad, et see kannab kõike olemasolevat, ja et selles pole üldsegi mitte pragusid, kust tõuseks siit-sealt raskeid palavaid uimastavaid aurusid, ja et hoopiski mitte pole selle all omaenda salajaste seaduste järgi elavat sügavikku.” (lk 767)

Kristjan Sander: Punksi metamorfoos

 

Teadsin ennegi, et eesti ulme ja fantaasiakirjanduse vallas on loodud väga häid asju. 
Ent see lugu ikkagi üllatas maapõhja.

Hästi rahulik, täiskasvanulik, lausa jaankrosslik algus. Mitte igav, ei, ent väga väärikas ja - nagu sellise kirjanduse kohta öeldakse - küps.
Stiil jäigi kogu aeg samaks - looduskirjeldused, raamatukirjeldused, head väikesed detailid lõhnade, valguse ja inimeste juures, ent selle rahuliku täiskasvanuliku stiiliga räägiti loitsimisest, ettenägemisest, pagemisest avastamise ees. Laste kadumisest ja kannatustest. 

Olgu, ma pidasin minategelast nooremaks, kui ta oli. Pakkunuksin 60 ümber. Aga kõik muu tundus nii õige, nii ehe, nii aus. 
Ja mõistmine, mis toimub, kasvas samuti sellise rahuliku orgaanilisusega, et alles loo lõpus mõtlesin, KUI hästi see komponeeritud oli ning KUI kaunilt ja kavalalt tehtud. 

Väga hea lugu. 

Ulmeseosed
Kui lugu kuulata tahta
BAAS

Kristjan Sander - Miljones päev (Kübeke elutervet vihkamist, 2024)

 

Sander üllatab - kuni teksti finaalini oli tunne, et tegu on üsna igava tekstiga ning kindlasti nõrgem kui Kivisildi või Jekimovi varem loetud tekstid. Aga siis see puänt … noh, sellist hopepunki ei osanud õieti oodata, aga loogiline see on. Aga kui mõrkjalt loogiline …

Et siis kaugkosmose uurija on saadetud välja planeedile, kuhu ta on nagu unustatud. Kasvatab seal puid ja kirjutab planeedist tähelepanekuid ja püüab lasta end kohalikul elul mitte ära süüa ning üksindusest mitte hulluks minna. Planeedist on ta kirjutanud köiteid ja köiteid, ehk keegi millalgi leiab need üles. Käes on sealviibimise miljones päev ja korraga …

Tõepoolest, ei taha teksti väga avada, aga selline üllatus. Kui eelmised tekstid üsna kihavad elust ja tegelastest, siis see on õige staatiline ja sissepööratud.

loterii

ulmekirjanduse baas

Kristjan Sander: Miljones Päev

 

Väga kammerlik (põhimõtteliselt on tegelasi täpselt üks) ja ühtlane, samas väga ülevaatlik. Millised on maailmad, millised on inimesed, mida teeb üks just selline inimene, kui ta määramatuks ajaks üksinda paradiisjasse keskkonda elama on jäetud, kuidas ta mõtleb, kuidas ta tunneb. 
Stoori on ka, ärge kahelge. 
Ent lugemisrõõmu rikkumata on raske sellest kirjutada. 
Hea lugu igatahes. 

Kristjan Sander: Ümberistumine

Ei meeldinud.

Kirjutatud on hästi, keel on nauditav, tabavad ja hästi edasi antud pisidetailid. Alternatiivajalooline maailm, täpsemalt Venemaa. Sealne oma ulme on muide kah olemas. Seda loetakse.
Ilus ideena ning põnev ka.
Telepaatia, muide, on üsna tavaline, seda teaduslikuks fantastikaks ei peeta.

Usutavad sümpaatsed tegelased. Isegi eristuvad omavahel, kuigi ühe eriomadus on "no ta on naine, andekas naine".

Mida siis ei ole, kui need hästi tähtsad asjad kõik hästi on?

LUGU ei ole.

Üks tegelane näeb halba und.

Siis hommik. Loetakse raamatut, on pohmakad, tüüpiline vene värk. Seejärel tegelased sõidavad rongis. Tükk aega sõidavad.  Loetakse raamatut. Võetakse viina.

Siis tulevad maha. Tundub ka, et täiesti lambist - mitte et oleks kohale jõudnud, vaid lihtsalt tuli siuke tunne, et astuks maha.

Siis näeb üks jälle halba und - või pole see uni või pole see halb või mida?

Vahepeal on keegi raudtee õhku lasknud. Aga nüüd on õhkulaskjad juba kaugel. Jama lugu, et rong tuleb. Aa, vahepeal on kuskil mingi revolutsioon toimunud? Nojah. Võtame viina. Loeme raamatut.

Ja loo lõpus tapab tüdruk kellegi ära. 

Kõik. 

Jutus ON loogika, aga pilk sündmustele inimestelt, kes saavad aru nii vähe, kui saavad, on raske jälgida ning "juttu ei ole!" häiris mind ikka tugevalt.

Raske oli lõpuni jõuda.

BAAS

Täheaeg 1. Sädelevad uksed (2002)

Et suurt midagi postitada pole (hapukurgihooaeg ja siinse blogi teised autorid laisklevad), võiks vähemalt linnukese kirja saada sellega, et kuue aasta jooksul olen viimaks Täheaja esimese numbri läbi lugenud. Selle tagajärjel on meeltes muidugi suur rõõm ja ekstaas jms; samas kui lugudele pandud hindeid vaatan, polnud tegemist just tekstikogumiga, mis oleks mulle suuremat muljet avaldanud.

Eks tuleb rõõmustada, et Täheaeg on aastate jooksul ilmumist jätkanud (kui alates kuuendast numbrist on ilmunud igal aastal üks, siis 17. ja 18. numbri vahe oli kahjuks üle aasta) ning tõlgitud on mitmeid hinnatuid (siinses kogumikus Swanwick, McDonald, Reynolds) või vähe kõrvalisemaid angloameerika ulmeautoreid. Selles tuleb küll tunnustada koostaja Raul Sulbit, et ta ajab tõlkelugudega üsna armutult oma joont – see on tema nägemus, mis Sulbi arvates peaks eesti ulmelugejaid (ja seeläbi ka kirjutajaid) harima nö rafineeritumate elamuste suunas (ja oh seda ajaloolist harimist, mis paneb vahel lugejana pea valutama – need hakkavad tulema Täheaja järgmistes numbrites). Selge, et tõlgete puhul oleks iga muu koostaja tõlkevalimik hoopis isesugune.

Sest teatavasti eesti autoritega sellist valikuvõimalust pole, oluline on eelkõige teatava latini küündimine (või noh, koostaja valuläve võimalikult napp tabamine). Muidugi, eesti autorite tekstide vastuvõtmise elamuslik külg taandub lõpuks lugejate igaühe personaalsele kogemusele. Sügisel peaks ilmuma viimase kümnendi eesti ulmelugude antoloogia, oleks päris huvitav näha, mida Sulbi Täheaegades ilmunust sinna välja valib.

Ja eks tuleb rõõmus olla sellegi üle, et Täheaeg pole jäänud vankumatult avaldama vaid teaduslikku fantastikat, nagu koostaja esimese väljaande saatesõnas on kirjutanud; hilisemates numbrites on rõõmu pakkunud ka palukesed fantaasiakirjandusest (ja muidugi tänan vaikselt õnne, et õudusklassika on Sulbil mingisuguse väljundi leidnud Orpheuse Raamatukogus ja viimases kahes hirmujuttude kogumikus).

Eric Brown „Vahejaam“ 5/10

Michael Swanwick „Sädelevad uksed“ 510

Richard Paul Russo „Liblikad“ 5/10

Stephen Goldin „Nagu sõdur oma maa eest“ 4/10

Ian McDonald „Hulpivad koerad“ 5/10

Alastair Reynolds „Spirey ja kuninganna“ 5/10

Märt Laur „Patukahetsuse lävi“ 4/10

Kristjan Sander „Veel pole õhtu“ 5/10

ulmekirjanduse baas

Kristjan Sander – Veel pole õhtu (Täheaeg 1, 2002)

Sander on kirjutanud õige kirjandusliku ja hämara jutustuse. Puhtalt ilukirjandusliku väljenduse eest kiidusõnad, küllap loo mõistmise tasand takerdub lugeja enese arusaamise taha. Eks Sanderi puhul on pea kohustuslik strugatskilikkuse mainimine, ka selle loo puhul võiks seda kergekäeliselt mainida – mitte et ma Strugatskite eestindustest kasvõi pooli oleks läbi lugenud.

Tekst ise siis anonüümsest linnast ja metsast, mida on asustama hakanud kummalised nö loomolendid. Kust või millest nad tekkisid, pole teada (teadlased on näiteks kõrvale lükanud radiatsioonist tekkinud mutatsioonide võimaluse). Linna ühiskondlik korraldus on pingetest tulvil: kunagine terroriseeriv režiim on aastate eest kukutatud (kui õieti aru sain, osales peategelanegi selles, misjärel läks metsa neid olendeid uurima ja teadust tegema), selle asemel valitsema asunud … pole, noh, just see, millest revolutsiooni käigus unistati. Ja nüüd on pimeduse varjus need olendid linnas tegevust alustanud. Nii on siis kolm allikat, mis tekitavad pingeid – elajad, võimulolijad ja igipõlised mässajad.

Elajad … on kummalised, nende taga on mingi jõud, mis mõjutab inimühiskondagi – käesoleval ajal näiteks unenägude kaudu, mille tagajärjed võivad olla õige vägivaldsed. Aga mis seda põhjustab, ei tea, miks nad ilmuvad ja kaovad, muidugi ei tea. Peategelane, mässajatega seotud mees, põgeneb eraprobleemide tõttu sealt metsa uurimisasutusest linna, kus ootab ees kummaline elukord, ja tal tekivad küsimused. Miks on ühiskondlik areng selline nagu on, mida on temaga tehtud (sest nagu ta avastab …) ja mis on kasvõi eksistentsi mõte ja nii edasi.

Ma ei hakka nägugi tegema, et ma võtsin Sanderi teksti adekvaatselt kokku – pigem on see minupoolne sissejuhatus jutustuses olevasse maailma, sinna kuhu peategelane naases. Tekst voolab aegajalt õige … vanamehelikult, nö kogenud autori käega. Mingil moel võiks Sanderi tegelastekäsitlus pidada sarnaseks Tiit Tarlapi loomega – mõlemal autoril on sellised … remarquelikku kamraadlikkust ootavad meestegelased (no see mõte hakkas kuidagi idanema viimasest üliõpilasjutust). Oleks huvitav näha, mida ulmebaasis kirjutanud arvajad nüüd seda teksti uuesti lugemisel kogeksid – kui nad on 17 aasta jooksul lugenud ja kogenud õige mitmesugust kirjandust. Aga kes teab.

„Rai astus vaikselt. Pea oli ühtäkki mõtetest tühi. Millegipärast teadis ta nüüd, mis edasi saab, nagu oleks kõik see kord juba olnud. Kulminatsioonipunkt oli ületatud, graafiku tõus muutus täna öösel koos praamide lahkumisega negatiivseks. Kõik möödub mõne päeva jooksul, mälestused lagunevad nagu lumi kevadises jões, keegi ei räägi sellest, et oli kunagi kümme päeva, kümme päeva hirmu, mille vältel armunudki ei julenud üksteisele otsa vaadata… Ning mõne aasta pärast tekib teooria, mis võiks seda kõike seletada, keelduvad teadusajakirjad seda avaldamast lühikese märkusega: „Esoteerikaga meie ei tegele.“ Visamad on sõjavägi ja valitsus, sest nemad haistavad selle kõige potentsiaali. Kuid nende uuringud lõppevad kõik tühjuses, ühtki niiti ei suuda nad lahti harutada selles segasest pahmakast, mis neile ette on söödetud – ja see kõik ei kordu enam kunagi. Inimkonna üks suuremaid oskusi on oskus unustada.“ (lk 161)

ulmekirjanduse baas

Kristjan Sander – Homo ludens (Looming 5, 2019)

Sander on ette võtnud Huizinga „Mängiva inimese“ (homo ludens) tõlgendamise ühiskonnakriitilises võtmes. Huizingat ma lugenud pole (sõnaselge häbiasi), seega jääb mulle arusaamatuks Tartu üliõpilaselus paikneva jutu paatos. Ühiskond üha infantiilistub ja see on allakäik? Allakäik õieti millest?

Pole ammu Sanderi ilukirjanduslikku loomet lugenud (tuleb ette vaid kogumikus „Pikad varjud“ samalaadne kukalt kratsima panev lugu), seega autori mitmesugused intellektuaalsed finessid jäid mulle tabamatuks. Kuid nagu öeldud, tuleb tunnustada sellise noorte (heideggeriaanidest?) täiskasvanute lasteaia loomise eest. Eks võib mõelda sellelegi, kas selle teksti puhul on üleüldse ulmega miskit pistmist.

Igal juhul, tekst on Loomingu lehel vabalt loetav, kogege.


ulmekirjanduse baas

Kristjan Sander “Valguse nimel”. Fantaasia (2003).

Sel meile tuttavlikul lombakil ja vildakil ärakorraldatusel koos kuulekusnõudega on jätkuvalt võime pakkuda ainest omalaadsele idabloki roostenukrusele. Planeetki on selline vihmane ja ududest läbi-imbunud, justkui üdini trööstitu, ent samas võimaldab see kõik ka justkui õilsat joomakultuuri (mida sa ärgas hing ajastu ahistavate asjadega ikka peale hakkad, mõnes teises olustikus läheks vaja juba pikemat selgitust ja isiklikumaid tagamaid (lehvitused kõigile traagilise eraeluga ja alailma kohutavaima kurjusega silmitsi seisvaile maailmapäästja-detektiividele)) ning vastupanu pühadust paralleelselt isikliku ellujäämise paratamatu selgrootusega …

Õdusat on siin vähe, kuskil jalus ei tolgenda ühtegi Kaljamit ja keegi ei käi vannis, mis ongi äkki selles mõttes oluline, et kuigi see olustik meenutab teate küll, Strugatskeid, eks, siis kirjutatud on ikka ajal, mil tollest teisest ajast, millest inspiratsioon võetud, on järel kõdu, lagu ja riismed … sissepehkinud katustega silikaattellistest piirivalvurite punkrid, juba enne valmimist hüljatud kolossid, välja torgatud silmadega viiekordsed majad keset metsi, noored kased katusel … Mulle tundub, et seda kõike on siia ja nii mõndagi teise sama autori teksti üksjagu sisse imbunud. Tõe huvides tuleb muidugi tunnistada, et pisut (retro)lohutust sigarettide, hapukurgi ja kange musta tee ning kamraadluse näol siiski jagatakse ja nii lõppkokkuvõttes ju nagu läheks ikka hästi … vähemalt nende vahetumate ohtudega.

Sellises maailmas ja ühel võõral planeedil on siis atmosfääris miskit, mis võiks olla kas keemiliselt struktuurilt või siis mõjultki suguluses hallutsinogeense gaasiga Longstead 42, mis Tont nr 5 nimelisel taevakehal suurt pahandust põhjustas. (Päris nii lõbusaks kui Lillatriibulise õgardi seltsis küll ei lähe). Ehk siis natuke ka mõlgutusi metropoli suhetest koloniaalperifeeriatega (või äkki Moskva suhetest ekvenkidega või midagi sellist) ning põhimõtteliselt saigi kompott valmis.

Oleks ainult tahtnud pikemalt, põhjalikumalt ja laiema haarde või suurema sügavusega helpida. Isiklike ja kollektiivsete huvide teemalist suppi. Strugatskilik vaib ja Kristjansanderlik jutustusoskus kruvib paratamatult üles ootusi, mida lihtsalt hea puänt ja leidlik idee enam lõpuni ei rahulda.

Pikad varjud (2015)

Kuna ma pole õuduskirjanduse huviline, siis ma ei tunne, et oleks midagi asjalikku öelda või mõelda eesti etnoõuduse kui sellise kohta – no kui palju on linnainimesel kokkupuudet maaoludega, nagu sellesse kogumikku valitud tekstides tavaks on (erandiks ehk Merese Haapsalu-aineline lugu, mis on üldse... üpris teravalt erinev). Mitte et siis ikkagi vait oleks.

Nii ei pane suurt kulmu kergitama 4 esimest lugu (Orlau, Loper, Polberg), mis on nö literatuurne etnoõudus – autorid kirjutavad asjadest, millest nad on lugenud ja selle pealt siis fantaseerivad midagi kunstmuinasjutulaadset. Tegelastel on probleeme kire ja sugutungiga ning seetõttu saavad kas kahjustada või karistada.

Tänav-Taeli “Manajad” jätkab esmapilgul justkui 4 eelneva loo rida (oo, ammune külaelu, oo, folkloorsed olendid, oo, iidne paine), kuid ühel hetkel keerab sellele veidra vindi peale – korraga tuleb juttu kratiga paaritumisest ning selles on omamoodi kivirähklikku fiilingut. Häiriv, haige ja pisut kergemeelne.

Heinsaare “Tiigi sünd” demonstreerib üsna veenvalt, et kogenud autor ei pea end kammitsema küla-atmosfääri loomisega ning see tiik-vanamees on minu jaoks selle kogumiku üks kahest õnnestunult üleloomuliku kujutamisest (teine on avaloo Orlau näkk, kes jõepõhjas magades veekeeriseid tekitab).

Sanderi “Pikad varjud” paneb natuke kukalt kratsima – kuidagi melodramaatiline, traagikale rõhuv tekst; kas nüüd see endise sõjaväelase posttraumaatiline stress ikka kannab loo lõpuni välja.

Merese “Võtja” on huvitav lugemisväljakutse – kas tekst on lõplikult viimistlemata (nt lk 175) või ongi õnnestunud näide viirastuslikust stiilist. Loo aines on üllatav ehk kuidas I maailmasõja ajal takistavad eesti sõjaväelased Haapsalu vaksali õhkimist. See on ainus lugu, mida kaks korda läbi lugesin, aga ikka ei suutnud Merese võttestikust läbi närida – jah, on viirastuslaadsed olendid, kes pendeldavad tänapäevas ja minevikus ning vahetavad kehasid jne. See kõik jääb segaseks... või uusveidraks või uusimelikuks (“new weird”?).

Kivirüüti “Metsavana maja” on pigem noorsoojutt ning eelneva nelja loo järel jääb kahvatuks või õigemini ühekülgseks – aga nagu öeldud, pole ma mingi õuduskirjanduse hindaja või austaja.

Kui kogumikust midagi esile tõsta, siis ehk need vähe kiiksuga lood, mille on kirjutanud Tänav-Tael ja Heinsaar. Need pole vaid õuduse kangutamised (küla)traditsioonilises võtmes. Kogumikku võiks uurida feministlikust vaatenurgast, nii mõnegi loo puhul on naiste kujutlus selline... mõttekoht (Orlau, Loper, Palberg, Tänav-Tael, Sander). Ja Merese lugu... see paneb kukalt kratsima – kas see on uus kvaliteet või ühe otsingu tulemus? Kas autor jõudis teda rahuldava või intrigeeriva tulemuseni?

Kokkuvõttes – ootamatu, et korraga selline kogumik koostati, aga tõepoolest, miks mitte. Citius, altius, fortius. Kunagi püüan Laipaiku lugeda.

ulmekirjanduse baas
reaktor

Kristjan Sander – Õhtu rannal (2012)

Autor väljendub üsna vanainimeselikult, klassikaliselt; selles mõttes natuke ootamatu, et tegemist siiski üsna noore inimesega – natuke rohkem põlemist ja eksperimenteerimist, vähem lihvimist ja kliinilisust! Aga kes teab. Tegemist siis üksinduse ja hirmu proosaga, ilus ilutus ja loogiline hallus, inimene ei ole sotsiaalne loom (küll aga tekib küsimus inimese ja keskkonna vastastikustest mõjudest) ja tähtis on silmale märkamatu. Vahel lähevad tekstides õilmitsevad kirjeldused nii lopsakalt monotoonseks, et loodav kujutluspilt hajub silme eest (nt “Loodimine”), aga eks ole probleem pigem endas, alati ei jaksa seisundiproosat kogeda ja mõtted kuskil hajali. Kogumiku tugevamad lood vast “Kolmevalitsus” (päris tore psühhopatoloogiline segadus isiksuste lõhenemise teemal) ja “Punksi metamorfoos” (huvitavalt arenev vaade ühe psaiko maailma), seejärel “Loodimine” (väheke tuleb pinnale lovecraftilike ürgolendite õudust) ja “Galahar”, mulle võõramaks jäävad “Linn” ja “Rulett”. Naistegelastele siin tekstides erilist kohta pole, on teised sellised vahendid, heal juhul peategelasi inspireerivad.

Nojah, tegemist ehk ilukirjandusega, mis ühendab ulmet psühholoogilise realismiga, mis tõmbab veidruste otsingut ehk maha ning pakub rahulikumas voolusängis lugemiselamust.

“Siin ta nüüd on, see inimkonna suurim arenguhüpe pärast neoliitilist revolutsiooni. Isiksuse lõhestumine, mis oli seni olnud haruldane haigus, oli kontrolli alla saadud ja üldiseks hüveks pööratud. Igasse kehasse majutati kolm isiksust ning igaüks neist pandi neljaks tunniks tööle ning sai kolm ja pool tundi vaba aega. Vanavanemad olid nimelt märganud, et inimressursi jõudlus kahanes pärast nelja esimest töötundi märkimisväärselt. Igal kaasisiksusel olid oma töö, maitse, huvid ja kodanikuõigused. Ainult poliitikud, keda nad valisid, ja mõned väljavalitud suurvaimud elasid 12- või 24-tunnistest tsüklites. Ja need, kelle kaasisiksused olid kõrgeimat karistusmäära rakendades elimineeritud.” (“Kolmevalitsus”, lk 12-13)

“Selles pimeduses vilksatasid mustade pärlite sarnased tilgad, laiali hajudes oma ajastutepikkusele teele läbi ilmaruumi. Miljardite aastate pärast pidid need jõudma uute maailmadeni ning langema vasttekkinud ürgookeanidesse, vajuma süvikute kaugeimate soppideni ja imbuma põhjakivimeisse, otsides endile pelgupaika maakoore kõige salajasematest kihtidest. Maa pinnal tekib anaeroobne elu, õitseb ja areneb üle kahe miljardi aasta ja hukkub iseenda toodetud hapnikust mürgitatuna; uued eluvormid teevad eelmiste jäänustest toitudes läbi arengu ainuraksetest kuni selgroogsete loomadeni, mandrid formeeruvad, kärisevad lõhki, liituvad maavärinate mürinal ja tulemägede pursete saatel – aga kõige kaugemates sügavikes kasvatab miski end osakehaaval ja ootab...” (“Loodimine”, lk 125)

ulmekirjanduse baas

päevaleht
tõnise lugemispäevik
reaktor

Ulme näitab uut ja vana – Kirjanduslik kolmapäev (28.11.12)

(tasumata reklaam)

Ulme kuldaeg - 40 aastat tagasi ja täna.
Mida tähendas ulme 1970ndate nõukogude kirjanduspõuas ja mida see tähendab nüüd, kui maailm on lahti?
On ulme endiselt teenäitaja või kõigest meelelahutus? Mure homse päeva pärast või kõigest pseudokeskaegsed seiklused ja tiinekate märjad unenäod?
Utoopiad ja düstoopiad - inimene kui maailma isand ja kosmose vallutaja versus prügisorteerijast taimetoitlane, kes vaatab kuus tundi päevas kommertstelevisiooni ja armastab läbi kummi?
Vestlevad Henn-Kaarel Hellat, Siim Veskimees, Triinu Meres ja Kristjan Sander. Muusikat teeb Allan Vainola.

facebook

Täheaeg 10: Juubeliväljaanne (2012)

Liina Laks “Väike needus” - jutu finaal või puänt on puändiväärne ehk milleks küll selline lihtne lahendus? Et siis õuduslugu ühest Eesti külast, kus juhtub liialt palju morbiidseid värke. Ühte juhtumit kutsutakse uurima folklorist, kes siis leiabki sellele konkreetsele juhtumile seletuse, mis on aga mõneti erinev oodatust (sellepärast, et). Iseenesest on Laksil Ritaga otsad lahti, jutus mainitakse, et ta on varemgi sellelaadseid ilminguid lahendanud. To be continued?

Leila Tael “Roxanne” - eksortsisti ja vampiiri suhtedraama, mis lõppeb õnnetult, sest naine ei taha peret luua (või mis see nüüd oligi). Iseenesest väga ökonoomne lühilugu, soovi korral võinuks sellest kasvõi romaani välja venitada, igasugu draamat ja olukordi saanuks oi kui palju edasi arendada – aga siinne tekst on vaid 7 lk, mis pole tundmatu autoriga tutvumiseks just ülemäära palju, aga ei jõua ka ära tüüdata.

Taavi Kangur “Kirjutatud elu” meenutab muinasjuttu. Ehk ajamanipuleerimine ja tüdruk, kes vananeb üldiselt teosammudega, selline pisarakiskuja(ulme). Laps peategelasena on alati asi, mis just lugema ei kutsu.

Aleksander Batanov “Dahlbergide aed” - tekst, mis võiks ilmuda pigem Loomingus kui just kitsama lugejaskonnaga väljaandes. Ehk siis kunstitegemine üleloomulike kalduvustega. Kõik jutuvõistluse esikümne autorid näivad olevat omandanud mingi keskmise ilukirjandusliku väljenduse, millel samas puudub – veel – omapära. Rohkem vabameelsust, daamid ja härrad.

Tea Roosvald “Öösiti ma nutan” - selle kogumiku jutuvõistluse lugudest vast kõige eriskummalisem; tekst pole usutav, aga on hirmus. Lugu siis needusest, mis suguvõsas pärineb ja millest kuidagi lahti ei saa. Ja noh, ega siis peategelase tahtmatu käitumine sellele kaasa aita. Aga igati morbiidne värk, painaja missugune. Lõpp kisub nagu ära, aga juhtub. Hämmastav, et vaid kümnes koht, aga ega ma pole õuduskirjandusega üleüldse tuttav.

Järgnevad tekstid pole siis enam jutuvõistluse tööd.

Kristjan Sander “Mere pruut” - üpris kriminaalne lugu libaangerjast, kes kunagi kehastus kauniks saarte neiuks. Aga kes teab. Hämar.

Maniakkide Tänav “Must muna” - esimene tekst siin, mis pani soontes vähe verd jooksma, ehk siis MT strikes back – kui eelmises kogumikus oli Lätte külaõudus parim tekst, siis nüüd on Tänav vastanud viksilt sarnase ruraalõudusega, aga väheke ebatraditsioonilisemalt, või noh, perverssemalt (tõepoolest, mis tunne võiks olla avastada enda küljes midagi esmakordselt tilpnemas). Kuradi Beatrice, eksole, lastehulludele peaks olema omaette reservaat, kus nad saaksid taielda ja ei segaks igapäevaelu. Kui üldiselt olen Tänavi varasema loome austaja, siis see annab kah lootust.

Marcus Kaas “Viimane vahetus” - kui eelmist Täheaega võis kutsuda eesti naisautorite antoloogiaks, siis see kogumik võiks olla eesti etnoõuduse oma (vahest ehk “Roxanne” pole nii eesti juurtega). Kaasi tekst siis jubelugu ühest kohalikust mõisapärimusest, millel pole – üllatus-üllatus! - just õnnelik lõpp (krt, ükski eelnev lugu pole happy endiga). Kui seni on Kaasi fantasy üsna ebalevaks jätnud, siis seekordne tekst on juba päris kindla käega kirjutatud.

Triinu Meres “Sulavesi ja vereside” - parem tekst kui jutuvõistluse võidulugu, ja hoopis midagi muud. Ühtlasi esimene tekst, mis muu kui õudus. Kergelt erootiline, lihalik, pühalik, sisendav, iseteadlik. Ülikusoost neid satub armuma pisut valesse mehesse ja mis sellest saab. Väike verepulm. Huvitav näha, mida Meres siis kirjutaks, kui loobuks naiselikust (?) kehalisusest – aga samas, milleks peaks sellest hetkekski loobuma. Ehk on tekst staatiline, aga selline see sisekõne on (võrdluseks võiks proovida Aleksejevi ristisõjaromaane). Mida järgmiseks?

“Mõtted nagu vaibad näol. Lämmatavad ja lämbed. Ma kuulan su juuste häält oma sõrmede all ning hingan sind sisse. Sa ei lõhna nii hästi kui varem, aga ka mitte halvasti. Sa lõhnad sinu järele, ja läbi vere, higi, mustuse, kuse, vana rooja ning kivimüüride kõva hõngu on seal sinu lõhn ja ma taha seda mitte kunagi maha jätta.” (lk 152-153)

Ursula K. Le Guin “Lahtisidumise sõna” ja “Nimede seadus” - esimesest tõlkest pole midagi kirjutada, aga teine lühilugu on küll vaimukas kelmilugu võlurist, kellel on kirev minevik ja hall olevik ja... tulevik. Aga vähemalt üks mats sai endale veel viimasel hetkel hea tibi kaasa krabatud.

George R.R. Martin “Tema laste portreed” - tekst siis sellest, kuidas autor oma teostele inspiratsiooni saab, mis ei pruugi lähedastele just erilist rõõmu pakkuda. Aga lähedased ei saagi kirjutamisest aru! Ja nii neid autoreid mõttetult piinatakse.

Huvitav on see, et kaanekujundusel pole ühist ühegi looga – näeb kena ja kaasakiskuv, aga ühtki kosmoselaeva siin küll ei kohta, sputnikutki mitte. Kokkuvõtteks – parim lugu Meresilt; head lood: Tänav, Roosvald ja Le Guini teine lugu.

Järgmise Täheaja kaastööde tähtaeg on vist käesoleva aasta 1. juuliks.

ulmekirjanduse baas
bukahoolik

Täheaeg 4: Flööditüdruk (2008)

Kristjan Sander “Ei puhka sinus” - klassikaline lühijutt, põhimõtteliselt poleks vaja rõhutada, et tegemist ulmega – tõesti keskmine kirjandustekst. Omamoodi ohulugu, äraspidine selgitus sellest, kuidas üleloomulikke nähtusi või jõudusid tõlgendada. Hämaraks jääb kerade ajakäsitlus.
“Õhtu rannal” - kas see ilmunud Sanderi viimases raamatus? Mälu järgi sarnane fiiling. Salapärane maailmalõpulugu, jääkamakast kosmoselaev külvab hävingut või õigemini veeuputust ümberringi. Ahistav ruumipuudus ja seosetu tapmine liha konserveerimise eesmärgil. Lugu lõppeb igati melanhoolselt, putukad kannavad osa ellujäänuid ära, kuhugi.

Taivo Rist “Sõnaga tapetakse enam kui mõõgaga” - algab kui tavaline mõrvalugu, tekst võiks ilmuda pigem mõnes krimkaantoloogias. Uurija on pisut marurahvuslik (mitte et eesti keele oskamine midagi laiduväärset oleks). Arvatavasti aegajalt jutus tegemist ulmeringkonna siseringinaljadega, mis mulle ei ütle midagi. Noh, autor mängib metavärgiga, poole loo pealt hakkabki vastav lõpplahendus kumama. Mingi lähedus ehk Palahniuki “Lullaby” ja Robbe-Grillet “Kummid” raamatutega, aga see muidugi meelevaldne võrdlus.

Veiko Belials “Kübaramoor” - lugu vähe särtsakam kui antoloogia esimesed tekstid. Pisut kivirähklik huumor ja saatanlik meeleolu. Paneb hämmastama, et pohmaka puhul on esmatähtis jääkülma vedelikku juua, mul kukuks seepeale hambad suust põrandale.

Indrek Hargla “Tontla metsas” - jälle tekst, mis võiks ilmuda kustahes, Loomingus või mõnes naisteajakirjas või mis iganes ajakirjandusväljaandes praegu ilukirjandust trükitakse. Taas krimilugu, seekord ristipuudega seoses (vt nt Kõivupuu). Kaks tegelast halavad ja on armunud, kolmas tegelane on kahe jalaga maa peal ehk haritud linnamees talupidajaks ning neljas tegelane on mõtlik ja tasane. Teispoolsus ja maarahva kombed, mis muu kui jaaniöö. Ühesõnaga, ärge tehke lõket ja ärge reostage metsa.

Dani Adler “Valutuli” - kogumiku esimene fantaasialugu, selline unenäomaailm oma freudistlike kiiksudega. Kui väljenduda eriti klišeelikult, siis selline võiks ehk olla tütarlapselikult impressionistlik fantaasialugu (pole aimugi, kes autor on). Natuke ebatüüpiline (minu jaoks) on kõiksugu masinate funktsioneerimine. Pealiskaudseks lugemiseks on see liialt ilulev tekst, kõiksugu detailid ja ülelibisemised ja loodusvaated. Kaugeks jäi.

Maniakkide Tänav “Kallis sa oled nii hale, nii et miks ei võiks ma su piinad lõpetada?” - ja miks selle loo juures puudub illustratsioon? Lühike ja lööv nekrofiili märg unenägu. Tänavi sõnastus tundub pisut rabe, võinuks ehk mõned konarused löövamaks või paremaks toimetada. Tahtmatul kombel omamoodi remix Adleri teksti lõpust.

Paolo Bacigalupi “Flööditüdruk” - elu tulevases orjanduslikus maailmas; midagi nüüdisajast, midagi minevikust ja ohtralt viise inimese ahistamiseks. Väike punt kõrgaadlit ja suur hulk neid teenivaid orje, maailma tundus reguleerivat aktsiaturg. Flööditüdrukute muusika tegemise viis tundub esmapilgul (ja hiljemgi) üsna perversne. Kehade vormimine ja arendamine, iseenesest selline helge tulevik (võrreldes morbiidsemate katastroofiteooriatega) tundub mingis mõttes võimalik olevat. Järjest lühitekste lugedes tuleb ikka parajalt sisutu tunne, ei peaks siiski antoloogiaid lugema, erinevate autorite vahel ümberorienteerumine on väsitav (eriti tõlgete puhul tekib küsimus, et miks just see või teine valiti). Jutt on loetav, aga peale selle skeletimuusika tegemise just midagi meeldejäävat pole.

Jeff VanderMeer “Balzaci sõda” - tuleb välja, et terve antoloogia on sisult tegelikult üks noortekas (vaid Sanderi esimene jutt on kõbiaineline). Tegelasteks on ikka kas lapsed, noorukid või elujõulised ennekeskealised (sellisteks võiks ehk pidada Risti ja Hargla juttude tegelasi); kõiki neid kiusatakse või satutakse sekeldustesse. Niisiis sedagi lugu alustades on kohe tüüpsituatsioon – 2 last tolgendavad kuskil ja hakkavad mingisse jamasse sattuma, no surprises here. Jälle tegemist katastroofijärgse maailmaga, jällegi painavad edasi vead ja eksperimendid kataklüsmile eelnenud ajast. Inimkond oma järjekordses viimases heitluses olemasolu eest. Biokoerte värk on päris õudustäratav, kõik see peade anastamise tehnoloogia ja tuhandejalgsus ja lupsatused. Ah, ja milline traagiline lõpp.

baas