Jeff VanderMeer – Võim. Leppimine (2018)

Üpris segaseid tundeid tekitav raamat – teose olemuslik pool raskesti hoomatavaks, aga kahtlemata on see huvitavalt kirjutatud; siin avaneb lummavalt haige maailm ja hingemaastik. Aga mis see ala X on ja mis selle põhjustas, millegipärast ma oma mõtteid sellest jagada ei tahaks (mitte et need kuidagi erilised oleks, lihtsalt … olgu järgnevate lugejate retk enda sisemuse kõledusse teistest mõjutustest võimalikult vaba), igatahes kuskil hävinenud võõrtsivilisatsioonist Maale lendunud killust niisugune võrsumine … näib kuidagi väga lihtsa lahendusena.

Jätkuvalt paneb imestama, et Varrak selle triloogia eesti keelde tõlkis (nagu ulmebaasist seda lugeda võib, polnud tõlkija sellest triloogiast just vaimustunud), vaevalt et lugejamenu seda raamatut kuidagi puudutab. Noh, aga kindlasti rikastab selle lugemine vastuvõtlikumate lugejate siseilma ja sellest saab omakorda eesti kultuur rikkamaks.

ulmekirjanduse baas

ulmekirjanduse baas

Jeff VanderMeer – Hanoveri parandamine (Täheaeg 9, 2011)

Ega VanderMeeri lugemine paku suurt inimlikku õndsust, tekstid on pigem ikka va keerulised. Seekordne jutt on ehk fantasy kanti, ning räägib loo põgenikust, kes vastutahtsi paljastab end jälitajatele ning sellega põhjustab oma heausklike varjajate hukkumise. Kena eetiline probleem, kas pole?

VanderMeeri maailm on… võõras, peale peategelase pole kohalikel aimugi, mis neid suuremas plaanis ümbritseb. Või see ühiskondlik kord, mis toimib põgenikku kodustavas rannaküla kogukonnas, see oleks justkui kõrgemal tasemel võrreldes naabruses asuva mäestikuhõimuga, aga ometi on nad vahetuskaupa tehes nö nõrgemal positsioonil – neil on vaja neid metslasi, kuna nende pakutavast sõltub rannaküla heaolu. Aga miks need koobastes elavad mäeinimesed tahavad vahetuskaubaks kõiksugu tehnoloogilisi vidinaid (mis mõnelgi puhul on randlastele mõistmatud), sellele tekstis selget vastust pole – küllap siis need omakorda vahetavad tehnovidinaid teistele, veelgi kõrgemal tasemel naabritele. Aga miks see neile (tundmatutele) kolmandatele seda kola vaja on, on ehk seoses loo peategelase mineviku ametikohaga.

Igal juhul, loo keskmes on juhtum, kus külavanema käsul peab peategelane korda tegema rannale uhutud romu, mida võiks ehk robotiks pidada. Peategelane aimab, et see on üks kahtlane kaadervärk, kuid tema peale pahane külavanem nõuab selle romu töökorda seadmist, et saaks mäemeestega kaupa teha.

Nojah, ei saa öelda, et tekst pakuks viimaks mõne igapäevase tarkusetera, pigem on oluline lugemisest tekkiv emotsioon ja loodetavalt harjumatu kujutluspilt. Vast VanderMeerile ongi kõige olulisem lugeja harjumuspärase heaolu kõigutamine – parem võõras kui senituttava nämmutamine.

ulmekirjanduse baas

Jeff VanderMeer – Häving (2016)

Huvitav ja värske tõlkevalik, Varrak aegajalt üllatab raamatutega, millel pole erilist müügilootust (pähe torkab Mieville ja Ballard). Teos siis neile lugejatele, kel on vähe... ilukirjanduslikumad (või ulmelisemad) huvid. Raamatut võiks iseloomustada kui unenäolist õudust, lopsakasse ja veidrasse looduskeskkonda paigutuv painajalik seisundiproosa. Teise, võõra keskkonna kirjeldus, moondumine Võõraks (või nagu jutustaja arvab, on Võõrad juba mõnda aega meie maailma imbunud).

Lugu kui selline on neljaliikmelisest ekspeditsioonist (kõik naised; erialalt psühholoog, bioloog, maamõõtja ja antropoloog), kes saadetakse piirkonda nimega X, mis on olnud kolm aastakümmet eraldatud tsooniks, midagi kahtlast või õigemini seletamatut on seal võimust võtnud ning valitsus ei saa sellele ligi ega sotti (ala Xi õnnestub siseneda hüpnoosi mõju all, või muidu...). Tegemist on kaheteistkümnenda ekspeditsiooniga, kõik varasemad uurimisretked on pehmelt öeldes fataalselt nurjunud. Naiste ettevalmistus on kahjuks... vildakas või nii (peategelane kahtlustab peagi, et see on meelega, nende ekspeditsiooni kasutamise tegelikke eesmärke varjatakse), ega valmista ette selleks, mida nad seal kohtavad ja kogevad. Ja kohtavad nad õige kummalisi eluvorme, või midagi. Rühma endaga juhtub nii mõndagi ja märgid varasematest ekspeditsioonidest osutuvad õige õõvastavateks (või noh, oleneb vaatenurgast). Jutustajaks on bioloogist rühmaliige (kelle meedikust mees osales varasemal retkel; tekstis on küllaltki kaalukas osa retke-eelsel ajal), ja eks võib kahtluse alla panna ta irreaalse rännaku... tõepärasust, tegemist pole just üdini positiivse kangelasega. Aga eks triloogia järgmised raamatud anna ehk mingit selgitust siinses teoses juhtuvast.

Olen seda raamatut varem vaevaliselt ingliskeelsena lugenud, eks seetõttu nii mõnigi üllatus või õudus polnud nii rabav, aga ikkagi, peale teistki lugemist mulle segane raamat. Auhinnatud ja puha! Tahaks tõmmata paralleele „Stalkeri“ filmiga (või ka eelviidatud Ballardi romaaniga), kuid tänapäeva ameerika variant on külmem ja idealismivaba (no muidugi võiks rääkida võidutsevast rohelisest mõtteviisist, mis tänu Võõrale maailma rullub vms).

„Ent üks asi tuli mulle nüüd meelde: kus ma olin seda koorunud maski enne näinud – see oli üheteistkümnenda ekspeditsiooni psühholoog, ma olin näinud intervjuud, mis tehti temaga pärast seda, kui ta oli piirilt naasnud. Mees, kes oli külmavereliselt, tuimavõitu häälega öelnud: „Alal X oli üsna kaunis, üsna rahulik. Me ei näinud midagi ebatavalist. Mitte midagi.“ Ning siis oli ebamääraselt naeratanud.

Hakkasin mõistma, et surm polnud siin sama asi mis teisel pool piiri.“ (lk 133)

ulmekirjanduse baas
reaktor 

Jeff VanderMeer – Annihilation (2014)

Kuulu järgi olevat see raamat eesti keelde tõlkimisel? Sel juhul loeks heameelega uuesti emakeelselt, originaalile jäi mu keeleoskus ja keskendumine alla. Tegemist vast psühholoogilise thrilleri või laiemalt võttes õuduskirjandusega, minu mõistmises tekivad paralleelid “Stalkeri” filmi ning Lovecrafti ja Ballardi loomega. Action puudub, on inimteadvuse kokkupuude hämaruse, seletamatusega; teadvuse moondumine millekski teiseks. (Muidugi, iseasi, millest ja kuidas minategelane jutustab (ja mida varjab) ning kui nö tõene see on – aga eks see selgu triloogia järgmistes osades.)

On maa-ala X, mille on aastakümneid tagasi vallutanud tundmatu jõud või miski. Et inimtegevust seal enam pole, siis loodus vohab, aga kuidagi... ebaloomulikult. Sinna tsooni saadetakse uurimisgruppe, aga ainus, mida nendest retkedest võiks järeldada, on see, et parem oleks neid sinna mitte saata, see on põhimõtteliselt üheotsapilet – inimesed kaovad või hulluvad ja hävinevad. Muidugi, iseasi on see, mida valitsus varjab avalikkuse ja ekspeditsiooniliikmete eest, miks näiteks tuleb tsooni piir ületada hüpnoosi all või miks ei tohi kohapeal kasutada uuemat tehnikat. Raamatus läheb tsooni (arvatavasti) 12. ekspeditsioon, mis koosneb neljast naisest. See kooslus laguneb õige kiiresti, sest... ja mitte ainult... ning see ka veel... ja nii edasi.

Ühesõnaga, autor viib meid irratsionaalsete hirmude ja hämaruse maile, millega kaasneb isiksuse lagunemine või lõhenemine või moondumine. Eks tekib küsimus, kas minategelase analüüsiv pilk... kui palju on see mentaalselt looritatud (juba enne tsooni võis...). Nagu öeldud, tahaks raamatut uuesti eestikeelselt lugeda, mulle jäi sisu ikka parajalt häguseks, kõik need... hämarolekud. On muidugi mõttekoht, millist elukvaliteeti annab õuduskirjanduse lugemine.

“Death, as I was beginning to understand it, was not the same thing here as back across the border.” (lk 144)

“There, in the depths of the Tower, I could not begin to understand what I was looking at and even now I have to work hard to pull it together from fragments. It is difficult to tell what blanks my mind might be filling in just to remove the weight of so many unknowns.” (lk 175-176)

ulmekirjanduse baas

Täheaeg 9: Joosta oma varju eest (2011)

Täheaja sari on saanud hea kaanekujunduse rea peale, mis teeb mind peaaegu õnnelikuks. Põhimõtteliselt võiks seda numbrit nimetada eesti naisulme kogumikuks, mis on vahelduseks enam kui tore, sest kui palju ikka eesti ulmes naisautoreid tekste paberile saavad (muidugi, 4 autorit ei anna just kogumiku mõõtu). Isegi Tänavi tekst on võrdlemisi romantilisel lainel, ja üllatus-üllatus, leidub üks autor, kes ületab suurmeistri siinse teksti splatterlust.

Triinu Meres “Joosta oma varju eest” - et siis nö hea ja kurja võitlus, jumalik ja kurjus on pea bakteriaalne nakkus (vist). Heas mõttes naiselik ulme, nii parematel kui halvematel tegelastel on oma hingevalu ja kergelt emalikud tunded (deemon!). Mõneti ehk hyperionliku meeleoluga. Värskendav, et lõikaja ja üliku vahel ei puhke tundlemist (või sain valesti aru?), ja noh, ega deemoni väljaajamine siis kerge ole. Meres valdab ilukirjanduslikku väljendumist, ent ühtlasi meeldib ka tegelasi nimedega üle külvata, mis lugemisel tekitab natuke segadust (või siis – nõuab süüvimist). See jutustus võiks vabalt olla paar peatükki romaanist, või kuidas?

Kadri Pettai “Muna” - et siis humoorikas ökoulme, tore lühilugu tuleviku Euroopast, kus käib kaubitsemine teleporteerimise abil. Ja üks hetk ei tööta enam fail, millest Euroopa Toidupank tootis kanamunasid. Lahendus peitub ehk... Eestis, mis on midagi muud kui praegune rikkuse ja õnne paradiis. Nimelt on siin ärganud ellu kunagine IME programm ja seda siis maailma rikkurite abil, kes käivad siin peenart rohimas ja lambaid pügamas.

“Üsna varakult olid eestlased ära tabanud niši, mis tõotas suurt tulu – nad müüsid Euroopa rikastele seda, mida mujal nappis: võimalust ise midagi kasvatada ja ise midagi meisterdada. Algul väike äri üha paisus. Kuvandi huvides lõpetati kõik regulaarlennud, säilitati vaid hõre laeva- ja rongiliiklus. Kehtestati viisarežiim, mille tingimustele väga vähesed vastata suutsid.” (lk 61)

“Jah, eestlased olid leidnud kullasoone – nad lasid kogu maailma rikastel maksta roppu raha selle eest, et eestlased lubaksid neil tööd teha. Tuli rikas, elust tüdinud Londoni ärihai, palus luba veidi lambaid pügada. Eestlased lubasid armulikult, tingimuseks aga seadsid, et klient maksaks. Maksaks palju. Sai ärihai lamba pügatud, võis ta koju minna – aga vill jäi Eestisse. Seda tuli kraasima, ketrama ja taimevärvidega värvima mõni teine ennast või elu mõtet otsiv rahatuus. Sama kehtis kõige kohta, mida Eestis toodeti. Täielik ekspordikeeld oli algul kehtestatud vastuseks Euroopa liidu embargole, mis oli osutunud tõeliseks ärinipiks. Meil ei ole ühtki teie jaoks igapäevast kaupa! Meil on kõik kohapeal kasvatatud ja kohapealsest toorainest kohapeal tehtud! Meiesuguseid maailmas rohkem ei leidu! Me ei taha teid siia! Ei, mitte mingisuguse raha eest... või kui, siis õige natukeseks...

Ja rikkaid leidus. Eestist lahkusid nad palju vähem rikastena, aga teadmisega, et neil on Eestis peenramaa, rukkipõld, lambakari või kangasteljed, mida nad küll koju viia ei või, kuid mida nad kõige varem poole aasta pärast taas külastada tohivad.” (lk 63)

Eestisse saadetakse eesti juurtega kuller, et see varastaks Missost ühe muneva kana (sest linnugripijärgses maailmas peaks olema kanad maha notitud), mille järel Euroopa Toidupank saaks taas luua munafaili munalaadse olluse masstootmiseks. Mees jõuab Eestisse, mekib rahvusroogi ja vaatab rahvariietes inimesi, kes sõidavad sportautode või hobuvankritega. Ta rändab Missosse sugulaste juurde ja kuuleb kõrvalaias kukke kiremas... Kas kulleris tärkab eestlus? Või päästab ta Euroopa? Ei ütle. Korralikult kirjutatud lugu, igati vaeva nähtud ja selge see, et siin ei tasu hambad ristis näpuga tõenäosusteooriat taga ajada. Tore.

Maniakkide Tänav “Ajudega töötajad” - paralleeltekst “Võõra laip” ilmus jutukogus (mis on vast siinse teksti toorem variant; nt samad dialoogid lk 70-71 ja “Euromandis” lk 41). Ehk siis naine, kes peab end laste ja mehe pärast müüma... seekord küll aurutõllas vampiiridele verd andes (aurupunkvampiirõudukas?), lapsed on suureks kasvanud ja abikaasaks kehaliselt hääbuv geenius, kes tegeleb DNA ja muude uuringutega. (Kõiksugu erinevused ja paralleelid “Võõra laibaga”.) Rõõmustav, et tegevuspaigaks jällegi Maarjamaa, lõbus on lugeda vampiiridest nimega Ilmar ja Hõrnas. Iseenesest nagu romaani avapeatükk, et mis küll saab lastest ja vanemate armukolmnurgast (inimene+vampiir+zombi?) edasi ja milline slayer küll pojast saab (tekib kerge allusioon “Nekromandi kombel” tekstiga). Öö ja päev varase Tänaviga, millise hoolega siin juttu veeretatakse, olustikku ja karaktereid ehitatakse.

“Kunagi oli see mõnus olnud. Erutav, salapärane. Nüüd enam mitte. Aastate jooksul hakkas Kaarin mõistma, et vampirism on nähtus, mis laastab kõik, kes sellega kokku puutuvad. See ei mõju mitte ainut doonori psüühilisele tervisele ja tema inimväärikusele, vaid samavõrra hävitav oli vereostmine ka vampiiridele. Kui alguses on neis veel inimlikkust, püüavad nad vere saamiseks olla elavate moodi, arutlevad ja mõtlevad, meelitavad kellegi endale abikaasaks, jahivad noori naiivitare. Neil on motivatsiooni mõelda, pingutada. Kui nad aga otsustavad hakata mingil põhjusel raha eest verd ostma, siis see on allakäigu esimene samm. Ei pea enam mõtlema. Ei pea pingutama. Viimaks on nad lihtsalt nagu masinad. Püüavad vaid hinges püsida, suutmata enam taibata, et nad ei ela selleks, et verd imeda, vaid imevad verd selleks, et elada.” (lk 75-76)

Tea Roosvald “Nõiamoori Miisu” - naistekas üleloomulike elementidega, tutvus naise hinge- ja kehaelu argipäevaga. Natuke arusaamatuks jääb see nõia värk (kuidas siis korraga nii müstiline), aga noh, mingil moel see sobitub tänapäeva eluoluga. Jällegi, korralikult kirjutatud tekst, kus sarnaselt Pettaiga ei voola veri.

Ülle Lätte “Udriku küla naised” - lastekirjanik on selles numbris kõige vägivaldsema palaga, etnoõudus vanduvate külaeitede ja monstrumiga, kes korralikult ja tihedalt rapib elusolendeid, ikka silmad välja ja need järgmise ohvri uksele ja mis kõik veel. Eided on naturalistlikult löövad ja mõni noorem filmitegija võiks siit lööva splatteri kokku vehkida. Sest mõelda vaid, sügisõudus vanakeste külas, vihased eided võtavad hangudega kohtumõistmise enda kaela jne. Kahtlemata kogumiku üllatavaim tekst, autori tutvustust lugedes midagi sellist küll ei oodanud.

““Sa kärnane persevest, sa peletis! See oli minu ja Ennu pulmakink!” röökis Marta. “Ma raiun su pealuu tükkideks! Siit sa eluga ei pääse!” Läbisegi kostis kiljumist, rõvedat sõimu ja kisa. Meeli, kes oli kukkumisest pisut toibunud, võttis hoogu ja lajatas monstrumile lagipähe. Naised olid marus ja hullunud. Hirm tegi tugevaks. Taganemisvõimalust enam polnud, seda teadsid kõik. Nüüd sai ainult võita. Naised tunglesid ümber monstrumi, teda pekstes ja materdades. Ka sissetunginu ei pühitsenud olukorda. Kostis riiete kärinat, kui ta ühe või teise ründaja riietesse küünised sisse lõi.” (lk 156-157)

Jeff VanderMeer “Hanoveri parandamine” - hea näide sellest, miks romaan on parem kui lühijutt, mis on kui referaat või kokkuvõte võimalikust raamatust, on mingi üldine mull, aga kui palju võinuks veel lahti kirjutada. No tegelt ei viitsi sellest loost kribada, eelnevad eesti autorite tekstid olid küllalt intrigeerivad.

Täheaja lõpetab Veskimeesi artikkel, kus ta soovitab oma tekste mitte lugeda, ja tõepoolest, miks mitte.

päevaleht

ulmekirjanduse baas

Täheaeg 4: Flööditüdruk (2008)

Kristjan Sander “Ei puhka sinus” - klassikaline lühijutt, põhimõtteliselt poleks vaja rõhutada, et tegemist ulmega – tõesti keskmine kirjandustekst. Omamoodi ohulugu, äraspidine selgitus sellest, kuidas üleloomulikke nähtusi või jõudusid tõlgendada. Hämaraks jääb kerade ajakäsitlus.
“Õhtu rannal” - kas see ilmunud Sanderi viimases raamatus? Mälu järgi sarnane fiiling. Salapärane maailmalõpulugu, jääkamakast kosmoselaev külvab hävingut või õigemini veeuputust ümberringi. Ahistav ruumipuudus ja seosetu tapmine liha konserveerimise eesmärgil. Lugu lõppeb igati melanhoolselt, putukad kannavad osa ellujäänuid ära, kuhugi.

Taivo Rist “Sõnaga tapetakse enam kui mõõgaga” - algab kui tavaline mõrvalugu, tekst võiks ilmuda pigem mõnes krimkaantoloogias. Uurija on pisut marurahvuslik (mitte et eesti keele oskamine midagi laiduväärset oleks). Arvatavasti aegajalt jutus tegemist ulmeringkonna siseringinaljadega, mis mulle ei ütle midagi. Noh, autor mängib metavärgiga, poole loo pealt hakkabki vastav lõpplahendus kumama. Mingi lähedus ehk Palahniuki “Lullaby” ja Robbe-Grillet “Kummid” raamatutega, aga see muidugi meelevaldne võrdlus.

Veiko Belials “Kübaramoor” - lugu vähe särtsakam kui antoloogia esimesed tekstid. Pisut kivirähklik huumor ja saatanlik meeleolu. Paneb hämmastama, et pohmaka puhul on esmatähtis jääkülma vedelikku juua, mul kukuks seepeale hambad suust põrandale.

Indrek Hargla “Tontla metsas” - jälle tekst, mis võiks ilmuda kustahes, Loomingus või mõnes naisteajakirjas või mis iganes ajakirjandusväljaandes praegu ilukirjandust trükitakse. Taas krimilugu, seekord ristipuudega seoses (vt nt Kõivupuu). Kaks tegelast halavad ja on armunud, kolmas tegelane on kahe jalaga maa peal ehk haritud linnamees talupidajaks ning neljas tegelane on mõtlik ja tasane. Teispoolsus ja maarahva kombed, mis muu kui jaaniöö. Ühesõnaga, ärge tehke lõket ja ärge reostage metsa.

Dani Adler “Valutuli” - kogumiku esimene fantaasialugu, selline unenäomaailm oma freudistlike kiiksudega. Kui väljenduda eriti klišeelikult, siis selline võiks ehk olla tütarlapselikult impressionistlik fantaasialugu (pole aimugi, kes autor on). Natuke ebatüüpiline (minu jaoks) on kõiksugu masinate funktsioneerimine. Pealiskaudseks lugemiseks on see liialt ilulev tekst, kõiksugu detailid ja ülelibisemised ja loodusvaated. Kaugeks jäi.

Maniakkide Tänav “Kallis sa oled nii hale, nii et miks ei võiks ma su piinad lõpetada?” - ja miks selle loo juures puudub illustratsioon? Lühike ja lööv nekrofiili märg unenägu. Tänavi sõnastus tundub pisut rabe, võinuks ehk mõned konarused löövamaks või paremaks toimetada. Tahtmatul kombel omamoodi remix Adleri teksti lõpust.

Paolo Bacigalupi “Flööditüdruk” - elu tulevases orjanduslikus maailmas; midagi nüüdisajast, midagi minevikust ja ohtralt viise inimese ahistamiseks. Väike punt kõrgaadlit ja suur hulk neid teenivaid orje, maailma tundus reguleerivat aktsiaturg. Flööditüdrukute muusika tegemise viis tundub esmapilgul (ja hiljemgi) üsna perversne. Kehade vormimine ja arendamine, iseenesest selline helge tulevik (võrreldes morbiidsemate katastroofiteooriatega) tundub mingis mõttes võimalik olevat. Järjest lühitekste lugedes tuleb ikka parajalt sisutu tunne, ei peaks siiski antoloogiaid lugema, erinevate autorite vahel ümberorienteerumine on väsitav (eriti tõlgete puhul tekib küsimus, et miks just see või teine valiti). Jutt on loetav, aga peale selle skeletimuusika tegemise just midagi meeldejäävat pole.

Jeff VanderMeer “Balzaci sõda” - tuleb välja, et terve antoloogia on sisult tegelikult üks noortekas (vaid Sanderi esimene jutt on kõbiaineline). Tegelasteks on ikka kas lapsed, noorukid või elujõulised ennekeskealised (sellisteks võiks ehk pidada Risti ja Hargla juttude tegelasi); kõiki neid kiusatakse või satutakse sekeldustesse. Niisiis sedagi lugu alustades on kohe tüüpsituatsioon – 2 last tolgendavad kuskil ja hakkavad mingisse jamasse sattuma, no surprises here. Jälle tegemist katastroofijärgse maailmaga, jällegi painavad edasi vead ja eksperimendid kataklüsmile eelnenud ajast. Inimkond oma järjekordses viimases heitluses olemasolu eest. Biokoerte värk on päris õudustäratav, kõik see peade anastamise tehnoloogia ja tuhandejalgsus ja lupsatused. Ah, ja milline traagiline lõpp.

baas