Vandana Singh - Widdam (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 13, 2019)

 

Cli fi lähitulevikust ehk maakera olukord on keeranud üsna jamaks. Kliimasoojenemine on viinud lume kadumiseni, kõrbestumisele lükkab hoogu juurde aina suuremastaabilisem maavarade otsimine - on loodud autonoomsed tehisaruga megamasinad, mis võivad maapõues leiduva nimel terveid mägesid läbi jahvatada. Sellest siis ka põhjaveevarude vähenemine ja muu looduse häving. Ühesõnaga, aeg, milleni ei tahaks elada (jajah, täname Trump ja co’d).

Loos on kolm vaatepunkti - indialasest ajakirjanik Delhis, indiaani päritolu New Mexicos ja rootslasest megamasinate leiutaja poeg. Põhirõhk on ajakirjanikul, kes kogeb Delhi kõrbestumist ja ühiskonna lagunemist, ning kelle armsam on läinud Kuule maavarasid otsima. Widdam on ajakirjaniku üldnimetus sellele ökoloogilisele hävingu põhjustajatele; ta tunneb huvi, miks on kadunud avalikkusest see rootslasest megamasinate leiutaja, miks teda maha vaikitakse; ta võtab ühendust selle rootslase pojaga, et rohkem teada saada. New Mexicos on naine sattunud oma lapsepõlvemaadele, kus tal on üllatuslik kohtumine ühe lindpriist kaevandusrobotiga, mis otsib omale pühakut. Eks kõikjal maailmas on roboteid, mis võivad hakata käituma irratsionaalselt ja põhjustada inimestele kahju.

Ühesõnaga, kolm vaatepunkti maailma eri otstest - India keskosast, kadunud polaarjoone kandist ja Ameerika aladelt. Autor pole läbinisti pessimistlik, ehk on nii üks protsent lootust ka. Aga nojah, pärast meid tulgu või veeuputus.

Vandana Singh - Reunion (New Horizons, 2021)

 

Antoloogia tuntuim autor üllatab vägagi hea looga. Tulevik, mis ehk ei peagi olema nii hukatuslik inimkonna käitumise tõttu. Kui esimene kogemus selle autoriga oli õige morjendav, siis see tekst on küll päris hea ja annab lootust edasi tutvumiseks.

Loo peategelaseks on Mahua, kes on ehk autistlik või nii. Igal juhul on tal vähe erilisem maailmanägemine, ning ta püüab kogetus leida mustreid ja nende võrgustikke. Ja selline maailma interpreteerimine viib ta loodusteaduseid õppima. 

Muuhulgas jääb ta mõtlema, et kuidas selline tühine asi nagu puuleht võib lõpuks murda asfaldi. Et läheb huumuseks ja siis järgmine ja viimaks kasvab midagi ja ajab juured alla ning lõhestabki asfaldi. Samamoodi võiks näiteks kliimamuutuse vastu hakata, seda stabiliseerida ja vaikselt tagasi normaalseks tõmmata. Kui näiteks teha suurlinnade asemel biotehnoloogilised külad …

Samal ajal siis muidugi käibki senituntud maailma kõva hävinemine, kõrbestumine ja üleujutused ja massimigratsioon ja sõjad jne jne. Aga Mahua idee hakkab vaikselt selles kaoses tööle ja tõepoolest, tekib imepisike mõju.

Tekstis on see idee muidugi esitatud palju suurejoonelisemalt (ja noh, Mahua inimsuhteid ei hakanud siin üldse mainimagi). Kena, et antoloogia viimane tekst on mingigi optimismimaiguga, muidu on ikka india autorite kaasaegsed nägemused tuleviku asjus õige sünged (muidugi, ka selle loo puhul võib rääkida vaid väiksest valguskiirest).

Vandana Singh – Somadeva: A Sky River Sutra (Year's Best SF 16, 2011)

Singh on üks neid autoreid, keda pole seni suutnud kättesattunud ulmeantoloogiatest lugeda. Nüüd siis esimene linnuke kirjas, kas jaksan veel midagi läbi närida, sellest vaikib ajalugu.

Tekst on siis... hindupärasest jutustamisest. Poeet Somadeva on elluäratatud miski tehismõistusena, mis rändab koos ühe naisega tähtede vahel, nad koguvad lugusid. Lood teadagi räägivad enamat kui tähtede elanikele paistab – kuidas maailm alguse sai, kuidas nad tähele jõudsid või milline oli nende kodutäht. Ühesõnaga, kui praegu ammutatakse teadmisi iidsetest india eeposte lugudest, siis kunagi kaugtulevikus on sarnased võimalused kuskil unustatud maailmade puhul.

Lugu siis pendeldabki erinevate aegade vahel – kui Somadeva oli nö luust ja lihast reaalne jutuvestja ning praeguses tehismõistuse vormis. Või siis... kes/mis õieti jutustab? Äkki hoopis poeet Somadeva jutustab tulevikunägemusi (kus ta ise on muuhulgas selline tehnikavidin) või tõepoolest on tegu selle tehnikavidina meenutuste ja kaasaja lugudega?

Kindlasti on see väga põnev küsimus, kokku põrkuvad metafiktsionaalsed küsimused ja indiapärane eepiline pärand ja veel kaugtulevik; kõik kokku segatud ja esitatud uute võimalustena. Aga jah, õige tüütu lugu.

ulmekirjanduse baas