Urmas Vadi - Viimane võimalus (Looming 4, 2024)

 

Humoorikas lugu kahest vanast tuttavast, kelle elutee on peale nooruspõlve üsna erinevalt jooksnud - üks on tavaline väikekodanlane, teine siis maailma peal õnne otsiv seikleja. Aga vahel nad ikka kohtuvad ja mingi mõte sel justkui oleks.

Nagu nüüd, kui loo jutustaja ukse taha on korraga ilmunud see seikleja, kes kurdab vaimseid probleeme ja kutsub minajutustaja jalutama. Aga sel jalutuskäigul on siiski oma siht - seikleja võttis ta kaasa selleks, et koos osta tablette, mis peaks tekitama õnnetunde. Sest see on viimane võimalus midagi elult tunda saada, miski pole senini mõjunud ja ta irdub ikka rohkem inimestest. Minajutustajale tundub see üsna napaka või koguni ohtliku katsena, aga … mis teha. Tablett käes, aga …

Loo lõpp läheb juba üsna Sergei Kozlovi “Magusas porgandimetsas” laadi tundlemiseks, mis peaks olema eesti täiskasvanute proosa kohta ikka päris haruldane nähe. Aga kui Vadi tahab, siis Vadi võib.

Urmas Vadi - Potlach (Vikerkaar 7-8, 2023)

Kuidagi heinsaarehõnguline lugu perekonnast, kel on eriline isa. Või no kas just eriline, aga teistsugune. Mees, kes otsib asju, näiteks endistelt prügiväljadelt, mis nüüdseks rohuvaibaga kaetud. Mitte et kodu toodud asjadega midagi just teha oleks, aga noh, ehk läheb vaja. Või noh, asi ise.

Lõpuks sai emal hing täis ning isa oma asjadega kolis minema. Eks pojad ja tütar olid algul segaduses ja tundsid puudust isast, aga kui kuskil avalikus kohas puutud kokku sellise prügikolliga, siis … vägagi piinlik on. Aga ikkagi, isa. Aastad mööduvad, lapsed alustavad iseseisvat elu, aga isa … ilmub taas pildile ja hakkab neile oma varandust tassima; vahel kord nädalas, vahel iga päev.

Et selline kummaline lugu, ühelt poolt hakkab nagu heinsaarelikuks müstikaks kiskuma, siis aga naaseb vadilikele radadele. Mingil moel võiks öelda, et kui Heinsaar hakkab kokkupuutes müstilisema maailmaga seal edasi liikuma, siis Vadi hakkab selles korda looma, saamaks müstilisema poolega hakkama. Mitte et üks lähenemine oleks parem kui teine, eks. Nii ka selles loos võtab minajutustajast poeg kätte ja korraldab viimaks … isa paika. On see siis hea lahendus või siis mitte.

 

Urmas Vadi - Hing maanteeserval (2021)

 

Vadi kirjutamist võiks siin raamatus iseloomustada kui konveierit - voogab ühtlane hea tekst, mis siis jaotub erinevateks juttudeks. Ja lood on naljakad, halenaljakad või kantud mustast huumorist. Aga see konveieri ühtlane voog tähendab ühtlasi seda, et ega siit leia klassikalist novellilikku kõrgpunkti - muidugi, tekstid jõuavad enamasti mingi lahenduseni, aga tegemist pole just hingematva kliimaksiga. Või siis ei mõju loetud jutu jooksul erinevate pärlite kogemine seda lõpetava viimase pärli puhul enam nii kulme kergitavalt. Kõik ongi ühtlane tekst! Mis iseenesest on juba hämmastav saavutus.

Eks veidi väsitav on paljude tekstide kirjanduselupõhine selgroog või toetav maailm, aga vähemalt jutukogu lõpuks jõuab Vadi koguni fantaasiakirjanduse loomiseni: “Küla” ja “Soosaare”, mis kumbki kirjeldavad õige fantastilist külamaailma.

Ja ehk oleks tore selliste jutukogude puhul lisada bibliograafia, kus tekstid varem ilmunud on.

err kultuur

ekspress

müürileht

sirp

vikerkaar

manni lugemisblogi

värske rõhk

Urmas Vadi - Avanev süda (Vikerkaar 1-2, 2022)

 

Vadi tekst on sellest igivanast probleemist, et kas maailmaparandamine võõras ühiskonnas võib ka tegelikult mõttekas olla. Sedapuhku reisib elus koha kaotanud mees Kreeka väikesaarele, kus siis olude sunnil (ja rahapuuduses) hakkab ta remontima autokeresid odava hinnaga - sest noh, esiisadel oli teadagi see nõukogude elulaad ja midagi sellest peaks olema geenidega vms edasi antud ka tänapäeva meestele. Ja tõepoolest, mees teeb rõõmu kohalikele elanikele (kes muidu suurt ei saanud lasta oma sõidukeid kõpitseda) ja sellest ka endale hingerahu.

Kuid hingerahu on röövitud kohalikelt autoparandajatelt, kes senini said ilma niisuguse dumpinguta oma töid pakkuda (neile, kel muidugi selleks üldse raha jagus - näiteks tänu kergeusklikele turistidele).

Pole just Vadi löövamate testide hulka kuuluv lugu, aga siiski loetav koos mitmete vaimukate hetkedega (autokindlustuse leping, Kylie mure jne).

Tauno Vahter – Pikaajaline kokkusaamine (2020)

Tõsi, Vahteri raamat on viimasest ajast üks ägedamaid. 

Autori stiil näib esialgu tõsine – tummine proosajutustaja. Kuid üsna ruttu saab selgeks, et põhiline on hoopis huumor. Iroonia. Vahter on irooniline peaaegu kõige suhtes.

Tekib paralleel Kivirähki ja Vadiga. Vahter on mõlemast stoilisem, rahulikum, tema huumor on sarnane, kuid muidugi on tal omapära. Võimalik, et erinevus peitub selleski, et tema tegelastel pole suuri emotsioone ega veiderdamist, nad on kindlameelsed, vankumatud, eneseteadlikud. Lihtsalt natuke iseäralikud. Kuid tema tegelaste kummalisus mõjub normaalsusena. Ükski Vahteri tegelane ei pretendeeri normaalsusele, ka mitte ükski minategelane (näiteks Kivirähkil siiski on kusagil n-ö terve mõistuse hääl, kellega lugeja saab samastuda). Kuid normaalsus polegi ehk küsimus. Küsimus on veidruses, ja selles, kas see veidrus on siiras. Mulle näib, et Vahteri põhilised irooniaobjektid on inimesed, kes püüavad pigem näida kui olla.

Kui Kivirähk teeb nalja, siis selle nalja liiniga edasi minnes läheb ta jutustuse põhiteljest kõrvale, ajab seda veel ja veel kaugemale, ja siis kui asi on valmis, naaseb põhiliini juurde. Selles mõttes vahel Kivirähki naljad muutuvad asjaks iseeneses, ja sellega eksitavad põhiliinist kõrvale. Võib-olla on see ka põhjus, miks Kivirähkil suured narratiivid (nt „Rehepapp“ või „Mees, kes teadis ussisõnu“) on head seikade ja pildikestena, kuid tervikuna jäävad lahjaks. Omakorda Vadi huumor on kohati natuke laialivalguv, ja võib-olla liiga huumorile endale kui sellisele keskenduv, vahel näib, et huumor on omaette eesmärk ja niipea, kui lugeja seda kahtlustama hakkab, jookseb pool nalja õhust tühjaks. Tegelikult meeldivad mulle nii Kivirähk kui ka Vadi – kuidas teisiti saakski? –, kuid olen nende tekstide puhul tundnud, et midagi jääb puudu – võib-olla konkreetsusest, võib-olla põhiteemast kinnihoidmisest. Jääb veidi poolik tunne, kui põhiliinile eelistatakse naljakat seika selle enda pärast – mõnusam mekk jääb siis, kui nali võrsub tõsisest ja toob välja tõsise veidra poole.

Ja selles osas mulle Vahter meeldib, see selge ja rahulik põhiliini juures püsimine. Ta ei kaldu mõne nalja pärast kõrvale. Nali ja huumor kasvab välja põhiliinist, kaasneb sellega, olukorrad ise ongi naljakad – ei pea eraldi kasutama emotsionaalseid sõnu, tunderõhke ega iroonilisi autorikommentaare.

PS. Normaalsusest rääkides. Iroonilisel kombel ütleb jutustaja ühe loo lõpetuseks: "Peaaegu kõigist kasvasid normaalsed inimesed." (lk 160)

Eesti novell 2020 (2020)

 

Peale raamatus toodud Mart Velskri kokkuvõtet on tõesti keeruline midagi omalt poolt öelda eesti kirjanduse hetkeseisu, lugejate ning siinsete tekstide kohta. Niiet väga soovitaks seda ülevaadet lugeda, kui on huvi saada laiem pilt eesti nüüdiskirjanduse olukorrast.

Ükski antoloogia või kogumik pole 100% algusest otsani heade tekstidega. See on lihtsalt võimatu, nii ka siin vahetanuks ehk 5 teksti millegi muu vastu - aga see on vaid minu maitsest lähtuv ning enamasti ma mõistan, miks koostajad (Made Luiga, Kajar Pruul, Johanna Ross, Urmas Vadi) need kaasasid. Näis, kas järgmise aasta valiku puhul pääseb sinna ka midagi ulmejutu võistluse esikümnest (Täheaeg 18), midagi justkui võtta oleks.

Igal juhul, tasub valikut lugeda, eesti lühiproosa pole jura.

Urmas Vadi > Kääbussiga 6/10

Urmo Jaanimägi > Ajaliku elu rõõmud 6/10

Maarja Kangro > Läti lipp 5/10

Kertu Moppel > Kangelase teekond 6/10

Paula Nerve > Nii palju lugusid 6/10

Toomas Haug > Mustamäe vanad 5/10

Piret Põldver > Igaüks kannab oma risti ise 6/10

Jüri Kolk > Ada 6/10

Kairi Look > Ümbermäng 5/10

Tauno Vahter > Intsident 43. lasteaias 6/10

Kristjan Sander > Homo Ludens 4/10

Margit Lõhmus > Veider 5/10

Maimu Berg > Must mees minu elus 5/10

Andrei Ivanov > Hapsal 5/10

P. I. Filimonov > Sebastian Rüütli tõehetk 6/10

Livia Viitol > Õpetajanna saabumine 4/10

Eessaare Aadu > Metsa serval 4/10

edasi

päevaleht

sirp

looming

Urmas Vadi – Elu mõttetusest (2019)

Paistab, et Vadi jätkab „Neverlandi“ lainel ning püüab omal moel üldistada seda 21. sajandis elamist. Sellest raamatust ei kooru küll tammsaarelikku või kivirähklikku laia tähendusvälja, sest juba teose pealkiri … nullib sellise võimaluse – igasugune positiivse programmi puudumine toidab vaid intellektuaalset nihilismi. Mitte et see kuidagi taunitav oleks, kaugel sellest.

Mingil moel võiks seda tekstikogumit nimetada fiktiivseks kohapärimuseks – kuigi, kas koht kui selline on siin tingimata oluline, tegelased on lihtsalt piiritletud ühe kindla kohaga, kus siis minajutustajast kroonik püüab nende eludest jutustada, sekkudes rohkem või vähem toimuvasse (nojah, kroonikul võiks olla laiem silmaring, rohkem ühiskondlikke üldistusi; mõelda vaid, millist ebainformatiivset juttu oleks võinud Läti Henrik samal moel ajada). Samas ei saa öelda, et kroonik esineks kõiketeadja pilguga, see häda ja vaev, mis siit lehekülgedelt vahel vastu vaatab, lähtub ikkagi kroonikust endast (jajah, kuidas kirjutatakse ajalugu jne) – mis võiks muidugi nullida selle kroonika pealkirja paikapidavuse. Kuigi, kas peaks.

Ühesõnaga, kohapärimus tuletab muidugi meelde Mats Traadi „Harala elulood“. Aga … Vadi raamat liigub ikka elu mõttetuse lainel, kus inimeste hädasid põhjustavad lapse või lemmiklooma sarnane nimi või eksnaise silikoonrindade eest õiglane tasumine. 21. sajand ja heaoluühiskond ning sellega kaasnevad elulised mured, eksole. Ehk siis üksildus ja kontaktivõimetus (või siis inimliku suhtlemise asemel suhtlemisõpikute ja -koolituste mudelite kasutamine).

Aga jah, midagi mustema huumori sõpradele.

ekspress

sehkendamine

Urmas Vadi – Neverland. Romaan inimestevahelistest suhetest (2017)

Kui esimesi lehekülgi lugedes mõtlesin, et Vadi see romaan on omamoodi järeltulija Mati Undi „Sügisballile“ (aja teatud vaimne situatsioon!), siis teksti edenedes ja finaali triivides paistab see olevat vastand (antitees?) hoopis Andrus Kivirähki romaanile „Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust“. Kui Kivirähk paistab ütlevat, et elu on oma pisiasjades tegelikult tore, siis Vadi tegelased … nende kogetud pisiasjad muutuvad üha häirivamaks, argisus on tegelikult ohutsoon; tekib küsimus, et mis on normaalsus, vanavanematest lapselasteni on tegelased häiritud. „Pildikesi heade inimeste elust“ vs „Romaan inimestevahelistest suhetest“. (Või „Maailma otsas“ … pealkiri viitab järjekordsele kalevipoeglikule utoopiale, püüdmatu sinilind? Mitte et ma suurt mäletaks sellest romaanist.)

(Peale postituse kirjutamist linke otsides selgus, et Põim Kama on sellest Kivirähk-Vadi suhtest päris heasti kirjutanud (niisamuti Kaupo Meiel).)

Kui Vadi kirjandusloomele on ikka omane tragikoomilisus ja grotesk, siis praeguse romaaniga see koomilisus vannub alla traagikale. Ja see pole dostojevskilik üleva ja madala traagika (jajah, Dostojevskist on siin mõndagi), vaid just … kuidagi häiriv, sürreaalne traagika. Margo, Roman, Leena – teksti võiks analüüsida psühhoanalüütilisest vaatepunktist (mhm, peenised ja nende omanikud on siin mitmel puhul pahalaseks ja kannatajaks), mis see Väikse Mustlase taak õieti on ja miks see niimoodi laastab. (Johanna Ross on seda lahti kirjutanud.)

Romaan on loetav pea viimase veerandini tavapärase nö vadikirjanduse traditsioonide kohaselt (noh, samas mulle ei tule ette, et autor oleks senimaani seksuaalsusest sedavõrd tihkelt kirjutanud), aga siis need viimased lehed võtavad igasuguse (kasvõi groteskse) happy endi ära. Sigrid ja Elina … eksole, inimestevahelised suhted või nii.

Tuleb kiita autorit, et ta ei lase lugejatel vadikirjanduse puhul mugavustsooni või stampidesse laskuda – kõik kolm romaani (lisaks siis „Tagasi Eestisse“ ja „Balletmeister“) on küll mõneti sarnased, aga ometi erinevalt lahendatud. Ja nüüd tahaks uuesti lugeda „Tooneseppi“.

„Margo oli ennast alati pidanud nooreks. Isegi nüüd, kui ta ise oli isa, isegi kui ta tundis, kuidas vanus ja väsimus tuleb iga päev aina rohkem peale ja ta „parim enne“ on möödas ja elu peksab jalaga kubemesse, polnud ta kunagi reaalselt mõelnud, et tuleb aeg, kus ta peab hakkama ema eest hoolitsema. Kas see aeg ongi juba käes? Niigi on kõik, nagu on, laiali, nüüd siis veel see kah. Kuradi eided, kihvatas Margos. Terve elu sa ajad neid taga ja nad teevad kõik, et panna sind tundma, et neil pole sind vaja. Ja siis, kui neil sind vaja on, on nad juba vanad ja segi läinud!“ (lk 203)

mööda netti (seal on palju viiteid teistele blogidele ja meediaväljaannetele, ei hakka neid siin üleviitama)

Urmas Vadi – Kääbussiga (Vikerkaar 9, 2019)

„Siis oli tükk aega vaikust, lõpuks tulid Kaire ja Margus, hakkasid kohe remondiga pihta, Kaire tõi tomatitaimed, maja päikesepoolsele küljele istutati viinapuuväädid, ka meie käisime neid taimi vaatamas ja suhtlemas, pakkusime abi ja tööriistu, suveõhtutel istusime koos väljas, ajasime juttu ja meist said aegamisi lausa sõbrad. Aga lõpuks tuli ikkagi välja, et ei saanud. Kuid kohe alguses me seda ei teadnud. Kõike ei oska ette näha, inimese sisimasse hinge ei ulatu vaatama. Me ei oska iialgi ära arvata, mis seal võib peidus olla, kust võib pauk tulla. Aga sellist asja ei osanud me tõesti oodata, et nad võtavad enda minisea.“ (lk 2)

Vadi jutustab südantlõhestava loo naabritest ja karmast ja kääbusseast, kelle nimi on Marelle. Aga … sama nimi on ka … !

Igal juhul, autor hekseldab kiirkorras läbi tänapäeva väikekodanliku heaolu ja noh, karma on ikkagi karma, rääkimata kirjutatud ja kirjutamata seadustest. Sest, ikkagi, eksole, naabrid, see pole mingi naljaasi, ikka puhas Titanic ja eestlus, kodukandihorror.

Urmas Vadi – Ballettmeister (2019)

Rahvatantsuthriller sketšides ehk lugu Konstantin Pätsi nõukogude hullumajast päästmisest. Selleks moodustatakse eriotstarbeline rahvatantsuansambel Sõleke, kuhu juhuse tahtel satuvad tuletõrjuja ja kolm pottseppa. Nagu värskelt värvatuile selgub, on nende ülesandeks sõita Moskva kaudu Kaasanisse, vabastada Päts sealsest hullumajast, toimetada ta Šveitsi, et seal saaks pankadesse talletatud kullaga asuda Eestit vabastama. Tuletõrjujal ja pottseppadel pole rahvatantsuga kogemusi, aga kaasapandud õpik ja olude sunnil avanenud improviseerimisoskus … muudavad igaveseks eesti meeste kunstilise rahvatantsu esitamise alustalasid.

Ehk siis tragikoomiline jant, kus ühelt poolt on nelja mehe kolenaljakad seiklused spioon-rahvatantsijatena, teiselt poolt 1940. ja 1941. aasta sündmused (peamiselt) Moskvas – sest olude sunnil peavad tantsu-uuendajad oma käigupealt väljamõeldud kava taasesitama koos orkestriga Moskva Suure Teatri laval. Mistõttu Pätsini jõudmine läheb veidi (no kas nüüd just veidi) keerulisemaks. Päts on kinnises hullumajas ja ootab, et tal võimaldatakse Nõukogude Liidu võimukandjatega suhelda – selline soov ei pane psühhiaatreid eriliselt imestama.

Tegevustik on esitatud peamiselt ansambel Sõlekese ja Pätsi silmade, sekka vaatepunkte Eesti ja Venemaa kõrvaltegelastelt (ja no muidugi tarakanide ja rottide jms mõttekesi) – see teeb romaani mõneti sketšilikuks, mis nõukogude tegelaste ja elajate puhul kaldub groteskigi (mis mulle aga tõesti meeldis, oli see tegeliku Harald Vöörmani lugu). Kuid eks see ole Vadi omamoodi firmamärk, kus karussellina keerlevad grotesk ja tõelisus ning tahaks naerda toimuva üle, aga kohati hakkab õudne ka.

Ma pole Vadi loomet ristirästi läbi lugenud, aga paistab, et laias laastus käsitlevad draama ja proosa erinevaid aineseid. Kui draamatekstide puhul võib Vadi julgelt käsitleda kõiksugu isikute ja ajastute lugusid (väike erand on esimene lavale jõudnud draamateos „Lendav laev“, mis on lastele mõeldud muinasjutuhõnguline tekst); siis romaanide ja jutukogude puhul on ta nö kaasaegsem ja isiklikumas aineses sumpamas, tuues tihti teksti sisse tegelaskuju Vadigi. Selle romaani puhul on tegu kahe kirjutamisviisi ühendamisega – nagu teada, see on näidendist ümberkirjutatud romaaniga. Nii on alguses ja lõpus tegelane Vadi, aga vahepealne tekst … (kvaasi)ajalooline rahvatantsuthriller. Vadi poleks muidugi Vadi, kui ta kirjutaks vaid žanripuhast teksti, nii lisab ta rahvatantsuthrillerisse mitmeid, hmm, vadilikke stseene deliirsetest vestlustest erinevate olenditega; eks muidu olekski vast autoril endal igav kirjutada.

Eks see sketšiline puänditamine romaanisiseselt on nii ja naa. Siiski, enamasti on see kandvalt õnnestunud ja ma pole juba mõnda aega raamatut lugedes kõva häälega naernud … no kui Sõleke oma esimese esinemise käima lõi.

„Boriss Jerofejev oli pettunud, millegipärast tegi looma jutt teda veel kurvemaks, kui ta juba oli.
„Ma arvasin, et äkki sa oled mu hingeloom ja tahad mulle midagi öelda.“
„Võib-olla olengi. Aga midagi öelda mul sulle küll ei ole,“ vastas põder ja läks edasi. Boriss Jerofejev vaatas talle järele, päike tõusis, hommik saabus, aga mitte rahu tema hinge, ta värises, nagu oleks teda haaranud vappekülm. Nüüd, kui põder oli tema vaateväljast kadunud, ta juba kahtles looma olemasolus, kas see juhtus päriselt või ainult tema peas? Kas ta tõesti oli mu hingeloom? Ja kui oli, siis miks nii lolli näoga? Boriss Jerofejev raputas end ja liikus edasi, algav päev ei tõotanud tema jaoks midagi head.“ (lk 139)

 „Vahel korraldasid rotid ka arutelusid teemal, kas sõja võidavad venelased või sakslased. Kuigi küsimus oli huvitav ja põnev, vaieldi ja arutati päevad-ööd läbi, siis pooli nad ei valinud, inimene on inimene,ja toit on toit, siin pole vaja pirtsutada. Üks vanem elanik olevat kord söönud sakslast ja see imeline maitse oli tal veel praegugi suus. Tema oli ainus, kellel oli oma kindel seisukoht, ta soovis, et sõja võidaksid venelased.“ (lk 161)

eesti päevaleht

Urmas Vadi - Kus sa oled, Juhan Liiv? (Looming 1, 2017)

Päris huvitav interpretatsioon Liivi isikust ja tema loomest. Johannes on siis jumalapoeg, keda jumal tahtis saata Poolasse – aga võta näpust, poeg tahtis millegipärast sellisesse vaimupimeduse kantsi nagu Eesti. Ja sinna ta sai ning sinna ta jäi.

Vadi kappab läbi kogu Liivi teadaoleva ja senitundmatu eluloo; nii on vend Jakob näiteks luulekuulsuse nimel soovahetaja, lisaks esinevad mitmed vadilikud üleloomulikud olendid ja ilmvõimatud juhtumised. Kappame läbi Liivi luule märksõnad koos nende võimaliku sünnilooga. Ühesõnaga, Liiv polnud hull, vaid taevast pärit jumalapoeg, kes oli… üsna hull (aga võibolla mitte). Aga nagu öeldakse – võõrad maad, võõrad kombed, küllap see pädeb Vadi Liivilegi. Oleks päris huvitav teada, kui palju materjali sellest tekstist lavastuses kasutati.

Hiljuti ilmus LRis näidend, kus oli Liivil samuti tähtis osa – see polnud küll niivõrd reaalsusi segav kui Vadi näidend.

ISA: Ja ega me ise kah ei hooli enam kõigest sellest jampsimisest. 

LIIV: Miks siis? 

ISA: Nüüd tuleb vaadata, et hing sisse jääb. Kõik, kes on talukohad võla peale välja ostnud, kõik nad arvasid, et linade eest saab muudkui head raha edasi, et ilus elu ei lõppegi. Aga sittagi, lina läks odavaks ja ameeriklane on hakand vilja nii odavalt müüma, et parem pane oma vili põlema, kui… ah. 

EMA: Jah, meil siin lähevad talud järjest haamri alla. 

LIIV: Aga selleks teil ongi mind vaja! Kui enam midagi ei ole, siis on vähemasti luule. 

ISA: Sina, kurat, hoia oma suumulk kinni. Tööd on vaja teha, mitte lõugu lõksutada ja luuletada. Tööd, olgugi et selle eest ei maksa keegi mitte munnigi ja niikuinii võtavad talu käest. Aga ader on minu oma, seda nad mult juba ära ei võta! 

(lk 18-19)

laiapea

2014

Aasta lugemiselamusteks oli ehk Neal Asheri ja Joe Abercrombie loominguga tutvumine. Kui aga rääkida 2014. aastal ilmunud raamatutest, siis otseselt polnudki sellist teost, mis pannuks vaimustusest ohkima. Eesti kirjanduses nagu midagi ootamatult löövat ei ilmnenud, tõlkekirjandus oli parimal puhul tuntud headuses, ulmevärk podises vaikselt ning ajaloo- ja aimekirjandus ei põrutanud kruvisid valla. Aga vast ei oska hetkel miskit tahta ja eks ole veel nii mõnigi meeles mõlkuv raamat lugemata.

Alljärgnevalt siis kümme teost, mis praegusel hetkel takkajärgi mingit emotsiooni tekitasid. Kui nüüd ikkagi aus olla, siis ehk üks raamat jäi säravama emotsiooniga meelde, aga ei hakka seda eraldi välja tõstma, las siis teosed ole alfabeetilises reastuses.

Gottland

Hüpe. Zoonoosid ja järgmine üleilmne pandeemia

Kuidas me kõik reas niimoodi läheme

Kuningate viimane argument

Lenni

Naiseotsing

Päikese impeerium

Siniveri

Sõdur Ivan Tšonkini elu jaebatavalised seiklused. Puutumatu isik

Vareste pidusöök. Teine raamat

Urmas Vadi – Kuidas me kõik reas niimoodi läheme (2014)

Veidralt morbiidsete toonidega kogumik, pea igas loos on tähelepanu all kellegi lahkumine ja mingil moel surelikkusest arutlemine (või ka hullumine), raamatu teises pooles on kolm Allaberti lugu, mis moodustavad üpris omanäolise maailma (Vadi on selle kohta üpris valgustavalt rääkinud ühes intervjuus). Igas loos on peategelaseks kirjanik Vadi ning tegemist sellega, millised asjaolud võivad autori elus ilmneda, suhtluses ametikaaslaste või lugejate või tuttavatega (tuleb välja, et varemgi ses laadis kogu ilmunud, ei mäletanudki). Muidugi ei saa raamatu autorit võrdsustada lugude peategelasega, mõni kõrvaltegelanegi nuriseb, et loos esinev autor võimendab hiljem oma juttudes nendega juhtunut üle (mäng mängus, ühesõnaga - metavärk).

Eks see kultuuritegelastega jantimine on nagu on, selles suhtes on kogumiku halleim tekst “Peied”, mis jääb tõesti... halliks ja mittemidagiütlevaks; vaevalt et Vadi selle just ruumitäiteks kogumikku pani (ehk on tegemist paroodiaga?). See Vadi loome, mida me kõik palavalt armastame, hakkab kõige tugevamalt tööle pikimas loos “Korrektuur”, kus Allaberdi-müüdiga kihutatakse õige kummastavatele radadele (kes ta tegelikult oli ja mida ta nüüd tahab?); siin avaldub Vadi tekstihullus kõige kuraasikamal moel. Lõpuks hakkavad kogumiku tekstid juba omavahel segunema (Võru raamatukogu, läti tõlkija, muidugi Allabert niisamuti).

Aga jah, miks küll tekstides nii palju tähelepanu surmale. Ja kes on Hall Vurru võimalik prototüüp?

“Allabert tahtis mind jälle oma sõrmega torgata, aga ma tõmbusin eemale. Kunagi varem polnud ta niimoodi näpuga vehkinud. Huvitav, millest siis nüüd äkki selline familiaarsus, mis ta mind nügib, olgugi et surnud ja Reformierakonnast, see ei anna talle veel õigust togida.” (“Hamlet ja isa vaim”, lk 208)

Urmas Vadi – Kui klosetist kerkib kloaak (1996)

Vaevalt et sellest debüütraamatust mahuks midagi tulevasse Vadi best of valimikku, tegemist pole just praeguse kõrgVadi tasemega (samas tuleb rõhutada, et 18-aastaselt pole just naljaasi välja anda mingil moel loetav raamat), aga eks ikka leidu noore ja vana Vadi vahel väheseid sarnasusi, millest siin juttu ei tule.

Noorusliku bravuuriga lood, kus peategelaseks on tüüpiliselt üks kõrge enesehinnanguga tüüp, kes tuleb ja askeldab (loob oma (mikro)maailma) ning loo lõpuks selgub, et tegemist vaimuhaigla (võimaliku) patsiendiga. Kogumiku parimaks tekstiks on “Mõnikord sajab vihma ja vahel irvitab õnn”, mis algab pea müütilises võtmes, kui linna saabunud võõrast võetakse vastu kui Vihmatoojat, kes siis asubki vaikselt justkui heategusid sooritama, ainult et... midagi on valesti. Selles loos lüpsab Vadi oma lugejat ehk kõige tõhusamalt ja avaloo puänt mõjub värskemalt kui hilisemad variatsioonid samal teemal.

“See kiilaspäine mehike August oli õnnetu. Õnnetu oli ta sellepärast, et tema peas oli samapalju mõistust kui tema pea peal juukseid – mees oli tõesti loll. Aga Juuli, Juuli oli hallipäine ja tema loomingus valitses kriis, nimelt oli ta kübarategija ja kübarad olid äärmiselt nilbed. Pealegi ei osanud ta kartuleid praadida. Ja kui aus olla, siis ega temagi oma vaimuga ei hiilanud.” (lk 10-11)

Mullast oled sa võetud

Tere!

Mina olen maal sündinud.

Ma elan maal.

Enamuse oma elust olen elanud maal.

Maainimesed räägivad lihtlausetega.

Maainimesed mõtlevad lihtlausetega.

Suvel on maainimestel palju tööd. Siis tehakse tööd.

Talvel on maainimestel palju aega. Talvel on päevad lühikesed. Talvel loetakse raamatuid.

Raamatuid loetakse enda harimiseks ja meelelahutuseks.

Mina tahtsin ennast harida. Mind huvitavad inimesed. Mind huvitab elu kaugetes kohtades, kuhu ise ei sattu. Või kui sattudki, siis ei ole aega sealsete maailmapilti süveneda. Meelelahutus kulus kah ära – puud on talvel raagus ja tuul puhub, õues on külm – elu maal on kole. Ja päevad on lühikesed. Maal ja talvel.

Linnas elavad Kirjanikud. Ma lugesin raamatut Kirjanike mõtlemisest. Väga naljakas oli.

Kirjanikud tulid kokku ja kirjutasid raamatu elust maal.

Elust maal oli seal vähe juttu.

Rohkem Kirjanike mõtlemisest.

Kunagi käisin Lotmani loengus. See oli see vana Lotman. Ja sügav nõuka-aeg.

Maagilist maailmapilti iseloomustab maailma ja mitte-maailma vaheline piir. Niipea kui see piir ületatakse, siis algavad ohud. Ohtude vältimiseks tuleb tavapärase käitumise asemel kasutada mitte-käitumist. See mitte-käitumine on selline käitumine, mida normaalne inimene normaalselt ei tee. Ja see piir algas endistel aegade oma küla tagant, sealt kus algab mets.

Nii läheb normaalne vene inimene reisile ja kohe rongi jõudes paneb selga pidžaama ja hakkab keedetud kana sööma. Nagu ta ei oleks kodus söönud...? Nagu ta kõnniks tavaliselt päeva ajal avalikus kohas pidžaamas ringi…?

Ei – need on maagilised tõrjerituaalid.

Nii lähevad normaalsed inimesed võõrasse kohta ekskursioonile ja hakkavad seal karjuma. Ükski normaalne inimene ei karju tänaval. Ükski normaalne inimene ei karju metsas. Aga kui on tegemist mitte-maailmaga, siis peab ennast maagiaga kaitsma.

 Maagilist kisa on ikka aeg-ajalt maal kuulda. Primitiivne linnainimene on tulnud mitte-maailma ja kaitseb ennast.

Lotman ütles veel , et maagiline mõtlemine ei ole primitiivne. Maagiline mõtlemine olla väga keeruline ja mitmetähenduslik.

Vabandan linnainimeste ees – nende eelnev primitiivseks nimetamine oli ennatlik ja pealiskaudsusest tingitud. Kindlasti leidub ka nende hulgas peene taju ja keerulise mõttemaailmaga isikud. Kuigi raamatust see eriti välja ei tule. Seekord välja ei tulnud.

Maal käinud linnainimesi on vähe. Ma arvasin varem neid rohkem olevat, aga Kirjanikud paljastasid tõe. Suvel tundub tihti, et neid linnainimesi muudkui voorib.

Aga ju siis on need kogu aja samad mõned linnainimesed, kes siin käivad. Neil on ju raske vahet teha, nad on nii sarnased.

See nõuab ikka suurt julgust. Linnainimeselt maale minemine. Kirjanikult maale minemine.

Kuigi tegelikult on linnas käimine palju ohtlikum kui maal käimine. Ma tean. Seisin vaikselt ukseaugus ja vaatasin kohe mitu tundi. Hea valge oli vaadata, kuigi oli öö – tuled põlesid. Nad peaksid sinna Karja tänavale mõne netikaamera üles panema, nagu sigade söögikohta. Siis oleks hea talveöödel vaadata. Mõni isane oli kohe päris armas. Kuigi, kõigi sugusid ma ei osanud eristada. Täiesti ilmselt tuleb see minu vaatluskogemuste vähesusest. 

Natuke ma kartsin ka. Sigu metsas vaatamas käia on ikka palju julgem. Sea suhtes võib kindel olla – tema niisama kallale ei tule.

Ma olen näinud loodusfilmi ühest Kirjanikust, kes siin raamatus kirjutas sellest, kuidas ta maaelust midagi ei tea ega taha teada. Talle meeldib vaadata oma naba ja mõtiskleda Kirjanik olemisest. Ma olen lugenud ka mõnda tema juttu. Põhiliselt kirjutab ta Kirjaniku piinatud nabast, mis minu jaoks, selle lugemise käigus, omandab (peaks omandama) erilise sügavuse. See naba oli piinatud saanud Kirjaniku enda poolt, aga see ei ole üldse tähtis. Lihtsalt piinatud naba on piinamata nabast keerulisem ja sügavam.

Oma nabale keskendumist oli paljudes juttudes, vähemalt pooltes. See linnainimese käitumist näitav film näitas ka joodikluse suurt levikut linnainimeste hulgas. Kirjanike hulgas.

Kirjanikud tunnevad väga hästi joodikute elu. Paigutada linnajoodik maale tundub olevat lihtne – tänavavalgustust ei ole ja teekond poodi on mitu kilomeetrit pikem… Muidu kõik sama. Kirjaniku arvates.

Mina joodikuid ei salli. Õnneks maal joodikuid ei ole. Õnneks maal joodikuid enam peaaegu ei ole. Varem, paarkümmend aastat tagasi, oli neid palju. Pooled surid ära ja pooled kolisid linna. Mõni üksik on veel maal, aga sedagi mitte kauaks.

Kui ma siin maal näen keset päeva mõnes taluõues kõndimas õllepurgiga ja prussihunnikut takseerivat meest, siis ma tean, et see on linnamees, kes on tulnud maainimest ja töötegemist mängima. Maamees ei joo ka palava ilmaga töö kõrvale õlut – õlu teeb uimaseks ja siis ei tule töötegemisest midagi välja.

Endistest paarikümne aasta tagustest maa-joodikutest (kes ellu jäid) said linnajoodikud. Seal sotsiaalabi rohkem ja naps kah odavam.

Mina joodikuid ei salli. 

Seepärast meeldis mulle jutt sellest, et ei tohi maajoodikutel lasta oma lapsi tappa. Mis sellest, et tapetav laps ei olnud maalaps ja taolisi pisarakiskumise jutte on juba kümneid (kui mitte sadu) varem kirjutatud ja loetud. Kui Kirjanik otsustab kirjutada plakati, siis pole selle plakati originaalsus ja seos tegeliku eluga üldse olulised. Olulised on paksud värvid ja selge propagandistlik mõte. Tähtis sõnum nõuab edasiandmist. Ja ta oli selge: ärge laske maajoodikutel lapsi tappa.

Lisaks linnajoodikute maale paigutamisele olid mõned Kirjanikud leidnud ka teise viisi sobi teha. Nad laiendasid maa mõistet. Et Eesti ongi tervenisti üks maa. Üks maakoht. Üks kolgas.

Üks Vahingu ja Undi austaja kirjeldab oma retke maale – kolme päevaga läbitavad maakohad on kõik täpselt nimetamist leidnud: Puhja (alevik), Tartu (linn), Võru (linn), Antsla (linn), Ambla (alev), Kohtla-Järve (linn), Kiviõli (linn), Püssi (linn). Administratiivne liigitus ei ole oluline. Minu jaoks ei ole ükski neist maa. Tegelikult, vist Kirjaniku jaoks ka mitte. Tema sai oma kopka kätte – ja see tundus oluline olevat. Haltuura.

Haltuura, kui kogumiku märksõna.

Kulka on palganud töödejuhatajaks ja tellija esindajaks vale inimese. Kes pole suutnud töö tegijate suhtes piisavalt nõudlik olla.

Või ei saagi nendelt miskit paremat tulla?

Või ongi Eesti tänapäevane kirjandus selline?

Sügava ja keerulise nabaga, aga elust (maal) midagi ei tea. Elu tundmist asendab plakati maalimise oskus. Kui seegi olemas on…?

Maainimesel on talveõhtuti ikka aega. Läheb netti ja vaatab, mis on maa- ja linnainimesel vahet. Jõuab Statistikaameti kodulehele.

Kõige uuemad kultuuriandmed on 2009 – 2010 aastast (tabel KUT60).

Leiab sealt ise kultuuritegemise (välja arvatud sport). Vähemalt korra nädalas. Maal 37,7% ja linnas 35,4%.

Vahe 2,3%. Kõigest.

Uskumatu!

Päriselt ka?!

Siin peab mingi viga olema…

Mina küll ei usu, et nii paljud linlased iga nädal midagi teevad. Iga nädal ise kultuuri teevad. Siin peab mingi metoodika viga olema. Isegi kui arvestada, et küsitud on vähemalt kümneaastaste kohta – et kool ju ikka nõuab midagi laste käest.

Aga noh, statistikat ju uskumise jaoks tehaksegi.

Ju siis on ikka tõsi!

Aga ikkagi, veider on arvata linnainimesi olevat maainimestega peaaegu sama kultuursed…

2012 top 8

Vareste pidusöök

Saladuslik tsaar

Raamatuhoidja

Saja-aastane, kes hüppas aknast väljaja kadus

Püha Jüri kutsikad

Siin oledki sa kõige rohkem oma

Tagasi Eestisse

Professor Dowelli pea

See nimekiri on siis 2012. aastal ilmunu kohta.

Muidu oli veel häid raamatuid, mis eelmistel aastatel polnud veel näppu juhtunud, nagu need niisiis:

Anansi boys, Garpi maailm, JonathanStrange & härra Norrell, Kange ingli tiiva all, Ringkäik kodumajas, Surelikud masinad, tahaks keppi jääääre saatel

Urmas Vadi – Tagasi Eestisse (2012)

Vadi on kirjutanud romaani. Oma esimese sellise. See ei ole järgmine hüpe paremuse poole peale minu lemmikut, aga ikkagi tähelepandav proosa ja soovituslik lugemine. Ehk kvaliteet. Vadi on hea jutuvestja ning selle teksti lugemine edeneb tõesti ludinal ja vadinal; kõik see, kuidas JohnJuhan laguneb argirutiinist, kaasakiskuv olemise mikrokosmos (no omaette ooper on romaani romaan romaanis ehk Männiste käsikiri, mis tükati testib pahatahtlikult lugeja närve – ent Männiste käsikirja võiks lugeda näiteks Camacho võtmes).

Tegelikult on Vaher kirjutanud Ekspressis sellest raamatust kiiduloo, millega võiks enamvähem nõustuda (Vaher osutab muuhulgas literatuursusele, mis võiks vahel jah vaiksem olla). Ehk siis endapoolselt ülilühidalt kokku võttes – kui eelmine raamat mõjus ilmutuslikult heasti, siis seekordne lugemiselamus jäi nö tuntud headusse. On groteski ja janti ja kurbust (ja no on Männiste käsikiri), on road movie ja on olemise seletamatu äng, on arusaamatus ja otsimine.

Ja need ahvid. Vahel mõjuvad süngelt. Sinu ahv, minu ahv, nende ahv.

sehkendaja
istu mu pingile, kiika mu aknasse

päevaleht

ekspress
sirp
sirp
postimees
vikerkaar

Urmas Vadi – Kohtume trompetis! Elvis oli kapis! (2005)

Kui järele mõelda, on Vadi oma põlvkonna autoreist vist edukaim – ports raamatuid ja lugejamenu, kõiksugu lavastused ja näidendid ja muusikal ja stsenaariumid ja veel raadiotöö (minu teada ei kirjuta veel vaid kommertsseriaale). Selline on edukas autor ja tõepoolest, miks mitte, inimestele ta loome meeldib või astutakse sellega neile konnasilmadele. Nostalgiliselt mainiks siiski veelkord, et tädi Anne on Vadi senise loome tipp ja siinsed näidendid ei küündi selle tasemeni ep mitte, tegemist on autori otsingutega, või noh, pilgariga. Aga kuidas kellele.

Esimesest näidendist pole suurt midagi rääkida, sest see on vanamuttidest ja Vadi paneb nad põdema sügavaid hallutsinatsioone.

ELVIS2: Ma üldse ei imestaks, kui ta arvab, et meie olemegi ainult selleks, et kui keegi tuleb Elvise järele, siis saab ta meid ette lükata, et teda ennast kätte ei saadaks.
ELVIS3: Mul on hirm! Ma kardan niimoodi surra, kui keegi ei tea, kes ma tegelikult olen. Ja tema jääb alles ja siis kõik arvavad, et see on tema, kuigi see olin mina... Ja see kõik võib kohe juhtuda! (lk 68)

“Elvis oli kapis!” on siis teadagi kapist välja tulemise lugu (milline hiilgav nali!). Ei, miskit muud – Elviseid on rohkem kui vaja (massipsühhoos), ja noh, vähemaks neid näidendi jooksul jääb (aga saabub Kuningas, kel reaalsusprobleem (siiski minevikust, mitte paradiisist)). Raamatu tagakaas reklaamib, et Vadi paneb sürri, ja tõepoolest, nii ongi. Minu lemmiksürriks oli ühe Elvise lagunemine tekstist välja. On näha, et autor on loonud maailma, kus ta tunneb end väga koduselt ja mõnusalt (nagu peakski), aga ausalt öeldes mulle see rahmeldamine suurt korda ei lähe (huvitav, kas Vadi vaimustus samamoodi siis, kui kirjutas Georg Otsast), ei tekita lugemispinget. Ent teistele pakub, ja tõepoolest, ei imesta kummastunult.

Mis viib edasi mõttele, et ikka pagana vinge, et Vadi on hoopistükkis head proosat kirjutanud, mida tõesti soovitaks lugeda. Olenemata aastaajast.

Urmas Vadi – Kirjad tädi Annele (2010)

Lühijuttude jälestajana tuleb ausalt-sirgjooneliselt-vankumatult tunnistada, et Vadi oskab neid kirjutada ja tegemist on Vadi parima raamatuga, seda eelkõige 3 erineva jutu õhutusel - “Tartu surm” (nö kirjanduspreemialik ilukirjandus ehk muuhulgas Ehlvesti mütologiseerimine), “Revident” (vaimukas omamoodi külaelu thriller; mind paneb ikka hämmastama, et niimoodi sundkorras on võimalik teksti välja imeda) ja “Toonesepad” (tõeliselt humoorikas lugu, nalja nabani, mingil moel kui “Tartu 7 venda”). Pea igas loos kirjutab autor kirjanik Vadist, aga selline “staaritsemine” pole üldsegi häirival moel, tegemist pole hulluva eneseimetluse vaid kirjandusliku mänguga. “Mitte sulada...” ja eelkõige laulupeo vahepildid on vast kogumiku nõrgemad tekstid, jäävad sutt suvaliseks lugemiseks muu raamatuga võrreldes (mõlema puhul tegemist selge tellimustööga?). Aga noh, põhimõtte värk.

Tuleb siis kurbusega tõdeda, et Vadist romaanikirjanikku ei saa. Mis siis ikka, elu läheb edasi. (No tõepoolest, “Toonesepad” on just-just õige pikkuse ja raskusega.)

“Kas see oli noorima onupoja vastuhakk või lihtsalt eneseväljendus, aga peale seda, kui ta oli käinud Norras, roninud koobastes ja mägedel, oli ta nagu vähe veidraks muutunud. Tema hakkas meisterdama aeda puust päkapikke. Võibolla oli ta saanud mõne ilmutuse osaliseks? Paljud täie aruga inimesed räägivad peale Norra mägesid, et päkapikud on olemas. Aga tema päkapikud, keset vanima onupoja sõjatehnikat, nägid oma tahumatuses välja veelgi jubedamad kui tavalised aiapäkapikud. Ta tegi neid alguses puuhalgudest, aga siis sai innustust juurde ja mida aeg edasi, seda suuremaks läksid ka toorikud ja päkapikud andsid juba jõuluvanade mõõdu välja. Mu õde hoidis kätega peast kinni, keskmine onupoeg oli nagu tavaliselt, kusagil sõjatehnika ja päkapikkude vahel, ja ei öelnud ikka veel midagi. Vanim onupoeg aga andis korra ühele päkapikule jalaga ja see lendas kompostihunnikusse. Seda pealt näinud noorim onupoeg oli aga nutu äärel ja lubas:
“Päkapikud seda asja nii ei jäta. Nad tasuvad kätte!”” (lk 190)

tavainimene

sehkendaja

päevaleht

sirp

Urmas Vadi, Arto Paasilinna – Maailma parim küla (Teater.Muusika.Kino 4/2009)

Kui teisipäeva hommiku Terevisioonis reklaamiti seda kuuldemängu ajakirja lisana, siis audiofriigina tekkis kohe iha see plaat omandada. Läksin ühe kõrvalisema ajaleheputka juurde ja saigi ost sooritatud (kõrvaline seepärast, et toetada väikese käibega lehetädisid, mitte et häbenenuks kultuuriajakirja osta). Ma pole just tuttav kuuldemängu žanriga, süüdi vist eelkõige short attention span – raske jälgida kümnete inimhäälte mõtestatud teksti (teatris mõjub see näiteks heas mõttes uinutavalt, mingil hetkel seal hämaruses ikka korraks tukastad). Järgmised mõttekesed ongi siis diletandi arvamised.

Paar aastat tagasi olen seda Paasilinna romaani lugenud, aga nüüdseks on raamatust vaid hajusad mälestused, mäletan seda imestust, et autor on korraga nii apokalüptiliseks läinud. Siit tekib kohe küsimus, kas Vadi kuuldemäng on arusaadav kuulajale, kes pole Paasilinna raamatut lugenud ega muul moel selle tegevusega tuttav? Täiesti külma kõhuga vist küll ei saaks midagi pihta, varem peaks natukenegi tausta lugema (aga – kui tausta lugeda, siis see see annab omakorda tõlgendamissuunad ette, see ju pärsib oma fantaasiat ja elamust). Tuleb tunnistada, et esimesel kuulamisel oli endal üks pidev ah ja oh (mõttes nimetasin seda Vaariku vadistamiseks), teisel kuulamisel loksusid nagu asjad paika ning tegevus oli jälgitavam ja näitlejatööd eripalgelisemad.

Miks seda 70 minutilist tracki mitmeks erinevaks palaks ei tehtud (näiteks raadiouudiste kaupa)? Tegemist pole raadiosaate või podcastiga, see on audioplaat. Või on see taotluslik – et peadki ühekorraga läbi kuulama, ei mingit kunstilise naudingu hakkimist. 70 minutilist tracki ei hakka just cd-mängijas edasi kerima, et jätkata sealt, kus enne pausi pooleli jäi.

Kuuldemängus osaleb 37 eri häält (vaid ühel osatäitjal on 2 pisirolli), tegemist oleks nagu segakooriga. Kas selline üleküllus pole natuke liialt palju ühele kuulajale, raske on aegajalt tegevust jälgida, hääled sagivad edasi-tagasi, vahel on raske tegelasi eristada. Võibolla olnuks vaja jutustajat loo sidusamaks muutmiseks? Või on see liialt literatuurne lähenemine kuuldemängule (a la sama totter kui filmidele/seriaalidele emakeeles peale lugemine)? Mõneti on see kuuldemäng nagu lompidest ülehüppamine, seeasemel et kummikutega mõnusalt kõpsida. Säästueelarveline projekt oleks ehk selline – nimismees, politseinik ja vanglaametnik ühendada; osa nimismehe teksti anda üle linnavalitsuse ametnikule; karu ja rebane markeerida jutustajaga (kas karu oligi vaja selleks, et lõpupoole selle kultuuriministri nalja ära teha?); diktor ja reporteripreili ühendada (kuigi see oleks kanal2lik); 3 vangist jätta 1 või 2; noh, säästueelarvet saaks ehk veelgi teha. Rõhutan, et see ei ole rahulolematus näitlejatöödega – absoluutselt mitte! - vaid üks mõte teksti mulle sidusamaks muutmiseks.

Lemmikhetkedeks oli Vahtriku ametniku sõnavool, üllatavalt tore leid on Tarandi kasutamine ministrina, Paku muhelisus. Veider, aga pole varem kuulnud kui ükskülalikult Lutsepp võib kõlada. Vaariku häälega kaasnes ehk ootamatu taak – vahelduva eduga olen aegajalt jälginud “Kalevi naiste” seriaali (väga naljakas seriaal on, ausõna), sealsete ladinaseepide rollide edasikandumine sellesse kuuldemängu (rääkimata muudest legendaarsetest teleprojektidest; tõesti kahju, et omal ajal jäi nägemata see Undi Shakespeare'i lavastust Draamateatris). Raamatust mäletan Asserit sellise tõsise soome mehena, aga Vaarikut kasutades oleks nagu tegemist (meie kõigi soovunelmaliku) rehepapliku tegelinskiga, kes juhtumisi sattunud tegevuse keskmesse ja sellest lähtuvalt püüab tegutseda (olles küll mõneti hüpiknukk kadunud isa soovide ja abikaasa tahtmiste kätes – nemad suunavad ja istutavad talle ideid pähe (oi hea koht oli see vanglas trellide viilimine)). Kas see on taotluslik? Minul tekkis väike vastuolu oma häguse lugemiselamusega.

Igatahes, kerge apokalüptilisus läheb muidugi hästi kokku tänapäeva olukorraga.

õhtuleht