Tuumahiid 2: Toorium (2015)

Seekordses Reaktori kogumikus üheksa lugu, need võiks meelevaldselt jagada kolme gruppi – neli teksti on mingil moel Eestiga seotud või eestihõngulised (Tänav, Meres, Krafinna, Kirotar); kaks teksti paiknevad kuskil tulevikukosmoses (Hargla, Weinberg); kolmest loost moodustub hägune rühm nö oma reaalsusest (eelkõige Soobel, niisamuti Pokupoeg ja ehk ka Metsavana). Kui nii võtta, siis pea kõik lood toimuvad nö jalgupidi maal, vaid Hargla ja Soobeli tekstides on juttu taevareisidest (kuid see pigem taustal).

Et tingimata on vaja omapoolselt auhinnalisi kohti jagada, siis esikolmikuks pakuks: Weinberg, Kirotar ja Tänav. Võrreldes esimese kogumikuga on siit puudu ehk selline mahkralik splatterilitakas või kosmoseseiklus (selles suhtes ei nõustuks Oskar Nassari arvamusega – esimene kogumik oma äärmustega oli särtsakam kui siinne tasakaalukam valik, üllatused puuduvad (nojah, ehk aitaks see, kui loeks Reaktori veebis ilmuvaid lugusid)). Kaanekujundus on parem kui esimesel Reaktori kogumikul, samas ei tundnud lugedes ära, et see kaas illustreeriks mõnd kogumikus leiduvat lugu (ehk Kirotar?), on vist lihtsalt selline asi iseeneses. Taas on tekstid küljendatud lehel kahte tulpa, seda on tülikas lugeda.

Maniakkide Tänav “Haualkäik”

Lugu, mis võib kuuluda ehk “Mehitamata inimesed” maailma. Või hoopis “Stalkeri” filmi/raamatu edasiarendus. Lühike lugu, mille puänt avab ootamatult uue vaatenurga jutule.

Indrek Hargla “Õed”

Mälu järgi arvaks, et Hargla on harva SF-d kirjutanud, seda üllatavam on siinne Marsile paigutuv lugu. Inimkonna nö helgemad (ja rikkamad) pead on ümber asunud Marsile, sest Maal on keskkond nässu keeratud. Marsi terraformimine oli algul igati lootusrikas, kuid seejärel on igasugune areng peatus või õigemini teevad tagasilöögid rohkem kurja kui vaja. Tuli välja, et nanotehnoloogia polegi nii kõikvõimas, ja seda just Marsi “rahustamise” puhul. Veel hullem, mingil seletamatul kombel hakkavad Marsi pealispinnal olevad kaitseehitised lagunema... Mis või kes seda põhjustab? Vastus: tuleb vaadata iseendasse. Nagu öeldud, viimase kümnendi kohta ebatüüpiline Hargla tekst, küllap on see autorile endalegi vahelduseks Süvahavvast ja Melchiorist.

Triinu Meres “Nahk”

Meres on eesti ulmega seonduvas kirjanduses üks neid harvu autoreid, kes paneb lugejaid oma tegelasi nö füüsiliselt tunnetama. Et ei ole lihtsalt mingi mees- või naiskangelane, kes midagi teeb ja siis vahel järgneb sellele ka füüsiline reaktsioon (ning keda lugejana jälgid nö kõrvaltvaates); Merese tekstide kangelase puhul sind tõmmataksegi selle kangelase naha alla, idee järgi sa hakkadki tundma sellist... füüsilist, lihalikku emotsiooni, aistingulisust. Käesoleva looga on autor taas laiendanud oma ampluaad ja seekord on kangelannaks libahunt. Libahunt, kes pole lugenud “Libahunti” (lk 27) ja kel tekib suhe nö perepojaga, kelle isa on vägagi ettevaatlik libade suhtes (ja seetõttu poja pärast kaitsval (või ka ennetaval) positsioonil). Tulemuseks on konflikt, kus seinalt kargab maha lastud hundi nahk. Päris psühhedeelne lugu.

Heinrich Weinberg “Vihma seitse nime”

Autor on väheke samas kambas Lew R. Bergiga, ehk siis on põnevust, relvi ja olendeid. On Yellowstone'i nimeline planeet (sellega on seotud Weinbergi varasem lugu), kus inimtegevuseks leidub kaks mingil moel sobivat piirkonda – on kõrbealad ja mägedes asuvad nö vihmaalad, kust siis suunatakse alla kõrbealadele vett, et seda elus hoida; seal kõrbealal asub asunike põhimass ja valitsus. Ühel hetkel otsutas valitsus (taaskord) veereservuaarid suurema kontrolli alla võtta (kuna tundub, et veepuhastusjaamades pole kõik korras, elanikele ikka veel ei jagu vett) ja saatis selleks ühe sõjaväeosa sinna korda looma. Üksus jõuab läbi raskuste kohale, kogedes teel mitmeid olukordi, millega seni pole kokku puutunud – mäestikus sajab pidevalt vihma (milline vee üleküllus ja priiskamine kõrbeelanikele), lisaks on kohalik fauna pagana imelik ja verejanuline. Üksus võtab mäeasula enda kontrolli alla, ent seda üürikeseks ajaks, sest mingi haigus hakkab äkitselt nende hulgas väga kõvasti ridu harvendama. Miks ja mis edasi saab, eks see selgub jutust. Ma pole esimene ega viimane lugeja, kes Weinbergi kahe ilmunud teksti peale arvab, et seda autorit tasub jälgida ja huvitav oleks näha, mis võiks järgmiseks ilmuda, kas jätkub Yellowstone'i planeedi saladuste muukimine või katsetab autor midagi muud. Hea tahtmise korral võiks sellegi loo romaaniks ümber kirjutada, samas – miks peaks.

Krafinna “Kirsipuu valvur”

Kurblik lugu tulevikumaailmast, mis on üks lohutu koht. Traditsioonilist loodust leiab vaid kaitsealadelt, kuhu on viidud isegi koerad kui väljasurev liik. Jutust ei selgu, mis sellise eluslooduse varisemiseni viis – õnnetus või inimtegevuse tagajärg vms. Igal juhul oli inimesi, kes ei pääsenud sellest surevast loodusest minema (no samas botaanilised värgid pole täiega kadunud), nagu selgub Kerdile, kes avastab midagi ootamatut.

Osvald Soobel “Väikeses majas raudtee ääres”

Autor on niivõrd sissevõetud loodud mütoloogiast, et see muutus lugemisel aegajalt jälgimatuks (nojah, seda teksti lugedes olin ise väsimusest sodi). Eks oleks soovitav tunda Täheaja teksti ja vast ka varasemat lugu. Mingil moel võiks öelda, et Soobel on praegu ehk eesti radikaalseim fantasy-autor, igal juhul on tal see... eriskummaline maailm, kus katid ja kärbid ringi sebivad ja aegajalt inimestega konflikti satuvad. Kas see lugu on huvitav või jabur, ei oskagi öelda, igal juhul autorile on see maailm käpas ja ta künnab seal hoolsalt.

J.J. Metsavana “Ajukaabe”

Lugu siis sellest, kuidas virtuaalkoopiad hakkavad bioloogilisele originaalile vastu mässama. Ja tõepoolest, ühel koopial õnnestub lihaks saada, kuid siis ta avastab, et keha, kuhu ta maandus, on... masendavam kui koopiale eraldatud osa virtuaalruumist. Kuni... Noh, selle looga ei liiguta Metsavana mägesid, aga eks mingi teema läbikirjutamine ole ikka kasulik.

Bix Pokupoeg “Mamma”

Kuidagi ärritav tekst, ehk oli tobe see Poisi ja Külalise teineteise keha avastamine, et läks nagu... liialt kaugele. Nojah, eks siin loos võib näha midagi sellist, et nö katseklaasis inimese üleskasvatamine võib olla õige eriskummaline (iseasi, kui palju see Mamma omapoolne kasvandike suunamine rõhutas mehe ja naise soorolle; mis võinuks olla sooneutraalse harimise puhul?). Ma ei tea, igal juhul häiriv tekst.

Martin Kirotar “Uus algus”

Lugu Liisist, kes satub inimeste ja tehisinimeste vahelisse madinasse. Mitte et ta seda ise soovinuks, aga selgub, et andmesisestajana töötades on ta kokku puutunud millegi valgustkartvaga, muutudes nii inimeste kui robotite ja androidide huviobjektiks. (Konflikt selles, et 20 aastat tagasi näis, et robotid hakkavad töömasinate staatusest iseseisvuma, mistõttu inimesed võtsid ette nende “lihtsustamise” - ent alles jäid nö undergroundrobotid, kes veel võitlevad endi õiguste eest.) Sest Liisi pole mitte lihtsalt Liisi Mets, vaid midagi enamat nagu šokeeritud neiule jutu jooksul teada saab. Päris tore ja sirgjooneline lugu.

kirjanduslik päevaraamat

Betti Alveri kirjandusauhinna nominendid 2009

Õhtupoolikul tänaseid paberlehti sirvides selgus, et on toimunud vastav nomineerimine. Nimekirja vaadates selgus, et nii mõndagi aasta jooksul lugenud. (Nimekiri võetud siit, sest paberlehe kõiki artikleid teatavasti netist ei leia.)

Jõgeva "Draamapunkt"
Beltrán "La mala vida"
Heinapuu "Inglile"
Kasak "Vaba pattulangemise seadus"
Kolk "Barbar Conan peeglitagusel maal"
Kuusealune "Tegu ja tagajärg"
Meres "Lagunemine"
Randma "Sigaret"
Tasuja "Provintsiluule"

Kahju, et Pokupoeg valikusse ei kuulu.
Kes võidab?
Ise pakuks Kasakut; kui siinse blogi otsinguid vaadata, siis Beltran nopiks feimi ja sulli.

Kihlveokontor avatud 23. novembrini.

---

Nonii, sport võitiski, Jõgeva Tasuja pani kirjandusneitsite võistluse kinni.

Bix Pokupoeg - Üks peiarijutt suurest sangarist, tema truust sõbrast, Haldjakestest, rändrüütlitest ja korradi Kuningatütrest (2009)

“ “Rahu, rahu!” püüdis Kolmas kuidagi olukorda lepitada. “Jänestega tegeleme siis, kui me oleme selle koeraga siin lõpetanud. Kas kellelgi on ideid, kuidas võiks üks peni mõõgavõitlusega suureks sangariks saada?”
“Siduge talle mõõgatera saba külge!” urises Esimene, vaadates, kuidas kutsikas meeleheitlikult saba liputades Haldjakeste tähelepanu võita püüdis. “Las liputab kõik ümberringi hakklihaks.”” (lk 16)

Teine väljalase Habemega Naine kirjastuselt, Eestis vist suhteliselt ainulaadne, et kirjastus võrdsustab teksti autori (Pokupoeg) ja illustreerija (Mõttus). Lugemisel tekitab kerget meeleheidet see, et otsekõne on sarnaselt esimese trükisega taas kaldkirjas – seda on ebamugav lugeda (hea küll, eks muidugi harjub veerimise jooksul, ent ikkagi, milleks küll selline tarbetu nõks?). Aga – raamatu tekstiväline pool on küll igati korralik, hästi teostatud kujundus ja päris huvitav šrift. Kena riiuliraamat. Illustratsioonidega on nii ja naa, selline arvutigraafika pole lihtsalt minu maitse. Kuna pole suuteline arvutist ilukirjandust lugema, siis igasugune kokkupuude ja eelarvamus selle autori loomingu suhtes mõnusalt puudub.

Lühidalt öeldes on tegemist toreda raamatudebüüdiga, sellist loetavat pooltellist igaüks kokku ei kirjuta. Pokupoega võiks ehk sildistada eesti Pratchettiks; mingid kaugemad sugulased siinsest kirjandusest oleks ehk Hargla, Kivirähk, Paju (aga need nimed on pigem meelevaldselt külgekleebitavad). Raamat on vast kerge huumorikirjandus või ehk lastekirjandus täiskasvanutele, noh, ühesõnaga heas mõttes tarbitav naiivne pillerkaar. Algul jääb mulje justkui lausete eesmärgiks on eelkõige kildu visata (suures koguses tuleb sellest teatavasti tülpimus peale), stiilinäiteks ehk selline lõik:
“Pärast seda sündmust veetis Keskmine Printsess suurema osa oma ajast lossi nurgatornis, oodates oma printsi (või mõnda vähegi kobedama väljanägemisega trubaduuri) valgel ratsul (hea küll, ka eesel oleks asja ära ajanud) akna alla serenaadi laulma (viisipidamine polnud kohustuslik).” (lk 51)

Kui algne killuviskamine ja sissejuhatus läbi saab ning lugu rohkem käima lükkub, tuleb ette päris naljakaid kohti ja situatsioonikoomikat. Selge nihkes muinasjutumaailm ja selle teadatuntud seaduspärasused (nihkes siis). Kui esimesed 100 lehekülge on päris särtsakas, siis raamatu keskpaigast hakkab jutt pisut tammuma, ehk läheb liialt tähelepanu sellele kuningaliinile ja õukonnakommete tutvustamisele? Iseenesest elusam on see kangelaskoera lugu. Aga noh, eks lugu jõuab omadega kenasti lõpuni. There will be blood.

raamatu blogi
baas