Charles Perrault – Saabastega kass (1982)

Võiks öelda, et Perrault' jutus on mitmeid märke, mis tekitavad rahutust. Miks kass räägib, aga eesel mitte? Miks keegi ei imesta rääkiva kassi üle, veel hullem, miks see õukonda lastakse? Kui kaugel õukonnast kass ja kolmas poeg elavad, et kass saab värske saagiga kuningat rõõmustada? Üleüldse, millist maa-ala see kuningas valitseb? Kuidas kuningas ei tea, kes on Carabas ja kes on suures lossis elav inimsööja? Ilgelt kahtlane. Ehk on kuningas nõder? Miks põllutöölised kardavad mingit kassirajakat, kui isegi kassi omaniku arvates kõlvanuks see heal juhul lõuna-ooteks ja muhviks? Ei hakka arutlemagi selle üle, kui lihtsalt printsess maha parseldatakse.

Mida on sellisest loost õppida? Usalda pimedat juhust, lollike? Äkki loomad räägivad? Välimus on see, mis loeb? Alamrahvas on piinlikult rumal? Tee võimule käib läbi magamistubade?

Charles Perrault – Punamütsike (1976)

See tekst on vähe poliitkorrektsem – tüdruk pole enam sellega maaniline, et müts peaks kogu aeg peas olema, ning veini asemel peab ta vanaemale tarima püti võid ja kooki. Ja rohkem ei kobise ema midagi, ohutusest vms, küll laps teab, kuidas kohale minna. Ühesõnaga, tegemist justkui normaalsete inimestega. Võiks öelda, et selle variandi hunt on palju impulsiivsema käitumisega – ei viitsi ta tüdrukut metsas eriti eksitada, samuti lahendab ohvrite allaneelamise üpris sirgjooneliselt, sööstab lõugade laksudes vanaema peale või kargab krapsti tüdruku kallale. Nojah, selline tormlemine teeb sariõgijale karuteene, nimelt jooksevad vanaema majast kostva kära ja hala peale kohale metsas luusivad puuraiujad, kes koksavad hundi maha. Ja ongi kõik. Küllap hakkasid nad kõik seejärel hundi jäänuste kõrval kooki ja võid sööma. Aga seda me ei tea, ajalugu vaikib ning kujutlusvõimel on ükskõik.

Erinevusi on loode vahel veel mitmeidki, siin küsib tüdruk hundilt pisut teistmoodi kui Grimmide jutus; rääkimata sellest, kus vanaema maja paikneb ja missugune ta ukse seisukord on (vastandina muidu impulsiivsele käitumisele seab hunt seekord lõksu hoolikamalt – mille koheselt nullib Punamütsikese neelamisega kaasnev kisakära). Kokkuvõtlikult - turvalisem valik, ent pisut igavam kui Grimmide kerge maniakaalsus.