“11. mail
Mõnikord meenuvad septembrid...
Tundub – nii kummaline kui ka see pole –, et poole aasta pärast tuleb jälle september...
Ja jälle, nagu septembris, ujub mälust esile aprilli-ikoon, ja oktoobrikuu palakate lõhn...
Aga praegu kaob kõik mullune...
Aeg-ajalt on õhus aimata äsjast...
Süttib lamp... Punase lambikupli valguses roomab üle Jauza jõe külm udu... Lööb särama pillimehe lõust... Külmast kange joodik haarab laternapostist.
Siis trummeldab vihm... Ja seina najale naaldunud Liidia punub patsi...
Ja vilistab külmetanud häälega vedur ning jääb külmast kangena laternaposti juurde seisma...
Ja sosistab, nägu taldrikus: “Mu lapsed... Mu lapsed...”
Ja märksa selgemini – unes...
Aga ilmsi – korraks, udune, ebamäärane...
Eriti, kui on tunda sügise meeldivat lõhna...
Ja pärast seda – külma...
Imetabased aistingud!...
Nagu oleks 56-s aasta täiesti ootamatult mulle pähe sadanud ja purunenud aprillide ja septembrite mosaiigiks...
Aga praegu kumiseb peas... kumiseb...” (lk 97)
“11. oktoobril
Reede – sinine, imeliselt – sinine, vahel tumeneb violetseni, vahel viskab helesinast helki, kuid ikkagi alati – tingimata sinine.
Laupäev – munakollase värvi, sile, kollane ja läikiv; õhtul muutub roosakaks.
Pühapäev – veripunane, talvel punetav. Kui vaadata sellele sinise reede positsioonilt – tundub purpurpunane, aga muidu assotsieerub lippude ja telliskiviseinaga.
Esmaspäev – niivõrd punane, et tundub mustana.
Teisipäev – helepruun.
Kolmapäev – pealiskaudsel vaatlemisel paistab valge, tegelikult – tuhmilt valkjas, mida on raske konkreetse värviga piiritleda.
Neljapäev – puhas roheline, ilma igasuguse lisanditeta.” (lk 135-136)
“3. novembril
Just see on väga tähtis!
Mõni teine kord poleks ma sellele, võib-olla, mingit tähelepanu pööranud! Paljugi mis inimene unes võib näha!
Jah, ja tõepoolest – paljugi mis...
Näiteks möödunud nädalal nägin ma unes, et ajasin päikesega juttu. Kuigi teda kusagil polnud, ma ikkagi rääkisin temaga. Ausõna.
Aga üks teine kord nägin unes, et äkki polnud üleüldse enam kedagi. Absoluutselt mitte kedagi. Ja kõik muudkui tulid minu juurde ja küsisid: “Miks mind ei ole?” Aga mina oleksin nagu kurttumma teeselnud ja küsisin vast: “Ah?” Ja see oli nii naljakas. Ma isegi naersin unes.
Paljugi mis ma unes näinud olen... See juhtus ju kõik möödunud nädalal. Aga seekord on hoopis teisiti... hoopis teisiti...
Oli miski tähtis asi... Aga mis tähtis asi – seda ma praegu küll ei mõista... Õigemini, ei suuda kuidagi meenutada. Minuga juhtub seda sageli: teen unes geniaalseid avastusi, aga ärgates – on kõik meelest läinud... mäletan ainult, et oli midagi geniaalset, kuid mis nimelt – ei tule kuidagi meelde...
Nii ka praegu – tühi tähtsusetunne... ja ei midagi veidigi konkreetsemat. Ja sellest – tuim rahulolu: võib-olla ongi see tegelikult sedavõrd tähtis... võib-olla jätan ma tõepoolest maailma veel ühest hädavajalikust tõest ilma... jätan sellepärast ilma, et hoian vägisi peas sedasamust... ebamäärasust.
Ma tahan ju ise ka teada saada, mis see...
Aga võtan kätte – ja ei saagi teada!.. Ei hakka isegi tahtma! Aga ma ju võiksin... võiksin... üks väike, tillukene mõttepingutus... mälu... – ja kõik!.. Kuid milleks... see on ju hirmus oluline, ja mu enda jaoks on see ka hädavajalik... kuid milleks mul seda vaja on... seda pole mul üldse vaja...
Ma hakkan isegi sellepärast nutma, et pole vaja... hakkan enda pärast nutma... sellepärast, et ma midagi ei suuda, kuigi tasuks mul ainult tahta... kuid ma ju ei tahagi, et ma tahaksin... Ma hakkan sellepärast ka veel nutma!..
Võib-olla see ongi just see “tähtis”... Võib-olla, see ebameeldiv rahulolu, mis mind on haaranud, ongi see, mida ma teada tahtsin... ja mida ma unes nägin...
Kuid milleks mul seda vaja teada on?... milleks?...” (lk 145-146)
Aastaks oli 1957.
