Aino Pervik “Miniatuurid mälupõhjast“, Salv (2020)

Põhimõtteliselt ütleb pealkiri juba põhilise ära – miniatuurid ja mälestused, võiks öelda ka, et justkui kausike rosinatega lahmaka memuaarikringli asemel. Peaasjalikult lapsepõlvest, murrangulistest aegadest 1932. aastal sündinud väikese tüdruku silmade läbi, ent oma pika eluga 2021. aastasse jõudnud naise käe ja mõtte vahendusel. On vilksatavaid pildikesi Wabariigi aegadest, on kübemeid Saksa okupatsioonist ja sõjajärgset Nõukogude aega, minevikupiltide raamidena virvendavad samu inimesi või paiku puudutavad nüüdsesse aega või sellele lähemale jäävad elu ja teadmise killud. Nii mõneski mõttes illustreerib selline hüplik pildikeste kogum mälu ja enese eluloo jutustamise olemust, ses kes siis suudaks mäletada möödunud aega katkematu ja ühtlase sündmuste voona – ikka on talletised peotäis hetkepilte kõrvuti olude, rutiinide ja ruumide mälestustega (nt kui kombeks oli pühapäeviti süüa pannkooke, siis katsu sa kõiki neid pühapäevi eristada), taustal toeks see, mis on räägitud ja üldine ajaloonarratiiv.

Ühesõnaga – miniatuurid justkui väike ehe näituskogu mälugaleriist, võimalus põgusaltki tajuda, mis tunne siis ikkagi oli nendes ammustes hetkedes elada (muidugi Aino Pervikuna), kuidas inimene on ikka inimene, aga kuidas iseenesestmõistetavused on erinevates aegades ja oludes vahel nii teise koha peal, et seda on (populaar)teaduslikku teksti lugedes vast keerulisemgi aduda. Raamatu lõpetab tõdemus, et ajas päriselt tagasi ei saa ikkagi minna ja nõnda on küllap ka mälestustega – paratamatult eksisteerivad ka mälestused ikkagi ainult nende meenutamise hetkes, olevikus, ning kõik vahepealsed ajad on neisse rohkemal või vähemal määral midagi jätta võinud. Ent siiski on mälestuse jätnud päriselt minevikus olnud hetk ja seda ei saa temalt ometi ära võtta.

SEPTEMBER 1946

Pole siin enam turuhoonet, pole turgugi. Pole ka Estonia teatrit. On rusuhunnikud.

Mööda Pärnu maanteed sõidab sinine tramm, kus kummagi seina ääres on puust istmed nagu pikad pargipingid. Vaguni keskel seisavad need, kes istuma ei mahu. Nad hoiavad kinni lakke kinnitatud rihmadest. Trammi tuleb sisse minna tagumisest uksest, välja saab eesuksest. Tagumise ukse kõrval nurgas istub konduktor, süles suur nahkne kott. Konduktor müüb sõidupileteid.

Turu-poolsel küljel varemete ees on tänavaserval end sisse seadnud kaubitsejad. Maas on kartulid, porgandid, õunad.

Väga tahaksin osta üht ilusat suurt õuna, see maksab viis rubla. Nii palju raha mul õuna jaoks ei ole.

Ma olen Tallinna Õpetajate Seminari Id-klassi õpilane. Ma olen neljateistkümne aastane ja alustan sel sügisel iseseisvat elu. Kodus Järvakandis käin nüüdsest veel koolivaheaegu veetmas. Aga ma igatsen väga koju. (lk 16)

 

JAANUARI ALGUS 1941

Ukerdan oma laiade lamedate lapsesuuskadega üle avara lumevälja. Pimeneb. Ei mingit suusarada ees, ei ühtki tulukest kuskil.

Veel natuke rühkimist üle paksu puutumatu lume, ja ma jõuan koju!

Mu parim mälestus lapsepõlvest ongi kodu: ema, isa ja väike mina. (lk 64)

Aino Pervik - Kiljub ning kumiseb (1982)

Pervik on kogule alapealkirjaks lisanud “Keskaja tsükkel”, ja tõepoolest, ilma selle lisanduseta võiks luuletuste lugemine üpriski segaseks jääda - mis imelik vanaaegne olustik ja millest niisugune võitlev ateism. Aga eks selle teadmisega, et tekstid on projitseeritud keskaegsesse maailma, võib tunda mõningast hämmastust - kasvõi teemavaliku pärast (ei tule ette, et Pervik oleks lastele midagi keskajateemalist kirjutanud). Või võiks siin mõelda, et venestusetingimustes pöörduti ajalooliste teemade juurde (nagu Kross), et siis selle kaudu ridade vahelt midagi olulist tänapäevale sedastada. Või lihtsalt oletus, et autoril oli tollal huvi niisuguse maailmapildi vastu.

Kes veel julgeb

Kui oda juba vihisedes kulgeb,

peab olema ju keegi, kes veel julgeb.

Kui kogu maa ka täis on loetud haudu,

jääb keegi ikka alles kasvõi raudu.

Neist raudust enam surema ei minda,

kes raudus sündind, see teab elu hinda.

(lk 11)

Metsaskäija

Isegi kui hirm on metsast läbi minna läbi,

isegi kui minek kõigi silmis häbi,

kui ma olen korra metsa poole seatud,

ei siis aita ristimärkki neilt kes veatud.

Metsahelk mu pilgus muutumatult püsib,

liiga ränka headust vagade käest küsib.

Lähen, kuhu lähen, olgu lage teegi,

ikka lõpuks metsa välja viib mu seegi.

Metsast vaatajale kõik on teise moega.

Surm ja elu kootud kokku teise koega.

Metsaskäijal setmed salarajad jalus,

soo on kailuõites, palukad on palus.

(lk 14)

Pühak

Kus kantud mind, seal järel rüüst ja laga.

Nad valmis kõike tegema mu nimel,

on nende lootus minu tehtud imel.

Mu pühapaiste kroonib taplust vaga,

mu nimbus igavese elu pandiks

on sõduritele, kes jäävad sandiks.

Mul pole kuigi palju hinge taga:

vaid mõned ihu sisse jäänud nooled

ja kõhust julmalt välja lastud sooled.

Ma usu kinnituseks kandsin vaeva,

see usk peab viima rammad sandid taeva.

Sai minust uhke hiilgav hõbekuju,

mis valvab taevaminejate tuju.

(lk 18)

Voolava jõe kaldal

Minu laubale sa krutsifiksi ära vajuta,

kui see mõte, mille seest sa oled tulnud,

kui see usk, mis sinu seest on tulnud,

igas uues sisemuses vajab pingsat valvet,

veidrasõnalist ja muutumatuks surnud palvet,

ja kui endalgi sul kipub segi, mis on mille pärast

ja mis nähtumus on mille ees või taga.

Sulle piisab ilmutuse pelgast särast,

et taas kindel oleks sinu usk,

vaikiks verehääl ja hingetusk

ja sul meel saaks olla suletud ja vaga,

sootuks ilma ümbritsevatajuta.

Tahtes oma märki teha mulle otsaette,

ära sunni mind mu püha jõe vette.

Püha jõgi voolab läbi maad ja ilmad,

pühal jõel on iga piisa küljes selged silmad.

(lk 31)

Aino Pervik – Paula ja Joosep (2001)

Kui eelmises raamatus oli juttu, et Paula pere elab Järvispeal ning ta lasteaiarühmas on vaid üks töötu pere laps (kellele ei osteta kinke ning pere koguni nälgivat), siis nüüd selgub, et Järvispeal on klaasivabrik kinni pandud ja tööd üldse pole – Pervik on eelmise raamatu maaidüllile järsult joone peale tõmmanud (tõsi küll, Paula pere oli niiehknaa linna kolimas).

Omamoodi veider on, et kui maal elades töötas Paula ema apteekrina (Järvispeal, mõnes teises linnas või asulas?), siis suurde linna tulles jääb ema koduseks, kuna siin pole talle tööd – et siis maal elades võis Paula noorema venna Patriki kõrval tööl käia, kuid linna tulles tuleb siiski koduseks jääda. Muidugi, Paula isal on nüüd ka selline töökoht, kus tuleb õhtuti kodus olles edasi tööasju ajada. Laiskvorstina ütleksin, et vaene pere.

Ja siis Kolemees ja kodutuse teema. Räuskav mees on senikaua aktsepteeritav, kui tal on kodu. Aga kui inimesel pole kodu... vaat see on tõeliselt hirmus, siis on tegemist kartmist väärt inimolendiga. Ma ei tea, pigem on ikka tõeliselt tüütu mõni räuskav ja lällav isend, kellega võid igapäevaselt kokku puutuda (okei, ega ma ei saa aru põhimõttest, et „kaine peaga on tore inimene, aga vaat purjuspäi keerab ära – lojus on lojus). Aga eks näis, mis sellest Kolemehest järgmistes lugudes välja kujuneb – kindlasti on tegu lihtsalt kompleksidega inimesega, kellest aga koorub välja toreda südamega vanapoiss.

Korviposti puhul jääb arusaamatuks, miks illustraator on joonistanud kolmekorruselise maja, kui tegemist on vähemalt neljakordse majaga (tita-Paula-Joosep-Kolemees – ja ega siis titapere pruugi esimesel korrusel elada).

Aino Pervik – Paula lõpetab lasteaia (2001)

Raamatuke noortele tütarlastele, kes oskavad lugeda. Raamatu pealkiri annab üsna täpselt aimu oodatavast konfliktist – Paula lõpetab tõepoolest lasteaia, sest ta on nüüd vastavas vanuses ja teatavasti on koolis õppimine üpris kohustuslik. Paula pere elab kuskil asulas ning vanemad peavad plaani linna kolimiseks (miks sinna, ei saa vähemalt sellest seiklustest pungil raamatust küll veel teada).

Üldiselt on Paula maailm üsna päikseline – lapsed saavad kinke, neil pole muid kohustusi kui elus püsida (ettevaatust veekogudega!) ja lasteaia lõpupeol esineda. Vaid korra põhjatakse tütarlaste paksukeseks, sest ta aasta vanem sõbranna ei taha oma vana kleiti Paulale anda. Või ühe lasteaiakaaslase pere tabab töötus, mistõttu selle lapse vanemad ei saa oma pojale kinke osta; nad nälgivat hoopis.

Raamatule lisavad vürtsi Piret Raua illustratsioonid, eks sellevõrra meenutab teos Eva Janikowsky lugusid – kuigi käesoleva raamatu puhul on rõhk eelkõige tekstil, mida lapsed peaksid olema suutelised lugema. Ja kuulu järgi olevat see tüdrukutele üsna meeldiv lugemisvara.

Aino Pervik – Umbluu. Uusi ja vanu vigurjutte (1980)

Perviku lugudest vaat et paremad on Vello Vinni illustratsioonid (siit võimalik neid vaadata), mis on parajalt psühhedeelsed. Muidugi, eks täiskasvanud lugejale peakski meeldima selline raju, sõge ja lõbus kujundus, kuidas siis muidu. Alljärgnevalt toodud loo jänesöökull või öökulljänes on Vinni poolt sellised vigurloomad, et kohe lööb pahviks. Ent las vulisegu lugu.

KEERULINE LUGU 

Elas kord väike jänesepoeg. Aga kui sulle linnud rohkem meeldivad, siis oli see hoopis vana suur öökull. Parajasti oli ilus soe suvi. Muidugi kui sa just kangesti lund armastad, siis oli külm talv ja kõik kohad täis kõrgeid lumehangesid.
Väike jänesepoeg armastas väga ristikheina. Kui ta hommikul ärkas, jooksis ta alati rõõmsalt hüpeldes aasale ristikheina sööma. Kui oli talv ja lumi, siis ta muidugi aasalt ristikheina ei leidnud, sest kõik oli lume all. Ja üldse, kui see oli öökull, siis ei armastanudki ta ristikheina, vaid talle maitsesid hoopis väikesed jänesepojad, ja ta ei ärganud ka mitte hommikul, vaid õhtul, sest öökull näeb ainult öösel pimedas. Kui see öökull siis õhtul üles ärkas ja toitu otsima läks, pidi ta kuupaistel kaua mööda lumehangesid vudima, enne kui kuskilt ristikheinatuusti leidis. Ei, siis see ju ikka ei olnudki öökull, vaid hoopis jänesepoeg, kes lõpuks leidis ühe kuivanud jänesetuusti, mis oli kuskilt saanilt maha pudenenud. Muidugi mitte jänesetuusti, vaid ristikheinatuusti. Ja oli hoopis suvi ja öökullil polnud kuiva tuusti vajagi, sest aas oli värsket mahlakat ristikheina täis ja öökull võis päev otsa seda nokkida, kui tahtis. Ikka mitte öökull, vaid jänesepoeg, ja mitte nokkida, vaid süüa näpsida, ja mitte päev otsa, vaid öö otsa – ei, siis ta pidi ju ikka see suur öökull olema ja väikese jänesepoja kinni püüdma.
See jutt hakkab küll segi minema. Las ta oli ikka parem väike jänesepoeg ja mitte vana suur öökull, sest siis laskis ta selle kinnipüütud jänesepoja jälle ilusasti lahti ja nad võisid kahekesi koos minna aasale ristikheina sööma. Oota, mitu jänesepoega meil siis nüüd lõpuks on, üks või kaks?

Aino Pervik – Rändav kassiemme (2012)

Illustratsioonide järgi on ikka kahtlane raamatuid kingituseks osta. Siin raamatus on siis imearmsad ja supernunnud kassipildikesed, aga kui hiljem hakkasin teksti üle vaatama... kohe ei teagi, vast viieaastasele lapsele liialt titekas ja ka lühike.

Lugu siis tiinest tänavakassist, kes vajab sünnituseks kindlat kohta – noh, pesa, ulualust. Viimaks võtab ta enda valdusse tühja kurepesa ning seal toob ilmale Tiisu, Liisu, Miisu ja Kiisu. Aga oh häda, ühel ööl hakkab robinal vihma sadama ja ega kurepesa pole tegelikult kaslastele õige katusealune. Kassiema tassib kiiruga pojad pesast alla ja nad pistavad üheskoos jooksu kuni viimaks leiavad kuivema varjualuse silla all. Hommikul vaatab kassiema oma väikseid kurrnjäuhkjameid ning leiab, et need on juba küllalt suured, et üheskoos rändama (ehk hulkuma) hakata – ning teele nad asusidki. Aga kuhu?

Et siis selline poolkurblik lugu steriliseerimata hulkuvast kassist ja ta (järjekordsest?) pesakonnast. Kas jõuavad nendeni kasside varjupaiga töötajate ja loomaarsti hoolitsevad käed?

Aino Pervik – Kunksmoor ja kapten Trumm (1975)

Lapsed! Kui su sõbral murduvad sõrmed küljest, siis saad aidata tal neid tagasi käe külge kinnitada, ja seda tehakse nii – tuleb tilgutada küünlarasva täpselt õigele kohale ja seejärel korinal laulda, ning ongi sõrmed tagasi (lk 8-9), kapten Trummi kämblad on selle raviviisi tõhususe tõenduseks. (No mõne aja tuleb lasta sel siiski kokku kasvada.)

Päris tore narkokogemus (lk 34-35), justkui oleks Wiedemann und freunde lasteraamatusse pugenud ja kapten Trummilt järjekordse doosi sisse vehkinud.

Finaaliks selgub, et kooselu lagunemise vastaseks päästerõngaks osutub mesilaste pidamine. Mis on tore (peaasi, et mesilasema toitepiimaga ei hakata eksperimenteerima). Aga lapsed, need viimased tarkusesõnad on pigem teie vanematele teadmiseks.

Üldiselt jääb Perviku ENSVst suhteliselt veider mulje, ringi paaditavad mingid rõõmu jagavad hipid, inimesed pöörduvad abi saamiseks ennekõike nõia poole ja tööstusrajoonides lastakse sulaselget mürki taevasse. Seitsmekümnendad.