Kergelt sürreaalne lugu mehest, kes äsja haiguse tõttu naise kaotanuna naaseb töökohale. Kaastöötajad püüavad teda lohutada, aga mees ütleb, et kõik on normaalne; ta ei oska kuidagi …. rusuvat leina tunnetada. Armastatud naise kaotus on muidugi enam kui märgatav, aga samas … ta ju pakkus naisele, kuidas sellest haigusest põgeneda.
Nimelt see mees polegi õieti inimpäritolu, ta oli varasemalt karpkala, kes/mis nägi jões seda naist ujumas ja koheselt armus temasse. Ja vanemate nõusolekul tuligi inimesena kuivale maale, et siis olla järgmised 25 aastat naisega koos. Kuid haigevoodil ei mõistnud naine kuidagi mehe ettepanekut koos karpkaladeks muutuda ja vees edasi elada.
Nüüd siis mees mõtleb, et mida õieti edasi teha; maa peal pole justkui enam midagi järel. Või kuidas.
Seda teksti nagu ei oskakski edasi kommenteerida, vähe üllatav fantaasia või nii.
