Endla Tegova „Tunglejad“ (Eesti Raamat, 1980)

Omal ajal väga populaarne raamat, mis praeguseks unarusse jäänud. Eks ta nüüdisaegsele lugejale omamoodi kahekihiline ajarännak ole – esiteks tuleb arvestada kirjutamise aega, sündmused toimuvad aga 50ndate keskpaigas. Võib vast öelda, et see on natuke selline aegade vahele ripakile jäänud raamat. Ei ole siin mingisugust erilist punast ideoloogiat, aga uuesti välja andma ka ei tõttaks. Lugu jookseb tempokalt, aga kohati on natuke janti ja värki ülekülla ning eks need küsimused, kas tolles sektlike “ärkamiste” asjas mingi tõetera on või peaks ikka moodsa ateistliku vaimu juurde jääma tänapäevast lugejat kah enam oluliselt ei eruta.

Tegevus toimub väikeses (fiktiivses) Saaremaa maakoolis ja samuti fiktiivsetes külades 1955/56 õppeaastal. Peategelaseks on alustav emakeele-kirjanduse õpetaja Brett Allariit, kelle lootused elus oma õige koha ja armastuse leidmisel on romaani peamiseks teljeks ja küllap ka suure lugejahuvi tuumaks. Breti eraelus on juba üksjagu toimunud, alguses vihjamisi, peas vasardavate mõttekatkete kaudu, kuskil keskpaiku juba ka otsesemalt, viidatakse tema keerukale üles kasvamisele kuhugi väljamaale jäänud meremehest isa suisa fanaatiku pühendumusega tagasi ootava ema juures, mitte just kõige siivsamatele varasematele suhetele ning selle sama ema juures kasvava tütre olemasolule. Võiks öelda, et Breti kokkupuuted meestega ja ka igasugused ühiskondlikud hukkamõistud on üsnagi tänapäevaselt värsked – kõiksugu ligiajamised ja käperdamised ning teadmine, et halb valgus langeb ikka naispoolele, jne. Usun, et tekitas toona palju äratundmisi ja ega need asjad pole võõrad ka 70 aastat hilisemas ühiskonnas, nagu me kõik teame.

Tuleb siis Brett, ei plaani ta kellessegi armuma hakata, aga ikka juhtub, et esimene pilk jääb saatuslikult peale ja õnneks selgub, et väljavalitud kolleg on igati hea ja meeldiv, suisa hingesugulanegi. Tolle väljavalituga eelnevalt täiel tõsidusel kurameerinud nooruke (pole 18ki täis!) Edda, koolidirektori tütreke, on aga justkui mõnest 19. sajandi lõpu romaanist välja võetud paatoslik ja dramaatiline tulesäde, kes paljalt lugedes pea valutama ajab. Lõpuks muidugi tuleb ka dramaatilisi saatusepöörakuid ja nii edasi, magusat õnneliku lõppu siit siiski ei tule.

Breti elukäik ei jää aga kaugeltki mitte ainukeseks tegevusliiniks – taamal leiab ühel või teisel viisil või põhjusel üksteist veel terve rida inimesi, kellele kaasa elada. Samuti on ehedalt kirja pandud kõik kooli ja õppetööga seonduv – siin kirjutab autor ilmselgelt oma kogemusist ning sellekohased episoodid võib vabalt hea koolikirjanduse rivisse seada, on siin nii ehedalt kujutatud lapsi, koomilisi seiku, kui ka ajastu vaimu jõululaupäeval kooli ajamise ja murdekeele välja juurimise näol, aga sealjuures mitte õelalt, õpetaja vaatepunkt on siin toodud parimas hea pedagoogi võtmes. Laiema olustiku poole pealt on küllap samuti kõvasti ehedust mängus – kõik see püüdlik kolhoosistamine ja poliitiline kasvatus, kus eestkisaja on ikka keegi, kellel on ühtlasi lihtsalt sisemine vajadus tähtis ja pildis olla (samas kui taamal on keegi mugaval kohal asjapulk, kes peamiselt aega sanatooriumis veedab jai se otseselt lavale ei ilmugi), kusagil on instantsid, kuhu kaebusi ja ilusaid näilikke numbreid saata, programmi korras tehakse harrastusteatrit, kinoga (sõna otseses mõttes) meelitatakse rahvast koosolekutele ja ega kõik need teatrid ja kinod ideoloogilis-kultuurilise kasvatuse egiidist hoolimata siis mingi liba meelelahutus ei ole, justkui külainimesel oleks selles vallas mingeid muid valikuid kõrvale võtta. Küllap kõigile, kes ise tol ajal elanud olid “Tulp Fanfaan” ja “Kolm musketäri” üsnagi toredalt nostalgilised nimed.

Lisaks eelmainitule on pea terve küla koos lähema ajaloo ja kõigi elanikega üsnagi põhjalikult pildis. Eraldi suur teema on kohalik usuelu – jajah, 50ndate Saaremaa kolkakülas on üllatuslikul kombel suisa kolm kristlikku lahku ning terve posu innukaid palvetundides või kirikus käijaid. See oli päris huvitavalt üllatuslik, no eks on ju muidugi teada, et erinevaid kristlikke suundi on meil läbi aegade olnud, aga 50ndate keskpaigast sihukest tralli poleks oodata osanudki. Lisaks on veel läbivalt murdekeelt ja muud ajastu elu-olu, nagu igavene kaubapuudus poes ja lahke venelannast müüja, kes oma alatise (ja alusetu) lohutava kinnituse põhjal on hüüdnimeks teeninud Sahvtra buudjet ehk siis küll homme saab.

Päris mitmeid kordi mainitakse ära päikeselahvatust, et seda kui enne päikese merest tõusmist justkui mingi rohekas valgus laiali sähvatab. Vahepeal tundub, et kõik tegelased muud ei teegi, kui käivad seda igal võimalikul hetkel vaatamas. Ise ei ole nagu kunagi juhtunud märkama või osanud tähele panna? Olen küll mõne korra ikka merest tõusvat päikest nägema juhtunud … aga eks muidugi mitte ka nüüd nii tihti…

„Iida tõi Arsi, kelle nägu oli süütumatest süütum. Pilk kutsumise pärast täis ääretut imestust.

„Sina võtad praegu taskust võtme ja keerad Iida kingad lukust lahti,“ teatas õpetaja asjast „mitte midagi teadvale“ Arsile.

Arsi ilme oli üks suur küsimärk. Ometi pistis ta käe taskusse ja tõi sealt siira üllatusega võtme välja. Vaatas seda, nagu ei oleks ta iial elus võtit näinud, ammugi mitte seda siin.

„Kuidas see küll minu taskusse sai?“ vaatas Arsi hukkamõistvalt õpetajale otsa, nagu oleks see võtme ta taskusse sokutanud. Õilmitsedes lahkusest, keeras ta Iida kingad lahti ja ootas kutset uuteks õilsateks tegudeks.

„Nüüd lähed ja võtad Villi sussid varsa jalast ära.“

„Ja tehku Iida mu rihvlikarp ka kohupiimasodist puhtaks!“ tahtis Villi kõiki asju ühele poolele saada.

„Pinali,“ parandas õpetaja.

„Nojah pinali. Kaldas liiatsid välja ja toppis Vaksa Paula kohupiima mu rihvlikarpi.““ (lk 115)

Kersti Kivirüüt – Tuulte linn (2018)

Noortele mõeldud põneviku aineks on Skandinaavia viikingite esiisade lugu ning tänapäeva Aserbaidžaanis lahtirulluv verine tagaajamine, millesse on segatud kangelaste ja kurjamitena õige mitmed eestlased. Nimelt, nagu selgub, on Põhjala panteoni tegelased pärit Bakuust, kes peale roomlaste sissetungi nende aladele purjetasid jõgesid pidi Skandinaaviasse (miks seni võimas aserlaste hõim rooma leegionitele alla vandus, eks see on käesoleva põneviku saladuse üks komponente). 20. sajandi algul aga olid eestlastest ärimehed Bakuu kandis naftaäri ajamas ning avastasid selle imelise viisi, kuidas Odinist sai … Odin. Aga siis said bolševikud võimule ning ellujäänud eestlased pidid sealt põgenema.

Ja nüüd siis lugu sellest, kuidas üks väliseestlane (ühe naftaärika järglane) tahab saada Odini suguseks jumaluseks … kui ta vaid saaks jagu mõnest tublist aserist ja Tartu üliõpilasneiust, kes töötab vabatahtlikuna Bakuus. Inimesed armuvad, õnnetud hukkuvad, paljastuvad mitmed müstilised ja muistsed saladused.

Senine Kuuste-fantasy autor on tegevuspiirkonda hoomatavalt laiendanud, jäädes siiski truuks kõiksugu müstilistele võngetele. Tulemuseks siis meelelahutuslik YA põnevik, kus taustal seikleb muuhulgas Thor Heyerdahl … kes on sisimas midagi enamat kui vaid kuulus ja armastatud meresõitja. Ja on Saalomon ja Odin, nende ajas on säilinud teise tuntud purjetaja Noa mälestused. Teose puhul võiks mõelda ka alternatiivajaloolisest küljest, nii näiteks on 1986. aastaks Nõukogude Liit lagunenud ja Bakuus tegutsemas briti ärimehed (lk 18) – või on ehk tegu näpukaga, mida pole märganud ei autor ega toimetaja Kuusler (kelle sama konkursi tööst siin blogis hiljuti kirjutati).

„Saalomon oli eksinud. Kvasir ei olnud kindlasti vedelik, aga ka mitte õhk. Kindlasti mitte tuli ja kaugeltki mitte maa. Kvasaris näis olevat kummalisel kombel ühendatud kõigi nelja ürgelemendi omadused: vee voolavus, õhu tabamatus, tule mänglevus ja maa raskus. Odin libistas käega läbi sinaka olluse ja tänas mõttes Ahrimani, kes talle öösel kvasirikaevu juurde teed juhatas. Saalomon polnud kunagi rääkinud, kes sellesinatse kvasirikaevu üldse rajas. Ütles vaid, et see õnnetu inimhing, kes Ahrimani ahvatlustele järele andis ning kogu oma hõimu hukatusse viis, ei vääri kirjarullides mainimist. Odin teadis, et tema on targem. Ahrimani väge tuleb kasutada rahva hüvanguks, küll siis ka sind kirjarullides mainitakse.“ (lk 92)

Helga-Johanna Kuusler "Puhkus koomas" (Pilgrim, 2016)

Ma ütleks, et žanrilik hing ja tuum on on siin hästi paigas – milline ootamatult tempokas ja sündmusterohke romantiline noortepõnevik üleloomulike sugemetega! Võiks vabalt olla mõne (aasia) telesarja süžee – üks tütarlaps satub „maskeerituna“ üdini maskuliinsesse keskkonda ja saadab seal siis oma sisemise võlu varal üht koma teist korda. Võiks ju „fännikirjanduse“ hõngugi ära haista, aga autor ise on inspiratsiooniallikana pigem maininud „Kärbeste jumalat“.

AGA minu tagasihoidlikul hinnangul vajanuks see raamat küll veel oma kolme korda puhttehnilist ümberkirjutamist. Olgugi, et romaanivõistlus ja puha esikoht ja nii edasi, aga vaatan ikka, et raamatuna on see lugu toores mis toores ja nõnda tundub ka avaldamine justkui karuteene. Seda nii lugejatele kui autorile ja eelkõige loole endale. Eelmise lõigu kiitvad sõnad tulenevadki suuresti faktist, et hoolimata kohati agooniliselt tõtlikult plärtsatavast ja usutavusaukudega jutustuslaadist suutis lugu ise oma tempo ja sündmusterohkusega ikkagi lehekülgi pöörama panna ja see on igati tunnustust väärt saavutus.  Ma väga loodan, et autor võtab kätte „Sandersoni teha“. See tähendab – süstemaatilise järjekindlusega kirjanduslikku väljenduslaadi lihvida.

Sisu on muide järgmine – toimub liiklusõnnetus ja kaks kannatanut/ohvrit leiavad end silmitsi vana hea Peetrusega. Saab nii, et peategelanna toimetatakse tagasi probleemsete poiste internaatkooli kasvandiku kehasse ja tal jääb 40 päeva välja selgitamaks, kes tappis tolle poisi sõbra. Kui ei, siis oma kehasse ja ellu tagasi ei saa. Arvata võib siis, et käib oma „sisemise naiseliku headusega“ raskestitaltsutatava meessoo pehmendamine, otsitakse mõrvarit ja leitakse tõelist armastust ja sõprust ja muu taoline trall.

Nüüd ma olengi hädas, võiks ju soovitada kõigile romantiliste noortekate lugejaile, et tõlkekirjanduse kõrvale ikka kõvemad kodumaised saavutused ka ette võetaks, aga keel ei paindu / näpp ei kerki. Karuteene, ma ütlen. Autorile tahaks aga ikkagi öelda, et lase aga edasi! Kuigi, kirjandusvõistluse võitmise fakt on seda vist juba piisava veenvusega teinud...