Madeline Miller: Kirke

 

Ühe "Odüsseia" kõrvaltegelase lugu.
Räägib sellest, kuidas väike jumalus ja palju nõid võib tasapisi saada, mida tahab.
Mitte kohe ja mitte kõike, mitte lihtsalt ja ohvriteta, mitte et vahel viltu ei läheks ja vahel viltu ei veaks, aga lootus - lootus on alati. 
Lugu on intelligentne. Ma usun tegelasi, näen nende loogikaid, Kirke on väga armas ning tema armastamised mõistetavad. Tema valu mõistetav, olgugi ta jumal ning neil kõik teistmoodi, tema rõõm mõistetav. 
Täpselt ei kujuta ette, kuidas oleks seda raamatut lugeda, kui müüdid ja Odüsseia tuttavad poleks. Ilmselt natuke pealiskaudsem, natuke süütum lugemine. Aga kuna mina sain kogu aeg silitatud meetoditel: "Niimoodi tõlgedab ta seda, kaval!" ja "Niimoodi tõlgendab ta toda, täiega loogiline!", ma nautisin kahel tasandil korraga: lugu ja seda, mismoodi tuleneb see lugu algsetest müütidest.  
Lugu ise on hea, usutav ja elus. Et peategelanna on jumal ja nõid, ei muuda, et eelkõige on ta naine ja naise elukogemused on "Kirke" sisuks.
Aga kuidas raamat kõneleb ja loob vastastikkuse mõjutamise välja antiikmütoloogiaga, on otse imeline. See ei ole ühe naise lugu, see on terve maailm "/meeste/ kirjeldused millestki" versus "ja seda võib ka sedasi vaadata". Tõdemused sõja, emaduse ja soovi kohta teiste silmis tore olla, kangelaslikkuse ning tahtejõu, surematuse, surelikkuse ja jumal olemise kohta: imeline! 
Raamat on lugejasõbralik, tarku ootamatuid mõtteid pilgeni täis. 
Soovitan! 

Laura raamatublogi ehk sama tekst kui Postimehes

Lugemissoovituse blog

Lugemissoovituse blogi esimene kanne "Kirke" kohta
Hyperebaaktiivne

Catherynne M. Valente - L'esprit De L'escalier (The Year's Best Fantasy 1, 2022)

 

Lugesin teksti algusest otsani läbi, et oleks ikkagi läbi loetud. Tekst on siis tõlgendus Orpheuse müüdist, kus siis mees on toonud surnute riigist oma naise tagasi. Ainult et naine on nüüd enamvähem … mitteelav (ehk siis eksisteerib, aga pole elav) surnu, kes/mis istub kodus ja painab oma olekuga mehe elu.

Tegevus toimub enamvähem tänapäevas, aga samas ka müstilisemas ajavormis, kus tegelased kreeka mütoloogiast tegutsevad tänapäeva oludes. Kui Apollo ja muud sellised on kuidagi ülekantavad tänapäeva reaaliatesse, siis kolmepealine Kerberos on ikka … midagi muud.

Ja no muidugi, miks Orpheus tõi naise tagasi, kui see ei tahtnud elavate maailma naasta.

Võrdlemisi tüütu tekst (vaata postituse alguslauset), alles loo teises pooles hakkas minu jaoks midagi kokku mängima ja hetkeks tekkis mõte ühe võrra kõrgem hinne panna, aga samas - see teksti esimene pool oli ikka jube tüütu, ning polnud mingit soovi korduslugemisega asja selgemaks saada.

Stephen Fry: Trooja

 

Me kõik teame seda lugu.
Teame ju?
No enamik meist ikka. 
Erise jäetud kuldõun, see pale merele viis tuhat laeva ja puuhobune (Pratchettil on raamat, kus vaenuväed vastamisi iga natukese aja tagant üksteisele õõnsaid puuhobuseid pakkusid. "Aga nad ei saa ju olla nii lollid, et selle õnge lähevad, kui me vastastikku oleme neid õõnsaid puuhobuseid üksteisele pakkunud viimased eiteamitusada aastat?!" "Kui nad on piisavalt lollid, et arvata, nagu meie võiksime nende pakutud hobuse rõõmsalt oma kindlusse viia, on nad ka piisavalt lollid, et ise selle õnge minna!"), Hektor, Achilleus ja Paris, Odysseus ja Agamemnon. 
See on järjekordne käsitlus.
Ma olen neid lugenud ... mitut. Originaali - Iilast - ei ole, kuigi ma lugesin lapsena kõike ja üsna valimatult. Mul on küll mälestused Odüsseia lugemisest, ent Iiliasest mitte ja praegu vaatasin vikipeediast, et Iiliast pole eesti keelde tõlgitudki.
 Ent kõik eesti keeles ilmunud Trooja sõja ainelised raamatud olen küll läbinud, pole küsimust.
Trooja sõda on mulle väga armas teema.

Mille poolest see raamat esile tõuseb: 

* karakterite järjepidevus.
Kui Homeros allikaks võeti ja kirjutati Trooja sõjast oma versioon, juhtus seni praktiliselt iga kord päris paljude tegelastega, et nad olid ühel hetkel äärmiselt osavad, hirmuäratavalt üllad ning nupukad, ja 10 lehekülge hiljem nõrgad mitte eriti osavad argpüksid, kes tegid otsustamisel arusaamatuid absurdseid vigu.
Fry on suutnud eri hetkede erinevad omadused kenasti ühte inimesse suruda ja näidata, kuidas saab ühel hetkel käituda imeliselt, teisel masendavalt ja et need erinevad jooned on osad ühest ja samast inimesest, ühest ja samast loomusest. Ja vahel on erinevuse põhjuseks ka näiteks 15 vahepealset aastat elamist.
Ei, Fry ei lähe teed "kui jumalad sekkuvad, tõuseb inimene kohe paremaks". Jumalad sekkuvad igatepidi, vahel inimest hoopis tavalisest jõledamalt käituma moosides, ning üldiselt ei üritagi nad tegelase tegusid drastiliselt muuta - lihtsalt mõjutavad veidi. 

Ainsaks erandiks on raamatu lõpus Aphrodite Helenat mõjutamas - aga sel mõjutatud käitumisel pole jälle mingit mõju sündmustele väljaspool, nii et väide "jumalad mõjutavad, aga ei muuda" jääb kehtima. 

* Tähelepanu ajajoonele, kusjuures korduvalt rõhutab autor, et asjad ei klapi - ent mütoloogia, küllap ei peagi. Lihtsalt võtke nagu on, mitte ärge imestage, kuidas 12-aastased käituvad ja mõjuvad täiskasvanutena ka sõjaväljal sõdurdades, samas kõigi arvutuste järgi juba 15-aastane poiss võib täielik laps olla. Naiste osas ärme üldse hakkagi arvestama, millal algab ja millal võiks lõppeda nende ihaldusväärsus seksuaalpartneritena. Aeg pole nii tähtis.

* kena "kui palju tõde siis ikkagi Trooja sõja loos on või võiks olla ja mis värk on Homerosega" järelsõna-laadne lõpetus.

* Meie tutvustamine mõningate toonaste kultuurijoontega, millele ma varem ei taibanud mõelda: et ühel mehel võiski olla täiesti rahulikult 50 last eri naistega ja kedagi, kaasa arvatud tema seaduslik abikaasa, ei pannud see kulme kergitama. Et inimesel võibki olla mitu seaduslikku abikaasat, ei pea mõni neist enne surema, et järgmine võiks ametlik ja ehtne olla. Et homoseksuaalsus oli normaalsus, ma teadsin, aga Fry üllatas mind meeldivalt ses osas, et kui ma kuidagi (jah, nõme diskriminatsioon) eeldasin teda homoseksuaalse autorina kirjutavat meestevahelisi armusuhteid igale poole eredate ja tähtsatena sisse, ta püsis igati aus ja neutraalne. Jah, mhmh, mehed magasid vahel üksteisega, aga see üldse ei määranud nende olemust rohkem kui naistega magamine. Sõprus on ikkagi sõprus, armastus ükskõik kelle vahel armastus ning seks võib olla osa armastusest või ka sõprusest, kuid ei tarvitse.
Kirg ja seks käivad omasoodu ja omi radu.

* Puuhobuse kirjeldus.
VIIMAKS sain ma aru, miks troojalased selle linna viisid - sest see oli imeline ja kaunis! Mitte kunagi varem polnud ma taibanud, mispärast pidanuks keegi tahtma mingit mererannale maha jäetud puust hobusekuju, pealegi veel üüratut, mida on väga keeruline liigutada. Aga kui see oli kunstiteos, kalliskivid silmadeks ja ehtsa kullaga põmitud valjad, lehvivad lakk ja saba, kilpkonna kilpidest kabjad - oh!
Vat nüüd ma viimaks adun. 

Kruusatee
Sinijärv soovitab

R. A. Lafferty - Funnyfingers (The Best of R. A. Lafferty, 2019)

 

Järjekordne näide veidrast jutuloomest, ikka omapärane maailm ja kiiksuga lahendused. Mis iseenesest juba ei üllata … aga üllatab ikka.

Nagu kaassõnast selgub, on see omamoodi versioon Orpheuse müüdist - seda süvitsi tundmata paistab küll olevat kaasatud mõned detailid (või siis tegu tõesti tugeva remixiga, eksole). On üks ameerika tüdruk Oread, kes on … noh, veider. Ja ta võõrasisa on veider. Võõrasema on vast tavaline ameerika naine, kes õnnetuseks armastab seda meest ja nende kasutütart. Isa ja laps on nimelt … kuidagi seotud maailma ühtede alustaladega, kes sepistavad rauast misiganes esemeid (näiteks piibli jumalale rauast käsilauad). Isa ja tütar (ja veel mõned) on pikaealised olendid, kel on kolmeosalised sõrmed ja varbad (“funnyfingers”), mis võimaldavad … teha asju.

Oread ei tea, et ta on selline pikaealine. Kuid igal juhul, areneb ta füüsiliselt palju aeglasemalt kui ta eakaaslased, ning viimaks ülikooli jõudnuna on sellisel väikelapsel iseenesest keeruline õppida, aga … Oread pole tavaline nooruk, eksole. Tema käsutab rauda.

Ja eriline tõmbab vahel ikka ligi, nii on Oreadist huvitatud ta kooliaegne kaaslane, kes tahab neiuga pidevalt abielluda … aga ikka Oread keeldub. Viimaks peab neiu/tütarlaps/laps järgi uurima, kes ta tegelikult on … ja noh.

Ei oska seda õieti kokku võtta. Sest oluline on, kuidas tegelased väljenduvad ja seda ei hakka kirjeldama tavalise blogipostituse raames. Sest tsiteerida tahaks, ja siis juba pikalt ja no kas siis niimoodi saab (saab küll, aga aega ka pole. Ja ka selget mõtlemist. Vabandused, vabandused).

Elly Griffiths „Januse kivi“ (2020)

Ruth Galloway kuulub nende krimikangelaste kilda, kes ametlikult politseiga kuidagi seotud pole ja isegi mitte detektiivibüroo pidamise või hobi korras kahtlaste surmajuhtumite väljanuhkimisega ei tegele, aga kelle kahtlased surmajuhtumid muidugi kõigest hoolimata ikka üles leiavad…

Pisut meenutab Ruth üht teist pooljuhuslikku amatöördetektiivi – teada tuntud okkalise loomuga Agatha Raisinit M. C. Beatoni sulest, sarnasuste hulka kuulub kindlasti ka mõnevõrra konarlik seisukord isiklikku laadi suhete vallas, isegi kui appitõttavatest ja huvitatud meestegelasist otseselt puudust pole; kuid Ruth on siiski pisut süstemaatilisem uurija ning erinevalt Agathast on sedapuhku tegemist mitte just saledaimas vormis kangelannaga, kes eelistab mugavaid rõivaid, kosmeetikast suuremat ei hooli ning naabriterohke külakese asemel ümbritseb Ruthi majakest lage ja inimtühi mereäärne nõmm. Kahtlasse mõrvaloosse sekkumise korral on eraldatud elupaigal muidugi ka oma miinused…

Juhtum ise läheb aga sinna vähe müstilisemate kilda – on ju Ruth ikkagi arheoloogiadoktor (ja õppejõud) – jälgi tuleb küll ajada läbi paari lähema põlvkonna, ent pealkirjas mainitud Janus on otse loomulikult toosama antiikmütoloogiast tuntud kahenäoline tegelane – muuhulgas ka uste ja väravate jumalus ning olgugi lähemate veretöödega vahetult seotud kuri käsi ikkagi täitsa luust ja lihast, siis ei jäeta kasutamata ka võimalust Briti saarte kunagist Rooma riigi alla kuulumist ära kasutada, sest üleloomulik kuri ajaga ei hävi ja vanad ajad olid teadagi märksa üleloomulikumad kui meie kaasaegne steriilsevõitu maailmapilt. Või midagi sellist. Igal juhul saab lugeja Ruthi seltsis ka päris mitmel arheoloogilisel kaevamisel ringi nuuskida. Kui Eesti oludele mõelda, siis meil päris antiikjumaluste juurde tagasi minna ei annaks, aga ega keegi keelaks fiktsionaalsetel tegelastel vanalinnas kaevates kasvõi araabia õlilambikest džinniga välja tuhnimast, rääkimata hiiepaikades heljuvatest vaimolenditest jmt.

Nõnda siis - nagu õdusamat sorti krimile omane, toimub perekonnaajalugudes tuhnimist, ohtu sattumist, isiklike suhete klaarimist ja eraelulisi avastusi ning viimase hetke oht-pääsemine kulminatsioone. (ma arvan, et ei rikkunud kellelgi nüüd lõppu ära – me ju teame, et see pole viimane Ruthi lugu).

 

Kaev on endiselt ühes tükis. Ekskavaattorid pole nii kaugele jõudnud, aga need juba paistavad. Ruth näeb, kuidas nende mehaanilised küünised aia, köögiviljalapi, kiigega puu ja kurgiraami tükkideks mäluvad. Konteineritesse valatakse läbisegi viljakas pinnas ja kivipuru. Kes teab, kui palju inimese tehtud esemeid nende seas leidub: keskaegseid, Rooma-aegseid, Victoria-aegseid? Kõik hävitatud, et teha ruumi seitsmekümne viiele luksuskorterile, igaühes magamistoaga ühendatud vannituba.

Max kükitab ja kiikab kaevu. „Kuju poolest Rooma-aegne.“

„Ma arvasin sama.“

„Rooma-aegsetest kaevudest on vist varemgi päid leitud?“ küsib Ruth.

„Mõnikord,“ vastab Mac ettevaatlikult. „Odellis Bedfordshire’i maakonnas leiti üks Rooma-aegne kolju meelega kaevu seinavooderdisse topituna. Kuid üldiselt on peakultus rohkem keltide pärusmaa. Ja pühad kaevud olid keskajal levinud. Püha Tooma kaev Windleshaw’s olevat tekkinud kohta, kus üks preester peast ilma jäi.“

Ekskavaatorite mürin muudab vestlemise keerukaks. Ruth hakkab juba ettepanekut tegema, et nad platsilt lahkuksid, kui ta läbi räbu navigeerib. Ta on Nelsoni unustanud.

„Kas ta käib sul igal pool sabas või?“ pomiseb Max.

Ka Nelson paistab vähem rõõmus olevat, kui avastab Ruthi teise mehe seltskonnas. „Pole ammu näinud,“ tervitab ta Maxi kuivalt.

Ruth ei suuda seda kauem taluda. „Tulge,“ ütleb ta, „lähme siit minema.“

Nad peatuvad justkui ühisel kokkuleppel kivist võlvkaare juures, mis veel püsti on, kuigi ülejäänud fassaad on läinud kõige kaduva teed. Tornid, võlvkäigud, sakilised müürid – kõik põrmu varisenud.

„Kas nad jätavad kaare alles?“ küsib Max.

„Jah,“ vastab Ruth, „sellel olevat klassi.“

Nad seisavad hetke seal, vaadates üles kivisse raiutud sõnade poole, kuni Ruth märkab lähenemas veel üht kuju. Vaimuliku musta rüüsse riietatud mees astub aeglaselt üle laudade, mis on segipaisatud maale jalgteeks seatud. Isa Hennessey. Töödejuhataja saab krambid, mõtleb Ruth. (lk 211)

Rick Riordan: Percy Jakson ja labürindilahing

Üldiselt olen veendumusel, et lastekirjandus ja noortekirjandus on lihtsalt kirjandus ja hea raamat ükskõik millisest žanrist on hea raamat, kehv raamat aga kehv.
Ometi on mul seesugustest žanridest pärit raamatuid lõpetades natuke: "Nojah, aga see ei olegi ju tegelikult mulle kirjutatud, äkki ta omaenda sihtgrupile just sobibki?" 
Mäletan, kui olin umbes seitsmeaastane ja ema tõi koju raamatu "Päikesejänku seiklused", mille on kirjutanud Aleksandr Dietrich.
"Lugesin selle bussis läbi," ütles ta.
"Ja kas oli hea raamat?" küsisin õhinal. 
"Ei," vastas mu ema. "Aga ma arvan, et sulle meeldib."

Äkki on Percy-raamatutega samamoodi?
Need on hirmus kuulsad, Goodreadsis oli sel "Labürindilahingul" keskmine hinne kuskil 4.4 kandis ja lugejaid 795 tuhat midagi - ja see "midagi" on üle 700.

Aga mina lugesin läbi ning ... ma isegi ei ütleks, et HALB raamat. Lihtsalt natuke igav ja tüütu. Hästi palju tegevust, hästi palju mastaapsust, kreeka mütoloogiat on toodud tänapäeva sellisel täiesti järjekindlustel moel, kus mõned asjad olid "ah, vahepealsed 3000 või nii aastat eriti ei loe, kõik on samas seisus nagu müüdiski, ainult enamik sündmusi toimub Ameerikas" ning mõned "kerekas Dionysos kandis ülikonda ning lipsu". Kogu aeg on selge, et tulekul on õnnelik lõpp, kogu see tormamine ja võitlemine ei peida seda. Isegi ei ürita tegelikult. Peategelane ei tunne kordagi päris lootusetust või õudu, loed ja tead, et kõik saab nagunii kuidagi korda - ning need kordasaamise meetodid ei ole eriti hämmastavad. 
Ühe korra kogu raamatu jooksul üllatusin päriselt. 
Seda on vähe: sündmusi oli ... rohkem. Ütleme näiteks 38. 

Ja siis, et teha lugemist mulle eriti raskeks ja piinavaks, olid tegelased sellised teismelised, kes mitte millestki vähegi teiste tundeid puudutavast aru ei saa, ei lähe metatasandile, vaid võtavad asju täpselt nagu need paistavad ning põhimõtteliselt olin lugejana kogu aeg kerge viha seisundis. Kuidas nad nii lollid on?! Miks nad asju normaalselt selgeks ei räägi, põevad ja kahtlustavad, aga ei, RÄÄKIDA ei saa ... ent kuram, võibolla ei aitaks rääkimine ka midagi.
Nad ei saa ju aru, mis nende endi sees toimub, ei taipa elementaarsusigi! 

Nii et kokku on minu diagnoos raamatule: palju tegevust, tobedad tegelased, vähe dramaatikat (kuigi selle tekitamist isegi üritati natuke - aga no nii pealiskaudsel moel, et see ei kriimustanud õieti nahkagi), aga võibolla teismelistele meeldib.

Üks kuuenda klassi Bruno ütleb, et see on ta lemmikraamat