19 august, 2017

N.K. Jemisin - Red Dirt Witch (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 11, 2017)


Nõidadega fantasy, mis kõneleb rassismist Ameerika ajaloos - ning kuidas läbi raskuste ja vägivalla sai võimalikuks rassismi vähenemine. Mõnes mõttes on see… väheke segaseid tundeid äratav tekst tänu ameerika natside hiljutistele tegudele.

Igal juhul, lugu leiab aset Alabamas millalgi 40-50ndatel (või varem?). Emmaline on nõid, kelle jõujuured on pärit Aafrikast. Emaliini pidi toimub nõiavõimete pärinemine, nii on naisel kolm last eri isadega, et saada geenisupi segamisega võimalikult mitmekesiseid variatsioone. Tõsi küll, kolmest lapsest vaid üks on tütarlaps. Nõid on saanud unedes märguande, et peagi ootab teda kokkupõrge Valge Nõiaga (see on siis omakorda Euroopast pärit võlujõuga, mis on adapteerunud Ameerika oludega) - ning Valge Nõid Emmalinelt midagi nõudma. Aasta pärast on Valge Nõid Emmaline koduõuel ja puhkeb vaimne kakelung, mille käigus Emmaline ja Valge Nõid sõlmivad ajaloolise tehingu….

Et siis justkui “Ameerika jumalad” kokku segatud sotsiaalajalooga. Üheltpoolt on kõva maagiaga sahkerdamine (vanad jumalused, mis on Uues Maailmas modifitseerinud - ja nad muutuvad aja jooksul veelgi); teiselt poolt Ameerika rassilise võrdõiguslikkuse ajalugu (jajah, viimaks on koguni Obama presidendiks). Natuke küsitav on, kas Emmaline’i ohverdus saanuks olla nii… taganttõukava mõjuga, aga küllap on see seletatav fantasy loogikaga: maagial on oma (nähtamatu) osa inimkonna arenguloos jne.

Selline tekst on ehk liialt ameerikapärane, et minusuguses suuremaid meeleoluvärinaid tekitada, aga tuleb tunnistada, et rohkelt auhinnatud Jemisin oskab päris paeluvalt kirjutada.

18 august, 2017

Bernard Kangro - Võõramaa õhtu (1966)

Kangro panus maarahva ängiilma on üpris vaimustav ja hõrk, siit leiaks vajaliku hõllanduse nii meeleheitel lugeja kui hambaid krigistav looja, kel soovi hämarust kombata. Muidugi võiks rääkida väliseestlase puhul kodumaatusest ja pagulusest, kuid samas on mõnigi luuletus neid unustades niisamuti mõnuga nauditav - nagu näiteks need kaks poeesiat.


Unede värav


Ma tunnen su südame tukset
löövat palava põue all:
une suured hämarad uksed
on pärani õue all.


Kas sinna sallu ei lähe
meie meelistee tunane?
Valge vanik on jäänud veel pähe,
pael juustesse punane.


Kord meile üht Linnuteed tehti
läbi laotuse särava.
Nüüd tuul pillub kollaseid lehti
üle unede värava.
(lk 19)




Maa all


Nad otsisid võtmed
ja avasid maa
ja vaatasid sisse:
all lamasid mehed
ilma pääta.


Ja tuhanded neist
hoidsid kramplikult süles
oma kadunud päid,
luised sõrmed surutud
oma enese silmi,
et need enam ei näeks,
kuis maa pääl ülal
higis ja suitsus
töötavad sepad,
et taguda mõõku
veel vahedamaid.

(lk 36)

17 august, 2017

Jorge Luis Borges - Liivaraamat. Shakespeare’i mälu (2017)

Huvitav, et enamik võõraid, kellega juttudes esinevad minajutustajad kontakti satuvad, on pikemat kasvu. Klišee! Pole iidamast-aadamast Borgest lugenud, aga paistab olevat igati borgeslik nämmutamine võimatu keelde valamisel. Seda siis eelkõige Ameerikates, kus tegelased satuvad eri imede keskele. Polnud just silmaavajad tekstid, ehk see isikliku tuimuse viga.

“Mul ei ole kavas meelega tõsiasju valesti esitada, aga ma näen juba ette, et laiskus ja kohmakus sunnivad mind rohkem kui korra eksiteele.” (“Kongress”, lk 19)


“Neli matemaatilist tehet - liitmine, lahutamine, korrutamine ja jagamine - olid loomulikult võimatud. Kivid ei allunud aritmeetikale ega ka tõenäosusarvutustele. Nelikümmend ketast võisid pooleks jagatuna anda tulemuseks kokku üheksa; need üheksa võisid omakorda jagatuna anda kokku kolmsada. Ma ei tea, kui palju nad kaalusid. Ma ei võtnud kaalu appi, aga ma olen kindel, et nende kaal püsis ühesugune ja oli kerge. Värv oli kogu aeg seesama sinine.” (“Sinised tiigrid”, lk 98)

16 august, 2017

Mehis Heinsaar - Sügaval elu hämaras (2009)

Tegemist on kahtlemata ühe parima pealkirjaga, mis raamatule eales valitud. Ja eks luuletusedki on sellised… salapäraselt undavad ja painavad. Vahel siirad, vahel kujundlikud. Ja juuripidi sügavalt Eestimaa looduses ja Heinsaares. Siinsed luulelaenud on küll vähe… tumedamad.



Hirmu ABC


Ta ärkab sinus
veel ühe hommikuna kesk hommikut,
veel ühe eluna kesk elu,
tõsise maamehena
tõuseb ta varem kui sina,
tundes juba ette muret tänase
ja ikka ning alati homse pärast.


Ta on hoolsam kui armastus.


Ta ärkab ühes sinuga
kui armuke,
te joote koos hommikukohvi.
naudite vaadet aknast
ning vestlete õnnest.


Päevinäinud aurikuna
triivib ta piki su kuninglikke närve,
leidmata sadamat.


Ta on geenius tubade alal
millel pole uksi.
(lk 92)




Nõu


Kui kõik
tänase päeva hea
on tehtud


ja kui kõik
tänase päeva kuri
on tehtud


siis lihtsalt istu
ja ole vaikusele
seltsiks

(lk 95)

15 august, 2017

E.J. Swift - The Jinn Hunter’s Apprentice (The Djinn Falls in Love, 2017)

Tekst, mis paigutub hoopiski Marsile, see on osutunud džinnisugustele vaimolenditele ideaalseks elupaigaks - eemal inimmassidest, palju kõrbeid ja… eemal inimestest. Kuid et inimesed on sellised vastikud paljunejad ja rändajad, tundub, et džinnidel on soov inimeste eest tundmatutele planeetidele kolida.

Nii on juhtunud, et Marsil paiknevasse uude ülimoodsasse uurimislaeva on sugenenud džinn ja see põhjustab niisuguseid hädasid, et see ülimoodne kosmoselaev ei saagi Marsilt lahkuda ning on pandud hoopis karantiini. Meeskonnaga juhtub tumedaid asju ning et sellest jamast vabaneda, kutsutakse kohale džinnikütt. Tuleb aga tema naissoost õpilane, kes on nagu vähe kummaline. Siiski on tal viis, kuidas olendeid tabada.

Päris huvitav tulevikupainaja, kus traditsioonid on ühendatud tulevikutehnoloogiaga. Ülimoodne uurimislaev, aga meeskond hardalt islamiusku ning käib mošees ja paluvad imaamilt abi. Ahvitaolised tehisolendid, kes peaksid uurimisretkel teatud töödes inimesi asendama. Ja samas muidugi džinnid, mis justkui eksisteerivad eelkõige islamiusuliste maailmas. Jumal teab, kuidas Robert Sheckley oleks selle probleemi lahendanud.

“It was widely acknowledged that Mars was infested with jinn. Allah might have made the red planet specifically for them; they loved its dust, its volcanic landscape and boundless plains. Earth had become too crowded. What was left of the rolling sands, the desert caves that cooled with the lowering sun? The jinn have been squeezed out, she thought. Chased from one world to the next by an insatiable human race; little wonder that they, too, have turned their gaze to Ganymede.Or perhaps they have been here all aling. Perhaps this territory rightfully belongs to them, and can only be taken through war. Perhaps they have ambitions to reach beyond this system, to inhabit other, more isolated planets, places that could never be conquered by the physical realm.” (lk 163-164)


14 august, 2017

Milline Hello Kitty oled sina? (2010)

Rahulikult järele mõeldes tundub see ainuõige lahendus sinu isikliku õnnenumbri välja arvutamiseks, seepärast toon õnnenumbri-ihalejatele selle märkimisväärse imeretsepti, et kõigil oleks lõpuks selgus käes ja tulevik kindlustatud. Sest muidu võib olla tõesti keeruline elada.


1.       Kirjuta oma vanus. 
2.       Kui sul on praegu sõrmused sõrmes, liida nende arv. 
3.       Lahuta oma õdede-vendade arv. 
4.  Liida oma toa seina olevate plakatite arv.
5.       Liida oma kinganumber. 
6.       Jaga saadud arv kahega (ja ümarda täisarvuks, kui vaja). 
7.       Liida oma eesnime tähtede arv. 
8.       Lahuta oma telefoniumbri viimane number. 
9.       Kui number on miinusega, pane miinuse asemel pluss. 
10.   Kui said kahekohalise aru, liida selle kaks numbrit kokku. Ja ongi sinu õnnenumber käes! 
(lk 13)

13 august, 2017

Philip K. Dick - Beyond Lies the Wub (The Big Book of Science Fiction, 2016)

Huumorikalt masendav lugu tähtedevaheliste reiside teostajatest, kes koguvad planeetidelt erinevaid eluvorme. Nii ollakse Marsil ja muuhulgas satub nende kogusse sealaadne paks elukas. Et proviandist on kitsas käes, on laevakaptenil plaan see orikas lihaks teha. Ainult et… tagasiteel selgub, et see notsu oskab rääkida ja on vägagi teadlik niisugusest tõurastamisplaanist - tegemist on omaette kosmoserassiga, keda marslased kutsuvad wubiks.

Wubid on rahumeelsed olendid - et nad on nii kohmaka kehaehitusega, eelistavad nad teiste rassidega sõbralikult suhelda, mis muudab nad üpris intelligentseks olenditeks (miks mitte maalaste etemaks); neil on koguni telepaatilised võimed. Ning see… tekitab meeskonnas hämmastust, kuna wubiga vesteldes ei esine nad just kõige teravamate pliiatsitena pinalis. Vestelda on muidugi tore, aga süüa on niisamuti vaja, nii otsustab kapten selle orika maha lüüa ja kokale üle anda. Wub küll palub mõistmist ja püüab kaptenit meelitada kõiksugu uute teadmistega; kuid enesekindel mees on lapsepõlves sigade kasvatamisega kokku puutunud ja seega pole tal seatapmisega probleeme. Küll aga hakkavad probleemid ilmnema söögilauas, kui wubi mekitakse…

Ühesõnaga, musta huumori pärlike, mis võiks viimaks eesti keeles ilmuda. Mingis mõttes kui karm ülesäratus lastekirjandusest, kus loomad räägivad inimestega kui võrdne võrdsega. Samas - kui see, mida sa sööd, muudab sind nii kiirelt… siis võiks küsida, kes / mis tegelikult peale jäi.

11 august, 2017

Jaan Lintrop - Surnute püha (1922)

Jätkub siis Eesti argielu koleilma kirjanduseks valamine - seekord lühinäidendis kahe noore tulevikust ja minevikust. Talulapsed soovivad nimelt abielluda ja on kihlatudki, kuid neiu isa ei anna pulmadeks luba ja nii juba aasta aega. Lõpuks paneb noormees oma tulevase äia fakti ette - kuna tema peab linna tööle minema, on õhtul pulmapidu. Oh häda, leiab tulevane äiapapa, ja just möödunud ööl oli talle unes end kadunud naine ilmutanud ja käskinud lapse eest hoolt kanda! Kuidas - kas pulmi ära hoides või lastes lapsukestel naituda, sellest ei saa vanamees aru. Küll on aga tal ikka alles vastumeelsus selle väimehe vastu.

Päeva jooksul selgub, et vana peremees on sünnitalu üle võtnud oma vanemalt vennalt, kelle joomiste ja kahtlaste tehingute tõttu oli talu haamri alla minemas. Uus peremees pidi sünnikoha päästmiseks oma vaese pruudi jätma ning võtma rikka pruudi. Kuid õnn ei püsinud kaua - uus tütar suri tütre sünnitamisel, nii nagu oli varem surnud endine pruut poja sünnitusel. Ning nüüd, pulmapäeval adub peremees aina suurema ängistusega, et äkki… Noorte abiellumises on midagi tõeliselt vastumeelset, on ju noorikudki nii ühte nägu. Aga pulmamasinavärk on käima tõmmatud, väimehe käsul ilmuvad pillimehed ning õhtul peaks saabuma pastor, et noored paari panna. Ugrimugri seebiooper jätkab oma õudsal viisil…

Näidend on õige kehvake ja oleks kuritegu seda uuesti lavastada. On küll draamat, aga tänapäeva mõistes pigem piinlikult teostatud. Huvitavaim tegelane on ehk peremehe vanem vend, endine sünnitalu omanik, kes tuleb talu tagasi nõudma ja paistab olevat mestis väimehega… mistõttu taluperemees (ehk noorem vend) satub üha pingelisemasse olukorda. Justkui trikster laamendaks talupoegade seebiooperis… aga siiski näidendit suurt ei päästa.

10 august, 2017

Joe Abercrombie - Sharp Ends (2017)

Et jutukogu mõista, pead olema eelnevalt lugenud kuus romaani (triloogia + kolm eraldiseisvat) sellest Esimese Seaduse maailmast (nagu olen väsimatult korranud, on mul “Red Country” senini lugemata - eks see arusaamatus tule lähiajal lahendada). Kuid Abercrombie on Esimese Seaduse maailma romaanidest edasi laiendanud ning sisse toonud uue tegelaspaari Shev ja Javre’i, kes põgenikena seiklevad eri riikides ning samas kokku puutudes mitmete tuntud tegelastega (nt Murcatto, Whirrun, Vitari). Kui nüüd õigesti mäletan, siis Abercrombie plaanivat edaspidi neile kahele naisele veel suletõmbeid pühendada - mis on omal moel huvitav ülesanne, kuna siin jutukogus on nelja jutuga kaetud üle kahekümne aasta naiste heitlikust partnerlusest. Ma nüüd ei oska öelda, kas see tegevusliin minus niivõrd vapustusi tekitab - samas on arusaadav, et lihtsam on kirjutada kahe naise vägivallaga täidetud pagemisest kui sepistada romaane, kus kõigutatakse Esimese Seaduse maailma riikide saatusi; ilmaelu ei saa olla niivõrd heitlik nagu on need Abercrombie tegelaste saatused.


Paratamatult on lugemisel lähedasem see, millega oled tuttavam - nii on kogumiku parimateks tekstideks Bethodi ja Glokta saatuslikud eluhetked, kuid niisamuti põhjalaste halekoomilised tegemised (“Fool Jobs”, “Yesterday…”) või ka Nicomo Cosca ajaloo tarbeks talletamine. Mõne jutu puhul võiks kahelda, et need on eelkõige kirjutatud kogumiku mahu täiteks (näiteks lood Dagoska langemisest või Murcatto kamba kulgemisest Styrias, Shevi ja Javre’i järjekordne kokkupõrge jälitajatega), kuid samas on need siiski igati mõnuga loetavad. Paratamatult läheb hammas verele ja nüüd on soov romaane uuesti lugeda… et lugudele paremat tausta saada.


Igal juhul, väga mõnus nokitseda sellise jutukogumiku kallal, kus käsitletakse üht kindlat maailma; pole vaja viselda visioonide vahel, mis käsitlevaid erinevaid jutuilmasid. Ei hakanud tegema uusi postitusi nende lugude kohta, millest olen varem kirjutanud, igal juhul sai palju selgemaks, millest ja kellest on õieti juttu selles “Tough Times All Over” tekstis - kes on Carcolf, Shev, Favre ja Friendly.


Small Kindnesses 6/10
Some Desperado 6/10
The Fool Jobs 6/10 (takkajärgi annaks küll 7/10)
Three's a Crowd 6/10
Tough Times All Over  6/10

09 august, 2017

Richard Kullerkupp - Klaweri sinfoonia (1922)

Hirmus kurb lugu armastuse ja unistuste purunemisest. On noor neiu, kes ihkab saada klaverikunstnikuks ja oma klaveriõpetaja armsamaks. Kuid oh õnnetust, neiu pere on isa joomise tagajärjel vaesunud ja vanemad soovivad materiaalse oluokorra parandamiseks neiu armsa klaveri maha müüa (isale käib närvidele klimberdamine); ja õpetaja… neiu avastab, et mehel on rikas mõrsja! Vanemad panevad neiu ultimaatumi ette - kas lähed rikkale ärikale mehele või müüakse klaver maha. Õudne! Neiu tahab ometigi klaverivirtuoosiks saada! Ta hakkab andma klaverimängimise eratunde, et konservatooriumi õpinguteks raha teenida… kuid selle töö käigus satub järjekordse rikka ja ilge vanamehe peale, kes tahab neidu klaveritunnis voodisse tarida! Neiu küll pääseb ta käest, aga sellega ta õnnetused ei lõppe…


Romaan on esitatud lugu loos vormis, nii on selle õnnetu loo ilmavalgusele toojaks noor kirjanikuhakatis, kes saab ühel päeval talle meeldima hakanud abielunaiselt lehepataka koos masendava teatega, et nad ei kohtu enam ealeski. Ja nii siis avaneb selle abielunaise lugu.


Mu süda tilkus lugemise ajal verd ja aegajalt minestasin niisama. Eks siit tekstist võiks leida soovi korral mõningaid võrdõiguslikkusega seotud mõtteid - kas eneseteostuse asemel peab naine abikaasat ümmardama? Rääkimata seksuaalsest ahistamisest, millega naisi traumeeritakse. Muidugi, arvatavalt on sellised lisandused autori poolt pigem kõmulisuse või müügihuvides teksti pandud; eks tegelikult on see romaan üsna nõrguke ja üheplaaniline; autor ei suuda suurt üllatada, vaid teose vanamoeline väljendus pakub camplikku vaheldust. Muidugi, ehk oli Kullerkupp hoopiski irooniline ja mängib siin läbi hoopiski varianti “Tabamata imest” (peale isa polnud üks teine konservatooriumi õpetaja ka neiu mängust just kõrgel arvamusel)..


“Nagu dissonans woolas saali walgust wõib olla 10,000, wõib olla 200,000 hektoliitert all lae rippnewaist kroonlühter-kroonist, kus hiilgasid elektertulede-liiliad.” (lk 5)


“Ja ma waatasin ema peale ja tundsin kaastunnet ta wastu, tundsin kaastunnet seepärast, et ta tüdruku puudusel on sunnitud keetma aastad ja päewad üksteise järel pliiti ees, segades pajas suppi. 
Köök ja pliit - see on tema maailm. 
Ja kas keebki ses pajas supp, aga mitte piirita kurbus ja walu, mu ema ja kogu naissoo kurbus ja walu, kes peab ohwerdama ideaale, nagu neid puuhalge, mida asetab tulle? 
Ma mõtlesin seda oma wäikse, mikroskoopilise ajuga, ja mind waldas walu. Sest ihkas kord ka mu ema saada lauljannaks. Kuid seal tuli tal walida, kas armastuse wõi kunsti. 
Ta walis armastuse ja sai mehele ja ma usun - enam õnnetuseks kui õnneks! 
Sest sageli, kui ma lähen emaga kellegi kuulsa lauljanna kontserdile, näen, kuis ta põsed, need pliita ees istumisest raswunud  ja lotendawad põsed hakkawad wärisema, ja ta suunurgad tõmbuwad kramplike, tuksatusis kokku. Ja siis, wõib olla sügawesteotilisest tundest, wõib olla lihtsalt sentimentaalsusest, weerewad ta silmist pisarad, weerewad pärlitena batist ninarätikusse, millesse ema teeb end nuuskama. Kuid ometi annab ta enda ära. 
Kuis hoiaks siis ma ta hinge oma kätte wahel kui õrna wäikest linnukest ja hellatleks seda!” (lk 24-25)


“Ma toetusin wastu seina, et mitte maha langeda. 
Tal oli kaasas daam, uhke daam, kelle nägu kattis õhuke wuaal ja kaela kallis boa, kuna ta oli läikiwas mustas lüstriinis. Arwasin nägema ta kõrwas sädelewaid priljante. 
Kui halwasti olin ma riietud, wõrrelduna too daamiga, ja ometi ihkasin ka mina Karl Ruubensi!” (lk 31)


“Ja kui ma siis mängisin hajameelselt, mõtlesin: 
Kas ei ole meie, ellu astuware neidiste elu, sarnanen lilledele triiphoones, klaasi all? Kas meid ei hoita, kaswatades elu Suure Aedniku poolt, selle aedniku poolt, kes on kehastunud meie wanemais? 
Ja kas ei kaswata see Suur Aednik meid sellele ostjale, kes, olles joobunud meie ilust, käsib murda meid, et wiia oma waasi? Ja kas ei ole see Ostja - meid ihalew meesterahwas? 
Kuigi Ostja ei maksa meie eest kuldmüntega - eks ole siis tema ihalduski maks? 
Need mõtted tulid pähe mulle, kui mängisin Wästrikule. Siis aga haihtusin ja ma tundsin igatsust Karl Ruubensin järele. Ma mängisin, aga mu igatsus tõusis helides kui lauliku wastukaja metsas.” (lk 38)


“Ta ligines mulle. Nagu nõrk loom metsalise eest põgenesin ukse juurest teise, lähema ukse juure ja lippasin sisse. Kuid põrkasin tagasi: see oli magadistuba, kus oli lumiwalge säng kui ootel. 
Ta astus mulle wastu. Taganesin tülkudes. Ta tahtis must haarata. Taganesin weel, ikka weel. Olin akna kohal ja hüüdsin: 
“Ma hüppan alla!” 
“Läbi topeltakna?” küsis tema; lisas aga juure. “Halastage - teie ei ole ju mitte mõni ärawõitmata bastioon Verdunis?” 
Ta oli mu ees. Waatasin ta peale. Ta oli hirmus. Ta oli hirmus kui kirg, kui wihane täkk. Ja ma mõtlesin: himurus on kõige hirmsam maailmas ja tema käest ei ole wäljapääsu, ei ole wäljapääsu!” (lk 46-47)


“Ela õnnelikult, wäikene naine, kes sa oma raswase pliini kõrwal oled kui koidu purpurne põsk suwel! Ela õnnelikult! Ela õnnelikult - mesimeelon!” (lk 62)

08 august, 2017

Joe Abercrombie - Made A Monster (Sharp Ends, 2017)

Jutukogumik lõpeb ehk parima looga… mis on õige tume minevikumeenutus Bethodi, Logeni ja Põhja asjus - ehk kuidas Bethodi esivõitleja Logen purustas võimaluse Põhjas rahu saavutamiseks. Sest tal oli niisugune tuju. Enne Esimese Seaduse triloogia lugemist paneks see tekst nii mõnegi asja… teistmoodi vaatama ja ehk hoopis Bethodi võitlusele pöialt hoidma (teadagi, lootusetu värk - jumalad on sellele vastu; õigemini Bayaz otsustab kaarte teistmoodi mängida).


Mingis mõttes on see tekst paralleel kogumiku avalooga, kus on esitletud täies hiilguses Gloktat enne ta ränka vangipõlve - mõlemas loos on luubi all triloogia kaks peategelast nende hiilguse tipul (no hea küll, sõltuvalt vaatenurgast). Ainult et kui Glokta oli üks osa ühiskonnast, milles ühe isiku langemine suures plaanis suurt midagi ei muuda, siis Põhjas oli tsiviliseeritud ühiskonnal hoopis õhem kiht ehk ühiskond võib olla kergesti mõjutatav ühe osalise poolt - nagu see Verise Üheksa veretöö tõttu ka nii läks. Ning sinna kaduski võimalus Põhja tsiviliseerimiseks - seeasemel, et põllunduse ja metsandusega raha teenida, jätkus klannidevaheline arveteõiendamine (tõsi küll, Bethodil õnnestus need kuidagi oma võimu alla suruda).


Võib muidugi mõelda, et Abercrombie on püüdnud liialt hoolsalt rikkuda triloogias avaneva Logeni vähegi positiivsemat kuvandit ja sellele vastukaaluks esile tõsta Bethodi riigimehelikkust (ning millist ohtu Bethod nägi Verise Üheksa tegemistel - samas olles selle tapamasina taganttõukajaks), aga noh, kuivõrd tekst on ilmunud alles nüüd, siis see romaanide retseptsiooni suurt ei muuda. Igal juhul, hea värske litakas Abercrombie Esimese Seaduse maailma austajatatele.


“‘One might hope the leaders of the North will act more like grown men’ said Ursi, her dress swishing against the floor as she walked up behind him, her hands slipping gently around his ribs. 
Bethod snorted as he held her arms against his heart. ‘I fear that would be a rash hope. They like great warriors in the North, and great warriors rarely make great leaders. Men without fear are men without imagination. Men who use their heads for smashing through things rather than thinking. They celebrate spiteful, wrathful men here, and pick the most childish of the crowd for leaders.’” (lk 346-347)


“For a moment, he wanted to ask, What happened to you? 
But Bethod knew what happened. He’d been there, hadn’t he? He’d pointed the way, just like Ninefingers said. He’d been a willing companion on the road. He’d swept up the rewards and smiled while he did it. He’d made a monster, and he had to make things right. Had to try, at least. For everyone’s sake. For Logen’s. For his own.” (lk 357)


07 august, 2017

Juan José Arreola - Baby HP (The Big Book of Science Fiction, 2016)

Mehhiko autori tõesti lühike lugu (selles antoloogias vaid 1 lehekülg) on ometi sisult oi kui rikas ja pakub teretulnud lahenduse rohelise energia loomiseks. Milleks päike ja tuul ja merelained, kui ometi on olemas lapsed koos oma ülekeeva energiaga - parem siis hakata seda talletama koduse majapidamise tarbeks. Selleks tuleb lapsekehale asetada HP-nimeline kerge metallist struktuur, mis siis hakkab koguma energiat Leydeni purgikesse (see asetseb lapse kõhul või seljal - seda nii päeval kui ööl). Näiteks laps siputab rinnapiima tarbides oma jäsemeid ning hiljem saad selle energia salvestusest paar minutit köögikombaini kasutada. Autor soovitab, et vanemad võiksid õhutada energia tootmise nimel lapsi veelgi aktiivsemad olema, premeerides neid see-eest magusatoodetega. Mida rohkem kaloreid, seda rohkem kilovatte. Ja pole vaja karta, et see metall-kostüüm võiks anda elektrisärakaid, millel oleks jubedaid tagajärgi - seda lihtsalt ei juhtu.

Nii positiivset programmi on lausa lust ja lõbu lugeda. Mõelda vaid, kui seadmete maksumus on tasa tarvitatud, võib edaspidi kasvõi arengumaade lapsi energiaallikatena kasutada. Ja ehk võiks uuesti eksperimenteerida peedist suhkru tootmisega. Võimalusi on mitmeid.

05 august, 2017

Joe Abercrombie - Freedom! (Sharp Ends, 2017)

Võibolla paigutub tekst “Red Country” aegadesse, kuid kuna ma pole seda romaani lugenud, siis on selle loo puhul niisama lõbus kokkuvõte… austusväärse Nicomo Cosca ja ta kangelaslike palgasõdurite ülla kamba tegevusest Averstocki nimelise linna vallutamisest ja selle elanike päästmisest mässuliste käest.

Nicomo Cosca! See auväärt, õiglane mees, parim sõber ja hulleim vaenlane! Mees, kes tervislike eluviiside tõttu näeb kuuekümnest eluaastast hoolimata välja kui kahekümnendates kangelane, nii lahingumöllus kui kaunitaride hurmajana! Nicomo Cosca ja tema rüütellike palgasõdurite kompanii! Nemad ei võta võimalusel sõjasaaki; neid peavad kohalikud paluma, et neile saaks provianti anda! Nicomo Cosca, üllaim kangelane, keda võib eales kohata!

Nagu näha, talletab ausameelne jne kroonik austusväärse Cosca tegusid; ajalugu on talletatud nii… nagu see võiks mõnikord olla. Me näeme Coscat, kes võiks… olla mittecoscalik. Vahelduseks on Abercrombie kirjutanud iroonilise kiidulaulu ühele (võiks tagasihoidlikult öelda, et nurjatule) inimolendile, kes on muidu (kuri)kuulus oma müüdavate teenete poolest, ning kes kukub igas olukorras ikka käppadele. Üpris lahe jutt sellest närukaelast - muidugi, kes üldse selles maailmas on… inglike kesapõllul.

04 august, 2017

Monica Byrne - Authenticity (The Djinn Falls in Love, 2017)

Seekordne lugu on tudengifilmi tegemisest, mis käsitleb džinniporno loomist. Nagu võib arvata, on vahekord džinniga igati vinge ja eriline ja mitte eriti ropp. Kui vaid kaamera saaks rohkem riistatööd talletada.

Tekst on kirjutatud selliselt, et veidi raske on tuvastada selgeid jooni sellest, kust algab “lugu loos” (miks see teksti mõistes looks oluline on… noh, miks mitte). Igal juhul, filmitudeng on sattunud puhkuse ajal oaasi (sest seal on kummalised mehed), kus tutvub inimestega, kes valmistuvad kõrbes pornot filmima. Naisosaline on olemas, meesosaline aga peaks… ilmuma kõrbest. Aga võibolla ei ilmu. Filmitudeng on muidugi igati huvitatud, mis sellest kõigest saab… ja tal on võimalus seda esireast jälgida.

Nii filmitakse tudengifilmi!