Xueting Christine Ni - Sinopticon. A Celebration of Chinese Science Fiction (2021)

 

Kolmas hiina nüüdisulme antoloogia (varem koostanud siis Ken Liu: “Invisible Planets” ja “Broken Stars”), mida olen lugenud - siinne valik on küll tekstid, mis on esmakordselt inglise keelde tõlgitud. Ja tegu pole Liu-järgse põhjakaapega, see on kindlasti üle keskmise tõlkeantoloogia, kus pole ühtki teksti, mis paneks hambaid valutama (ei ühtegi kolme, samas ei ühtegi seitset kah). Võrdluseks lugude keskmised hinded: “Invisible Planets” 5,1, “Broken Stars” 5,4 ja “Sinopticon” 5,4.

Kõigis kolmes antoloogias on kolm ühist autorit: Tang Fei, Ma Boyong ja Hao Jingfang. Valiku poolest sarnaneb käesolev raamat rohkem “Broken Stars” valikuga: mõlemas on märgatavalt rohkem autoreid kui Liu esimeses antoloogias “Invisible Planets”, ning peale eelnimetatute on neis kahes teoses veel viis ühist autorit (Gu Shi, Han Song, Anna Wu, Bao Shu, Regina Kanyu Wang). Seega on siin on viis nö tundmatut autorit, keda pole kummaski Liu valikus (Nian Yu, Wang Jinkang, Zhao Haihong, A Que, Jiang Bo).

Siia pole kaasatud mitmeid kõige tuntumaid tõlkeautoreid (Xia Jia on küll kirjutanud eessõna), tekstid on viimasest kolmest kümnendist, kusjuures üheksakümnendate kaks teksti pole üldsegi keskpärased. Võrdluseks, Liu tõlgetest varaseim pärineb 2004. aastast, enamus pigem 2010. aastatest, seda eriti “Broken Stars” puhul, mis puhul seda võiks pidada nö kõige kaasaegsemaks neist kolmest antoloogiast. (Järgmisel kevadel peaks Tor avaldama veidi teistsuguse rõhuasetusega hiina ulme antoloogia; käesolevast antoloogiast oleks seal esindatud neli autorit).

Kui teha julgeid üldistusi nii väikese valiku pealt, siis ajaliselt tundub, et varasem angloameerika-mõjuline tekstiloome läheb aja möödudes üha omakultuurilisemaks, kasvõi juba nimede kasutus läheb vabamaks ja tõlkija reaalused viited või iga teksti järelsõna annab huvitavaid viiteid.

Tõlkija järelsõnad iga loo järel ongi pigem huvitav lisamaterjal, sest noh, tegelikult võib lugeja vastavalt oma kogemustele midagi muud välja lugeda kui seal pakutud tõlgendused. Mis on vaid hea.

Ega see hiina buum saa kaua kesta, aga noh, ei oska veel öelda, mis võiks asemele tulla. Üks pooleliolev India poolsaare antoloogia pole just vaimustust äratav; Aafrika ja selle diasporaa tekstide puhul ikka see küsimus, et kui palju see eristub angloameerika toodangust; ah, Lõuna-Ameerika ...

Gu Shi: The Last Save 5/10

Han Song: Tombs of the Universe 5/10

Hao Jingfang: Quankun and Alex 5/10

Nian Yu: Cat’s Chance in Hell 6/10

Wang Jinkang: The Return of Adam 6/10

Zhao Haihong: Rendezvous: 1937 5/10

Tang Fei: The Heart of the Museum 5/10

Ma Boyong: The Great Migration 6/10

Anna Wu: Meisje met de Parel 4/10

A Que: Flower of the Other Shore 6/10

Bao Shu: The Absolution Experiment 5/10

Regina Kanyu Wang: The Tide of Moon City 6/10

Jiang Bo: Starship: Library 6/10

Anna Wu - Meisje met de Parel (Sinopticon, 2021)

 

Antoloogia jätkub hiinapäraste tekstidega, seekord siis lugu neiust, kes loob kunstiteose, mis veel tulevikuski loob laineid … ainult et see tulevik on puhtalt tehisintellekti päralt ja nende kõrvalt on inimkond kadunud (jajah, paralleel Tang Fei tekstiga). Aga kunst, hea kunst, see on ajatu! Või noh, vähemalt nii meid õpetatakse ja selline on ka autori paatos.

Siin on muidugi huvitav ja igati õige tähelepanek, et üks õige kunstiteos ei pea sündima (niipalju kui võimalik) iseenesest, antud juhul kasutab neiu oma isa rikutud maali salapärasest naisest kõrvarõngaga - kelleks osutub siis neiu loodud kunstiteose suur austaja tulevikust, ehk siis minevikku võimaldavat ajarändu kasutav tehisintellekt. Ehk siis, kus õieti algab originaalkunst ja mis roll selles on tehisintellektil endal.

Väga intrigeeriv, eksole.

Või siis mitte just väga, nagu tõlkija järelsõnast selgub, on tegu autori YA tekstiga, ja noh, eks sellist maiku ole. Esimene kogemus Wu loomega oli vähe nõrk, nüüd siis ikkagi progress, või midagi.

Ken Liu - Broken Stars: Contemporary Chinese Science Fiction in Translation (2019)

Muidugi võiks iga antoloogiat lugeda sellises järjekorras nagu koostaja on tekstid paika pannud. Aga noh, ikka loed kõigepealt maitsmiseks lühemaid tekste või huvitavamaid autoreid … ning viimaks järgijäänud lood on tavaliselt üks kohustuslik läbinärimine koos üksikute pärlite kogemisega. Nii ka seekord … ainult selle vahega, et lõppu jäänud neli pikemat teksti olid kõik vägagi huvitavad tekstid omamoodi elamustega. Ja kui peale antoloogia lõpetamist hakkasin mõtlema, mitut teksti võiks teistelegi lugemiseks soovitada, siis 6 ja 7 punkti teeninud tekst on koguni üle poole – ehk üheksa kuueteistkümnest. Ja see peaks küll väga kõva tulemus olema.

Muidugi võib seda ka tõlgendada nii, et olen järjekordse moeröögatuse ehk hiina ulme haibi ohver.

Eks lugemise headus tulegi mitmel puhul sellest, et enamasti on autorite vaatenurk erinev angloameerika traditsioonidest (muidugi – kui palju ma üldse tean Kesk-Euroopa või Vahemeremaade ulmest – kirjastus Skarabeus on jõudnud ühe-mehe-kirjastusena vaid tilgakese pakkuda). Seetõttu võiks ka lugeja olla tuttavam Hiina maailma põhilisemate hoovustega – kuid tihti on tekstid nende teadmistetagi igati nauditavad (Ma Boyong ja Baoshu!). Sellest lähtuvalt on ka küsimus, kas ja kuivõrd on tekstid poliitilised, eks see jääks pigem sinoloogide hinnata.

Antoloogia lõpetab kolm esseed hiina ulme kohalikust retseptsioonist – millised on tüüpilised huvilised, mil viisil on see jõudnud sealsete akadeemiliste ringkondade huviorbiiti või siis laiema kultuuriavalikkuse tähelepanu alla. Siin pean muidugi lööma laksaka vastu pead, et pole senini läbi lugenud Ken Liu eelmist hiina ulme antoloogiat „Invisible Planets“ ja selles sisalduvaid esseesid … püüan lähiaastatel sellega hakkama saada.

Tänapäeva hiina ulme puhul ei saa üle ega ümber Liu Cixini (või Cixin Liu, nagu algselt teda angloameerika maailmale tutvustati) kuulsa triloogia (mis loodetavalt on eesti keeleski ilmumas) fenomenist. Loodetavasti saab tema järel mõni teinegi autor suurema tähelepanu osaliseks (noh, eesti raamatupoodides on müügil olnud Chen Qiufani ja Baoshu tõlkeromaanid), muidu võib see hiina ulme laiem tuntus küll mõne aja pärast lahtuda (jajah, talupoeglik pessimism). Igal juhul on sellegi antoloogia näol mitmeid huvitavaid autoreid inglise keelde tõlgitud.

Goodnight, Melancholy • Xia Jia 6/10

The Snow of Jinyang • Zhang Ran 6/10

Broken Stars • Tang Fei 6/10

Submarines • Han Song 6/10

Salinger and the Koreans • Han Song 6/10

Under a Dangling Sky • Cheng Jingbo 5/10

What Has Passed Shall in Kinder Light Appear • Baoshu 7/10

The New Year Train • Hao Jingfang 5/10

The Robot Who Liked to Tell Tall Tales • Fei Dao 3/10

Moonlight • Cixin Liu 6/10

The Restaurant at the End of the Universe: Laba Porridge • Anna Wu 3/10

The First Emperor's Games • Ma Boyong 7/10

Reflection • Gu Shi 5/10

The Brain Box • Regina Kanyu Wang 5/10

Coming of the Light • Chen Qiufan 4/10

A History of Future Illnesses • Chen Qiufan 6/10

Anna Wu - The Restaurant at the End of the Universe: Laba Porridge (Broken Stars, 2019)

Loo peamine pluss on ehk see, et sel on võrdlemisi hiinapärane olustik (seda küll kuskil tulevikus ja laias ilmaruumis), aga muidu käsitleb seda, et mida on kunstnikuks olemiseks vaja (või ohverdada). Ehk siis lugu mehest, kes soovib ebaausate võtete abil tunnustatud ja heaks kirjanikuks saada. Selleks püüab ta ühe erilise agentuuri abil saada viie omas žanris ilmatuma hea autori parimaid oskuseid. Tulemuseks on muidugi vaimne õnnetus ja ebaedu eraelus.

Oh issand küll, on küll igati ulmeline keskkond ja puha (ja no eks algul pealkirja tõttu ootasid veidi … huvitavamat lähenemist), aga et selline kunstniku hingeelu tilulilu valida loo selgrooks, no see teeb natuke nõutuks. Muidugi, kujundina pole siin ainult juttu loomeraskustest, eks see ole ka eksistentsiaalse oleku teema … Aga küllap on mul allergia selle asjus, kui autor käsitleb kunstiteose loomise raskustest jne. Ja et loo lõpp ei loo ka just uut tähendusvälja, siis on tulemuseks üsna staatiline pettumus.