Saad Z. Hossain - Orphanage of the Last Breath (The Book of Witches, 2023)

 

Bangladeshis, tuleviku Dhakas aset leidev põnevuslugu politseinikust, kes saadetakse linna keskuse getosse nõidu arreteerima. Nagu kohalikelt pisikriminaalidelt selgub, pole seal patukeskuses õieti nõidu (no on muidugi neid, kes esinevad nõidadena), aga on üks, kelle juures on nägudeta lapsed. Nõid koguvat lapsi, et neilt siis millegipärast näod võtta. Peategelane koos oma kahe alluvaga läheb asja uurima.

Ja tõepoolest, seal geto keskel ongi üks suur maja, mille valdustesse astudes … asjad muutuvad ning neid võtab vastu näota laps. Mehed satuvad veidrasse väändunud ilma, kus võimalik tõde võib olla midagi muud kui neile pandud ülesanne.

Jällegi, nõidus kui selline on siin pigem teisejärguline (muidugi, antoloogia pealkiri käibki ameti nimetuse, mitte selle olemuse kohta; ka siin on nõidus oluline ühe teatud asja tegemiseks), peamine on ikkagi see inimese tumeduses sumpamine. Et tegu on lähitulevikuga, siis on muidugi paras ports ulmelisemat tehnikat, aga noh, ega see siis kuidagi maailma paremaks või lihtsamaks muuda; ühtviisi õudustäratavad olendid oleme edasi.

Saad Z. Hossain - The Endless (Made to Order, 2020)

Humoorikavõitu lugu tehisintellektist, kes peale ametikoha kaotust pannakse enamvähem sõnnikut loopima ehk lihtsalt taristu toimimist kontrollima. Milline degradeerimine – Suva nimeline tehisintellekt juhtis varem suure lennujaama tööd, aga kui see üle osteti, sai talle ametikõrgenduse asemel sellise madalalaubalise töö transpordikorraldajana. Kuid vähemalt pääses ta elimineerimisest, nagu olevat juhtunud teiste samalaadsete ülevõtmiste puhul.

Vihane ja pettunud tehisintellekt hakkab oma uutele tööandjatele kätte maksma enda ja endiste ametivendade eest, valmistades keeruka kombinatsiooni, mis peaks tööandjast korporatsiooni lohku tõmbama. Kuid uue tööandja kasutatav tehisintellekt on hoopis teisest puust kui nö maapealsed rondid.

Tekst on selline lõbustavalt lööv, kuivõrd peategelase siseilm on selline … õige inimlikult kättemaksuhimuline. Eks siin ole ka idamaist hõngu, nii võrreldakse kosmosejaamades loodud tehisintellekte džinnidega ja peategelase üks kättemaksumonstrum on paras godzilla. Normaalne meelelahutus.

„Humans think fundamentaal reboot is like death. It’s worse. It’s more like your executioner kills your mind, then climbs into your body and despoils it from the inside, and as a coup de grace, sticks a completely new person in there and gives them all your shit. Corporate laws are pretty harsh on AI. There was a time they’d reboot us for traffic violations or jaywalking. Things have improved, but not that much.“ (lk 66)

Saad Z. Hossain – Djinns Live by the Sea (The Apex Book of World SF 4, 2015)

 Peale Yangi teksti mõjus see lugu vähe värskema tuulepuhanguna, oli vähemalt traditsiooniline fantaasiavestmine. Et siis Bangladeshi miljonär satub kokku džinniga (jajah, Hossain on hiljem veel ühe džinniloo avaldanud) ning viimaks tahab see miljonär tollelt mõne soovi täitmise saada. Aga raha ega naisi pole vaja, neid on niigi küllalt. Džinn ei saa surematust pakkuda, see on ikka jumala rida. Lõpuks soovib mees teada saada mõnd ilmatumat saladust.

Džinn otsustab ta viia iidsesse linna, mis on mattunud tsivilisatsioonide alla. Nad hakkavad maa alla laskuma, mööda iidseid käike, kuhu arheoloogid pole veel sattunud. Peagi tammuvad nad tundide kaupa inimeste eelkäijate kontidel … keda kõiki selle iidse linna ehitusel kasutati. Kuid džinn viib õudusest haaratud mehe üha edasi …

Noh, plusspunktid kindlasti Bangladeshi olude kasutamisest, eks siin leidu ka midagi islami mütoloogiast. Need inimsoo eelkäijate kondid ja nende kasutamise lugu on omal moel samuti huvitav. Aga eks see kõik läheb viimaks niisuguseks poeetiliseks kirjanduseks või nii.

Saad Z. Hossain - Bring Your Own Spoon (The Djinn Falls in Love, 2017)

Düstoopia paigutub Bangladeshi, mis on tulevikutingimustes üks masendav koht. Kui muidu on juttu. et kliimamuutuste tagajärjel on see kant uppumisohus; siis siin on teistsugused probleemid - nimelt on tänu nanotehnoloogia katsetustele läinud maailm päris morbiidseks peldikuks. Õhk on reostatud ja selle tagajärjel on loodus üsnagi elukõlbmatu - Tšernobõl on sellega võrreldes pooleldi paradiis. Halbade nanoosakeste vastu on kaitse, kuid see on kättesaadav vaid rikastele - kasutusel on ka nanolahendus, mis on paigutatud inimkehasse, ja mille abil saab õhku puhastada, selleks otstarbeks elavad vaesed slummides ja annavad oma panuse õhu puhastamiseks jne.

Aga siin maailmas on ellu ärganud ka džinnid, kes ei oska samas nendes muutunud oludes suurt midagi peale hakata. Käesoleva loo džinn on teisejärguline olend, pole ta eriti võimas ega midagi (minevikus oli tema ülesandeks kaelkirjakutega ratsutamine - kuid neid enam pole); kuigi hea omadus on see, et võimaldab teatud õhupuhastust. Džinn ja ta erakust sõber leiavad korraga, et nad võiks hakata pidama söögikohta, kasseerides vaestelt raha asemel esemeid või teeneid. Selleks leiavad nad koha ühes vanas majas ning “restoran” hakkab õitsema - kuni tekib konflikt turvaalade kaitsjatega, kellele ei meeldi selline isetegevus. Aga… nüüd on vaestel maik suus - elu võib olla ka midagi muud kui surmani virelemine!

Loo muudab usutavamaks see, et autor ise elabki Bangladeshis - mitte et mõni angloameeriklane mõlgutaks postkoloniastlikke visioone. Kujuteldav maailm on päris düstoopiline, teisejärguliste inimeste biomassina kasutamine on üpris õõvastav… ja ootuspärane. Nojah, finaal läheb vähe pateetiliseks, see võinuks ehk teravam olla kui see praegune lahendus.

“The citizens were general populace without capital, whose main contribution to society was the biotech their bodies spewed. adding to the mass of benevolent nanites fighting the good fight in the sky, scrubbing the air, killing disease, controlling the microclimate, forming the buble which protected Dhaka from the big bad world outside. The Fringe was a subset of the citizenry: the homeless, the drifters, the thrill-seekers, the darker edge of the maladjusted. And djinn.” (lk 185)

“Hanu shook his head. Sat minutes were hire time from the satellites, a secure pin which activated the chip in your head for a designated time, showing you the vastly expanded VR universe the rich people inhabitated. Everyone got chipped, for consumer tracking and census purposes, but very few of the Cardless ever actually got to walk the VR world. Bandwidth was jealously guarded. Sat minutes were the way, a brief glimpse into paradise, a ten-minure birthday treat for a child, a wedding gift, a de facto currency, hoarded but never consumed, a drug for the VR junkies, news, communication, vital information, everything rolled into one.” (lk 188-189)