Raamatu algus on paljutõotav. Alexandria raamatukogu, nagu välja tuleb, mitte ei põlenud maha, vaid läks põranda alla, et nõnda kaitsta kogus hoitavaid salateadmisi. Näiteks võlukunstist. Edasi tulevad aga juba klišeed, sest raamatukogu hoiab ja haldab salaühing, millega iga 10 aasta järel kutsutakse liituma kuus maailma parimat ja unikaalseimat võlurit (raamatu kõnepruugis medeiaani). Kuus kutsutut peavad veetma aasta koos, mille järel viis neist saavad ühingu liikmeks. Nõnda kohtumegi kuue noore võluriga, kes peavad aasta aega elama koos reaalsusseebilikus Londoni häärberis ja tõestama, et just nemad on parimad. Algsituatsioon on seega praeguseks juba suht klassikaliselt žanriromaanilik. Meenuvad, ma ei teagi, "Näljamängud", Grossmani "Võlurid" jms. Süžee on žanrikirjandusele omaselt skemaatiline, tegelaste isiksused puhtalt funktsionaalsed: neil on iseloomuomadused vaid selleks, et punktis x saaks juhtuda y. Selles pole iseenesest midagi halba - puhas žanrikirjanduski võib olla väga võluv. Mind aga ei suutnud Atlase noored kuidagi ära võluda.
Miks küll? Tahaks öelda, et romaanis puudus minu jaoks vajalik pinge. Süžeeline pinge sumbub mõningasse absurdi, kuna peategelaste aasta Londonis sisuliselt algab sellega, et nad tapavad maha majatäie spioone ja salamõrtsukaid, mis on neile justkui hane selga vesi, kuid piinavad siis sisuliselt aasta otsa ennast küsimusega, kas ühe inimese tapmine võib olla õigustatud. Ja ainukegi stseen, kus karakterite vahelist pinget oleks saanud parajal määral tekkida - kaks telepaati peavad lahingut ning üks sunnib teise rõdult alla hüppama, mille järel selgub, et kogu võitlus leidis tegelikult aset kolmanda tegelase peas ja näiline võitja on tegelikult jõukatsumise kaotanud - jääb kokkuvõttes tuimaks, sest kahest vastakuti sattunud tegelasest pole kumbki eriti sümpaatne ega isegi huvitav. Mille tagajärjel mind lihtsalt ei huvitanud, kumb neist võidab.
Ehk see oligi raamatu üldine viga: Blake on püüdnud kirjutada raamatut, kus ükski tegelane pole sümpaatne, millel on selgelt ka oma point, sest tippvõlurite salaühing ei saa ju koosneda eriti sümpaatsetest tegelastest. Mõelge näiteks kasvõi, milline on elu Pratchetti Nähtamatu Ülikooli hierarhia tipus. Või siis "Troonide mängus", kus sa kas võidad või sured. Vahemärkusena olgu öeldud, et GRRMi saaga on mul kolmel korral esimese raamatu keskel pooleli jäänud. Ja võib-olla on ka just GRRM olnud ka Blake'i suurimaks eeskujuks, nii et kui sulle "Troonide mäng" meeldib, siis ei pruugi minu siinset arvustust liialt südamesse võtta. Aga läheme siiski tagasi "Atlase" juurde. Keegi Blake'i raamatu võluritest pole minu jaoks piisavalt groteskne (oletan, et see võiks siin olla õige sõna), et taolist antikangelase rolli välja kanda. Kõik on pigem sellised, et "ta võiks olla väga tore, kui ta nii nõme ei oleks". Sedasama võib kokkuvõtteks öelda ka raamatu enese kohta: võiks olla väga tore, kui ta ei oleks nii nõme.
