Kaaren. Vene ulme antoloogia (2013)

Nikkarevi tuleb selle eest ausalt kiita, et tema iga-aastases tõlkevalikus on alati tänapäevased tekstid, ei mingeid hirmu ja õuduse jutte sajanditagustelt autoritelt. Kui “Nekromanteion” kui üks segapudru kõrvale jätta, on Nikkarevi tõlkeantoloogiad kindlakäeliselt oma maitse järgi koostatud – tekstid pole lihtne loba ja action, pigem, võiks öelda, lugejat harivad (kui tal on vastavad huvid). Ühesõnaga, antoloogiad intellektuaalsemale lugejale. (Kes ikka hända tõstab kui koer ise.)

Kogumiku isiklikud tipplood ehk Stoljarov “Kaaren”, Kalugin “Serjožik” ja Galina “Lodusaared” - kõik sellised nihkes lood, kus argipäeva tungib seletamatu jõud ja tegelased peavad end ümber kohandama uutele oludele (mitte et ühiskond samamoodi muutuks), väikesed narratiivid rahmeldavad suurte narratiivide sees (nojah, eks “Lodusaared” on tegelt Strugatskid 21. sajandi soustis), iroonia ja intertekstuaalsus. Kahjuks ei saa öelda, et mu senine leigus vene ulme suhtes oleks kuidagi soojenemas, ikka on see kirjutatud kuidagi tuntavalt... venelik (või tõlketraditsioon on säändne?). Või on see lihtsalt eelarvamus ja muidu laiskus. No ma ei oska sellest antoloogiast midagi mõttekat kirjutada, pole hetkel samal lainel.

“Keegi puudutas mind kärsitult küünarnukist. Buratino, kes oli istunud enne seda diivaninurgas nagu puunukk, oli sealt alla roninud ja seisis nüüd otse minu ees, pabeross sõrmede vahel.
“Onu, kas tuld saab? Teie juttudest hakkab kõri kuivama,” kähistas Buratino. “Noh, mis sa vahid? Ma küsin, kas tuld on?” Ja vastust ära ootamata lõi ta käega. “Ah, olgu peale... Kõik te siin olete napakad...”
“Kummaline mänguasi,” ütlesin ma teravat nina masinlikult eemale tõugates.
“Ise oled mänguasi, onu,” solvus Burationo. “Oled nüüd õhtuks nosu täis võtnud ega saa millestki aru.”
Ja äkki hammustas ta mind oma väikeste teravate hammastega valusasti sõrmest.”
(Stoljarov “Kaaren”, lk 137)

“Pere viimane liige oli bullterjer, kes taarus peremehe kõrval oma kõveratel jalgadel.
Ma pole kunagi mõistnud inimesi, kes endale sellise peni soetavad. Mida kütkestavat saab olla jõehobu ja krokodilli väärastunud miniatuurses segus, kes jõllitab maailma iiveldamaajavalt lollide seasilmadega? Kogu selle elaja väljanägemine – sest koeraks ei söanda ma seda nimetada – räägib sellest, et ta aju pole suurem metspähklist, see-eest nüri ja mõttetut raevu jääb aga ülegi.” (Kalugin “Serjožik”, lk 255)

“Kui suurepärane, kaunis idee. Kindlasti polnud nad seal oma Marsil veel marksistlik-leninlikku õpetust avastanud, vastasel juhul oleks Marss praegu õitsev, kaunis, haljendav maailm ja seal kasvaksid õunapuud.” (Galina “Lodusaared”, lk 348)

ulmekirjanduse baas
postimees
nuxxbooks

Retk hämarusse (2003)

Aleksei Kalugin “Mona Lisa portree juhtum” - pealkiri ütleb kõik. 22. või 23. sajandi inimestel käib kemplemine ikka feimi ja sulli nimel. Et sel ajal on võimalik ajas rändamine, otsustab üks kunstirühmitus kasutada “Mona Lisat” valitsuselt toetuse väljapressimiseks. Ja samaaegselt elab siis 16. sajandil Leonardo keset oma pulbitsevat loomeelu (keda külastavad ajarändajad, eks). Pole just üllatus, et jutustuse lõpuks selgub maali saladus. Kalugini tegelased on päris venelikud, aga noh, eks see lisab eksootikat. Päris hea tekst, igati lugemisväärt ka ulmekaugetele lugejatele.

Karen Orlau “Kelmid ja kangelased” - jällegi annab pealkiri adekvaatset teavet. Lugu algab kuidagi segaselt, tegelaste ja kohanimede ja rahvanimede segapudru teeb teksti väga kirjuks (ausalt öeldes esines hiljemgi segadushetki). Ja muidugi hämmeldus, et mis soost tegelased on (mitte et imestaks, vaid et ei saa kohe pihta). Poole loo pealt saab tekst vähe selgemaks ja asi muutub põnevaks (ning mõttes tuli korrigeerida ühe tegelase soolist kuuluvust – see on ikka vinge, et eesti keeles pole he/she/it kasutamist, selle puudumist on kuradi hea ära kasutada). Tee mis tahad, aga naisautor oskab muidu üsna meheliku (või õigemini poisiliku?) teema päris vimkalikuks keerata, traditsiooniliste meherollide pea peale keeramine jne (vabandan, kui see on ulmes tavaline teema, ise pole senini just tihti maakeelsetes raamatutes kohanud). Kihvt tekst, kui lugu vähe pikemalt lahti kirjutada, võiks tegemist olla päris seiklusliku ja kavala romaaniga.

“Vahi keha kilbina kasutades pöördus Ilves segaverelise varitsuskoha poole, kuid märkas siis, et too seisab endiselt laisalt kivimüüri najal, vibu sõrmede vahel, silmakoopast paistmas viskenoa käepide.” (lk 87)

George R.R. Martin “Liivakuningad” - otsisin kaanepilti ja kogemata kombel sattus ette teave, et Martinit on varemgi tõlgitud ning sel põhjusel sai käesolev antoloogia ette võetud. Simon Kress on selline hull vägivalla vuajerist; nö Patrick Bateman, kes ei tapa ega vägista, aga naudib teravate elamuste nägemist (no tegelt tapab küll, aga niimoodi juhuslikult). Või noh, iga inimese unistus olla jumal, see, kes jagab ja võtab valu. Liivakuningad on sellised putukalaadsed olendid, kes on teadagi tavalisele inimmõistusele eemaletõukavad (no tõesti on) ja käituvadki igati nii, et inimmõistusele õuduseks olla. Lugu on kokkuvõttes hirmus ja õudne ja painajalik, vaatan nüüd kõiki putukaid ettevaatliku pilguga ja ei tee sääselegi liiga. No oli alles kole tekst.

Kokkuvõtteks – ootamatult huvitav lühiantoloogia, kõik ilukirjanduslikud tekstid igati head.

baas