Lugu meenutab pisut Jemisini teksti, aga on hoopis süngem, morbiidsem, veidram. Kui Jemisini maagia oli pärit Euroopast ja Aafrikast, siis Wong tegeleb Ameerika enda põlisjõududega. Ja mis surnutemaagia siin õigupoolest on, ma ei oskagi seletada kuivõrd pole midagi sellist nagu raamatutest seni kohanud. Igal juhul, kõrb äratab kõiksugu elajaid, niisamuti segab nende konte ja teeb uuteks olenditeks… ja need olendid pole teps mitte kaisukarud.
Loo peategelane on noor poiss, kes elab kuskil pärapõrgu bordellis, mida peab ta surnud isa armuke. Isa on surnud seepärast, et kohalikud pidasid teda nõiaks ja panid mehe põlema. Poisi ema, miskisugune kõrbejumalus või -vaim, on mehe põletamise tõttu marus ning seetõttu põhjustab kõiksugu hävingut ta mehe tapjatele - kuid niisugune märatsemine äratab tähelepanu põhja aladel ning tekitab põhjalastel soovi selle endale taltsutamiseks (ja kõrbe maavarad enda käpa alla saada). Mistõttu kohale saabunud teevad emalt-isalt päritud nõiaoskustega poisile mõndagi kurja. Kuid poiss… äratatakse taas üles ning järgneb romantiliselt jõhker kättemaks jne.
Võibolla saab seda nimetada weird west tekstiks vänges dark fantasy soustis? Igal juhul, hea litakas süngust ja raevukaid maagiajõude maailmas, kus pole just kohta kaunishingede olesklemisele. Wunderbar.
“It has been three months since your unforgiving mother, in her grief, took your father’s burnt body into her own and spat out every dead desert thing for miles around, sent them haunting the mine, the roads, until there was nowhere safe to go but down, down, down into the earth. And when the mineshaft collapsed, suffocating the miners in the tunnels, she still would not forgive, and held the rainclouds three months away from the town so that nothing would grow.” (lk 137)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar