Fritz Leiber - Mõõgad ja nõidus (2021)

 

Olles mõneti fantaasiakirjanduse austaja, oli kahtlemata vägagi meeldivaks uudiseks see, et Leiberi tekste korraga eesti keeles avaldatakse. Kui üldiselt paneb enne minu sündimist ilmunud fantaasiakirjandus õlgu kehitama, siis Leiberi puhul oli lootus, et ehk on siin midagi säravat … noh, seda just pole, aga saadud emotsioon pole pettumus. Lihtsalt selline … ajalooline kogemus.

Selline tegelaspaar nagu Fafhrd ja Hiir tekitab minu jaoks ootamatult ambivalentseid tundeid. Kui Fafhrdi minevik ja olevik on üpriski kaasakiskuvad, siis Hiire tegelaskuju käib kuidagi närvidele. Nagu selline … närviline nooruk, kes püüab midagi tõestada ja seda üsna uisapäisa; muidugi, ega Fafhrd just kõige arukam ole … aga tänu avaloole on tema tausta hulga enam avatud. Mis omakorda viib küll mõttele, et Hiire karakter võibki olla salapärasem ja vastuolulisem ning seetõttu pakuks rohkem tõlgendusvõimalusi. Kuid selle kogumiku kahe loo puhul käib ta pigem mulle närvidele, ta ei paku justkui selget tugipunkti, mille pealt edasi lugeda.

Eksole, kui nii mõelda, siis Fafhrd oleks justkui fantaasiakirjanduse traditsiooniline tegelane ning Hiir hoopiski tänapäevasem karakter. Mis küll kisub teda tagasi traditsioonilise tegelaskuju poole, on see, et Leiber on need tekstid kirjutanud aastaid hiljem kui esimesed avaldatud lood Fafhdist ja Hiirest; ehk siis need lood peaksid takkajärgi siduma kogu eelnevat maailma. Sellest siis noorte kangelaste teineteiseleidmise rõõm ja valu. Sellest siis ka noorte meeste klappimine ja kamraadlikkus ja muu selline. Nagu öeldud, tänapäeva fantaasiakangelastelt eeldaks justkui komplitseeritumat tausta ja eneseleidmist; sissejuhatus Lankhmari selliste “sügavusteni” just ei küüni. Aga samas muidugi jääb mitmeid küsimusi (eriti Hiire) kohta õhku. Ja muidugi Fafhrdi isa ja ta mõõk. Ja kuidas küll noored pääsevad sellest Varaste Gildile tekitatud jamast.

Et siis … jah; mis edasi saab?

Lumenaised 5/10

Ebapüha Graal 4/10

Hukatuslik kohtumine Lankhmaris 5/10

ulmekirjanduse baas

Fritz Leiber - Hukatuslik kohtumine Lankhmaris (Mõõgad ja nõidus, 2021)

 

Kui eelmistes lugudes oli vihjenid, et kumbki noormees ootab taaskohtumist (esimene kohtumine oli siis, kui Fafhrd oli kaasas ühel piraadiretkel), siis viimaks kohtutaksegi: juhuslikult, sest kumbki oli valinud sama sihtmärgi röövimiseks. Ainult et sihtmärgiks on Lankhmari Varaste Gildi röövsaak … ja seda topeltröövi tunnistab Varaste Gildi palgatud sortsi abiline. Kuid röövi käigus viimaks kohtunud noormehed ei pööra sellele suuremat tähelepanu ning üheskoos minnakse võitu tähistama Hiire peidupaika.

Kus siis saavad kokku ka noormeeste armsamad Ivrain ja Vlana, ning Fafhrdi armsam Vlana õrritab noori oma kättemaksu (millest siis pikemalt juttu “Lumenaistes”) täide viima: Varaste Gildi peamees tuleb hukata. Pole just kõige mõistlikum plaan, aga viimaks on purjus noormehed nii üles köetud, et nõustuvadki seda tegema.

Mis ei osutu mingil juhul heaks mõtteks, nagu nad peagi avastavad.

Nagu lubatud, siis noormeeste koostööl pole sügavamat sisu kui parema elu himu ja nooruslik uljus (mis on omal moel humoorikaski). Muidugi on neil ka armsamad, kelle eest tuleb hoolt kanda, aga vaevalt, et keegi ootaks sellistest tüüpidest pereisa rolli kandmist või muud sellist. Nad on … tööriistad, kes tänu oma hulljulgusele ei tegutse just kõige arukamalt. Eks see Lankhmari linn meenutab kergelt justkui Ankh Morporki Pratchetti-eelset aega (kui ma nüüd ratast ei leiuta (jajah, “Swords & Dark Magic” sissejuhatuse järgi leiutasingi)).

ulmekirjanduse baas

Fritz Leiber - Ebapüha Graal (Mõõgad ja nõidus, 2021)

 

Lugu siis Hiire kättemaksust oma õpetaja tapmise eest … ning selle teostamiseks võtab ta kasutusele musta maagia - selle, mille eest ta õpetaja oli oma õpilasi hoiatanud. Aga noh, kuidagi peab Hiir oma naha päästma, sest ka tema kui õpilase elu jahitakse niisamuti.

Kui Fafhrdi eellugu oli pea kolm korda pikem tekst, siis sinna mahtus ka mitmekesisemat infot selle Nehwoni maailma kohta (kuidas üldse “nowhen” eesti keelde tõlkida?). Nii ei saa siin Hiire päritolust õieti midagi teada; draama hertsogi ja tütrega pole kindlasti samas kaaluklassis Lumeklanni tegemistega ja asendist maailmas. Noh, tumedat draamat on muidugi kõriauguni, aga see meeleheitlik kättemaksuoopus ei hakka minu jaoks õieti tööle.

ulmekirjanduse baas

Fritz Leiber - Lumenaised (Mõõgad ja nõidus, 2021)

 

Sissejuhatuse järgi võib siis järeldada, et teksti puhul on tegu looga, kuidas Fafhrd oma kodupaiga nõidusest välja murdis laia maailma: 18-aastane nooruk, keda võinuks oodata ema ja pruudi järgijana suur tulevik oma Lumeklanni barbarite hulgas … aga teda painas ikka see, et mis küll on see põnev tsivilisatsioon lõunapoolsetes maades. Mille kohta lõunamaadest pärit külalised midagi head just ei räägi.

Loo pealkiri osutabki, millise nähtusega peab Fafhrd rinda pistma: omamoodi matriarhaat, kus naistel on käsutada külmamaagia, millega kontrollida neile alluvaid mehi (loos on küll tähtsal kohal üks vallaline piraadist pealik, kes “kasutab” sissetoodud orjatare, mistõttu ta pole kohalike külmamaagia otsese mõju all). Naistele on pinnuks silmas igal aastal põhjamaad külastav teatritrupp, mille koosseisus on ka meelad tantsijannad, kes juhivad meestelt tähelepanu eemale põhjamaa naiste võludelt … aga et see toimub vaid kord aastas ja paar päeva, on selline kõrvalehüpe vaevu-vaevu talutav. 

Kuid seekord on neil trupis niisugune naine, kellest noor Fafhrd (kõige mõjukama nõia poeg) ei suuda kuidagi eemale hoida ning nagu peagi noormees pealtkuuldes avastab, toodi see naine kohale vähe teistsugusel põhjusel kui vaid põhjalastelt raha välja meelitamiseks …. Mis viib siis Fafhrdi ränka konflikti oma vägeva ema, ambitsioonika (ja raseda) pruudiga, piraadipealiku ja tema käsilastega ning üleüldse kogu Lumeklanniga. Aga mis teha, lisaks tantsijanna võludele innustab noormeest eelkõige põgenema see lõunamaine tsivilisatsioon. Tulemuseks on …

Ühe tekstiga on muidugi keeruline anda hinnangut sarja kohta (no loeks siis kasvõi kogu raamatu läbi …). Fafhrd pole just kõige moraalsemate põhimõtetega tegelaskuju, samas muidugi see Lumeklanni matriarhaadi tegevus pole ka kuidagi “õilsate metslaste” laadis ühiskond (distantsilt saaks muidugi igatemoodi tõlgendada). Vähemalt pole tekstis sellist õõnsat paatoslikkust, mis mõjus mulle kuidagi pelutavalt Moorcocki Elricu puhul. (Ja kas Fafhrdi kadunud isa teema on kronoloogiliselt hilisemateski tekstides olulisel kohal.) Kirjanduslooliselt kindlasti oluline jutustus (kuigi tegu on hilisemalt kirjutatud nö sissejuhatava tekstiga), samas … nö mõõga ja nõiduse alamžanris (kasvõi “Swords and Dark Magic”!) kui ka sünkmorni järgijatelt on hulga paremaid tekste loetud.

“Fafhrd ütles: “Naised on jubedad. Ma mõtlen, et sama jubedad kui mehed. Oh, kas leidub laias maailmas kedagi, kellel on veenides midagi muud kui vaid jäävesi?”” (lk 86)

ulmekirjanduse baas