Ernst Särgava-Peterson - Tulge appi! Tükike misjonitööst Indiamaal (Jutustusi, 1959)

 

Kitzbergi külajuttudega pea samal ajal (1901) avaldatud tekst on ikka hoopis teisest puust. Kitzberg ajas ikka vähehaaval nalja ja mõnigi tegelane oli sümpaatne hoolimata kõigest, siis Särgava lajatab ikka kriitilise realismi vaimus ning midagi positiivset on keeruline leida (no ehk sulane Anton on vähe aatelisem talutööline).

Oheliku Madis on üks korralik usklik taluperemees, kes samas just ligimesearmastusest ei pakata. Sauna-Juula pere on üldse üks põhjakihi kasvulava - ema on sant, isa Toomas peksab purjuspäi naist ja mõnitab teda poegade ees, isa järele ka siis eri vanuses pojad pole emaga just hellad. Aga ikkagi … inimesed.

Muidugi, see misjonitöö teema, mis siis laieneb ütluseks “enda silmis palki ei näe…” ehk siis kuidas Oheliku pere ikka valutab südant ristimata india naiste pärast, samal ajal kui …  Muidugi, võimalik, et ma ei saanud õieti Särgava mõttele pihta, igatahes paistab see tekst olevat kirjutatud üsna vihaselt või võitluslikult.

Félix Guattari - Kolm ökoloogiat (2024)

 

Guattari pateetika oleks nagu pärit hoopis teisest ajastust; ajast, mil oli lootust, optimismi. Ajast, mil kõik näis veel võimalik, kui võtame ühiselt ette ja teeme. Sest probleemid, millele Guattari osutab, need ongi realiseerunud ja hulleminigi kui ta seda siin tekstis visualiseeris. Mingil moel võiks seda teksti nimetada luhtunud utoopiaks (või noh, jumal küll, ehk ikka kuskil tagaplaanil selline protsess tiksub ja uuristab mõrasid maailmakorda?).

Eks selliste tekstide lugemine on justkui kogemus haritud inimese ennastimetlevast sõnavoost (nagu ka Nietzsche puhul). Kõik need mõttemängud ja sõnaloome, kõik see teoreetiline revolutsioon; meeliülendav, aga samas nii … õhuloss. Teoreetiliselt võime kujutleda rohujuurest algavaid revolutsioone, mis võiks pikemas perspektiivis kuhugi laieneda, aga … need jäävad mõttemängudeks, tugitoolifilosofeerimiseks, omasuguste vestluseks. Või ehk selline lugemine peakski eelkõige valgustama intellektuaale, mingil moel õilistama, kuidagi kitsamast ringist välja pudenema. Seeme või nii.

Ott Puumeisteri tõlge on muidugi aukartustäratav, tõlkija paistab olevat üsna kodus Guattari üldisema mõistemaailma ja selle arenguga. Sellise essee tõlkimine näib justkui mõne luuleteose vahendamisega eesti keelde, pea iga lõik paistab olevat paras puremine.

Selle aasta Loomingu Raamatukogu senini üsna ilukirjanduskauge: kõigepealt küll Pihelgase hea lühiromaan, kuid seejärel hoopiski baltisaksa mälestused, siis Nietzsche võitlus titaanidega ning nüüd siis … üks prantslaslik maailmaparandamine (järgmine raamat peaks küll olema luulekogu eesti raskema poole luuletajalt). Noh, tegelikult küll hea vaheldus tavapärasele fantaasiakirjanduse kirjavarale.

“Niisiis, kuhu me ka ei vaataks, leiame igalt poolt sellesama terava paradoksi: ühest küljest arendatakse pidevalt uusi teaduslik-tehnilisi vahendeid, millega saaks potentsiaalselt lahendada peamisi ökoloogilisi probleeme ja suurendada ühiskondlikult kasulikke tegevusi planeedil; teisalt aga ei suuda praegune ühiskondlike jõudude korraldus ja subjektiivsuse formeerimise viis neid vahendeid hõivata ega ka enda kasuks rakendada.” (lk 10)

 

“Ühiskondliku vabanemise eest võitlejatel tuleb ümber kujundada teoreetiline raamistik, et välja valgustada pääsetee praegusest allakäigust, mis on painajalikum kui kunagi varem. Välja ei sure mitte ainult liigid, vaid ka inimliku solidaarsuse sõnad, fraasid, žestid. Vaikuse suitsukatte all lämmatatakse vabanemisvõitlused, mida peavad naised ja uued proletaarlased: töötud, “marginaliseeritud”, immigrandid…” (lk 18)

 

“Kõigi ökoloogiliste praktikate tuumne probleem on see, et mittetähistavad katkestused, eksistentsiaalsed katalüsaatorid võivad küll olla käeulatuses, kuid ilma lausumisseadeta, mis annaks neile väljendusliku toe, jäävad nad passiivseks ja ähvardavad koost laguneda (siit tasub otsida ärevuse, süütunde ja üldisemalt kõigi psühhopatoloogiliste korduste juuri). Protsessuaalsete seadete puhul kutsub väljenduslik mittetähistav katkestus esile loova korduse, mis moodustab inkorporaalseid objekte, abstraktseid masinaid ja väärtusuniversumeid, mis kehtestavad end nii, nagu oleksid nad alati “juba seal” olnud, ehkki nad sõltuvad täielikult neid sünnitanud eksistentsiaalsest sündmusest.” (lk 19)

 

“On oht, et ei pruugi enam ollagi sellist asja nagu inimese ajalugu, kui inimkond end radikaalsel moel käsile ei võta. Kõigi võimalike vahenditega tuleb ära hoida domineeriva subjektiivsuse entroopiline levik. Selle asemel, et jääda alatiseks peibutavate majanduslike väljakutsete lummusesse, tuleb tagasi hõivata väärtusuniversumid, mille rüpes saaksid singulariseerimisprotsessid taas omandada sidususe. Uued ühiskondlikud praktikad, uued esteetilised praktikad, uued enesepraktikad suhetes teisega, võõraga, kummalisega - selline tegevusprogramm paistab olevat nii kaugel praegusest kiireloomulistest vajadustest! Ja ometi leidub väljapääs meie aja suurtest kriisidest selles, kui artikuleeritakse

• tärkav subjektiivsus;

• muunduv sootsium;

• keskkond sellisel kujul, kus teda saaks taasleiutada.” (lk 35)

 

Byung-Chul Han - Läbipaistvusühiskond (2022)

 

Selles suhtes huvitav teos, et kuidas klassikaliste ja kaasaegsete filosoofide abil arusaadavalt selgitada tänapäeva maailma toimimist. Kasutatud autorite nimekiri on igati esinduslik: Barthes, Baudrillard, Benjamin, Foucault, Hegel, Heidegger, Nietzsche jt). Teose on tõlkinud Hasso Krull, kes muuhulgas on varem Loomingu Raamatukogus trükki andnud Pierre Bourdieu “Televisioonist” - niisiis võiks pakkuda, et nende kahe tõlkega on Krull omamoodi hinnanud “aja vaimset situatsiooni” - kuidas oleme jõudnud Bourdieu nägemusest Hani tõlgenduseni.

Ja tõlgendus on kokkuvõetav kasvõi alljärgnevalt toodud tsitaatidega:  praeguse ühiskonna ekvivalent on pornograafia. Kõik on nähtav ja me paljastame end rõõmuga ja innukalt, süsteemi heaks. 

“Läbipaistvusühiskond on mõnuvaenulik ühiskond. Mõnu ei sobi inimlikus ihaökonoomias läbipaistvusega kokku. Libidinaalsele ökonoomiale on läbipaistvus võõras. Just saladuse, loori ja kinnikaetuse negatiivsus õhutab himu ja intensiivistab iha. Nii mängibki võrgutaja maskide, illusioonide ja näivustega. Läbipaistvussund hävitab iha mängu-ruumi. Tõsikindlus ei võimalda mingit võrgutamist, vaid ainult menetlemist. /-/ Läbipaistvus ehk ühetähenduslikkus oleks erootika lõpp, s.t. pornograafia. Pole seega sugugi juhus, et tänapäeva läbipaistvusühikond on ühtlasi pornoühiskond. Ka “postprivaatsus”, mis nõuab läbipaistvuse nimel piiramatut vastastikust enesepaljastamist, on ihale täiesti kahjulik.” (“Tõsikindlusühiskond”, lk 19)

“Alastusele annab sära just “katkestuse” negatiivsus. Katmata alastuse positiivne väljapaneku on pornograafiline. Erootilist sära sel pole. Pornograafiline keha on sile. Seda ei katkesta miski. Katkestus tekitab ambivalentsuse, kahemõttelisuse. See semantiline ähmasus ongi erootiline. Pealegi eeldab erootika saladuse ja varjatuse negatiivsust. Läbipaistvuse erootikat pole olemas. Pornograafia algab just seal, kus saladus kaob, andes teed totaalsele väljapanekule ja paljastusele. Pornograafia tunnuseks on pealetükkiv, läbitungiv positiivsus.” (“Pornoühiskond”, lk 27)

“Tänapäeva kontrolliühiskond on eriline panoptiline ülesehitus. Erinevalt Benthami panoptikumi kinnipeetavatest, kes on üksteisest isoleeritud, on siinsed elanikud võrgustikku lülitatud ja suhtlevad omavahel tihedalt. Läbipaistvust ei garanteeri mitte isoleeritud üksindus, vaid hüperkommunikatsioon. Digitaalse panoptikumi eripära seisneb ennekõike selles, et elanikud võtavad selle ehitamisest ja ülalpidamisest aktiivselt osa, pannes end näitamiseks välja ja paljastades ennast ise. Panoptilisel turul tehakse ennast ise nähtavaks. Pornograafiline väljapanek ja panoptiline kuuluvad kokku. Ekshibitsionism ja vuajerism toidavad digitaalse panoptikumi võrgustikku. Kontrolliühiskond jõuab täiuseni seal, kus selle subjekt ei paljasta end mitte välise sunni, vaid iseenesesliku vajaduse tõttu, ja kus taandub hirm oma privaat- ja intiimsfääri kaotada, sest peale jääb nende häbitu eksponeerimisvajadus.” (“Kontrolliühiskond”, lk 46)

Harishankar Parsai - Inspector Matadeen on the Moon (New Horizons, 2021)

 

Autori tutvustuse järgi on see tekst ilmunud 1968. aastal ning näib olevat väga terav satiiriline sõnavõtt politsei toimimise asjus.

Komissar Matadeen valitakse välja, et esindada ja aidata Kuu võime nende korrakaitseorganite töö tõhustamiseks - kuna kuulu pärast on India politseisüsteem vägagi tõhus kuritegude lahendamiseks. Matadeen toimetatakse (tema nõudmisel) sireeni tuututava kosmoselaevaga Kuule, kus ta siis avastab hästitasustatud, aga hädise politseiorganisatsiooni. Esimese asjana nõuab Matadeen töötajate palkade viiekordset vähendamist: politseinik ei tohikski palgast ära elada. 

Tõepoolest, peale palgavähendust tabab küll neid šokk, aga seejärel võtavad jalad alla ning hakkavad tarmukalt ringi tormama. Kuid Matadeen teab, et kuritegude avastamiseks ei piisa vaid alamakstud ametniku energiast … ja selleks tutvustab ta kuulastele oma meetodeid, kuidas ja mil viisil leida kuriteole süüdlane (sest noh, lõpuks jumal ikka karistab süüdlast). Kuu tavakodanikud, kurjategijad ja ametivõimud kogevad midagi täiesti uut …

Nagu öeldud, tegu on õige terava süsteemikriitikaga ulmevormis ning sellisena pole just suuremat tähelepanu teaduslikul fantastikal ega karakteriloomel. Aga sellise kriitika puhul ei oskakski neid puudusi kuidagi ette heita; omal moel päris naksakas tekst.

“‘A murder has occurred. Eventually, someone will be convicted. It’s not for us to worry if it’s the actual killer or someone innocent. All human beings are equal. In each of them is present a bit of the same god. We don’t discriminate. We’re humanists.

So, the question actually is: who ought to be proven quilty? And that depends on two things. One, has the man been nuisance to the police, and two, will his conviction please the men at the top?’” (lk 11)

Ursula K. LeGuin - Need, kes lähevad Omelasest ära (Täheaeg. Talv 92/93, 1992)

 

Milline meeldiv üllatus oli korraga avastada, et selline tuntud lugu on juba aastakümneid tagasi eesti keelde tõlgitud … ja nüüd ma ei pea vaeva nägema selle ingliskeelsena lugemisega. Jutt on tõesti hea ning esitab valusa paradoksi - kas väike kuritegu kaalub üles suurema heaolu (eriti, kui sellest väiksest kuriteost on kogu ühiskond vägagi teadlik)? Pole just Dostojevski Raskolnikovi laadis segipööranu unistamine, vaid … reaalne viis maailma toimimiseks (kuigi jah, tegu on ulmelooga (no millal iganes oleks inimohverdus midagi aidanud), siiski on võimalik küllaga paralleele tõmmata tavalisele reaalpoliitikale).

Autor on muidugi toonud ekstreemse ja emotsionaalse näite, ohvriks võiks olla mõni … rikutum inimene - aga samas, ohverdus peabki lõikama; mis ohverdus see muidu oleks. Tegu pole ühiskonna just teadusliku kirjeldamisega, loo jutustaja sekkub, esitab lugu üsna kindla sihiga, ta eesmärk on lugejat ärritada - kõigepealt võrrelda ja kiita Omelase ühiskonda jutustaja ja lugejate ühiskondliku korraga, ning seejärel see armutult paljastada; ei oskagi öelda, kas sadistliku või masohhistliku kirega. Kuningas on alasti … aga õieti kelle kuningas, kas Omelase või lugejate?

Ikka päris hea ilukirjanduslikult poleemiline tekst.

“Tihti lähevad noored pärast lapse nägemist ja selle kohutava paradoksiga silmitsiseismist koju pisarates või tummas raevus. See võib teha neile tuska nädalaid või aastaid. Aja möödudes hakkavad nad aga aru saama, et isegi kui laps välja lastaks, ei oleks tal vabadusest palju kasu - kahtlemata tunneks ta ähmast mõju soojusest ja toidust, kuid vaevalt, et midagi rohkem. Tõelise rõõmu kogemiseks on ta liialt mandunud ja nõrgamõistuslik. Ta on liiga kaua hirmus elanud, et sellest veel kunagi täielikult vabaneda. Tema kombed on toored, ta ei oska heale kohtlemisele vastata. Tõepoolest, nii pika keldris veedetud aja järel tunneks ta puudust kaitsvatest seintest, pimedusest, millega tema silmad on harjunud, ja väljaheidetest, milles ta saaks istuda.” (lk 31)

ulmekirjanduse baas

Paul Raud "Kellata torn". Tänapäev, 2019.

Muljetavaldav rida fantaasiamaastike. Aeg ja ruum on kenasti segi paisatud ja igasuguseid müüte ja viiteid on samuti kapaga. Fantaasia/ulme ja maagilise realismi sõpru paitab see raamat kahtlemata üksjagu - alustagem tollest müstilisest linnast oma südames laiuva kõrbe ning hauakambrite tolmuga, mis kõrbeliivasti jagu saab ja jätkakem ooperimajaga, mis oma tujukate treppide, räuskava aadli ja peaaegu, et aurupungiliku katlaruumiga on omaette vaatamisväärsus. Noh, ega unustada ei maksa ka labürintmetsa ja Dominiiklaste kloostrit ei vaata ma kunagi enam sama pilguga - kuigi Kellata tornis loomulikult päris maakaardil näpuga järge ajada ei saa. Seitsme maa ja mere taga asub see väike riik, ning pankrannikut leiab siin lõunapoolt, näiteks. Kuigi, kahetsust võib tunda selle üle, et üheski neist paikadest just väga pikalt ja põhjalikult olla ei lasta - kahtlustan, et oleks päris palju neid, kes tahaks lugeda eraldi raamatut Toomkooli asukate seiklustest salapäraste ja muutlike uste ja käikudega majas, kus raamatukogu on ainus, mille peale kindel saab olla.

Loo põhitaotlus ei ole siiski fantaasiasõprade õdustamine, (ehk pigem vastupidi) vaid midagi üdini inimlikku, sõprus, märkamine-mittemärkamine, nihestatus. Peategelane Nicolas ajab kunagise koolikaaslase Bruno jälgi, kuid Bruno on kuhugi eest ära läinud ... kuhu? Ja kas tegelikult ongi asi Brunos või kes on see Tema, kes justkui iseenesest meenub. Ja kas on kõigeks juba hilja? Seega on nii peafookus, mitte maailmaloomel iseenesest vaid katsel leida üles see, mis on elus päris ja päriselt oluline.

Minul tekkisid paralleelid Ishiguro, Gaimani ja ka Pratchetti tekstidega, kuid kahtlemata puutub asjasse Fowlesi "Maag", kuigi ma ise viimast lugenud ei ole või siis lugesin nii ammu, et ei mäleta (ilmselt peaks seda viga parandama...)

Kõige suuremaks miinuseks on vast kontrast loodud maailma nii visuaalse kui seosterikkuse (antiikmütoloogia muuhulgas) ja võimalustekülluse ning loojutustuse vahel. Oleksin tahtnud märksa põhjalikumalt Nicolase esmatasandil reaalsusse sisse elada ja alles siis pisut analüütilisem pilk appi võtta. Praegu jäi loojutustus kuidagi pigem ... noorteromaanilikuks võrreldes ülejäänud osade keerukuse ja ambitsioonikusega. Aganoh, ega mina siin muidugi ka mingi ütleja ole.

Samas on väga nauditav ikkagi see nn geograafilise ja kultuurilise nullpunkti aspekt. On ära tunda nii ühiskonnakriitikat, olgu see siis laiemalt kapitalistlik tarbimisühiskond (too punane vaip tühjas parkimismajas on päris meeldejääv) või torge tänavaaukude suunas või nii kodune ekslemine kellegi juurde metsatallu kartulisalatit, kilu ja tikrikooki sööma - olgu pealegi naabritädi Minni tegelik nimi Minerva ja isegi kui Estonia teater just otseselt asjasse ei pruugi puutuda, siis ikkagi ei vaata ma just Estonia treppe kunagi enam päris sama pilguga. Ja nii edasi.

Ahjaa, kaanepilti tasub samuti hoolega tähele panna - see, lisaks, et kena vaadata, on ka loo endaga sama intiimselt seotud kui antiikmütoloogia.

Huvitav veel, palju meil neid kirjanduslikke -veresid nüüd ka on juba? On loomulikult Paunvere, siis on Silvia Stökeli lugude Omavere (kus sünnib üksjagu jubedat) ja siin raamatus oli Vennavere, mille nimestki võib aimata, et ega midagi head seal juhtuda saanud.

Nupuvajutusega avanes ühtäkki maapind nende ees ja auto veeres sujuvalt hämarasse tunnelisse, mis viis mehed avarasse parklasse. Siia-sinna olid pargitud mõned uhkemad autod, samasugused kõverad ja kallid nagu ka Leo masin, kuid muidu seisis parkla tühjana. Põrandaid kattis siin seevastu paks sametvaip, imepehme ja punane, kuhu autod ikka oma õliseid jälgi vedasid.

"Oh, ära sa mulle sellest vaibast üldse räägi!" hüüatas Leo, kui Nicolase imestunud pilku märkas. "Mul on tunne, et ma lasen seda iga paari päeva järel puhastada. Aga no mis sa teed, elu jäljed ikkagi." (lk 154)

Kogu peadpööritavast kirevusest hoolimata on Kellata torn sünge raamat, meeleolult hall raamat, raamat, kus alguslehekülgedel ära mainitud hauakambrite tolm teeb oma tööd.

Patrik OuřednÍk – Europeana. Kahekümnenda sajandi lühiajalugu (2018)

Huvitav kollaaž 20. sajandi läänemaailma käigust, mis muidugi nõuaks võrdluseks sarnast kirjavara eelnevate sajandite kohta (Egon Friedell?) … sest noh, autori kerglasest toonist ja vastuolusid genereerivast käsitlusest hoolimata avaneb õige ängistav lugu lähiajaloo käigust ja ideestikust. Algul on harjumatu, et tekst pole esitatud kronoloogiliselt, aga samas selline palavikuline visklemine loob huvitavaid paralleele. Tegemist on 2001. aastal avaldatud teosega, mis avab ühtlasi kenasti ja süngelt sissejuhatuse  21. sajandisse.

Tegu on siis Euroopa ja Põhja-Ameerika mentaliteedi uurimisega (nö europiidset Austraaliat pole vist mainitudki; armeenlaste ja juutide genotsiidi tõttu on orbiidil Türgi ja Iisrael) – eks olekski raske oodata kogu maailma kokkusegamist ja hoiab europotsentrismiga lugeja meelemõistust tervena. Kuigi tegemist on tšehhi autoriga, pole see tekstis kuidagi esil, no võibolla on ehk õhkõrnalt rohkem kaalu Kesk-Euroopa oludele (samas saab Balkan õige vähe tähelepanu). Igal juhul, pole siin kiidulaulu ei liberaaldemokraatlikele, autoritaarsetele või totalitaarsetele mõttevooludele – mitte et ajalugu oleks külmasõjalik staatiline vastasseis, pigem meenutab see orjanduslike ühiskondade toimimismudeleid, on see siis peidetud ideoloogiate või tarbimise värvidesse (mitte et ma oskaks seda mõtet kuidagi põhjalikumalt selgitada).

Võib ette kujutada, kuidas autori kergelt nihilistlik või irooniline käsitlusviis võib mõnegi moodsa või vanamoodsa mõtteviisi kummardaja harja punaseks ajada, kuid tegu on pigem mõtteeksperimendiga kui kanoonilisust taotleva kirjatööga. Ehk nagu Bardo Pond sedastab: „This Time (So Fucked)“. (Teemast välja: „Flux“.)

„Ja paljude uurimuste järgi oli sajandi olulisim sündmus antibeebipillide leiutamine, sest see lubas naistel ühtida siis, kui nad soovisid, kartmata rasedaks jäämist, ja see lubas neil saavutada seksuaalset sõltumatust ja seeläbi ka majanduslikku sõltumatust, sest nad said edukamalt kandideerida igasugustele tähtsatele ametikohtadele, ja nad ei minestanud enam, kui nägid hiirt, sest nad lakkasid järk-järgult allumast meeste naiste kohta loodud stereotüüpidele. Sotsioloogid ütlesid, et traditsiooniline naisemudel on Lääne ühiskonnas pöördumatult kadunud, sest naised, kes olid aastasadu allutatud looduslikule elukorraldusele, astusid antibeebipillide abil lepingulisse elukorraldusse. Ja naiste emantsipatsioon on tegelikult pealesunnitud vabaduse paradoks, sest naistel on üha rohkem vastutusalasid ja kohustusi, ja ka seda, mida varem tajuti suure sotsiaalse saavutusena ja naiste privileegina, nagu öiste vahetuste keeldu ja emapuhkust jmt., tajuvad naised tänapäeval omamoodi rõhumisena.“ (lk 12)

„Ja arenenud maades asutati majapidamisi, mida kutsuti talumuuseumiteks või taluloomaaedadeks, ja linnainimesed sõitsid sinna vaatama, kuidas näeb välja hobune või lammas või lehm või kana, sest pikkamisi kadusid linnamajapidamises peetavad loomad. Aga vähemaks jäi teisigi elusolendeid, mäkrasid ja öökulle ja rohelisi konni ja liblikaid ja mardikaid teedel, ja ökoloogid ütlesid, et selles on süüdi keskkonnareostus ja pestitsiidid ja heitgaasid jne. Ja mõned ökoloogid ründasid öö varjus meditsiini- ja farmaatsiatööstuse uurimiskeskusi, kus tehti loomkatseid, ja lasksid vabadusse ahve ja küülikuid ja hamstreid ja koeri ja madusid ja kärnkonni. Ja üha rohkem inimesi arvas, et loomi tuleb kaitsta, ja asutas looduskaitseseltse ja vahel tõmbasid inimesed selga karu või tuuletallaja kostüümi ja avaldasid linnatänavatel meelt jahimeeste ja härjavõitluste ja teaduslike loomkatsete vastu ja ütlesid, et loomade tapmine on ebainimlik. Mõni nendest oli taimetoitlane ja sõi porgandit jmt. Jahimehed ütlesid, et nemad lasevad loomi, et kaitsta traditsioone, ja moodsas maailas on traditsioonid olulised. Ja aasta-aastalt üha sagedamini laskis mõni jahimees metssea pähe maha oma kaaslase ja teised jahimehed panid siis rahad kokku ja ostsid tema lesele uue pesumasina või muud taolist, mis majapidamises marjaks ära kulub.“ (lk 57-58)

„Kommunistlikes maades kirjutasid progressiivsed kirjanikud romaane tööliste elust, sest nad tahtsid näidata, et olla tööline on parim asi, mis ühe vabamõtlejast inimesega juhtuda võib, või nad kirjutasid inimestest, kes algul vaatasid töölisklassile põlglikult ülalt alla, ent siis mõistsid, et tööliste seas valitseb rõõmus elevus ja tahtsid ise ka saada tööliseks või vähemalt töötava intelligentsi esindajaks, et aidata töölisi oma uute ja julgete mõtetega. Seevastu demokraatlikes maades kirjutasid progressiivsed kirjanikud vabamõtlejatest, kes mässasid autoriteedi ja kehtiva korra vastu ja tahtsid säilitada oma vabadust, hoolimata võimalikust konfliktist ühiskonnaga. Ja tekkisid loomeühendused, milles noored kirjanikud katsetasid uusi kirjutamisviise ja eksperimentaalseid meetodeid väljendamaks, et maailm on absurdne.“ (lk 66)

ekspress
trakyllmaprokrastineerinj2lle
laiapea

Arkadi ja Boriss Strugatski „Marslaste teine sissetung“ (Fantaasia, 2015)

Tundub, et autorid on ette võtnud pisut lustida tõsistel teemade. Kujutan, ette, kuidas sai teeklaasi taga algus pandud, üks ajas näpu püsti: „et, aga miks mitte võtta kreeka nimed!?“ ja teine hüüatas, „jaa, nii teemegi, hea mõte. Meie peategelane siis olgu näiteks ... Apollon ja ...“ ning üldise alkokultuuri valguses ei tekkinud neil maomahla osas ilmselt küsimustki, see oli juba ette selge.

Etsiis... üks väikelinnake – ei saa ju suur linn olla, kui terve linna suudab (või siis ei suuda) ära teenindada üksainumas sibiauto. Endine õpetaja ja kohe-kohe pensionär Apollon on lugeja rõõmuks vaevaks võtnud pisukest päevaraamatut pidada (Temperatuur pluss kuusteist, pilvisus üheksa palli, edelatuul kuus meetrit sekundis). Tüsedapoolne, nõrga südamega (validooli!), napsulembene (kui esimest ei saa, aitab konjak ka), kirglikust margikogujast ja ekseemikust mehike. Ühel õhtul kauguses plahvatab ja põleb, kostab ühte kuuldust ja teist, viimaks jääb mingil imekombel peale ikkagi kõlakas, et on toimunud marslaste sissetung maale.

Kuid meil on tegemist siiski 60ndate Nõukogude Venemaa tüüpi komöödiavõtmes reaalsusega, mida kinnitab ka tuttavlik validooli-, konjaki- ja markidelembuse kombinatsioon – tuleb üsna hästi silme ette viigipükstes, lipsu ja portfelliga, pisut kiilanev ja higi pühkiv toonase pintsaklipslase või kultuuritöötaja karikatuur, kes ühtepuhku rahustit nõuab, riiklikult aktsepteeritud retoorika raames kultuursust rõhutab ning manab barbariteks ja rahvavaenlasteks keda vaja. (Ja kui kauni kõnega Apollon lõpuks valmis sai! Pisar tuli kohe silma – näe, ise nii väike mees, juba pensionil, aga vaat kui ilusad ja suured sõnad oskas kokku panna! Räägib kohe nigu terve rahva hingest...)

Sellise argireaalsuse taustal on siis marslaste sissetung väga loogiline ja sujuv. Piisab ainult võtta üle riigiaparatuur, mis niigi juba kodanlikelt eeldab oskust ebamugavatest küsimustest hoiduda ning ideoloogiliskorrektselt väljenduda ning edasi juba lõikad, mida külvad (vihje: see on sinine). 

Tjaa, no küllap võib seda ka märksa masendavamas võtmes lugeda, aga tingimata ei pea. Pigem 60ndate kolkalinna mentaliteet ja suhe riigiga, ühiskonnakorralduse realiteedid ... marslased on lihtsalt kenalt ja turvaliselt maaväline ning armsalt ülevõlli variant. Jääb huvitama, et miks just TEINE sissetung, küllap siis teine osa Maailmade sõjale, et noh, ajad on edasi läinud ja kui nüüd marslased pisut nutikamal kujul NSVLi peale lahti lasta siis... või siis võib võtta ka nii, et igasuguse totalitaarse režiimi loomine kvalifitseerub juba esimese sissetungina ja sealt edasi on kenast taltsast nõukogude kodanikust marsistliku-nõukogude kodaniku vormimine juba lepase reega, kui ainult majanduskasvu jagub.

Viimane on politoloogiavallas kah üks diktaatorlike/militaarrežiimide kestmise kuldreegel – kui ikka on stabiilne kord majas ja rahva elujärg paraneb, siis naljalt suurt revolutsiooni ei teki. (Ka Suharto režiimile Indoneesias pani suuresti põntsu alles majanduskriis ja muidugi ka asjaosalise enda kõrge iga, ning Hiinagi kurss kapitalistliku majanduskorralduse suunas on olulises osas motiveeritud ka vajadusest tagada rahva elujärje stabiilne edenemine ning võimuladviku jätkuv legitiimsus vms.)

Lisaks tasub selle lugemise juurde meelde tuletada Clifford D. Simaki „Libainimesi“, kus toimub tulnukate nutikas maailmavallutuskatse kapitalistlikul meetodil. Kah (esialgu) üsna edukalt. Aganoh, Simak valis ikka kangelase, mitte antikangelase ja sellest johtuvalt on ka ühe mehe koostööl maa faunaga märksa tõhusamad tagajärjed sissetungijatest vabanemise vallas. Kuid üldiselt on vast Marslaste teise sissetungiga ikkagi sarnast laadi mõtteharjutus – üksikisik, süsteem, sisu. Ja nõnda nagu Strugatskite marslaste puhul võiks sama hästi ette kujutada üht kangelast maailma päästmas võiks ka Simaki libainimeste puhul kujutada ette esiteks pisut paremat strateegiat, mis hõlmaks ühiskondliku korra reeglite järgi toimuva hõivamise paremat ühendamist tehnoloogilise üleolekuga vms.

Eks küllap tegelikkuses ole see tõde ajaloos olnud ikka kusagil vahepeal. Elatakse argielu edasi ka sõja-ajal ja kui ei elata, siis tuleb need mitteelajad (hahaha, topelttähendus) edasikestvate põlvede liinist maha kanda nii ehk naa. Ikka leidub ka vastupanijaid ja dissidente ja aadete eest võitlejaid, aga pikas plaanis pole suurt muid valikuid peale võidu, surma, leppimise, ning nii esimene kui viimane juht eeldab, vähemalt inimkonfliktis, et siis peab leiduma vastasvariandile pidama jääv teine osapool ka.

Iseenesest muidugi on nõukogudeliku jandi formaadil ka oma tüütud aspektid, aga see ei tähenda, et kõik poleks üsnagi laitmatu tähendustihedusega kokku pandud. Ning kui tahta, siis leiab siit raamatust üksjagu igihaljaid tsitaate, võtkem neid siis muigega või pisaraga silmanurgas. Näiteks:

„Vahetasin riided ja vaatasin ajalehed läbi. Hämmastav! Kuusteist lehekülge ja ei midagi sisulist. Nagu vatti näriks. Avaldatud on presidendi pressikonverents. Lugesin selle kaks korda läbi ega saanud mitte midagi aru – ainult maomahl.“ (lk 83-4)

Tahaks loota, et meil siin praegu asi veel päris nii dramaatiline ei ole, hoolimata massilisest ajakirjanduslikust kolletumisest. 60ndate lehes jälle andis küllap valdava tooni ideoloogiline korrektsus ja normide täitmine ning Nõukogude rahva elujärje esmaklassiline parenemine või midagi taolist. Ja no ma kujutaks nii hästi ette, kuidas mõne suurriigi presidendi Twitteri peale passiks öelda – „ei saanud mitte midagi aru – ainult maomahl.“ 

Ja Apolloni nördimus selle peale, kui Charon kurdab, et inimene on taandunud kariloomaks ja tsivilisatsiooniga on lõpp:

„Te räägite kultuuri ja tsivilisatsiooni lõpust, aga see on juba täiesti kohatu! Isegi see pole selge, mida te üldse silmas peate. Ajalehed ilmuvad iga päev, trükitakse uusi raamatuid, lavastatakse uusi telenäidendeid, tööstus töötab... /.../ Teile jäeti kõik, mis teil oli:  sõnavabadus, omavalitsus, konstitutsioon. Vähe sellest, teid kaitsti härra Laomedoni eest! Ja lõpuks, teile anti kindel alalise sissetuleku allikas, mis ei sõltu mingist konjunktuurist.“ (lk 90)

Charon, siis lubab omakorda pühenduda nende õigete sõnade leidmisele, mis võimaldaks nii Apollonil ja ehk ka kõigil teistel lõpuks ometi aru saada, kus siin traagika peitub ja mis on mis. Huvitav, kuidas nende sõnadega siis on, kas on säärased juba leitud või kobab inimkond jätkuvalt parima väljatulemise järgi umbropsu ja iseend käigupealt veendes ...?

Margaret Atwood „Teenijanna lugu“. Eesti Raamat (1993), tlk Ann Alari

„Teenijanna lugu“ üllatas mind. Arvasin, et see on sama kõle ja rusuv, millisena „Orüks ja Ruik“ mõjus, kuid leidsin hoopis teatavat soojust ja mitmekihilisust. Selle raamatu juures tunnistasin lugedes korduvalt autori meisterlikkust terviku põimimisel.

„ Ilusad redised,“ ütlen Ritale tänutäheks kingituse eest, mille ta mulle omaalgatuslikult on teinud.
„Jah, mulle lihtsalt meeldib, kui majas valitseb kord,“ ütleb ta nüüd juba jälle torisedes. „Muidu pole enam mitte millelgi mõtet.“ (lk 182)

Teksti on laiali pillatud väikesed õdusad hetked ja mõtisklused – leivategu, porgandid köögilaual, kord majapidamises, näputöö, lilled, aed. Need hetked on kosutuseks nii peategelasele kui ka lugejale. Ja samas on need meeldetuletuseks, pilguheiduks ka tänapäevase lugeja emade, tütarde, vanaemade traditsioonidesse, ühenduslüliks Gileadi äärmuste ning muude aegade hinnangute ebavõrdsuste vahel. Sissevaateks, et tähendusi ja tähenduslikkust ei tohi alahinnata, et Serena Joy jõudeajakudumi mõtte üle võiks kirjutada filosoofilisi traktaate kohe, kui tunnistaksime Serena Joy tähtsust isikuna, indiviidina.

Ei puudu iroonia, et ei nimeta Teenijanna ega tema käskijannat ei takista uue korra all kannatamast fakt, et nad suuremal või vähemalt määral on või näivad olevat pigem kokku puutunud Gileadi tõusuni viivate liikumiste edendamise või pooldamisega. Ühiskonnakriitikana sama aktuaalne nüüd, kui raamatu kirjutamise ajal, must mõtisklus sellest, kuhu abordiprotestid ja pereväärtused viia võivad ... muidugi koosmõjus totalitaarse režiimi loomise mõttest vaimustunud riigimeeste ja ökokatastroofiga.

Teenijanna suhtlus koloneliga, kummalise ja tühise meelelahutuse kontrast olukorraga, kus kaalukaussidel on surm või hullem vs vähegi midagi peale laastava tühjuse, mõjus tõeliselt veenva näitena suhtlusest võimupositsioonilt. Sellesse ei pea pea isegi sooküsimust segama ja küllap just seetõttu on meil tänapäeval välja mõeldud kodanikuõigused ja seadusriik ja töövaidluskomisjon ja laste õiguste konventsioon ja nii edasi.

Meeldis ka ajaline killustatus, nii tasakaal Teenijanna mineviku ja oleviku vahel, kui ka aeg millesse lugeja lõpuks paigutub. Gilead jäi lõppkokkuvõttes turvaliselt kaugeks ja ähmaseks, mitte miski ei jäänud lihtsalt lahti seletamata vaid meil pigem vedas, et niigi palju oli võimalik näha. Ning nõnda oli algusest lõpuni põhifookuses Teenijanna hääl, tema läbielamised, tema pilgu ja mälestuste suva. Mulle tundub, et sisuliselt võiks võtta seda vähem ulmeraamatuna ja rohkem kui laiendatud mõttelõngana juba kaua aega kestnud (vähemalt ’meerikamaal) debatis abort-pereväärtused ja nii edasi. Düstoopiad on muidugi alati liiga korrapärased ja organiseeritud, liiga põhjalikud ja süstemaatilised. Reaalsuses on igasugune allasurumine ja ebavõrdsus ja -õiglus alati märksa läbipõimunum, normaliseerunum.

Siinjuures on ehk oluline tõstatatud tähelepanek, et „oma ajastu kontekstis“ ja nii edasi. Võib küsida, et kas Teenijanna elu peaks võtma normaalsusena oma ajastu kontekstis või millegi muuna? Või kuidas meie praeguse eluga on? Või võib lihtsalt tõdeda, et elu ongi ebaõiglane ja need, kel ei vea olgu kuss või vastupidi, et elu ongi ebaõiglane, inimene loomult oma lühiajalise kasu peal väljas ning võiksime ühiskonna kujundamisel seda arvestada ning katsuda asja üles seada nii, et me parimad küljed õitsele lüüa saaks või midagi.

Eraldi elamus oli viis, kuidas Teenijanna ’oma’ tuba kirjeldab. Kuidas tühjus ja lagedus on jaotatud päevadele ära, et ruutsentimeeter krohvigi võiks aega täita. Ja kuidas ma lugejana valmistusin kannatlikult ootama veel mitme päeva jagu konarlikku krohvi, lagedat seina, oksakohaga põrandalauda. Elasin kaasa sellele, lagedate pindade väärtusele tühjuses ja nõnda jõuti kapini liigagi ruttu. Kuid tühjuse lumma, mitte millegi omamise vaakumit jätkub veelgi - hiljem suutsin näiteks vääriliselt hinnata ühe eesmärgitu tiku omamise luksust.

Ursula K. Le Guin - Ilmajäetud. Mitmeti mõistetav utoopia (2018)

Selle raamatu lugemine edenes õige vaevaliselt, mitu korda mõtlesin pooleli jätta ja millegi meelelahutuslikumaga end lõbustada, aga samas … tahtsin nagu teada, kuhu see tekst õieti jõuab.

Romaani polegi suurt vaja ulmeromaaniks nimetada, pigem tegeleb see utoopiate uurimisega, püüab leida (kaaluda?) alternatiivi kapitalismile või teistele teadatuntud võimusüsteemidele (noh, kommunism kui selline). Ehk siis, kas näiteks anarhism võiks olla reaalselt töötav ühiskonnavorm (jajah, need teised ühiskonnavormid, millega peategelane kokku puutub, on ikka sellised teadatuntud ühiskonnad, seega nende käsitlemine pole just eriliselt uudne – näiteks Maa ehk Terra on ökokatastroofi järel suures osas eluks kõlbmatu jne, no mis selles üllatavat on?).

Selle raamatus on vaatluse all anarhistlik ühiskond, mis on ühe planeedi Kuul juba 170 aastat vastu pidanud (eks see kõrbeteema meenutab paratamatult Juudi riigi loomist – Šolem Aš!). Niisugusel taevakehal on elu enam kui raske, ent ühiskond on siiski oma kokkulepitud vabadustega. Kuid … paratamatult on tekkinud bürokraatia, et seda ühiskonda ühtsemas voolusängis hoida, ja karta on, et bürokraatiast moodustub (või on juba moodustunud) nomenklatuur: ehk kõik on võrdsed, aga mõned on võrdsemad.

Ja see ongi utoopia valukoht. Kui on anarhism, siis kui palju peaks see olema reglementeeritud. Millises ulatuses tuleb järgida algset pühakirja (või miks peab olema niisugune pühakiri?); või tuleks sellele loovamalt läheneda, ehk siis ühiskonna arenedes tuleks ka pühakirja mugandada (kas 21. sajandi tingimustes on piibel üks-üheselt üle võetav? Või võiks ikka arvestada uute teadmistega, mis on kaasnenud kasvõi geeniuuringutega (Richard Dawkins!)?). Raamatu peategelane, „vabatahtlikus pagenduses“ füüsik püüabki leida seda, mis võiks olla kõige sobivam ühiskonnavorm neile, kes ihkavad eelkõige võrdsust ja vabadust.

Kuid le Guin ei anna omalt poolt ühtegi retsepti: need vaidlused või mõttearendused peaks lugeja iseendaga või siis seltskonnas läbi katsuma ja selgeks mõtlema – kui lugejat üldse eaks midagi niisugust huvitama.

Ja selline mõtlemisvõimaluste risoom teebi lõppkokkuvõttes romaani ootamatult võluvaks. Või vastupidi – tänamatuks, sest meenutab näiteks neid seni väljapääsudeta võimusüsteeme, mille eri võimalusi on inimkond sajandeid tuimalt läbi teinud. Kuid … ehk on siiski utoopiaid, mis võikski reaalsuses eksisteerida kauem kui mõned aastad või aastakümned.

Igati huvitav lugemiskogemus; põhjalikuma nägemuse leiab siitsamast blogist ingliskeelse raamatu kohta.

ulmekirjanduse baas

tilda ja tarakanid

sirp

Susan Sontag – Vaadeldes teiste valu (2008)

Ilukirjanduse lugemisele vahelduseks Sontagi essee fotograafiast ja selle võimalikust mõjust vaatajatele; tekst keskendub eelkõige sõjafotograafiale. Kunst või antikunst, muidugi autentsuse ja vaatenurga ja eelkõige tõlgenduse küsimus. Ega mul tsitaatidele polegi suurt midagi lisada, illustreeriv foto pärineb minu „mälupangast“, mis assotsieerub mulle lootusetu väsimusega (huvitav, ma oleks seda fotot näinud nagu vähe tumedamates toonides; Sontag arvatavalt noogutaks resigneerunult).

„Meid ümbritseb lakkamatu kujundite voog (televisioon, digitaalne video, kino), ent mäletamise puhul pääseb sügavamalt mõjule foto. Mälu teeb stoppkaadreid, mälu põhiühik on üksikpilt. Informatsiooni ülekülluse ajajärgul pakub foto kiiret moodust millegi mõistmiseks, ning kompaktset vormi selle mällu talletamiseks. Foto on nagu tsitaat, maksiim või vanasõna. Igaüks meist talletab mällu sadu fotosid, mis meenuvad ainsa hetkega.“ (lk 24)

„Fotode eeliseks on kahe vastandliku omaduse liitmine. Objektiivsuseproov on neile kaasa antud. Samas on fotol tingimata oma vaatenurk. Nad on reaalsuse jäädvustus – ümberlükkamatum kui tahes erapooletust verbaalsest kirjeldusest –, kuna jäädvustuse tegi masin. Ning nad on reaalsuse tunnistajad – kuna keegi on need fotod teinud.“ (lk 27)

„Kuid reaalset õudust suures plaanis vaadata on nii piinlik kui ka vapustav. Vahest ainsad inimesed, kel on õigus vaadata pilte nii ekstreemset laadi kannatustest, on nood, kes saaksid nende leevendamiseks midagi teha – näiteks kirurgid sõjaväehaiglates, kus pilt tehti – või inimesed, kes võiksid neist õppida. Meie ülejäänud oleme vuajeristid, soovime seda või ei.“ (lk 40)

„Üldjuhul on avalikkusele eksponeeritud fotodel raskelt vigastatud inimkehad pärit Aasiast või Aafrikast. See ajakirjanduslik tava pärineb sajanditepikkusest traditsioonist eksponeerida eksootilist – see tähendab koloniseeritud – inimest: aafriklasi ja kaugete Aasiamaade asukaid demonstreeriti nagu loomaaialoomi etnoloogilistel väljanäitustel, mida kuueteistkümnendast sajandist kuni kahekümnenda sajandi alguseni korraldati Londonis, Pariisis ning teistes Euroopa pealinnades.“ (lk 65)

„Ent kujutised eemaletõukavast võivad ka ahvatleda. Igaüks teab, et raskest liiklusõnnetusest mööduvate autode kiirust maanteel ei aeglusta pelgalt uudishimu. Paljude jaoks on tegu sooviga näha midagi õudset. Sääraste soovide nimetamine „haiglaslikeks“ vihjab iseäralikule hälbimusele, kuid sääraste vaatepiltide kütkestavus ei ole iseäralik, ning on sisemiste piinade igikestvaks allikaks.“ (lk 84)

„Kuni tunneme kaasa, tunneme ka, et me pole kaasosalised kannatuste põhjustes. Kaasatundmine proklameerib meie süütust ning samuti impotentsust. Ses osas võib see olla (hoolimata kõigist headest kavatsustest) häbematu, ehk isegi ebakohane reaktsioon. Loobumine osavõtlikkusest, mida pakume neile, keda piirab sõda ning verejanune poliitika, ning mõtisklemine selle üle, kuidas meie privileegid on sama olulised kui teiste kannatused, ning võivad – viisidel, millest me ehk eelistame mitte mõelda – olla nende kannatustega seotud, nagu mõne jõukus võib vihjata teiste viletsusele, on ülesanne, milleks valusad, liigutavad kujutised pakuvad vaid algtõuke.“ (lk 90)

päevaleht

Henn Leetna - Eesti 100. Reformid Eestis (2018)

Ilukirjandusena on see tekst äärmiselt halvalt teostatud. Nii halvalt, et stiilist pole haisugi (muidugi, seegi on stiil) ning lugemine ise mõjub seetõttu hingematvalt nüristavalt. Lugemine on piinav kogemus. Lugu on ehk mõistetav neile, kellele hingelähedane üheksakümnendate sisepoliitika ja selle mõju tavainimesele; aga nüüd on aasta 2018 ja ootaks vähe mõtestatumat lähenemist kui lihtsalt lihtlausetes undamine.

Teine võimalus on, et poliitikukarjäärist unistav Leetna (vaata näiteks kodulehte) on teinud enda riigipoolsest kiusamisest raamatu, mille siis jälgede segamiseks nimetab kaanel „kriminaalromaaniks“. Kokku saab sellest leegitsev jahumine ebaausast lotomängust ja sundüürnike probleemidest. Omaette ooper on, kuidas autor kirjeldab (ikka ilukirjanduslikult?), kuidas tekkis Eesti iseseisvus – toimus nimelt väliseestlaste mahitatud riigipööre, mille tulemuseks siis korterite ja elumajade andmine väliseestlastele ja saja tuhande riigi poolt petetud kodaniku teke. Muidugi on probleemiks ka väliskapitali osalus siinses majanduses. Oma koosa saab Euroopa Liit, kooseluseadus jms, mis tublidele eestlastele ei meeldi (mistõttu näiteks Venemaal on riigivõim ja selle teostamine on kodanikele hoopis paremini korraldatud).

Hämmastav andetu jama – kui võtta seda raamatut kriminaalromaanina. Kui võtta aga miskil moel poliitilise esseena, siis … no ikka on väga piinlik teostus. Olen mõned aastad tagasi Leetna esimest raamatut lugenud, tuleb välja, et see on pea täpselt sama teostuse ja sisuga. Kui võtta juurde Riina Rossa loome, saaks päris hea õpikunäite, kuidas antiilukirjandust luua.

Khamsing Srinawk “The Politician & Other Stories”. Silkworm Books (2001).

Humoorikat, kurba ja tõsiseksvõtvat Tai maarahva (oletatavasti siis esmalt Kirde-Tai, kus autor üles kasvand; ja maarahvas, haha, see kõlab nii … maavillaselt. Aga samas, jällegi … ega’s see vesipühvliga rügamine ja ilma peale lootmine sarnaneb jällegi väga paljus hobuseadra taga higistamisele või jamsipõllu raadamisele ka) elust (märkasin ise ka, et ilma sulgudeta oleks see nelja ja poole realine lause alla rea pikk ja hõlpsasti kokkuloetav).

Autor on väidetavalt kõige kõvem sõna kaasaegse Tai lühiloo vallas (et siis kirjanduslik väärtus ka ilma maailmaavardamisboonuseta) ning nende kaante vahel on lugusid viiekümnendatest kuni üheksakümnendateni välja. Nii amerikaniseerumisest huumorivõtmes, kus suur valge ameerika kult tuuakse kohalike nirumate sigade tootlikkust parandama (tjaa, kas igasuguses sordiaretuse vallas ei olnud kah mitte väljamaa tõud nt Wabariigi ajal hinnas?) ja siis kirjanikul avaneb imetabane külahuumorlik võimalus perenaine huvi tundma panna, et kas siis nüüd see suur paks valge mees, kes külla saabus tuleb ehk ka tai rahva geenibaasi parendama … Üks märksa hilisem lugu on aga ettevõtlikust mehest, kel riigiteenistujana sissetulekut nappis ja kes siis bordelli püsti lõi, ent kui Ameerika sõjaväebaasid lõpuks Tais kodinad kokku pakkisid … no siis tuli vaesekesel taas end riigiametisse tagasi munsterdada.

On lugusid valimistega janditamisest ja kuningliku vere pühadusest. Sellest, kuidas vaesel inimesel on targem mokk maas pidada nii bandiitide kui võimukandjate läheduses, sest hambad võivad suust lennata mõlemal puhul. Taustal poputatakse pühvleid ja koeri, lapsed korjavad toiduks konni, pühvlisõnniku alt saab sitasitikaid ning üks lugu ongi sellest, kuidas näljaajal see mardikajaht sõprugi tülli võib keerata ,ning mida aeg edasi (lood on kirjutamise järjekorras), seda lühemaks lähevad vahemaad, kui ehitatakse paremaid teid ning päevapikkusest jalgsiteest saab mõnetunnine bussireis.

Vihmavesi, värske vihmavesi, mida külas majakatuselt koguda on peaaegu nagu koduaia õunad. Seda viiks heatahtlik memmeke pojale pealinna, sest kust sa sellist head värsket vett ikka mujalt saad? Khamsing on muidugi pigem sotsiaalse närvi ja peidetud kriitikaga vägevate ja nende tirelite suhtes. Külaelu poeesia ja ilmekas olustik pole enamasti eesmärk iseenesest. Ega’s ebausk ja lihtsameelsus tema silmis rohkem armu pälvi, kui korruptsioon ja ennastäisolemine. Üks hullus ja meeletus kõik. Tähelepanek ühest 60ndatel kirjutatud loost: “Sacred things don’t make men what they are; men make them up to keep hold over others.” (lk 60). Et siis kümnendi vaimule sobiv mäss autoriteedi vastu.

Viimases, 90ndatel kirjutatud loos, on muuhulgas stseen ebaseadusliku metsalangetuse laagrist, kus kahest khmeerist töölisest on jäänud vaid tühi telk ja hüljatud raadio. Teispool piiri teadagi, Kambodža ja punased khmeerid. Raadiost kuulatigi sõjauudiseid. Laagris kardetakse siis halvimat, kõik sõidavad minema … aga lugu pole muidugi üldsegi mitte sellest, vaid sellest, kuidas head budistid surijale võlgu andeks annavad, et ta ikka rahus lahkuda saaks ...

Ühesõnaga kena ja värvikas kronoloogiline pilguheit Tai ühiskonda ja selle kitsaskohtadesse. Loomulikult kaugel sellest, et olla ammendav ja tegemist on ajaloolise vaatega, sest kahtlemata annaks 2000ndate ja 2010ndate Taist rääkida palju uusi lugusid. Vahepeal toimunud demokraatlikud arengud Thaksini klubi eestvedamisel, sõjaväeline riigipööre ja uue majesteedi värvikas isik (mida loomulikult ei või türmiähvardusel käsitleda teisiti ilusas krüptilises võtmes … nagu siin raamatus näiteks kahtlustatakse üht koertegelast viitavat ühele sõjaväebossile ja paradiisilugu, mis hõlmab kärbseid ja sitalasu, usutakse ka viitavat millelegi … millelegi, mis on piisavalt krüptiline, et tont nüüd teab siis kindlalt, mis see on - ja hea muidugi on, kes teab, kas trellide taga oleks autor edaspidi nii viljakas jaksand olla) ja noh, kõik need ülejäänud asjad, millest kahtlemata aimugi pole, sest … Tai on ikkagi kaugel, mistõttu ongi muidugi hea mõte teda lähemale lugeda.