Olga Tokarczuk “Aja oma atra läbi koolnute kontide”. Hendrik Lindepuu Kirjastus (2020), tlk Hendrik Lindepuu.

Võluvate avalehekülgedega raamat. Mõtlesin endamisi, et milline suurepärane algus mõrvaloole, aga ma muidugi ei teadnud, et kuhu raamat edasi triivib – võib-olla ei olegi tegemist mõrvaga? Siiski tuleb välja, et “Aja oma atra...” on täie auga välja teeninud kuulumise krimiklubisse, kuigi ta ajab seda asja omanäoliselt, nii keelel, mõtetel, õhustikul, kui ka minategelasel on kõigil, lisaks sündmustiku teenistus olemisele ka eraldiseisev kaal. Tegevuspaigaks on väikene Tšehhi piiri äärne külakribal, milles vaid paar püsielanikku. Talviti, mil teed külasse võivad läbipääsmatudki olla ja pimedus, hanged või lörts ja lobjakas iga sammu raskeks teevad hoiab kõigil tühjadel suvemajadel silma peal proua Duszejko ise oma ringkäikudega.

Jutustajanna hääl tuletab natuke meelde ühte teist raamatut - Gaétan Soucy “Tüdruk, kes armastas liialt tuletikke”. Ka siinsel peategelasel on pisut eripärane omailm, läbi mille lugu edasi antakse. Samuti on tal komme enda jaoks inimesi ümber nimetada nimedega, mis tunduvad õiged, mitte suvalised ja tobedad nagu nende ristinimed. Nõnda on peategelanna naabriteks näiteks Suurjalg ja Isevärk. Läbi terve sündmustiku on põimitud ka astroloogia – inimeste sünniajad ja tähtede seisud, veenuse, marsi, jupiteri jms mõjud. Kõigi asjade seotus ja määratus.

Proua Duszejko, kes vihkab kirglikult oma eesnime Janina, on ühtlasi ka taimetoitlane ning kõige elava eestkostja ja olgugi, et endine insener, tõlgib ta reedeõhtuti koos ühe oma endise õpilasega Blake'i luulet. Hoolimata kõigist kaebustest on võimatu saada salakütitud metssea või -kitse mõrva osas õiglust, sest kõik need mehed, kelle käes on võim – olgu nad siis kütid või politseinikud –, ei näe selles suurt midagi halvasti olevat. Taamal kumab ka üks lahendamata kaduma jäämise juhtum, mille osas samuti vähimatki ametlikku uurimist või õiglust loota ei ole. Proua Duszejko on kõigest üks halveneva tervisega vananev astroloogiahuviline naine väikeses piiriäärses külas. Keegi, kelle kaebused ja järelepärimised ei vääri vastust, sest mis sa hulluga ikka vaidled. Selle asemel korraldab kogukond hoopis jumalateenistuse jahimeeste kaitsepühaku Hubertuse auks, lapsed teevad näidendit ja puha, ning kohalikud jahimehed, needsamad, kes ei pea patuks teist olendit tappa, on aukülalised. 

Nõnda on siis tegemist ühest otsast justkui klassikalise krimilooga, aga teisest otsast on läbi proua Djuszeiko maailmanägemise küsimise all ka vahe inim- ja loomolendi vahel, mõrva ja küttimise vahel.Tema siseilmas on lisaks veidrustele ka palju köitvust ja tugevust, samamoodi nagu ta on suutlik ja toimekas ühes kõrvalises paigas ise hakkama saama. Ja see takt ning tähelepanelikkus suhtlusolukordades! 

Kui, siis võinuks ehk see astroloogia teema olla kuidagi … ei teagi ... ? See tähendab, ma väga hindasin kogu seda läbipõimitust peategelase maailmatajuga, aga liiga palju sai lõpuks neid jupitere ja tõusumärke ja muud sellist tehnilist, aga samas jälle võimalik, et kui mõni, kes samuti astroloogiahuviline on, seda loeb, siis mõnuleb ta just kõige selle otsas korralikult... igasugused ajaloolised põiked, aga jällegi olid vägagi toredad. Ja loomulikult on väga võluv, et põimub sisse pisut Blake'i tsitaate siin ja seal. Ning kui nii võtta, siis saab vahepeal pisut ka muiata, näiteks kogu Seenesõprade klubi eksistents.

Mis tsitaatidesse puutub, siis raamatust enesest võiks neid ka ohtralt välja kirjutada. Näiteks see suurepärane jope ostmise stseen. Millised ülimõistlikud kriteeriumid (lk 114):

“Ma tahaksin sooja jopet,” sõnasin arglikult, ja neiu vaatas mind intelligentselt, mustad silmad helkimas. Ta noogutas julgustavalt.
Seega jätkasin hetke pärast:
“Et see soojendaks mind ja kaitseks vihma eest. Et see ei oleks selline nagu teised joped – hall või must. Sellise võib igas riidenagis teistega segamini ajada. Et sel oleks tasku, palju taskuid võtmete jaoks, koerte maiuspalade jaoks, telefoni ja dokumentide jaoks, et ma ei peaks käekotti kaasas tassima, mille tõttu on käed muudkui kinni.”
Seda öeldes andsin endale aru, et olin nüüd usaldanud end tema hoolde.
“Mul vist on midagi teie jaoks,” ütles Rõõmusõnum ja juhatas mind selle pikliku poeruumi sügavusse.
Kõige lõpus oli ümar nagi jopetega. Ta sirutas ilma pikemalt mõtlemata käe ja võttis sealt ilusa karmiinpunase sulejope.
“Kuidas see sobiks?” Tema silmadest särasid kaunilt ja klaarilt vastu heledasti valgustatud aknad. Jah, jope sobis kui valatult. Ma tundsin end nagu Metsloom, kellele on tagasi antud röövitud kasukas. Taskust leidsin väikese teokarbi ja pidasin seda eelmise omaniku pisikeseks kingituseks. Et kanna rõõmuga. Jah, jope sobis kui valatult. Ma tundsin end nagu Metsloom, kellele on tagasi antud röövitud kasukas. Taskust leidsin väikese teokarbi ja pidasin seda eelmise omaniku pisikeseks kingituseks. Et kanna rõõmuga.

Või siis vestlustarkusi (lk 116):

Kui ma kuulasin Rõõmusõnumi jutte tema elust, hakkasid mul peas moodustuma kõik need küsimused, mis algasid “Mispärast sa ei...” ja siis kirjeldus sellest, mida – nagu meile tundub – peaks tegema sellises olukorras. Juba olid mu huuled valmis välja ütlema seda häbematut “mispärast,” aga sain sõnasabast siiski kinni.
Just seda teevad värvilised seltskonnalehed ja ma tahtsin olla hetke just nagu nemad: rääkida meile, mida me ei teinud, kus me põrusime, mille hooletusse jätsime, ja lõpuks ässitada meid meie enda vastu, et me põlastaksime iseendid.
Ma ei öelnud midagi. Teiste inimeste elu lood ei ole diskussiooniobjektid. Need tuleb ära kuulata ja vastata samaga. Rääkisin siis ka mina Rõõmusõnumile oma elu ära ja kutsusin ta külla, et ta saaks Tüdrukutega tuttavaks. Ja nii juhtuski.

Olga Tokarczuk – Algus ja teised ajad (2012)

Poola poeetiline “Sada aastat üksildust”, õige kurb lugulaul ühest fiktiivsest Poola külast, mille nimi on Algus. Algus kui piir... millegi muuga, müütilise aegruumiga (ja jällegi eksib tegevusse mitmeid veidrikke või võõraid). Kaamerapilk püsib vaid Alguse piirides, ja seda ajavahemikus Esimesest maailmasõjast üheksakümnendateni. Eks paratamatult ole nii, et romaani esimeses pooles lisanduvad tegelased ja teises pooles hakkavad nad siis järjepannu surema, mis tekitab lugemisel üpris melanhoolse meeleolu. Muidugi, mis on elu ja mis saab peale lahkumist. Kas on igavikku või on siis meie käsutuses vaid aeg, mille jooksul võimalikult palju kokku krabada.

Nagu ikka, on romaani segipöörav jõud Teise maailmasõjaga seonduv, kõik need massihävitused ja tsiviilisikute kohtlemine, ning sellele järgnev nõukogude ebaloomulik võim (millega mõnedki tegelased flirtisid). Kuid samas, Tokarczuki maailm toimib niiehknaa veidi teistsugusel viisil kui meile tuttav maailm (või noh, kas on mõõdupuud, mille järgi sind ümbritsev maailm toimiks keskmiselt normaalselt? Millal sa koged või arvad, et kõik just ongi nii hästi ja halvasti nagu see peakski olema?).

Okei, mis siin pastakast rohkem ikka välja imeda, hea raamat, rohkem ei hakka ütlema.

“Kujutlemine on tegelikult loomine, see on sild mateeria ja hinge vahel. Eriti kui seda tehakse tihti ja intensiivselt. Siis vormub pilt mateeriatilgaks ja liitub eluvoogudega. Vahel teel olles midagi teiseneb ja muutub selle sees. Seega täituvad kõik inimeste soovid, kui need on piisavalt tugevad. Aga mitte alati lõpuni nii, nagu oleks võinud soovida.” (lk 74)

Olga Tokarczuk – Päeva maja, öö maja (2013)

Üllataval kombel eksisteerib see romaan Stalkeri nominentide nimekirjas – mõne üleloomuliku juhtumi pärast? Et nimekiri oleks mitmekesisem ja auväärsem?

Igal juhul, peale lugemist on raamatut raske inimlikult kokku võtta. Romaan kulgeb varakevadist hilissügisesse ja käsitleb Poola ühe ääreala (mis ajalooliselt polevatki Poola osa) värvikat lugu. On hullud ja ullikesed ja ports traagikat. Lisanditega inimesed, kes on ümbritsevale liialt erinevad. Ei tea. Võibolla. Aegruum, mille muster on veidi vigane (või vastupidi – mida pole ühetaoliseks tsementeeritud?), ja mille aukude või mullistuste kaudu popsatab reaalsusse asju, mida muidu... me ei oska ega taha ära tunda. Aga see ei ole ometi jutt sellest raamatust? Miks peab hullude ja vaimust vaevatute tegudele tähendusi lisama või üldse otsima? On nende maailm mingil moel täielikum või süvitsiminevam kui tavalise inimese oma? Või äkki on tegemist kanepikirjandusega (lk 221), autori uimade voog?

Huvitav raamat, ei kipu paremaid kohti ümber jutustama, neile on viidatud raamatu tagakaane tutvustuseski (Marek Marek! Krysia!). Eestlasena on vist üsna raske aduda, mida põhjustas Teise maailmasõja järgne Ida-Euroopa rahvaste ümberpaiknemine.

“Marek Marek jõi ja talle meeldis see seisund, kui jalad iseenesest kannavad üle mägede ja kogu sisemus, seega ka kogu valu sisimas, on välja lülitatud, justkui oleks lülitit klõpsatud ning ühtäkki kõige üle pimedus langenud. Talle meeldis istuda Lido kõrtsis, melu ja suitsu sees, ja pärast leida end õitsvalt linapõllult ning lamada seal hommikuni. Surra. Või juua Jubilatka kõrtsis ja pärast minna käänulist teed pidi küla poole, nägu verine ja hammas sisse löödud. Olla vaid poolikult, teadvusetult. Peaaegu olla olemata. Hommikul tõusta ja tunda peavalu, ent siis on vähemalt teada, mis valutab. Tunda janu ja suuta seda kustutada.” (lk 15)

“Marta ütles, et kasvav juus kogub inimeste mõtteid. Ta ladustab need endasse mingit ebamääraste osakestena. Kui tahetakse midagi unustada või muuta, alustada algusest, siis tuleb juuksed ära lõigata ja need maha matta.
/-/
Martale ei meeldinud ka värvitud, eriti just heledamaks värvitud juuksed. Ta ütles, et värvitud juuksed ei ole enam mõtete ladu. Värv hävitab või moonutab neid. Sellised juuksed ei saa enam täita oma funktsiooni – ladustamist. Need on tühjad ja kunstlikud. Parem on need maha lõigata ja kohe ära visata. Need on surnud, mäluta ja tähenduseta.” (lk 59, 60)

“Noameistrid uskusid, et hing on kehasse löödud nuga. See sunnib kogema pidevat valu, mida nimetatakse eluks. Samaaegselt hoiab see keha elus ja surmab. Sest iga elatud päev on Jumalast kaugenemine. Kui inimesel ei oleks hinge, siis ta ei kannataks. Elaks nagu taim päikesepaistel, nagu loom päikeselisel karjamaal, aga niimoodi kehasse löödud hingega tundub kõik ümberringi pime, sest kusagilalguses on see näinud sõnulväljendamatut jumalikku valgust. Olla tervikust eraldatud osake, aga mäletada seda tervikut. Olla loodud surma jaoks, aga sunnitud elama. Olla tapetud, aga jääda elama. Hinge omamine tähendab just seda.” (lk 165-166)

“Milline on maailm, kui elu muutub igatsuseks? See näib siis nagu paberist, mureneb ja laguneb sõrmede vahel. Iga liigutus jälgib iseennast, iga mõte jälgib iseennast, igal tundel on algus, aga sel pole lõppu, ning viimaks muutub ka igatsuse objekt paberlikuks ja ebatõeliseks. Ainult igatsus on tõeline, see tekitab sõltuvuse. See on seisund, kus inimene on seal, kus ta ei ole, kui tal on miski, mida tal ei ole, kui ta puudutab kedagi, keda pole olemas. See seisund on lainetav ja iseendaga vastuolus. See on elu kvintessents ja samas sõdib elule vastu. See imbub läbi naha lihasse ja luusse, mis hakkavad sealtpeale eksisteerima valulikult. Mitte valutama. Eksisteerima valulikult – see tähendab, et nende eksistentsi alus on valu. Sellisest igatsusest ei ole mingit pääseteed. Tuleks põgeneda oma kehast väljapoole, iseendast väljapoole. Juua end täis? Magada nädalate viisi? Joosta amokki? Palvetada lakkamatult?” (lk 218-219)

ekspress