Tanith Lee - Crying in the Rain (The Big Book of Science Fiction, 2016)

 

Südant murdev lugu tulevikumaailmast, mis elab keskkonnakatastroofi tingimustes - aegajalt sajab taevast mingit mürgist vihma, mille kätte on parem mitte jääda. Loo peategelane on hilisteismeline, kes elab koos ema ning teiste lastega kuskil väikelinnas. Aga nende lähedal on Kuppel - koht, mis on kaitstud vihma eest, kus inimesed võivad elada viiekümne, koguni kuuekümne aastaseks (väljaspool Kuplit on keskmine eluiga nii kakskümmend viis aastat).

Ühel päeval viib ema selle peategelase Kuplisse, hoolimata hoiatusest, et võib hakata vihma sadama. Seal kohtuvad nad viimaks ühe noorema mehega: peategelane saab aru, et ema on pakkumas tema kasutamisõigust sellele mehele, kes pole üldse vastumeelne tüüp. Kuigi see pole just seaduslik, siis nii ikka tehakse, ja eks Kuplis ole ikka parem elu kui väljaspool seda. Ja eks elu ise on nagu on.

Autor on loonud päris morbiidse maailma, see vihm ja selle põhjustatud tervisehädad. Ja no muidugi see ema tegelaskuju - loo alguses on ta ikka oma lastele päris jõhker ema, loo lõpupoole hakkavad avanema uued tahud. Niiehknaa üle keskmise lugu - nii ulmelise maailma poolt kui psühholoogilise keerukuse poolest.

ulmekirjanduse baas

Tanith Lee - Felidis (Under My Hat, 2012)

 

Üsna kaval ja muinasjutulik lugu, kergelt zoofiilse maiguga.

Oma kogukonnast väljaheidetud noormees rändab linna poole, et sealt tööd leida. Jõuab aga ühte külasse, kus olevat … kassi välimusega neiu nõiaks. Noh, muidugi, peab ta sellist ilmaimet nägema ja tõepoolest, kui ta viimaks end nõia juurest leiab, ümbritseb teda hulk kasse ja üks eriskummalise välimusega neiu - selline karvasevõitu ja veidrate roheliste silmadega. Noormees … ei suuda lahkuda, ta aitab teha igasuguseid kodutöid ja vahel ikka arutleb, et kas ta on tõesti sellisest naisest sisse võetud - neiu omakorda annab selgelt mõista, et ta pole kuidagi huvitatud romantilistest suhetest ühegi inimesega.

Ja siis on seal üks kass, keda neiu väga austavalt kohtleb ja kes omakorda vaatab noormeest sellise ülbe pilguga. Aegajalt käivad neiu juures abivajajad ning siis ei tohi ükski teine inimene majja siseneda. Jällegi, noormehe armukadedus aina kasvab. Sügisest sai talv ja siis kevad ning viimaks lubab noormees lahkuda linna … aga kui vaid saaks veel teada, mida see nõid nendega haigetega õieti teeb!

Nojah, nagu öeldud, mõneti ebatraditsiooniline lugu ja eks kassiaustajad leiavad siit oma. Hakka või Tanith Lee tekste rohkem lugema.

Tanith Lee - Red as Blood (Beyond the Woods, 2016)

Õige tume lugu Lumivalgekesest ja ta suguseltsist, nimelt seekordses versioonis on neiu emaliini pidi… vampiiriks. Ning mitte selline nunnukas, vaid noh, päris õel. Et siis ka kuninganna oli seesamune elajas, siis tema valitsusajal võimutsesid kuningriigis mitmed ravimatud ja salapärased surmahaigused - kuid kui kuninganna Lumivalgekese ehk Bianca sünnitusel suri, kadusid ka need haigused.

Kuninga teine naine oli nõid, kes mõistis, et peab Bianca hävitama, kuivõrd see pole inimsoole teps mitte kasulik olevus (ning pealegi ihkab ise kuningannaks saada). Selleks lööb nõidkuninganna liitu… langenud ingli ehk Saatanaga. Jahimees peaks Bianca maha lööma, aga ega siis vampiir rumal ole, 13-aastane neiu pääseb mängleva kergusega atentaadikatsest ning metsa jäädes manab endale abiks seitse… olevust. Nõidkuninganna näeb, et nurjatu elaja mõrvamine ebaõnnestus, ning Saatanaga tehingut sõlmides saab naine midagi õige… kristlikku, et Lumivalgekest mürgitada. Ja nii edasi.

Ühesõnaga, väga tume värk, vana muinasjutt on kokku segatud vampiirinduse ja kristliku mütoloogiaga (jajah, Lumivalgukest äratav prints pole tegelikult prints, vaid…). Ükski tegelane pole just selline, kellele tahaks pöialt hoida, kõik võiks puhastustules põleda (kuningas, vana tobu, milliseid naisi sa endale abikaasaks saad?). Aga jah, läheb nagu läheb. Kui esmatutvus Lee’ga oli õige morjendav, siis see lugu on küll vahva.

ulmekirjanduse baas

Tanith Lee – Two Lions, a Witch, and the War-Robe (Swords & Dark Magic, 2010)

Selline kahe teraga lugu, algab üsna vaimukalt ja siis viimane kolmandik läheb üsna umbfantasyks.

Kaks seiklejat ärkavad vangikongis – eelmisel õhtul oli kumbki eraldi sattunud sellesse linna, konfliktide käigus maha löönud kohaliku valitseja ihukaitseväelasi, ning nüüd koos vangikongis virgudes leiavad nad üllatunult, et sarnanevad teineteisega (nagu kaks tilka vett, eks!) ja linna nurjatu valitseja, Vale-Prints, tahab nad eelmise öö vägitegude eest hukata. Mehed taritakse Vale-Printsi ette, kes osutub kohutavalt moondunud 15-aastaseks noormeheks, kes pakub meestele mõttetut tehingut – toogu nad talle tagasi isalt röövitud võlumantel (War-Robe) ja eks jääksid sel juhul ellu... Kuigi jah, erinevad supersõdalased on seda küll ja küll (Vale-Printsi sundusel) proovinud seda tagasi saada ning naasnud mitte ühes tükis. Humoorikad kangelased siirduvadki oma sunnitööle, ja peagi satuvad nõialossi, misjärel algab selle jutu umbfantasy osa – unenäod, lõviks moondumine, mantli nimel võitlemine jne.

Tõepoolest, lugu algab kui comic fantasy, mis siis ühel hetkel pöördub üsna psühhedeelseks tulevärgiks. Ainult et... see dark magic osa ei läinud mulle kuidagi korda, läks korraga lahti puine unenäoline rabistamine ja ühel hetkel oligi korraga ülesanne täidetud (vabandust, see oli nüüd spoiler). Võibolla on tegu mingi jäljendusega klassikalisest YA fantasyst, kuid selle teemaga pole ma kahjuks tuttav.

ulmekirjanduse baas

Tanith Lee – Itta, vastu keskööle (1993)

Arvatavasti üks stiilseima kaanekujunduse ja illustratsioonidega eestikeelne ulmeraamat – kerge sadomaso, naiivsus ja müstitsism. Kaanepilt on juba mõnusalt kirves, või siis üks pilt, kus ehmunud ent intelligentse moega lambad seisavad mäekesel, taamal öine ja udune kindlusevaremekesed (lk 17). Teretulnud camp. Nagu kirjanduslike lammaste puhul ikka kombeks, on selleski raamatus esinevad lambad ühed eriskummalised tegelased. Varjudemaailm on ehk midagi Amberi kanti? Lugu siis sellest, kuidas matriarhaadist jagu saada ja mehed oma õigele kohale ehk maailmavalitsejaks upitada. Lõpp hea, kõik hea.

ulmekirjanduse baas