Õige ka, Andrus Kivirähk kirjutas, meie rahvakirjanik, ja eesti kunstnik on aluseks ja hea raamat on see pealegi. Aga ometi on mul tunne, et pole palju neid, kes loeksid või lugenuks seda lugu samal moel kui mina.
Ega ma õigupoolest tea, ega palju neid teisi arvutusi lugenudki, enne oma mõtete siia kirja panemist. Mulle piisas Sirbi omast, mis oli hirmus halb, ja Marca omast, mis oli päris hea, aga ei võtnud üldse raamatut kokku, rääkis ainult lõpust.
Oot, nüüd ma pean ise selle raamatu ju kokkuvõetult lahti kirjutama, kui ma juba sedasi ütlesin?
Päris raske ülesanne.
Aga kui punkthaaval teen, äkki saan toime?
Päris raske ülesanne.
Aga kui punkthaaval teen, äkki saan toime?
* Me elame oma pea sees - kes rohkem, kes vähem. Kes portselankujukeste koguja moodi, kes nagu Õpetaja, kuulus kunstnik, kes nagu mõni Viiu, unistades aiamaast, kes nagu Jeesusest ja Maarjast kõnelev vanaema, kes nagu Nirgi Eevald, kes on joodik - ja samas rändlind, kes lihtsalt peab minema.
Me elame oma pea sees, oma kujutlustes samuti kui välisilmas - aga kes oma pähe, sinna oma maailma väga ära läheb, ei saa enam teises ilmas, meile tuttavas tavailmas olemas olla.
Õpetaja tegelikult hoiatas ju. Rääkis, kuidas teises maailma on alati tumedus ja oht samuti sehen - aga samas ei olnud teise maailma pimedus ja tumedus see, mis Oskari kaasa haaras ja ära röövis. See oli just heledus, hõõg ja kuumus.
Me elame oma pea sees, oma kujutlustes samuti kui välisilmas - aga kes oma pähe, sinna oma maailma väga ära läheb, ei saa enam teises ilmas, meile tuttavas tavailmas olemas olla.
Õpetaja tegelikult hoiatas ju. Rääkis, kuidas teises maailma on alati tumedus ja oht samuti sehen - aga samas ei olnud teise maailma pimedus ja tumedus see, mis Oskari kaasa haaras ja ära röövis. See oli just heledus, hõõg ja kuumus.
* Armuda on ohtlik.
Seda punkti ma isegi ei laienda. Sest lihtsad tõed.
* Liiga palju mõelda on ka ohtlik, vähemalt väljastpoolt vaataja meelest.
Aga mõtelda on samas mõnus.
Aga mõtelda on samas mõnus.
* Kui sa midagi kujutled, teed sa selle rohkem tõeks. Aga alles siis, kui lood teistelegi nähtava ja tuntava kujutise sellest, mida kujutlesid sina, saab see miski-keski nii tugevaks, nii reaalseks, et elab omaenese jõuga, mitte enam vaid sinu peas.
* Noored mehed kipuvad kergesti hälbima, ekslevad, otsivad.
Ja kes ei otsi, eksle, hälbi, on erilised tümikad. Jaagupid või Kalevipojad.
Ja kes ei otsi, eksle, hälbi, on erilised tümikad. Jaagupid või Kalevipojad.
* Noored naised on ise keerulisemad - või lihtsamad. Nemad nagu ... ei otsi, nemad ON.
(Mis ei ole minu kogemuse kohaselt tõsi, kuid ma räägin siin ikkagi raamatust "Sinine sarvedega loom".)
(Mis ei ole minu kogemuse kohaselt tõsi, kuid ma räägin siin ikkagi raamatust "Sinine sarvedega loom".)
* Vanemad inimesed ei otsi samuti, nemad ka ON, nagu nad on. Isegi kui nad ON vanaemad, kes siitilmast ära libisevad, teise ilma poole rännates. Või Õpetajad, kes maalivad muudkui rahvalikke tüüpe, maastikke ja eesti toitu.
* Nii on hea, nagu on.
* Ei saa sundida tuult toas elama, kaotamata ära tema tuulisust. Ei saa sundida vaba vaimu aiamaale, teda tapmata. Parem surra hõõguses ja ilus, kui poris ja tolmus.
* Oskar Kallis suri noorelt, ent elas enne rohkem kui paljud teised.
Samuti: raamatu esimesed sada lehekülge on päris rasked läbida, sest vähe juhtub. Igav nagu ei ole, naerda saab, aga selline vees sumamise tunne tuli. Käid ja käid, aga edasi ei jõua.
Tavaline tavaelu ongi selline. Lennutunne ja sööst pimedusse saavad tulla vaid siis, kui tavatavatavaline taandub ja hoopis muu tähtsaks muutub.
