Kelly Barnhill: Tüdruk, kes jõi kuud

Ammu ei ole ma niimoodi raamatusse sukelduda suutnud. 
Ammu ei ole ükski raamat mind niimoodi endasse tõmmanud. 

Täispunktid.

Tagakaanel on kirjas:

Igal aastal viivad Protektoraadi elanikud metsas elavale Nõiale ohvrianniks beebi. Nad loodavad, et see ohverdus hoiab teda tagasi linna kimbutamast. Aga metsas olev nõid Xan on lahke. Ta jagab kodu targa sookoletise ja täiuslikult tillukese draakoniga. Xan päästab lapsed ja viib nad südamlike perede juurde teisel pool metsa, toites sel teekonnal lapsi tähevalgusega.

Ühel aastal toidab Xan kogemata last kuu-, mitte tähevalgusega, täites nii tavalise lapse erilise võluväega. Xan otsustab, et peab tüdruku, kellele ta paneb nimeks Luna, üles kasvatama nagu oma lapse.

Kui läheneb Luna kolmeteistkümnes sünnipäev, hakkab tüdruku võluvägi avalduma – ohtlike tagajärgedega. Samal ajal on Protektoraadist pärit noormees otsustanud oma inimesed Nõida tappes vabastada.

Vahelduseks on tagakaanetekst ka päris adekvaatne - ei reeda raamatu sündmusi ette (ma ei saa üle kordadest, kus raamatu lõpukulminatsioon on tagakaanel kirjutatu arust teema, millel terve raamat on kirjutatud, palun, teadke juba ette, mis kummaline sündmus raamatus saabub ja muudkui oodake, et see nüüd juhtuks), ent need asjad, mis seal öeldud, tõesti toimuvad. On lahke Nõid metsas, on beebi, kes vanematelt ära võeti ja neetud traditsionalistide poolt metsa toodi, on mees, kes otsustab Nõia tappa.

Aga lisaks on autor paljut märganud, veel rohkemat mõelnud ja kõneleb neist asjust ikka ja jälle.

Nii kerge on valetada - ning kui piisavalt valetada, hakkad ise ka uskuma, et tegelikult oli just nii. 
Raamatus ei valeta ainult Pahad ja valetamine ei ole Paha - me valetame, et mitte haiget teha, me valetame, et asjad kõigi jaoks kergemaks muuta, me valetame jutu mõttega, isegi kui sõnad rangelt võttes tõesed on, me valetame palju, aga see ei tähenda, et me halvad oleksime. 
Valetamine ei ole tingimata halb - kuigi kahtlemata on kergem ja puhtam elada valedeta.
Lihtsalt lühikeses perspektiivis pole see samas üldse kerge. 

Inimesed unustavad. Isegi tähtsaid asju. Isegi väga tähtsaid. Mõnikord on raske mäletada, sest teema on liiga valus ja hirmus ning su mälu keerab end sedasi, et lihtsalt - ei ole meeles. Mõnikord on ohtlik mäletada, sest mälestus võib su katki teha ja enda kaitseks unustatakse. Mõnikord lähevad asjad meelest mingi hea põhjuseta - ja mõnikord tulevad nad samamoodi meelde. Mingi hea põhjuseta.

Kurbus on ohtlik jõud. Siin raamatus on see ohtlikkus otsene; saapaga näkku, kui muidu aru ei saa. On Kurbusesööja, kes naudib haigettegemist, ja kõige vähem sallib lootust. Aga kuna mina olen väljaspool raamatut oma päriselus kurbusega sina peal, tunnen teda nii hästi, kui saab, ma tean, et väidetav on tõsi. Kurbus on ohtlik. Ja kui on lootust, kasvõi tibanatuke, kasvõi pisike kõva lootusepung, ongi elu hoopis teise maiguga. Sest vaata, laialt levinud esoteerikalegend on, et ei tohi eeldada, vaid eeldamine teeb haiget. Kui loodad head, saad pettuda, kui midagi ei looda, pole pettumust ja saad nautida seda, mis ON - selle asemel, et loota millegi tulemisele, mida pole ja ilmselt ei tulegi. 
Mina ei ole nõus. Sest ma tean, kuidas on elada lootuseta. Kuidas on elada, mõeldes: "Nojah, see ongi parim elu, midagi ei olegi ju halvasti" ja samas tunda, et nojah, olen nõus elama - aga absoluutselt ei kurvastaks, kui elu otsa saaks. Surm oleks SIUKE puhkus. Kunagi midagi paremaks ei lähe, aga millekski on ilmselt vaja elada ja küll inimesed oleks mu peale kurjad, kui end ära tapaksin. 
Ohjah, olgu siis.
Eeldus PEAB olema. Mitte selline eeldus: "Oi, täna sajab vihma, nii halb, ma tahtsin randa minna, raev ja meeleheide", aga eeldus: "Täna sajab vihma, aga kord paistab jälle päike, vihm ei ole igavene, päike ei ole igavene, ja isegi kliima üha kuumenedes tuleb mahedaid helli uduvihmapäevi. Kõik muutub, isegi mu enda raske süda saab kord kergemaks!" Lootus annab elule elusa maigu, lootus ongi põhjus, miks elada. Kui on midagi oodata, on kohe hoopis-hoopis parem.

Olgu, liiga selle raamatu teemast väljas jutt. Aga mulle väga meeldis, et kõik see sümboolne ja võlukunstiline, igapäevane ja tolle-maailma-luuleline oli päris minu päris kogemuste ja loogikaga haakuv. Mulle ei jäänud tunnet: "Nojah, lasteraamat, ilukirjandus, autor räägib asju, mida enamik lapsevanemaid kuulda tahab, ja enamasti tahavad inimesed kuulda asju, mida nad juba enne usuvad tõde olevat."
Mul on vaid tunne: "JAAA!!! Nii ilusti näidatud tõde!"

Kolm ülalpool paksus kirjas ära toodud nähtust koos terve hunniku muude, ilmsemate ja tavalisematega on kokku keeratud, segi aetud ja tulemuseks on, et miski pole selge ja klaar. Või noh, on selgelt Head (kes on kõik need, kes on normaalsed, toredad, kaastundlikud jne) ja üks selgelt Halb Isik + mõned, kes on halva kaasajooksikud. Aga ei ole mingit rinnet, kus head ühel pool, halvad teisel pool, võitlus ALGA!, vaid on segadik.
Midagi taignataolist, kus sissepandud komponendid täiesti ettearvamatult sassi lähevad ja täiesti ootamatuid kombinatsioone moodustavad, lisafaktoriks veel, kuidas pikaealiste jaoks on mööduvad aastad pisiasi-pisiasi ja neil pole eriti mingit arusaamist sellest, kuidas kuskil mujal kellelegi teisele on 8 aastat pool igavikku. Aastate jooksul unustatakse, aetakse sassi, hoitakse end kurbuse eest, valetatakse, kuni ise ka uskuma jäädakse ja ... 
Kook, mis kokku küpsetati, on äärmiselt maitsev.

Sellel, mis südamesse mahub, pole piire.
Ma lootsin lugedes umbes sellist lõppu, nagu saabuski. Umbes säärast valu, helguse ja helluse vahekorda.

Mu lootus täitus.

Piia koolitööd

Kelly Barnhill - Lucky's Dragon (The Book of Dragons, 2020)

 

Barnhill on kirjutanud mitmeid häid lühemaid tekste (jutukogu on täitsa okei), kuid tuntum on ta vast oma auhinnatud lasteraamatuga (eesti keeleski olemas, kahjuks pole veel lugenud). Selle antoloogia tekst on mõneti veider segu täiskasvanute muinasjutust ja lastejutust - või siis ma pole tuttav tänapäevase lastekirjandusega ja seega mõned raskemad teemad tekitavad tunde kui täiskasvanumatele mõeldud tekstist.

Lucinda on algkooli õpilane, kelle klassiruumis sooritatud teaduskatse tagajärjel tekib millegipärast … tilluke lohe (või draakon). Tüdruk on õnnest hullumas (kuigi õpetajalt sai riielda), et midagigi, mis tema argipäeva rõõmsamaks muudab (sõpru pole, hiljuti mahajäetud ema on sügavas depressioonis). Lisaks on Lucindal väga vana veider naabrinaine, kes on teadlane ja oma elamise ja elukatega arvatavasti vaid Lucindale nähtav. Nagu selgub, on draakoni teke siiski midagi enamat kui juhus ning nende endisest sõjaväelasest distsipliinihullul õpetajal on laste teaduskatsetega mingid omad plaanid.

Mulle jäigi veidi selgusetuks Lucinda ja draakoni suhe, niisamuti selle endise sõjaväelase ja iidvana naabri värk - ühesõnaga, enamvähem siis kogu jutu tuum. Aga, tekst on omal moel armas ja ka dramaatiline ning Lucinda on igati kurbvahva tegelane.

Kelly Barnhill - Dreadful Young Ladies and Other Stories (2019)

Esmatutvusest Barnhilli jutuloomega jäi huvi senikauaks pähe undama, et otsustasin ta jutukogu (soodsalt) osta (noh, samamoodi võiks osta ka Kij Johnsoni või T. Kingfisheri või Eleanor Arnasoni või Naomi Kritzeri proosakogumikke, aga peab tabama õiget hetke). Ei saa öelda, et oleksin saanud oodatud elamust (aga siiski), kuna, noh … Barnhilli tekstid on tegelikult õige sünged. Aga ilusad ja jahedad. Kuid siiski sünged. Noh, minusugusele koomuskijahtijale on see mõneti … Mis siis sellest?

Barnhilli lugude maailmad on üpris sürreaalsed, eks tihti on oma osa selle loomises loo jutustamise viisis. Tihti on jutustaja kõiketeadval positsioonil … aga lugejat sellele väga ligi ei lase (noh, võiksime koguni kahtlustada metanarratiivseid võtteid. Tekstid pole just lihtsate lugemiselamuste killast, pigem ikka sinna auhinnaulme kanti, mida traditsioonilise ulmekirjanduse austaja kätte vast ei võtaks (jajah, traditsioonid ja lugemismõnu ja mis kõik veel vajalik on).

Tegelased on kergelt nö kuutõbised – nad satuvad (mitte alati just omal tahtel) üha irreaalsemasse olukorda ning üldjuhul peavad selle peatamiseks või väljatulemiseks midagi vastandlikku tegema (või siis avastama, et just vastandlikkuses ongi oma võlu). Mis siis vahel on tavamõistes vastuvõetavad või siis arusaamatud otsused.

Noh, kui eesti keelde midagi tõlkida … aga ega polegi kuhugi tõlkida.

„Mrs. Sorensen and the Sasquatch“ 6/10

„Open the Door and the Light Pours Through“ 3/10

„The Dead Boy’s Last Poem“ 6/10

„Dreadful Young Ladies“ 5/10

„The Taxidermist’s Other Wife“ 5/10

„Elegy to Gabrielle – Patron Saint of Healers, Whores, and Righteous Thieves“ 5/10

„Notes on the Untimely Death of Ronia Drake“ 5/10

„The Insect and the Astronomer: A Love Story“ 4/10

„The Unlicensed Magician“ 5/10

Kelly Barnhill – The Unlicensed Magician (Dreadful Young Ladies and Other Stories, 2019)

Kogumiku pikim tekst on jutustus fantaasiamaailmast, kus võlujõudu kasutatakse vaid riigi diktaatori heaks – kes siis laseb ehitada selle abil torni, et taevale lähemale saada. Maailma eripäraks on see, et iga 25 aasta järel ligineb planeedile üks taevakeha, mille tagajärjeks on siis võluvõimetega laste sünd – need lapsed sünnitatakse range järelvalve all ja eraldatakse emadest ning rakendatakse tööle selle diktaatori heaks. Pikka iga neil arvatavalt pole, aga torn kerkib.

Kuid ühel hetkel hakkavad diktaatori repressiivametid jahtima võluvõimetega inimest, kes polegi riigi hüvanguks töötamas. Nagu selgub … on tegu surnult sündinud lapsega, kes aga prügimäele äravisatuna ellu ärkab ja omasoodu, algul tahtmatult mitmesuguseid imetegusid korda saadab. Ja kes armastab seda diktaatorit, sest nagu diktaatori kuulutused ja kõned ütlevad: kõik armastavad juhti ja juht armastab neid.

Veider maailm, kus muuhulgas on kasutusel autod ja mitmed muud tehnikasaavutusi, aga samas elatakse justkui 19. sajandi reaalsuses. Diktaatori juhtimisel on inimsoo ajalugu pühitud, kustutatud; neil puudub arusaam või teadmine, kas selles maailmas on veel midagi peale selle diktatuuri (kas nad oskakski enam seda küsida, ning ega lugejalegi suurt enamat paljastata); nad lihtsalt elavad oma isanda armus ja hirmus (ka riigi repressiooniaparaat on üsna vaimselt ja füüsiliselt … represseeritud). Samas aga on Barnhill loonud tegevuskohana üsna ühtehoidva kogukonna, omamoodi väikelinliku idülli – kus küll hoitakse silmi kinni selles suhtes, mida tüdruku võimed neile võimaldavad: neil pole nälga ega hulle haigusi, ja eks ole ka isiklikke mõnusid.

Eks üsna jube on see surnust üles ärganud vaimlapse kujunemine, ta ongi õigupoolest enamvähem nähtamatu olend, keda näevad vaid need, kes seda tahavad.

Kui järele mõelda, siis täitsa okei jutustus.

Kelly Barnhill - The Insect and the Astronomer: A Love Story (Dreadful Young Ladies and Other Stories, 2019)

Sürreaalse maiguga lugu paistab olevat inspireerinud jutukogu kaanekujunduse, ja noh, tõepoolest on siin juttu hiiglaslikust (või õigemini inimsuurusest) putukast, kes on viimane oma liigi esindaja ja töötab ülikoolis professorina. Ülimalt intelligentse putuka elu ongi sumbunud teaduse tegemisse, kuniks ta saab meelteülese kutse astronoomilt. Noh, astronoom on selles ühiskonnas samuti Teine – ta on elutu täheuurija kuskil maakohas, kus kohalikud teda hädavaevu taluvad. Ja nagu avastab teda otsima asunud putuk-professorgi, on tema intellektist hoolimata kohalikel putukaga hoopis teised plaanid.

Kliinilis-ilusalt teostatud tekst oma kommete komöödiaga. Eks see tekitas väheke samasugust lugemistunnet nagu „Open the Door …“, aga mingil moel on see tekst minu jaoks stabiilsem. Paistab, et Barnhillile ongi omane selline … kergelt külmad, osalt haaramatud tegelased maailmas, mis neid suurt ei mõista, ja selle pealt siis võrsuvad konfliktsituatsioonid.

Kelly Barnhill - Open the Door and the Light Pours Through (Dreadful Young Ladies and Other Stories, 2019)

See on niisugune tekst, mis teistkordsel lugemisel jätaks kindlasti hulga parema mulje, aga noh, ei hakka seda muljet parandama, sest … no ei taha aega kulutada (veidi piinlik on öelda: „ei viitsi“). Ja pole ammu ühtegi teksti kolmega hinnangud (viimati siiski augustis Zen Cho puhul).

Nii siis poeetiline ja eleegiline ja kaunis tekst veidi veidrast abielupaarist Teise maailmasõjaaegsel Inglismaal. Noored … noh, pole just konventsionaalsed. Neiu paistab nägevat vaime ja noormehe seksuaalsus pole ühemõtteliselt hetero. Ja nad ei saa kuidagi kokku, sest … no sõda käib ju. Ja kas nad seda väga tahavadki.

Et siis niisugune nägemuslik tekst, esitatud noorte kirjavahetusena, mille vahel siis nende tegelikud tegevused, mis kirjades mainimata. Nagu öeldud, tegu võib olla hea tekstiga, aga lihtsalt ei kutsu üle lugema – kuigi seniloetu põhjal paistab Barnhill olevat päris hea jutukirjutaja. Aga ega siis kõigega ei saa ühel lainel olla.

Kelly Barnhill - Mrs. Sorensen and the Sasquatch (Dreadful Young Ladies and Other Stories, 2019)

Pilte väikelinnast, kus naine jääb peale 30 aastat kestnud abielu leseks. Ilus naine, nagu kohalikud mehed üldiselt leiavad.  Naabrid ja mehed püüavad talle leina ajal toeks olla, kuid värske lesk keeldub nende pakutud tähelepanust – tema vajab vaikust ja rahu.

Samal ajal … hakatakse seal kandis jälle nägema lumeinimest, mida pole oma 30 aastat juhtunud. Ja üha tihedamini, ning enamasti lesknaise maa-alade läheduses. Peale üht talvist autoõnnetust saavadki linnakese rahvas teada, et lesknaine sõbrustab lumeinimesega. Ning et nüüd see saladus pole, hakkavad nad koguni avalikult patseerima erinevate sündmuste taustal. Mitte et see kohalikke väga morjendaks (no kui lumeinimenegi on omamoodi osa kohalikust identiteedist); küll aga on mehed kurvad, et selline naine on nüüd kättesaamatu. Kuid seal linnakeses elavad veel kolm vanamoorist moraalijüngrit, kellele aga selline jumalavallatus sugugi ei meeldi – mis võib küll juhtuda, kui selle lumeinimese paksu karvastiku vahelt (sest riideid ta ei kanna) peaks paistma … noh, see välja!

Lugu on jutustatud kohaliku preestri poolt, kes ameti tõttu on kogukonna üks nö alustalasid. Ja kes seetõttu peab kannatama nende vanamooride vihast kädistamist. Aga samas … kui naine on nüüd õnnelik, siis kelle asi see on? (No muidugi need vanad poissmehed ja lesed ja muidu abielumehed.)

Armas lugu eelarvamustest ja … ma ei tea, õnnest, rahulolust? Barnhilli tekstides paistab päris oluline olevat looduse kõiksugu õilmitsemine (samas pole see esil kogumiku nimiloos), ikka imetajad ja taimed ja linnud ja putukad, kes-mis saavad hoogu mõne naise läheduses.

Kelly Barnhill - Notes on the Untimely Death of Ronia Drake (Dreadful Young Ladies and Other Stories, 2019)

Õige sürreaalse õhustikuga lugu Ronia Drake elust ja surmast , ja asjadest ja inimestest, mis seda saatsid. Metsatukk, rohutirtsud, varesed. Tükeldatud keha. Veidrad tütred ja endine abikaasa.

Muidugi, tegelikult on mul kuri kahtlus, et autor kasutab loo selgroona miskit mütoloogiat ja kommenteerib seda omal moel (briti folkloorist see Green Man’i värk?), sest muidu … oleks tegu õige sürreaalse õuduslooga.

Atmosfääri eest viis punkti, muud ei oska sellest tekstist rääkida. Õudne hakkab.

Kelly Barnhill - Elegy to Gabrielle—Patron Saint of Healers, Whores & Righteous Thieves (Dreadful Young Ladies and Other Stories, 2019)

Pühakulugu 17. sajandi lõoul Kariibi meres Martiniquel elanud emast ja tütrest. Kes olid küll paganad – kuid eks seetõttu pühitsesidki elu.

Põhimõtteliselt on tekst kui miski jenoveeva värk, ainult selle vahega, et loo kangelane on noor tüdruk, kes vastavalt saatusele (mille vastu ta ema püüdis igati võidelda) määratakse ühinema piraatidega (keda ta ema Euroopast välja rännates ravis), sai peagi nende kapteniks ja asus võitlema ebaõigluse vastu – ehk siis vabastas orjalaevu, röövis Prantsusmaale saadetavaid kullalaste ja hävitas suhkrurooistandusi. Paganlik naissoost Robin Hood. Muidugi, ükski pidu ei kesta igavesti, nii ka see piraadilaev vannub kord alla jälitajatele (süü võib olla selles, et neiu …), keda Martinique kuberner ühtejärgi saadab piraate hävitama.

Lugu algab sissejuhatusega, kus hoiatatakse lugejat uskumast kõike, mida järgnevalt esitatakse. Paberid olevat leitud ühel üksikult saarelt luukere kaisutusest – kes olevatki nende paberite autor. Ehk siis tüdruku seemendaja (keda ema küll lapsele ligi ei lasknud), seemendus toimus Prantsusmaalt teele asunud misjonäride laevas (kuhu see kummaline naine kaasa võeti), mida siis hiljem piraadid peatasid … ja sellele lapsele kummalist tulevikku ennustasid. Niisiis lugu koosnebki misjonäri ja mahajäetud isa mälestustest ja kuuldustest selle eriskummalise naise ja ta tütre vägitegudest.

Eks loo võlu vast ongi selles vanamoodsas atmosfääris, kus segunevad koloniseerimine ja ristiusk ja paganlus; kõik see loodus dionüüsia, mis naiste läbi avaldub.

Kelly Barnhill - The Taxidermist's Other Wife (Dreadful Young Ladies and Other Stories, 2019)

Õudne lugu väikelinnast, mis on langenud segase linnapea meelevalda. Kellele meeldib topistega seotu ning kes paistab tahtlikult või tahtmatult kogu linnast elu välja suretada, linnast topise teha.

Ja linnaelanikud on võimetud, võimetud sellisele hüpnootilisele türanniale ja elukeskkonna allakäigule vastu astuma. Linnaelu tuiksooned üha suletakse linnapea poolt ja elanikud ei suuda muud kui omavahel sosistada ja oma rahulolematust vaikivalt demonstreerida topisetegija teisele abikaasale. See abikaasa on …

Tekst on kui väikelinna veidrate saladuste hüpnootiline segapundar. Kõik saavad aru, et elukorralduses on midagi väga valesti, aga ometi ei suuda sellele vastu astuda („kes üldse seda linnapead ametisse tagasi valib?“) – kui, siis vaid oma rahulolematust kellelegi endast nõrgemale demonstreerides (las keegi veel kannatab!).

Ühesõnaga, kokku on segatud võimuhullus ja väiklus ja võimetus. Rott lebab veega täidetud ämbris veepinnal ja ei julge end liigutada – ehk kui prooviks äkki serva poole ujuda (aga millise serva poole?), võiks ta ometigi uppuda. Ja ämbri omanik surub sinna üha juurde rotte üksteise kõrvale liikumatult hulpima. Need mängukannid … need on ju tema valduses, tema lükata ja tõmmata.

Kelly Barnhill – Dreadful Young Ladies (Dreadful Young Ladies and Other Stories, 2019)

Neli pala neidudest, kes … pole ümbritsevale maailmale just tervisliku ja ohutu mõjuga – mitte et see maailm vastukaaluks kuidagi ideaalne oleks. Nii need naised saavad oma tahtmised õige letaalselt. Küsitav on esmane moraalne tasand.

Need neli pala on kui visandid, vinjetid kurjusest. Noortele, nooruslikult (ses suhtes lähedane Barnhilli eelmisele loole). Ehk siis ilus kirjandus, mis pole minu jaoks just tingimata kõige löövam tekst, küll aga vahelduseks loetav.

Kelly Barnhill - The Dead Boy's Last Poem (Dreadful Young Ladies and Other Stories, 2019)

Ood … armastusest kui kultuurilisest konstruktsioonist. Poiss ja tüdruk on teineteisest sisse võetud. Nad nimetavad seda armastuseks. Poiss luuletab ja tüdruk on vaimustunud. Poiss on enda meelest kõva luuletaja. Tüdruku emale selline noorte kiindumus ei meeldi. Noor poiss sureb ja kurvale tüdrukule saadetakse ta luuletuste käsikirjahunnikud. Tuhanded paberilehed. Tüdruk ehitab oma tuppa kirest andumise muuseumi. Paberilehed tsiteerivad armastusluuletusi.

Kuni ühel päeval on ta kohanud
järgmist noormeest ja hüppab tema küüti. Kodus pesitsevad luuletused hulluvad mahajäetusest ja teevad ühe meeleheitlikumaid tegusid neiu tähelepanu köitmiseks. Tüdruk aga tahab uue noormehega sõbrustada. Kuid midagi peab tegema nende tüütute luuletustega.

Võib ette kujutleda, millise muigega suunurgas autor seda teksti kirjutas, kõik need nooruspõlve oh kui võimsad tundepuhangud ja nii edasi. Lugu kui jaapani animafilm. Veidi meenub selle teksti puhul Kelly Linki "The Wrong Grave", kus luulepoiss ise ... satub muusa hauda külastades veidi hädisesse olukorda.

Kelly Barnhill - Probably Still the Chosen One (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 12, 2018)

Väga vahva portal fantasy (?), mis võtab ehk kurvad mõtted neilt, kel muidu meeles mõlkumas McGuire’i portaalide poolt hüljatud laste saatused. Ka selle loo peategelane saadetakse tagasi oma koju – seda küll lubadusega, et talle kui Väljavalitul tullakse nädala pärast järele, kui Nibiru nimelises maailmas on olukord rahulikum. Oodaku tüdruk ta vanemate köögivalamu juures, kus peaks portaal avanema.

Igal juhul, tüdruku vanemad ei saanudki aru, et laps oli aasta aega kadunud (maailmades liigub aeg eri kiirusel) ning tüdruk jäi kööki valamu kõrvale portaali avanemist ootama. Aga seda … ei juhtu nädala pärast nagu lubatud. Ega ka aasta või viie möödudes. Tüdruk istub truult kodus ja keeldub sealt lahkumast, ning talle võimaldatakse koduõpet (kus ta osutub väga andekaks, sest Nibiru väljaõpe on andnud nii mõndagi). Aastate möödudes satub koju üks noormees ning selle kaasabil saab ta ise portsu laste emaks, mistõttu küll see sigitaja ta maha jätab. Peategelasele hakkab tunduma, et ehk see … Väljavalitu värk oli mingi uni või midagi.

No loomulikult polnud.

Lugu tõesti vahvalt kirjutatud, kõik need raskemeelsed hetked on lahendatud kuidagi kerges võtmes (no mõelda vaid, justkui muinasjutumaailma Väljavalitu, kes on 22-aastaselt nelja lapsega üksikema). Viis, kuidas tüdruk aastate jooksul endaga juhtunut ümber hindab … on selline fantasy klišeede hea värskendamine.