Me armastame Maad. Venekeelse ulme antoloogia (2016)

 Kogumiku lugude üheks ühiseks jooneks on see, et kosmosereis teise Maa leidmiseks võtab aega. Minimaalselt 10, maksimaalselt 200 aastat (ühe teksti puhul on tegu ehk põlvkonnalaevaga, aga üldiselt kiputakse ikka edasi-tagasi sõitma). Autorid ei pühendu suurt sellise reisi tehnilisele võimalikkusele (paari loo lahendused näisid isegi minusugusele tehnikavõhikule õige lootusetud) või füüsilistele probleemidele: tegelased on kangelaslikud, hoolimata lömastumisest või raugastumisest) - küll on aga luubi all inimese kui maalase olemus.

Sest kogumikku valitud lood väldivad trans- või posthumaansuse vms võimalusi. Ühes teksti küll kosmoserändurit peale 200 aastast reisi järgmise evolutsioonietapi üle elanud inimkond - aga need psiivõimed on pigem karjuvas vastuolus Maale naasnud nö normaalse inimesega ja lõpuks peab pigem “ülearenenud” inimkond sellise reliktiga kohanema.

Võrreldes hiljuti loetud “Raevu päevadega” on see kogumik ehk kõrgema kirjandusliku tasemega, aga samas ei leidu siit selliseid tekste, mis paneks nende autorite muu loomingu vastu huvi tundma. Muidugi, nüüd võib mõelda senikogetud angloameerika ulme üheülbalisele mõjule - kuid siiski on tore, et nii Veiko Belials kui ka Arvi Nikkarev selliseid valimikke või autorikogusid koostavad, muidu oleks eestikeelne ulme kahtlemata värvitum - sellised kogumikud kasvõi torgivad ebameeldivalt, aga vähemalt torgivad.

Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski: Otsustav katse 5/10

Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski: Üksikud oletused 5/10

Vladimir Mihhailov: Oja Iapateusel 6/10

Andrei Balabuhha: Hauakaevajad 5/10

Viktor Kolupajev: Me armastame Maad 4/10

Vjatšeslav Rõbakov: Koduhoidjad 6/10

Vjatšeslav Rõbakov: Vesi ja laevukesed 6/10

Juri Nesterenko: Maa helesinine taevas 5/10

Nik Sredin: Niña 4/10

ulmekirjanduse baas

Vjatšeslav Rõbakov - Vesi ja laevukesed (Me armastame Maad, 2016)

 

Nagu selle kogumiku mitme loo puhul on teemaks olnud, tähendab kosmose suurem uurimisreis pahatihti kahesaja aastast rändu. Selles loos jõuab rändaja viimaks ka tagasi … ja avastab vägagi teistsuguse elukorraldusega maalased. Enam pole riikide vahelisi konflikte, inimsugu tegutseb ühel meelel - samas pole see ei kommunistlik ega kapitalistlik paradiis, vaid et looduslik valik on selekteerinud 23. sajandiks välja psiivõimetega inimkonna. Ehk siis need inimesed, kes suudavad teiste mõtteid lugeda.

Tähelendur Kohlil selline võime muidugi puudub ja nö aklimatiseerumise käigus tabab teda mõne aja pärast vägagi ebameeldiv üllatus, kui saab viimaks teada, et ümbritsevad inimesed on jälginud ta mõtteid algusest peale. Mis seletab ka seda valulist tõika, miks seksinäljas kosmonaut pole saanud ühegi naisega flirtidagi - inimestes tekitab õudust Kohli sõnade ja mõtete vastuolu. Pettunud mees otsustab uuest inimkonnast eralduda ja asub elama looduskaitsealale, metsikusse loodusse. Aga sealgi pole tal viimaks inimestest pääsu - ning inimkond peab tegema valiku, mida õieti peale hakata sellise ebastandardse ja -mugava inimjäänukiga.

Et siis vaat et eksistentsialistlik kirjandus ulmelikus keskkonnas. Või et mis siis see ideaalühiskond võiks olla … ja milliste puudustega. Peategelane Kohl on kukkunud välja kuidagi väga inimlikult, muidugi inimene hakkabki endamisi mõtlema viisil, mis pole seltskonnas kuidagi kombekas. Kes siis nii ei teeks, või mis.

“Just sel ajal sai Kohl teada, et demograafiline probleem on lahendatud Päikesesüsteemi planeetide asustamisega, mis muudeti inimestele sobivaks vähendamise, ümberehitamise, tehispäikeste süütamise ja muude muinasjutuliste tegevuste abil. Küllap pani Kohl seda Maale lähenedes isegi tähele? Kohl kinnitas, et muidugi, ikka pani, jättes täpsustamata, et pidi lolliks minema, tundes Päikesesüsteemi vaevu ära ja kahtlustades mitu tundi paaniliselt, et on kosmoses ära eksinud ja valesse kohta sattunud.” (lk 141)

ulmekirjanduse baas

Vjatšeslav Rõbakov - Koduhoidjad (Me armastame Maad, 2016)

Jutt pole jällegi just tõsiulme varasalve kuuluv tekst, ent samas huvitav näide inimeseks olemisest ja, noh, progressist.

Aastakümneid on ühel saarel loomeinimeste justkui paradiis - elavad seal ja saavad vabalt kunstiga tegelda; ülejäänud maailm siis naudib nende tipptasemel loomingut (niisiis pole just tegu hipiparadiisi vms). Kogukond on igati rõõmus ja suurt kuhugi ei kipu; eks neil ole vahel suhteprobleeme (kes kellega üle aisa lööb?), aga ei midagi katastroofilist - peaasi, et saab surveta loominguline olla. Ühesõnaga, vananevate loomeinimeste paradiis - lapsed, kes on neil varem siin sündinud, on nüüdseks koolidesse lahkunud ja mujal maailmas eri ametitesse asunud; ja kedagi siia saarele juurde ei lisandu.

Ent kui üks järeltulija külla tuleb, saab isa ta gravikopterit näppides osaks suurele üllatusele - see paradiislik saar on hoopiski … Ja lapsed …

Eks puänt on välja koorunud juba enne loo lõppu, aga mitte ei taha seda paljastada. Või siis viidata sellele, millised autorid on sellist teemat veel käsitlenud. Kui nii võtta, siis veidralt vinge tekst.

“Ta vaatas mulle pikalt silma, pilk haige ja õnnet.

“Saa aru, liik, kes ei laienda oma areaali, sureb välja,” lausus ta nii, nagu oleks see selgitus ja vabandus. “Lihtsalt hukkub.”

“Ma tean,” vastasin noogutades, sest see tõepoolest selgitas ja vabandaski kõike. “Kui kõik oleksid sellised koduhoidjad nagu meie,” osutasin ma allapoole, “ oleks mõõkhambulised tiigrid ammu neandertallased nahka pistnud. Ma ei saa aru hoopis muust. Kuidas ma seda suutsin?”” (lk 130)

ulmekirjanduse baas