Muhtar Magauin - Hämarus (Ardak. Rindelaulud. Hämarus, 1980)

 

Vanamees kuuleb naiselt, et ühe külamehe tütar on isakoju tulemas, koos koolist leitud noormehega. Vanaeit hädaldab, et miks nemad küll tütart ei saanud - oli küll kaks poega, aga need jäid sõtta (no teadagi, millisesse sõtta, kuigi tekstis seda välja ei öelda). Vanamees … seda ei kommenteeri.

Sest see külamehe tütar on tegelikult tema eostatud; temal, ainult temal on ükski järeltulija veel elus (tütre ema on varem surnud). Talle meenub, kuidas see võrgutatud naine teatas oma lapseootusest, ja mil viisil tal õnnestus pääseda nö vanemlikest kohustustest … ja ta tahab veelkord näha oma tütart ja tema peigmeest (enne kui need külast lõplikult kaovad). Kohtumine toimubki, aga päris mitte nii nagu olla võinuks.

Kui autoriga esmatutvusel jäi tema tekstist päris hea mulje (kui mitte parim jutt sellest kasahhi antoloogiast), siis seegi tekst on psühholoogiliselt päris vaheldusrikas. Ühe džigiti tõus ja langus nõukogude korra tingimustes. Poegade kaotus ja naiste murdmine, ning lõpuks pensionipõlves jurtade ehitamine. Teksti fookus moondub selle lühikese jutu puhul ikka päris mitu korda.

Muhtar Magauin - Arhiivilugu (Kõrbeliivade kumedast kuminast, 1982)

 

Järjekordne eripalgeline näide nõukogude kasahhi kirjandusest, seekordne tekst võiks esindada õuduskirjandust, täpsemalt ehk arhiivihorrorit.

Keskealine humanitaarteadlane kohtub oma vana õpingukaaslasega, kellest omal ajal oodati väga palju, aga kes on aastaid ja aastaid vaid arhiiviteadurina töötanud, avaldamata ühtki teaduslikku tööd. Aga nüüd ta räägib oma loo, miks elu on sellisena kulgenud. Nimelt on ta avastanud arhiividest mitmeid väga erilisi ja huvitavaid materjale Kasahstani ajaloo ja kultuuri kohta, mille avaldamine võiks talle igati au ja kuulsust tuua, aga … nagu selgus, töötab arhiivis üks vanamees, kes on need aastaid varem avastanud. Kuigi vanamees pole neist ridagi kirjutanud, on ta siiski esmaavastaja ning seetõttu ei lase ta nooremal mehel nendega seoses au endale võtta. 

Meie arhiiviteadur leiab üha erinevamaid ürikuid, millest võiks kirjutada, aga ikka teatab vanamees, et tema on need esimesena leidnud: seda on võimalik kasvõi arhiivikasutuse registri järgi tõendada. Vanamees lohutab viimaks teadurit, et seda, mida ta on neljakümne aasta jooksul leidnud, sellele võiks noorem mees oma meeletu töötempoga ehk kahekümne aasta pärast järele jõuda. Ebaedust hullunud teadur jätkabki andmete kogumist, neist midagi avaldamata; isegi peale vanamehe siitilmast lahkumist.

Kuid nüüd näeb teadur, mille kallal loo jutustaja töötab … ja asi läheb arhiivilikult karmiks.

Nagu näha, tõsine teadushorror. Eks tänasest vaatenurgast näib päris uskumatu see esma-avastaja teema, aga eks siin ole eneseuhkuse värk, mis selle loo puhul keerab õige humanitaarteaduslikuks pingeks. Vaat mis võib arhiivides käärida!