Kelly Robson - Intervention (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 13, 2019)

 

Tekst algselt ilmunud Infinity sarja viimases antoloogias ja eks see sarjale omaselt ole selline kõvaulme - seda siis tulevikuinimeste arengu käsitlusena.

Lugu sellest, kuidas tulevikus kasvatatakse lapsi - sündimist inimkehadest enam ei toimu, selleks on tehislikud võimalused. Ja et vanemad otseselt puuduvad, siis kasvatavad korraga teatud hulga lapsi professionaalsed kasvatajad - seda siis äsjasündinust täiskasvanueani, mil laps lahkub oma kogukonnast.

Loo peategelane on üks selline kasvataja ning koos oma töökaaslasega on neil käsil kuue samaealise lapse noorukiks kasvatamine. Töö toimub suurel kosmoselaeval, mis tiirutab meie Päikesesüsteemi eri planeetide vahel (mis on kenasti terraformitud) - osa sellest rännakust ongi seepärast, et planeedid reklaamivad end võimaliku elamiskohana, et elanikkonda saada värsket verd. Aga mitte Luna - kust peategelane ise pärit on ja kus noori inimesi ei sallita. Mis viib küll kiirkorras demograafilise probleemini; peategelane on oma sünnimaa hädade peale vaid rõõmus - kuni selleni kui ta partner teatab, et Luna plaanib uuesti alustada lastekasvatus programmiga ja partner tahaks hakata juhtima seda projekti (et asja ikka õigesti tehtaks). Seda koos peategelasega, kes tunneb sealseid olusid. See soovib, et Luna käiks põrgusse.

Eks algul on veidi keeruline mõista, kuidas ja mis seal õieti toimub, kõik need uued pedagoogilised võtted ja ühiskonnamudelid. Aga noh, vähemalt pole mingi masendav tulevik ja põlvkonnalaevadega ägamine.

Kelly Robson - Waters of Versailles (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 10, 2016)

 

Tekst, mis omal ajal võitis mingi lühiproosa auhinna ja tõepoolest, teenitult, tegemist on eripärase proosaga.

Lugu leiab aset millalgi peale Päikesekuninga ja Louis XV aega (valitsejaks on “Louis the Well-Beloved” (lk 130)). Peategelaseks on Sylvaini nimeline endine sõjaväelane, kes on kuulsuse nimel pühendunud Versailles’ valduste kanalisatsioonile ja veevarustusele (sellist kangelast ootaks küll pigem K. J. Parkeri puhul). Tal õnnestubki käivitada sealsed purskkaevud, tal õnnestub pakkuda tähtsatele ninadele tualetipotte, mis õukonda kenasti rõõmustab - nemad on osa vägevaimast kuningriigist.

Kuid Sylvainil on saladus, kuidas õieti vett liigutada - ta on nimelt oma kodukohast kuskil Alpides kinni püüdnud väikese veevaimu, kes siis liigutab torudesse vett. Aga õukond sellega ei rahuldu - nad nõuavad üha uusi elamusi. Näiteks - šampuse purskkaev.

Ühelt poolt on tekst puhas fantaasia oma veevärgivaimuga, teiselt poolt vägagi kenasti teostatud ajalooline kirjandus, kirjeldades haaravalt sellise õukonna olemust (oo, puuder!). Ja noh, sellisena ikka väga kenasti teostatud kostüümidraama.

Kelly Robson - In a Cabin, In a Wood (The Book of Witches, 2023)

 

Lugu, mis jääb eelkõige meelde teemakäsitluse poolest - hooldekodus oleva ema suremine. Louise on Hollywoodis mingi niiditõmbaja, nüüdseks hilisemas keskeas naine, kelle ema on siis seal hääbumas. Louise mõtleb siis, millised on tema ja ema suhted, millist elu tema elas, kuivõrd see oli õnnelik - ema arvates oli, Louise’i arvates kaugel sellest. Ja siis see füüsiline hääbumine, ema elu viimased tunnid Louise’i ja temaga kaasatulnud kaaslase silme all. Elu saaks veidi pikendada, vähendades vaevusi - aga millised tagajärjed oleks sellest surijale, mida tunneb õieti inimene, kes ei suuda enam rääkida, kes enam pole … siin.

Et tegu on ikkagi teemaantoloogiaga, siis on siin ka see nõiandus sees, aga minu jaoks see ei kerkinud kuidagi esile. Mingil moel on see seotud kaasaegseks naiseks olemise ja võrdõiguslikkusega. Aga jah, hoopis enam on esil see lähedase lahkumise teema ning tollane ajastu, seitsmekümnendate alguse Hollywood.

Kelly Robson - La Vitesse (The Book of Dragons, 2020)

Üpris naksakas lugu juhtumist koolibussiga, mida asub jälitama … lohe. Bussijuht on kord varemgi lohe näinud, aga keegi teda muidugi ei uskunud ja nüüd siis .... paistab, et lohel on kuri plaan bussitäie lapsi õhtusöögiks ära tarbida. Tubli üksikemast bussijuht koos oma 16-aastase tütrega püüavad päästa, mis päästa annab. Aga lohe on järeleandmatu ning niisugune kiskja oma saagist kergelt minema ei lase.

Eks vürtsi lisab seegi, et tagaajamine leiab aset kuskil Kanada kolkas ja ajal, mil mobiiltelefone ei eksisteerinud. Iseenesest üsna jabur süžee, aga kuidagi löövalt kirjutatud, muuhulgas jõudes avada nii ema kui tütre tausta selles kolkamaailmas. Esimene Robsoni tekst, mille olen läbi lugenud, eks nüüd tuleks uuesti proovida “The Water of Versailles” läbi lugeda. Ja kes teab, ehk tuleb sellelegi loole järg (kui mitu järge sellel “Kiiruse” filmil õieti ongi?).