Jules Verne „Kaheksakümne päevaga ümber maailma“, Eesti Raamat (1994), tlk Helle Michelson

Jules Verne’i seiklustest on päris mitu olnud kunagi teismeeas sellised head mõnusad korduslugemise raamatud („Kapten Granti lapsed“, „Viieteistkümne aastane kapten“, „20 000 ljööd vee all“, „Saladuslik saar“), püsilugemisvaras ehk kõige rohkem esindatud autor. Muidugi on Verne selline viljakas kirjanik, et need mõned pealkirjad on rohkem nagu tilgake meres või nii, aga eks need ongi vist samas ka valdavalt, aga mitte ammendavalt, loomingu paremik või midagi ja ega ma hilisemas eas pole just Verne’i osas silmaringi laiendamisele eriti tähelepanu pööranud

„Kaheksakümne päevaga ümber maailma“, tuleb välja, on siiski ka üks neid raamatuid, mille olemasolu ühel või teisel hetkel kuskilt kaudu enesest märku võib anda ning mis teataval määral pole tänapäevani isegi mitte ajakohasust kaotanud.

Esiteks juhtusin lugema mõni aasta tagasi Loomingu Raamatukogus ilmunud Nellie Bly lugu ümbermaailmareisist, mis oli üsna otseselt justnimelt sellest Verne’i raamatust inspireeritud ja teiseks jäi mulle silma Tallinna südalinna ilmunud Phileas Foggi nime kandev poeke, üks hetk üritasin netiotsingu abil välja uurida, et mis asutus see siis täpselt on (poodi sisse astumine oleks ju ometigi liiga ekstreemne meetod, seda pole ma siiani teinud). Poe osas selget sotti ei saanudki, aga Phileas Fogg, tuleb välja, olevat üks legendaarseid ilukirjanduslikke kujusid, selle sama raamatu peategelane.

Raamatu originaal peaks esmailmunud olema 1872. aastal (ehk siis 17 aastat enne, kui Nellie Bly selle järgi oma 72-päevast ümbermaailmareisi alustas), mil raudteed ja aurulaevad olid juba üsna edukalt maailma vallutanud nõnda, et Verne võis rahumeeli ise kodust lahkumata kõikvõimalike teiseste allikate põhjal ja vast siis ka ise Bradshaw’ reisiteatmikku kontsulteerides (vt ka Seicho Matsumoto „Mäng sõiduplaaniga“) nagu peakangelane Phileas Fogg seda teeb, ühe fantastilise reisikirja kokku panna. Võib öelda, et on tegemist ilukirjandusliku, aga üsna täpse kokkuvõttega globaalse reisijatetranspordi hetkeseisust ning kui õhutranspordi võimalused välja arvata, siis pidada internetiotsingu tulemuste järgi tänapäevalgi laevade-rongide kasutamisel sarnase ümbermaailmareisi ajakava suht sarnane olema. Või noh, Nellie Bly sai küll 8 päeva kiiremini asjaga ühele poole, aga samas muidugi ei pruugi mõningate laevaühenduste osas asi reisijateveo koha pealt üldse oluliselt edasi arenenud olla, sest kõik ju lendavad. Ning, Verne’i raamat sisaldas siiski ka igasuguseid põnevaid kõrvalseiklusi, mida Nellie Bly kahjuks või õnneks läbi elama ei pidanud.

Legendaarne Phileas Fogg on stereotüüpselt stoiline ning ogaruseni punktuaalne inglise džentelmen, kelle elus peale rangelt päevakavajärgse igapäevaste einete, lehelugemiste ja vistimängude ning seltskondlikus klubis viibimise, küll vähimalegi elevusele või kõrvalekaldele kohta pole. Lugu saab alguse sellega, kui ta on sunnitud eelmise teenri väikese habemeajamisvee temperatuuri kõikumise tõttu ametist lahti laskma ning palkab uue teenri, kes pärast üksjagu seikluslikku elukäiku on suurima rõõmuga valmis sukelduma selle vankumatu rutiini ja ühetaolisuse kodusesse vaikellu. (Teenri palkamisega kaasneda võiva osas vt ka Zdenek Jirotka „Saturnin“) Seiklus saab aga alguse sellest, kuidas Phileas Fogg selsamal päeval kaardimängulauas seltsilistega kaasaegsete transpordivõimaluste teemal eriarvamusele jääb ning justkui muuseas veab kihla sealsamas lahkudes 80 päevaga tiir ümber maailma ära teha. Loomulikult lõpetab ta enne kaardimängu, siis jalutab aga täiesti päevakavaväliselt koju ning rahulikuks eluks ja kõigutamatult igava peremehe teenimiseks valmistunud Passepartout on oma suureks jahmatuseks sunnitud nii endale kui peremehele kaasa pakkima pataka raha kodusest šeifist ning a la paar sokki ja mõne aluspesu, ja edasi rongi peale.

Noh, iseenesest võiks ju piisavalt põnev olla juba seegi, kui lihtsalt maakerale tiir peale teha, ent asjade huvitavamaks tegemiseks toimub samaaegselt ka intsident, kus ühest pangast läheb kaduma üks sarnane summa sularaha ning kahtlusaluse kirjeldus klapib kahtlaselt meie stoilise peategelase omaga. Nõnda liitub isanda ja tema teenriga üsna teekonna alguses ka usin salapolitseinik, kes pingutab kõigest väest, et saada arreteerimiskäsk enne kui kahtlusalune Briti krooni jurisdiktsioonist lahkuda jõuab (vt ka Karel Čapeki „Võlutud kerjus“).

Phileas Fogg ise, jäädes oma tegelaskujule truuks, suhtub kogu reisi täieliku osavõtmatusega – möödalibisevaid maastikke ja eksootilisi kultuure võiks tema jaoks sama hästi ka mitte eksisteerida, asjasse puutuvad ainult sõiduplaanid ja õigel hetkel järgmise transpordivahendi peale jõudmine. Lugeja õnneks on tema teener mõnevõrra uudishimulikum, ja nii saab siiski ka põgusat aimu läbitavatest kohtadest, nagu tekib ka täiendavaid sekeldusi, mis teekonna sujuvat edenemist pidurdavad. Fogg ei jäta pesueht džentelmenina teda muidugi hätta ning viisakuse või kihlveost kinni pidamise huvides ei toimu vähimatki kokkuhoidmist kulude pealt.

Toonaselt päevakajaline, nüüdsel ajal hea meeldetuletusena on Suessi kanali läbimine reisi algusosas, tänu millisele uudsele võimalusele, avati 1869) taoline reis üldse tehtavaks oli saanud – ümber Aafrika seilamine, teatavasti, võttis oluliselt kauem aega ning oli ka märksa riskantsem. Tänapäeval naudime Suessi kanali hüvesid küll rohkem kaubaveo võtmes, ent oli ju siingi veel üsna hiljuti hea meeldetuletus tolle ühendustee olulisest, kui too üks konteinerlaev kanalisse kinni jäi ja üsna palju globaalseid tarneaegu mõjutama hakkas.

Teised värsked uuendused on raudtee transpordi vallas – võimalus põiki läbi India sõita annab taaskord olulise kiirenduse, nagu ka vastne Ameerika Ühendriikike põiki läbiv raudtee (vt siinkohal Karl May „Winnetou“). Jaapanit läbiv postilaevaühendus aga võlgneb oma eksistentsi Ühendriikide nn mustade laevade ähvardusel teostatud Jaapani avanemisele suheteks ja kaubavahetuseks lääneriikidega 1850ndate aastate esimeses pooles. Ja nii edasi. Nagu näha, siis 19 sajandi kolmandas veerandikus hüppasid globaalsed transpordivõimalused kohe mitmel rindel hopsti edasi.

Tõlke poolepealt oli sõnavaraliselt mõnusaid hetki, näiteks avastasin, et ingliskeelne sõna „thug“ näib tulevat hoopis hindikeelsest sõnast, ja väidetavalt nimetatud nõnda sealkandis teatavat liiki röövleid (kui nende röövlite eksistents just kolonialistlik legend polnud). Samuti oli huvitavat sõnavara Jaapani osas nagu „jakuniin“, ehk siis ilmselt yakunin – tänapäeval riigiametnik, aga selline kirjapilt tundus originaalteksti vanust ja päritolu arvestades tõlkes justnimelt kohane.

Lisaks kõikvõimalikele muudele takistustele ja äpardustele õnnestub päästa ka daam hädaohust, rinda pista raudteeliinide rajamise väljakuulutatud edenemise ja tegeliku seisukorra erinevusega, kasutada mõningaid eksootilisi transpordiviise nagu elevant või jääpurjekas, liikuda ohtlikult lähedale mereröövliametile, elada üle murrangulisi pöörakuid viimasel hetkel. Fogg, võtab muidugi iga viimast kui juhtumist tegelaskujule kohase stoilise rahuga ning suhtub kõigisse reisikaaslastesse ääretu galantsusega jne. Siinkohal saab ka selgeks, miks džentelmenil vägagi teenrit vaja on, sest keegi peab ju ka kõiksuguse uudishimu ja ringisehkendamise ja elevuse näitamise enda kanda võtma, et asjad lõpuks ikka õigesti paika loksuksid.

Nellie Bly „Seitsmekümne kahe päevaga ümber maailma“ (2021)

Üks hea kerge õhtulugemine enam kui sajandi eest aset leidnud ümbermaailmareisimuljete näol. 72 päeva ümbermaailmareisiks võiks tänapäeval tähendada ju üsna põhjalikku ja ohtrat ringiuitamist kõikvõimalikes maailma paigus, vaheepisoodidena mõned lennureisid jmt, Nellie Bly aga veedab lõviosa oma reisist otse loomulikult erinevate aurikute pardal ookeane ületades.

Eriliselt mõnus selle lugemise juures ongi muidugi just see ajaline distants – tagasivaates mõnevõrra romantilisena tunduvad pikad laevareisid vahepeatustega sadamas (võib muidugi arvata, et teise klassi piletiga toimuks see ehk vähem romantilistes tingimustes), rongikupeedes luku taga istumine, möödanikku vajunud olustikud, ja otse loomulikult toonased ühiskondlikud normid. Ihuüksi pikk reis ette võtta on toona ühe daami jaoks veel üsna erandlik samm ja kirjeldusist aimdub ka natuke seda üldist konteksti – nimelt pole asi lihtsalt sündsuse või õpitud abituse küsimus, vaid üldisemalt suhtumise ja infrastruktuuriga seotud. Nellie vastus küsimusele, et kuidas siis nüüd naisterahvas niimoodi ilma saatjata saab? ei sisalda mitte mühatust, et miks siis ei peaks saama, vaid pigem optimismi, et küllap ta juba endale sõpru ja seltskondlike normide kohaselt abivalmeid meesterahvaid leiab, kes üksi reisivat daami mitte hooleta ei jäta, ja tõepoolest - reisival härrasrahval ja teistelgi džentelmenidel on seltskondlikku jõudeaega piisavalt, et etiketi kohaselt daamide heaolu ja meelelahutuse eest seista.

Ka kõikvõimaliku tänapäevase poliitkorrektsuse või postkolonialismi valguses on näha üht-teist omaaegsest vaimsusest ning normidest, alustades kergelt tujuka ning elegantselt hüpliku huviga suhtumisse kõigesse kohalikku, sh matuserongkäik, kui lõbustusse, või ekskursioonid hukkamispaika koos detailsete piinamisviiside kirjeldustega ja pidalitõbiste külla Kantonis, mille soovi korral näha saamine on elementaarne (tõsi, ega igasse templisse ta sisse ei saa, kui keeldud räpasel põrandal jalgu lahti võtmast või tahad naistele keelatud kohta),  lõpetades meelelahutuslike põikamistega teise klassi reisijate juurde, et nende muusikalistest etteastetest osa saada. Autori hääl ja kirjeldused on tänu tarmukusele, optimismile ja detailsetele tähelepanekutele siiski pigem sümpaatsed, eks tänapäeva lugejale ehk pisut jahmatavalt julmad või snooblikud hetked on lihtsalt heaks meeldetuletuseks, et ka minevikuromantikal on oma varjupooled.

Mina lugesin muidugi erilise huviga vahepeatust Yokohamas. Tundub, et kui kirjeldatakse Jaapani naisi, siis vist tegelikult küll põhiliselt geišasid, sest kui palju ta nende tavaliste tütarlastega siis ikka kokku puutus; värvikas ja meeldejääv on ka surnupõletamise kirjeldus, mis ei ole küll tema enese nähtud vaid tuttavalt kuuldud loo ümberjutustus. Ning juba siis näib olevat üldine kõneaine see, kuidas sealmaal kiirelt ja nutikalt lääne tehnoloogiaid üle võetakse, mis, nagu ka kohalike puhtusearmastus, pälvib kirjutaja heakskiidu. Samas ei hoidu ta loomulikult tagasiteel Jaapanlasest reisija koomiliste maneeride üle nalja heitmast. Ja eks see oligi toonaste läänes käivate Jaapanlaste jaoks üks valukoht – kirjanik Natsume Sōsekigi kirjeldab oma Londonis viibimise ajal oma ränka võõras olemise kogemust, alates aasiapärastest näojoontest, mis 20. sajandi alguse Londonis kahtlemata hoopis teistsugust tähelepanu või siis eiramist pälvisid kui tänapäeval, ja lõpetades esteetikatunnetuse ja kultuurikihtide nihkesolekuga.

Aurikutest veel, et nendel reisimine oli kahtlemata terve omaette maailm. Siinkohal saab muidugi kirjelduse esimese klassi reisija vaatevinklist, kus ülimat nördimust põhjustab vilets toit ja laevapersonali viisakusetus, äramärkimist pälvivad kõikvõimalik kajutite paiknemise, umbse õhu ja muu taolisega seotud ebameeldivused, loomulikult ka merehaigus. Ning ääretult oluline esimese klassi reisija jaoks on soetada endale isiklik lamamistool ja lasta see laevale toimetada, et oleks võimalik selles igati seltskondlikult sobivalt jõude olla. Jah, pole ju autorist, kui fenomenaalsest ajakirjanikust ja hiljem ka töösturist ja leiutajast põhjust uskuda, et tegemist poleks usina tööinimesega, kuid sellegipoolest hõngub kuidagi sellist ehtsat ülemklassilikku vaimsust, mis briti ajastudraamasid meenutab, kus kõikvõimalikud väikesed ebamugavused, menüüpeensused, ümberriietumised ja tuuletõmbused palju kära ja kõneainet pakuvad, nõnda veendunult kirjeldab Bly ühe hotelli tugitoolide mugavust ning nende käetugede laiuse ja lauani jääva vahemaa ideaalset pikkust, mis võimaldab kõige pingutusevabamas jõude oleskelus viibides ääretu mugavusega ajuti laualt mõnd viinamarja suhu noppida.

Lõpetuseks ei saa kahtlemata mööda külaskäigust Jules Verne’i juurde, mis toimub küll üsna reisi alguses ja on omal moel ka suisa naeruväärselt põgus, sest ei oska Verne’id inglise keelt ega Bly prantsuse keelt ja aegagi kohtumiseks on väga napilt, ent seegi hüpe aja ja ruumi taha tolle kuulsa prantslase majakesse, elutuppa ja töökabinetti on otse loomulikult elevusttekitav maiuspala. Isegi kui ma siinse ümbermaailmareisi inspiratsiooniks olevat raamatut „Kaheksakümne päevaga ümber maailma“ lugenudki ei ole (arvestades Verne’i viljakust, siis ehk on see andestatav).

Ahjaa, ning reis kõigest ühe sumadaniga (millele lõpupoole lisandub küll siiski paar kimpsu kompsu ja elus ahv) ning üheainsa kleidiga on igati sümpaatne. Nellie Bly võitleks ka kindlasti funktsionaalsete taskute külluse eest naisterõivastel!

Kui me laevale tagasi sõitma hakkasime, oli laht väga tormine. Hiiglasuured lained pillutasid vihaselt meie väikest paati, nõnda et mu saatja põskede puna hääbus ja ta kummardus ükskõiksel ilmel üle paadiparda. Tahes-tahtmata kõrvutasin merd koketse naisega, nii ükskõikne ja hoolimatu oli see tunnete vastu, mida ta inimese rinnas tekitab. Hulljulge hüppega maandusime laeva trapil, sest söepargase õõtsumine aitas suurendada ummiklainet, mis ähvardas meid neelata. Vaevalt olime tekile jõudnud, kui anti pargasele käsk eemalduda; kui see oli tehtud, hiivas laev ankru ja asus teele. Peaaegu otsekohe tekkis pardal tohutu ärevus. Umbes viiskümmend räbalais tõmmut meest tormas pööraselt tekil ringi, avastades, et sel ajal, kui nad trümmis söekotte sättisid, oli nende pargas koos kaaslastega ära sõitnud ja lähenes kiiresti kaldale. Sellele järgnes kohutav vada, kätemurdmine, juustekatkumine ja eemalduvale pargasele järele hõikumine – kõik asjata. Algas tõus, ja see oli väga tugev tõus, ning pargasel olijate jõupingutustest hoolimata kanti seda ühtesoodu maa poole.

Kapten leevendas kulide hirme lubadusega, et nad viiakse ära lootsilaevaga. Me kõik kogunesime vaatepilti kaema ja see oli naljakas! Kuna puksiir oli laeva külge seotud, üritati mehi alguses käiku aeglustamata pardalt maha saada, aga pärast seda, kui üks mees oli ohtlikult sukeldumise ja supluse osaliseks saanud ja meri ähvardas puksiiri enda alla matta, oli laev sunnitud käiku aeglustama. Mõned kulid libistasid end trossi mööda alla, kaaslased haarasid neist kinni ning tõmbasid märjad ja hirmu pärast näost valged mehikesed puksiirile. Teised läksid alla mööda redelit, millelt oli lootsipaadini viis jalga. Need, kes olid juba pardal, haarasid rippuva mehe paljastest jalgadest kinni, samal ajal kui too meeleheitlikult redeli külge klammerdus, kartes, et haare lõdveneb, ja laskis lahti alles siis, kui laevaohvitserid ähvardasid ta maha lükata. (lk 87-88)

Istuda vaiksel tekil, pea kohal ja ümberringi ainult tähine taevas, kuulata, kuidas vesi laeva vööri suudleb, on minu meelest paradiis. Võidakse rääkida inimeste seltsist, päikese hiilgusest, kuupaiste mahedusest, muusika ilust, aga andke mulle korvtool vaiksel tekil, kus maailm oma murede, lärmi ja eelarvamustega jääb kaugele ning päikeselõõsa, kuu külma valguse katab öö mustjas tihedus. Laske mul puhata voogavast merest kergelt hällitatuna sametiselt pimedas pesas, ainsaks valguseks tähemüriaadide mahe vilkumine pea kohal vaikses taevas; mu muusika on suudlevate vete sosin, mis jahutab pead ja rahustab pulssi; mu kaaslaseks on mu enda unelustes unelemine. Andke mulle see ja mu õnn on täiuslik. (lk 114)