2015

Sai loetud mitmeid 2015. aastal ilmunuid raamatuid ning nende seast sai valitud viis parimat. Kui nii mõnelgi varasemal aastal on olnud valikut raske teha (nüüd võinuks valida ka kümme, aga noh, ei viitsinud), siis nüüd oli juba veebruaris selge, et Witkiewiczi näidendid on midagi sellist, millest on raske üle hüpata – kuigi see emotsioon lähtub eelkõige kogumikust endast, mitte et kõik näidendid oleks ühtviisi puhas kuld. Suurem aur läks möödunud aastal pigem ingliskeelsete ulmeantoloogiate lugemisele, millest mõnusaim oli ehk Strahani koostatud aasta parimate kogumik.

1. Stanislaw Ignacy Witkiewicz “Hullumeelne ja nunn”
2. Jonathan Strahan “The Best Science Fiction & Fantasy of the Year. Volume Nine”
3. “Saladuslik tsaar 2: Duumioru lood”
4. “Maailma nukraim orkester. Valimik ungari novelle”
5. Jim Ashilevi “Kehade mets”

Muidugi, eestikeelsetest raamatutest on mõndagi veel lugemata (nt Mieville, Scalzi, Voinovitš). Nö vanemast kirjandusest oli huvitav avastada Atwoodi kaks romaani.... ehk ka Mo Yan ja Mitchell ja Anderson ja Dawkins.

Alljärgnevat nimekirja oli päris huvitav näha, nii mõnegi raamatu puhul on mälus valge ja mõtlik laik.

Jaan Kaplinski – Neljakuningapäev

Lois McMaster Bujold – Peeglitants

Henn Leetna – Tapke Lotomängija!

Stanislaw Ignacy Witkiewicz – Hullumeelne ja nunn

Juan Gabriel Vásquez – Asjade kukkumise hääl

Benjamin Prado – Lumes on tühjus

Andrus Nilk – Salumets. Muutumised

M. Agejev – Romaan kokaiiniga

Theodor Kallifatides – Uus maa minu akna taga

Orson Scott Card – Surnute Eest Kõneleja

Tuumahiid 2: Toorium

Ray Bradbury – Põrmust tõusnud

Terry Pratchett, Stephen Baxter – Pikkmarss

Jim Ring – Tormijooks Kotkapesale. Hitleri sõda Alpides

Grady Hendrix – Horrorstör

Mann Loper – Algus pärast lõppu

M.C. Beaton – Prügivedaja surm

Tiit Tarlap – Äraneetute pärijad

Michel Houellebecq – Saare võimalikkus

Saladuslik tsaar 2: Duumioru lood

Täheaeg 14: Teise päikese lapsed

Šolem Aš – Oru laul

George R.R. Martin, Gardner Dozois, Daniel Abraham – Põgenemine

Witold Szablowski – Mõrtsukas aprikooside linnast

Henning Mankell – Tantsuõpetaja tagasitulek

Lydia Davis – Arved klaariks

Rick Yancey – Ääretu meri

Mikk Pärnits – Kaotaja

Mart Juur – Kallis peaminister tegutseb jälle

Maailma nukraim orkester. Valimik ungari novelle

Margus Ots – Veeaeg

James Wesley, Rawles – Patrioodid 1

Martin Oja – Sõnumeid sisikonnast

Ben Elton – Tagasi minevikku

Tšapajev, Petka ja Anka

John Joseph Adams – Operation Arcana

Philip K. Dick – Vilistaja metsas

Jüri Kolk – Suur võidujooks

Ann Leckie – Abistav õiglus

Mia Couto – Iga inimene on omaette rass

Jaak Rosenbaum – Näljas, alasti ja rahata. Kirjad Vene kodusõjast

Brandon Sanderson – Terassüda

Oleg Divov – Väljapraakimine

Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski – Esmaspäev algab laupäeval

Isaac Asimov – Jumalad ise

Edmond Hamilton – Tähekuningad

Joe Haldeman – Hemingway võltsing

Philip Parker – Põhjalaste raev. Viikingite maailma lugu

Hugh Howey – Silmapete. Esimene osa

Jonathan Strahan – The Best Science Fiction & Fantasy of the Year. Volume Nine

Vladimir Voinovitš – Sõdur Ivan Tšonkini elu ja ebatavalised seiklused II

James Wesley, Rawles – Patrioodid 2

Will Self – Hullumeelsuse hulgateooria

Jonas Frykman, Orvar Löfgren – Kultuurne inimene. Keskklassi eluolu ajalooline areng

Jonas Karlsson – Arve

Patrick Rothfuss – Vaikivate asjade aeglane settimine

Claire North – Harry Augusti esimesed viisteist elu

Hugh Howey – Silmapete. Teine osa

Andy Weir – Marslane

Donald Tomberg – Veelkord Kazimirist, Vladimirist ja teistest

Anneli Metsaoja – Mõttepalad

Janine M. Benyus – Loomade salakeel. Kuidas mõista loomade käitumist

Joe Abercrombie – Pool kuningat

Dave Hutchinson – Euroopa sügis

Jim Ashilevi – Kehade mets

Jon Ronson – Psühhopaadi test. Teekond läbi hullumeelsuse tööstuse

Armin Kõomägi – Lui Vutoon

Juhan Voolaid – Supergripp Anton

Ursula K. Le Guin – Meremaa triloogia

Robin Hobb – Hull laev 2

Maria Jotuni – Armastus

Graeme Simsion – Abielu Rosiega

Nick Hornby – Naljakas tüdruk

Witold Gombrowicz – Neitsilikkus ja teisi jutte

Looming #11

Javier Cercas – Salamise sõdurid

Mari Järve – Klaasmeri

Andy Mulligan – Ribblestrop

Maniakkide Tänav, J.J. Metsavana – Kettmõõgaga mõõdetud Maa. Saladuslik tsaar 3

Ueda Akinari – Vihma ja kuupaiste lood

Rich Horton – TheYear's Best Science Fiction & Fantasy

Robert A. Heinlein – Taeva orvud

Roberto Bolaño – Liuväli

Mart Juur – Meie küla superstaar

Stanisław Ignacy Witkiewicz – Hullumeelne ja nunn (2015)

Enne telenovelasid oli Witkiewicz...

Raske on uskuda, et poola kirjandus on niivõrd elav nagu see Lindepuu tõlgitud autorite tõttu mulle näib – ja seda eelkõige modernse draama poolelt (millest on tulnud selline poolalik elavus? Katoliikluse, slaavi ja euroopa mõjudest?). Peale Witkiewiczi lugemist on üldse vähe piinlik mõelda eesti draamakirjandusele enne Unti ja Kõivu. Aga noh, eks erand kinnitab reeglit ja eks oma võlu ole ka tasa-ja-targu-kirjanduses (O'Neill!).

Kuna 14 näidendit järjest 550 leheküljel läbilugemiseks on selgelt liig, jäi ajju vähe hägune, aga rammus maitse. Endale küündisid väga esile “Väikeses häärberis” (kas tõesti poola koolilastele kohustuslik kirjandus? Ei tule ette, et eesti koolikavas oleks midagi niivõrd... üleannetut) ja “Vesikana” kui

sellised vägagi kiivas nö perekonnadraamad (või kuidas neid määratledagi), mis rokivad ikka täiega – armastused ja armukesed paiskuvad sinna-tänna, vaimud või surnust ülestõusjad naaksuvad elavate kallal edasi, käib üks armutu manipuleerimine millegi nimel. Lahtine maailm – kes on kellega koos (ja millal), kes on kelle laps ja kuidas sellised sugulussuhted muutuvad. Kui armastuse heitlikkus on, noh, üldiselt oodatav (samas stseenisiseselt sellised sügavad armumised eri partneritega on vast... lööv), siis laste ja vanemate suhted elavad kriisist kriisi (muidugi, kas tegelased seda üldse kriisina võtavadki – see on lihtsalt mänguline olukord, milles nad autori poolt eksisteerivad; psühholoogilisi karaktereid neis näidendites ei leia).

“ORDUMEISTER: Veel kord – nägemist. Ja mis puutub Janulkasse, siis kõige rohkem häiris mind see, et ma armusin temasse kõige tavalisema, nõndanimetatud Suure Armastusega. See oli juba väljakannatamatu. Eile petsin teda prooviks hertsoginnaga ja veel kellegagi, aga see ei aidanud ühti. Ma ei ole üldse selline tavaline moodne aristokraat. Ammustel aegadel püüdlesime meile tõeliselt suurte inimeste poolt antud tiitlite poole. Täna varjab suurem osa meist nende tiitlite taha tühisust, tihti täiesti tavalist sigadust. Ei – selline ma ei ole ja selliseks ma ka ei saa. Noh – viimast korda – nägemist.
Meister läheb Peletiste juurde, istub nende vahele ja siis põrutab endale brauningust kuuli kolpa; vajub selili. Kostab aeroplaani mootorimüra. 

FIZDEJKO: Imeline, imeline! Sellisest muretust hommikust olen juba ammu unistanud.
ELSA: Natuke liiga palju rääkis enne surma see meie peaaegu väimees. Ma jään magama. Ärata mind üles, kui midagi huvitavat juhtub.” (“Janulka, Fizdejko tütar”, lk 224)

Tegevustik toimib kenasti punktist A punkti B, aga see toimimine ise on kuidagi... erineval loogikal, Eros ja Thanatos liiguvad üheltpoolt väga sirgjooneliselt (ihad tuleb rahuldada), ent teisalt väga hämaratel aladel (kuidas neid ihasid ikkagi täide viia). AB asemel on WTF. Ja asi pole selles, et autor viskaks lihtsalt hanguga sürri või absurdi (kuigi, ka see oleks võimalik).

“KARMAZYNIELLO: Vaene ema. Oh Jumal, Jumal! Milline kohutav tõbras on ikka see minu isa.
MIKULINI: Ma palun sind väga! Ma tapsin ta ka sellepärast, et ma piinlesin temaga. Mina püüdsin uuesti läbi elada ammust armastust, uuesti kokku laduda oma katkise elu tükke ega suutnud seda. Ma vihkasin teda sellepärast, et ta oli liiga vana. Andesta mulle ja anna mulle Mirabella.” (“Kahepealise vasika metafüüsika”, lk 389)

Witkiewicz loob tavamõistusega võttes koleda maailma, kuid üldiselt täidab selle füüsilise iluga – enamasti on tähtsamad tegelased ikka väljapaistva välimusega (omamoodi lõbustav lugeda näidendite algul tegelaste tutvustusi) ning tupsutavad-mürgeldavad enamvähem kodanlikes oludes (no veduri- ja leeduteemalised näidendid on ehk “higisemad”). Nagu öeldud, pole tegelased psühholoogilised karakterid, nad etendavad autori (õigemini vastuvõtja?) silmis nö kõrget kunsti, aga seda väga vabas või väändunud võtmes; kõik need aadlikud või kunstnikud või ärimehed või deemonlikud iludused, nad on autori käes reaalsusest irdunud hüpiknukud – miski meenutab meile võimalikku argisituatsiooni (või no kasvõi draamasituatsiooni), ent need toimivad siinsetes näidendites tavaloogika kõrval. Draamat on justkui liialt palju ja see draama toimib pahatihti harjumatult. Ja ega autor end kammerlikkusega tagasi hoia, intiimsed jutuajamised võivad paisuda masside mölluks.

Autori eneseiroonia on ehk kokkuvõetav niimoodi:

“MIRABELLA: Eh, see on üks tobe ja komplitseeritud plära. Ma olen täiesti tavaline neiu. Ärge ajage mind vihale. Nüüd on nad kõik teatrirekvisiidid välja otsinud ja vehivad nendega: see on selle poeg, nagu toogi, see jälle ei ole selle õde, aga see jälle armastab teda ja nii edasi. Kas te ei saa aru, et nende jaoks, kes ei osale teie mängus, võib see olla tõeliselt traagiline? Te olete rumalad lapsed, ei midagi enamat.” (“Kahepealise vasika metafüüsika”, lk 398)

Ühesõnaga, on selline groteskne (võlts?)paatosliku otsinguga näidendite maailm. Üleküllastatud maailm. Veel hullem, aegajalt langevad tegelased filosofeerivasse targutamisse (mille jooksul ja lõpuks juhtub ikka teadagi

mis). Võiks öelda, et kõik kokku on üks kunstiline tilulilu, aga... kuradi lööva poeetikaga – naeraks, aga mille üle; saaks toimivast aru, aga kuidas? [Järgnev lause pole ehk süvamõtestatud.] Näidendid on ehk võimalik näide sellest, kui kirjandusautor keerab pööraseks draamaautoriks (sest ega kõik draamaautorid harrasta ilukirjandust – natuke raske on ette kujutada nt Kane'i proosat või luulet) – tegemist on lavatekstidega, ent ühtlasi intensiivsete lugemiskogemustega.

Ja nagu öeldud, sellist intensiivset draamatellist ei soovitaks järjest läbi lugeda, seedimine jääb vähe poolikuks nagu eespool kirjas. Aga noh, võib juba ette öelda, et arvatavalt üks mu selle aasta lugemiselamusi (hmh, 2014 oli kuidagi tuimavõitu); loodetavasti jõuab siit midagigi eesti teatrilavadele.

“ELLINOR: Härra Price, te olete kohutav inimene. Te olete minu mehe sisse mässinud. Nii targa mehe võtsite oma võimusesse vaid selleks, et minuga kohtuda. Mulle tundub, et ta ei suuda enam ilma teieta elada.
PRICE: Kas see ärritab teid? Muuseas, ma olen talle tõepoolest vajalik. Peale selle, ma armastan teid. Ma ütlesin seda juba eile. Täna kordan sedasama, ehkki ma ei usu, et sellel oleks mingi eesmärk.” (“Mister Price”, lk 480)