Carmen Maria Machado - The Things Eric Eats Before He Eats Himself (The Mythic Dream, 2019)

Machado on võtnud ette müüdi Erysichthonist ehk mehest, kes rikub jumalike olendite meelerahu ja saab selle eest karistuseks täitmatu söögiisu. Eks see viib muidugi edasi mõttele, et mis on õieti karistamine ja millised võivad olla tagajärjed karistatu lähedastele või ohvritele. Või noh, mis võiks olla üldse reaalne lahendus üksikisiku karistamiseks kui selliseks.

Vastavalt müüdile siis tänapäeva Eric sööb ka kõike ja püüab oma tütre müügist teenida söögiraha. Mis siis lõppeb sellega, et Craigslistist leitud abiline söödab Ericule selle enda kehaosad sisse.

„„How much can we take from your head before your mouth is no longer a mouth?“ the man from Craigslist asks with genuine curiosity, and it is a very good question. A mouth is a space, a gap; it is only defined by what’s around it (cheek and bone and cartilage), and once those elements have been peeled away, it becomes nothing more than a metaphor. It is the ultimate challenge, filling a void with matter so that the void might cease to be a void, except that the void is, by definition, eternal, and cannot be filled, and so the matter is used up in service of the void and then no longer surrounds the void and the void both ceases to exist and continues for all eternity.“ (lk 318)

Sellised ekstreemsused on vahelduseks igati meeldiv lugemiskogemus (kuigi hetkelgi loen üht romaani, kus rituaalne kannibalism on ühes seltskonnas õige vajalik, et hullumeelsust stabiilsemana hoida) ja õpetab lihtsamat meelelahutust austama. Müüti tundmata jääks see tekst ehk õige kahvatuks, niiet noh, ei saa öelda, et niimoodi oleks müüdile uut kvaliteeti või hingust sisse puhutud.

Carmen Maria Machado - A Brief and Fearful Star (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 13, 2019)

Tekst on mõneti sugulane McCarthy „Tee“ romaaniga – siin on ema ja tütar, kes mingisuguse kliimakatastroofi eest on sattunud kuhugi kõnnumaale elama. Maailm on muutunud ja ikka veel muutumas. Muidugi pole see tekst niivõrd painajalik nagu „Tee“ – preerias on võimalik toitu kasvatada, karja pidada, vahel harva külastavad nende elukohta rändkaupmehed, kes muuhulgas pakuvad müügiks peale eluks vajalik asjade ka jäänukeid vanast ajast. Ja erinevalt McCarthyst on see tekst esitatud lapse silme läbi.

Mis õieti juhtus, jääb lapsele selgusetuks. Mingi taevatäht. Kus on isa, mis temaga juhtunud on – viimaks leiab laps, et ehk on ta uppunud. Ja inimesed. Rändkaupmehed, keda ema hoiatab, et ta abikaasa on kohe karjamaalt tagasi. See maailm on lapsele ühtaegu hirmutav ja huvitav. Loodus ja selle saladused. Kuid ema pole kauaks.

Keskmiselt krüptiline, rahutust ja õõva tekitav tekst. Üksikema ja lapse hirmud. Kuid samas kohanemine kõnnumaal eluga, ema on talupidamises õige tarmukas. Kuniks, muidugi. Painajalik värk.