Mihhail Bulgakov -  "Valge kaardivägi"

Kuldne raamat.
Näete, nüüd juba teate, et sest tuleb positiivne arvustus.
„Valge kaardivägi“ on mu lemmikBulgakov, mis ütleb paljugi, sest Bulgakovit armastan, loen erinevaid tema teoseid ikka vahel üle - ning ometi on „Valge kaardivägi“ mulle eriline maiuspala, aga „Meister ja Margarita“ näiteks lihtsalt tore raamat, mida üle lugeda.

„Valges kaardiväes“ on lihtsalt nii palju seda, mis väga korda läheb. Sealne sõda on külmade huulteni tunnetatav, lume raskus, kui ta sajab, mulle kui lugejale tuntav, kuulipildujatuli selline, et kuidas on seda eemalt kuulda, poeb füüsilise aistinguna naha vahele, kuigi ma ise pole kuulipildujaid elu sees kuulnud, pole külmas lumes mäeküljel oodanud, pole ... oot, olen küll! Seal on need asjad, mida ma pole ning need asjad, mida olen, nii hästi ja sujuvalt põimitud, et kõik tuleb ühevõrra ehtsana läbi.
Ja noh, ega raamatu rõhk pole ju mitte sõjapidamisel, vaid sellel, kuidas on elada ümberpiiratud linnas, millised inimsuhted seal toimivad, kuidas ollakse inimlik ja kuidas põhjani nõme – ning seegi on inimlik.
Kogu traagika kõrval elab huumor, vähemalt sõnahuumor, miski pole ühemõtteline, lugejast toorelt kurbust väljaväänav. Kõrvalpilk, ülepilk, teine vaade on olemas – ent ka see ei tüki peale. Ei lämmata. Kurvad lood on ju tõesti kurvad, isegi siis, kui neid kirjeldades pillatakse mõni humooriline lause ainult!

Poliitikast sain ma lugejana küll vähemgi aru, kui toonased inimesed. Oot, mitu leeri seal mängus nüüd oligi? Ukrainlased, venelased, teised ukrainlased, ilmselt ka teised venelased, vene-ukraina värk, mis rahvusest ei hooli – oot, või on kaks eelmistest leeridest ka rahvuseülesed?!

Tean, et seekord taaslugema hakates ootasin, et hea raamat, aga ideoloogiliselt kindlasti vildakas. Vene-Ukraina sõda, mis praegu käib, on mind ju nii palju valgustanud! Aga tühjagi, kui ideoloogiliselt ongi vildakas, ma ei saanud sellest lugedes aru, sest ei mõistnud üldse, kes siis peaks head olema, kes halvad, kelle kirju lehm. Nagu päriselus, pärisleeridega – ei ole olemas häid ja halbu, on inimesed. Igal pool leidub igasuguseid inimesi.

Aga inimestele elasin üleni kaasa. Jälle. Ma ei saa, mitu korda olen seda raamatut enne lugenud? 30? 40? Aga ikka läheb hinge Mõšlajevski külmus loo alguses, Nikolka iiveldus laibleha keskel loo lõpus, kõik seal vahepeal. 

Kõik!

Mihhail Bulgakov "Teatriromaan" (1966)

Sai üle pikema aja loetud üht head Bulgakovi lookest, mis on küll selline lühiloo ja romaani vahepeal olev kirjutis. Viimastel aastatel on tema lühikad ka uues kuues ilmunud, kuid sellest pole midagi väga kuulda olnud. Sirvisin seda teiste raamatute lugemiste vahel ja näiteks lugesin mõnipäev lehekülje, teine päev paar lõiku.
   Ainestik on tema enese elust ja kogemustest teatrimaailmas ja seega on tegelased värvikad ja usutavad. Ta ise kujutab ennast kui algajat kirjanikku, kes oma romaani näidendiks ümber töötleb. Seejärel müüb ta selle tähtsale teatrile ja avastab, et ta armastab lava... kuid see maailm on talle uus ja müstiline ning kõik need tegelased seal teevad tema elu kirjuks ja arusaamatuks. Meeleheite ja eufoorilise enesetunde vahel pendeldades läbib ta tegevustiku kui võõrale maale sattunud matkajana. Algusest peale teeb ta selgeks, et see on ta nö. enesetapukiri ja romaan ise jääbki lõpetamata. Seda küll vast sel asjaolul, et Bulgakovi tähelepanu kandus mujale ja see teos jäi soiku.
   Vene kirjanduse kirjastiil ja väljendusviis on hästi rikkalik ja eriti toredad on kõik need dialoogid ja värvikad kirjendused. Ka on tunda vanglariigi hingust, kui terve romaani ajal viidatakse repressiivorganite eest hoidmuse vajadusele. Ehk siis ei tohi näidend sisaldada viiteid inglitele ega apokalüpsisele jne. Ka on siin sees ilmselt päriselust võetud seiku näitlejate kavalusest ringireisidele saamisest ja välismaale põgenemisest. Välismaa on muidugi korrumpeerunud ja imperialismi mädasoo, nii et sinna pole vaja ronida.
   Mulle, kui algajale tindinikkujale on see raamat veel ekstra tore. Tegu mingi närvilise, loomingulise tüübiga kes üritab elada oma unelmat kuid kes lõpuks vastu ei pea ja tavamaailmaga integreerumise asemel end normaalse inimese kombel maha laseb (või hüppas sillalt alla). Kohe lust lugeda, mis siis et mulle need pikad, susisevad venkude nimed meelde ei taha jääda.

Mihhail Bulgakov – Jutustused, olukirjeldused, följetonid (2011)

Tuleb välja, et on olemas kirjastus Hea Tegu, mis tegeleb eelkõige noorkirjanike esikraamatute väljaandmisega (tagasihoidlikult mainiks, et kirjastus võiks proovida vähemalt enesetutvustuses ja avaldamisandmetes vältida kirjavigasid). Ja tuleb välja, et selle kirjastuse kahte eelmist raamatut olen suisa lugenud, oskamata küll neid kuidagi seostada selle kirjastuse tänuväärse tegevusega. Aga nüüd siis... Bulgakov. On see originaal, pseudo või hoopiski kuulsa autori nimekaim? Esialgu ei teagi, tegemist ju esikraamatute kirjastusega, avaldamisandmetes pole muud mainitud kui tegemist tõlkega – aga kust tõlgiti, ei mingit märkust. Ja kas Bulgakovit võib niisama välja anda? Ei tea. Igal juhul, põnevust kui palju enne lugema asumist.

Mil selgub, et tegemist ikkagi selle kuulsa Bulgakovi endaga, tema kaastööd eelkõige ajalehele Gudok (1924-1926), mis on vast raudteega seotud väljaanne, sest noh, raudteelastega need tekstid enamasti sobituvad. Klišeelikult võiks tõdeda, et mõni tekst on päris harmslik (kuigi ehk mitte nii arutult lõikav, vaid ikka sotsiaalsem). Tõlkevalikut lõpetav “Ma nägin und” on ehk autobiograafilisevõitu ja annab vast väheke valgust nende eelnenud ajalehelugude taustale.

“Seinalehe seiklused” on armas sentimentaalne lugu seinalehe elukäigust, jutustatuna seinalehe poolt. Ärge kiusake seinalehte reklaamide ja kritseldustega, pakkuge talle ometi värsket sisu, viige teda teistelegi seintele. “Kuidas Buton naise võttis” - toiduabi saavad vaid pereinimesed ja jonnakas vanapoiss Buton on seetõttu nälga suremas. Aga mis teha, komisjon määrib talle toidu nimel masinakirjutaja. Mis siis hüsteerias Butonil ikka üle jääb, peab muti ära võtma.

Nojah, huvitav väljaanne.

Mihhail Bulgakov – Üheksa unenägu (2001)

Paar lühilauset näidendist “Õndsus”. Lugu siis sellest, kuidas insener Rein, laia ampluaaga varas Solist ja degenerant-eksaristokraat Bunša käivad ajamasinaga minevikus (tuues kogemata Ivan Julma 20ndate Moskvasse) ja satuvad tulevikku ehk 2222. aastal õilmitsevasse probleemitusse ühiskonda, kus kah rahvakomissarid teevad paraade jne. Aga seal on inimlikkus ja harmoonia!

“BUNŠA: Kõik see on väga imelik. Ega siis sotsialism selleks ei ole, et lõbutseda. Nemad aga korraldasid balli. Ja räägivad niisuguseid jutte, et hoia ja keela... Ja siis need frakid. Nende frakkide pärast saavad nad veel võtta!” (lk 102)

Kolm tüüpi esindavad võrdlemisi erinevaid tegelinskeid nõukogude ühiskonnast – inseneril pea pulki täis oma ajamasinaga, varas on ennastimetlev kleptomaan ja endine vürstivõsu on nõukogude võimu ees oma lömitamisega mullast madalam (humoorikas, aga samas traagiline – mis on inimesest järele jäänud?). Nende kokkupõrge ideaalse ühiskonnaga on üpriski totter, nad on oma ajas kinni ja ei suuda kohaneda (sama võib ka tulevikuühiskonna kohta öelda – seal on nurgad niivõrd ära lihvitud, et võõrast kohates kaob kindel jalgealune; või noh, mis juhtub siis, kui heaoluühiskonda satub metslane, kes ei löögi verest välja ja asub naksakalt tegutsema lähtudes oma normidest). Nii tahab endine vürstivõsu ikka kaebekirju esitada ja varas näppab kõik mis käeulatusse satub (omamoodi armas, millist segadust ta tekitab).

Bulgakovi olustikupildid tema kaasaja nõukogude ühiskonnast mõjuvad tänapäevasele pilgule teravamalt kui ehk tollal – kõik see ühiskorterite jama ja olmepuudus ja võimu ülimuslikkus. Kahju, et Ivan Julm jäi nii napiks tegelaseks (istus teine õudusest oimetuna pööningul, kuni viimaks aidati ajamasinaga tagasi 16. sajandisse). Seda näidendit võiks mõni tudengiteater teha, tekst pole just ülemäära sügav, aga siiski lennukas vaade tulevikust ja oludest.

“REIN: Vürst, te peaksite end ravima.
BUNŠA: Jevgeni Nikolajevitš, ma olen juba tõestanud, et ma ei ole vürst, ärge nimetage mind vürstiks.
REIN: Te ju olete vürst.
BUNŠA: Ei, ma ei ole vürst.
REIN: Ma ei saa teie kangekaelsusest aru. Te olete vürst.
BUNŠA: Ja mina ütlen teile, et ei ole. Siin on dokumendid, mis kinnitavad, et minu ema pettis isa ja et ma olen tegelikult kutsar Pantelei poeg. Ma olen koguni tema moodi. Võtke vaevaks läbi lugeda.” (lk 90)

ulmekirjanduse baas 

Mihhail Bulgakov – Teatriromaan (1966)

Kui aus olla (aga miks peaks?), siis on just see lõpetamata romaan mu lemmikuks Bulgakovi loomes. Selge, et üks teadatuntud romaan on iseenesest parem, kuid “Teatriromaani” lennukus ja ehedus ja satiir on siiski lähedasem. Võibolla see lõpetamatus võlub samamoodi kui Harmsi lühijuttude puhul - “ah, edasi läks veel jaburamaks, aga aitab kah” (no romaan jäi poolikuks siiski autori surma tõttu, sutt kohatu see paralleel on). Čapekil samateemaline raamat, ent vene variant on palju peenem ja elavam.

Lugu siis sellest, kuidas enesetapu sooritanud tundmatuvõitu autor on jätnud endast maha päeviku, mille Bulgakov avalikkuse ette toob (mis omakorda tegelikult ilmus 25 aastat peale Bulgakovi surma). Maksudov (tundmatuvõitu autor) on kirjutanud kodusõjateemalise romaani, mis leiab poolikult avaldamist. (Paralleel siis “Valge kaardiväega”.) Ent korraga klopitakse uksele ning ohhoo! Sellest tekstist soovitakse teatri jaoks näidendit. (Näiteks “Turbinite päevad”.) Aga millises teatris! Moskva kõige kuulsamas! Ja suurima lavastaja kaasalöömisel! (Kes on muidugi ... ja selles teatris töötas Bulgakovgi.) Nojah. Kõik, mis hiilgab, pole kuld, ning näidendi autor kukub jantlikusse keerisesse, kus pead raske selge hoida – või noh, oma õiguste eest seista. Küll kiusavad teda kadedad kirjanikud ja nõukogude olme, küll tõukavad sinna-tänna teatriametnikud, küll intrigeerivad muldvana lubjastunud teatriguru ja ta vanad kaardiväelased-näitlejad. Oh seda meeleheidet, oh seda lipitsemist ja mürgi pulbitsemist ning kinnisilmi kuulsuses suplemist.

“Kogu sellest lärmist rõkkas üle Ludmilla Silvestrovna kile hääl, ta kisendas midagi hoopis tobedat:
“Oo, mu jumal! Oo, kõikvõimas jumal! Mis saab mu varalaegastest?! Ja briljandid, minu briljandid!!”
Läksin süngeks nagu äikesepilv, vaatasin, kuidas Ludmilla Silvestrovna käsi ringutas, ja mõtlesin sellele, et minu näidendi kangelanna ütleb ainult: “Vaadake... taevas kumab...” Ta ütleb seda imehästi, ja mul pole mingit huvi oodata, kuni seda kuma õpib läbi elama Ludmilla Silvestrovna, kes näidendis üldse kaasa ei mängi. Metsikud karjed mingisuguste varalaegaste pärast, millel näidendiga midagi ühist ei olnud, ärritasid mind nii, et mu nägu hakkas tõmblema.” (lk 146)

Nagu algul öeldud, jäi romaan pooleli, ja seda romaani teise osa algupoolel (arvatavasti, eksole; no esimene osa umbes 120 lk ja teine osa umbes 20 lk) – kui teatriguru isiklikult lavastamisse sekkub ning kõike tuksi keerama asub. Ja nagu avalehelt teada, pidanuks romaan lõppema Maksudovi enesetapuga. Igal juhul, lõbus lugu – ainult et Bulgakovi elulugu vaadates pagana traagiline.

loterii

Mihhail Bulgakov – Koera süda (1988)

Karikatuursed professor ja assistent ajavad sellist nõukogudevastast juttu, mis on tegelikult igati tõsiseltvõetav. Aga samas teistkordsel lugemiselgi igati humoorikas lugu... räuskav peniprole ja õõvastavad operatsioonid jne...

Ulmekirjanduse baasi kirjutised on muidugi sellised, et huvitav hakkab. Ja mitte ei viitsi omalt poolt targutada. Sest pole midagi öelda.

ulmekirjanduse baas

anna abi

Mihhail Bulgakov – Saatuslikud munad (1968)

“Saatanlik lugu” - lühidalt võiks seda nimetada pilves sonimiseks. Mitte et selles kuidagi negatiivne hinnang peituks. Iga leheküljega keerab lugu Korotkovi töö- ja passikaotusest üha sürreaalsemaks ja viimaks kaob igasugune järg. Või noh, karussell keerleb ja traagika süveneb. Hullus! Korratus! Nõukogude režiim! Satiiriline fantastika!

“Saatuslikud munad” - kas Kremlist helistav tähtis ja lahke hääl võib olla viide Stalinile (nt lk 74)? Kirjutamisaasta järgi – 1924 – vast siiski vara veel. Torked nõukogude imeuurijate kohta? (Ulmebaasi kirjutajad räägivad järjekindlalt Wellsi paroodiast jne.) Professor on suurepärane kuju, mitmekülgne taidleja-teadlane. Bulgakovi (tuleviku)Moskva on ühelt poolt tulede ja reklaamide ja ekraanidega särav suurlinn kui ka kolgas oma taadikeste ja elajatega. Nii mõnigi lähitulevikunägemus läks täppi – tõepoolest, eraettevõtjaid hakatakse maksudega pitsitama (nagu Drozdova mutiga juhtus (lk 59)), et need moodustaksid-ühineksid riiklikeks ettevõteteks (samas ka “Koera südames” saavad nepmanid vastu lõugu).

“Elpit-Tööliskommuuni maja nr 13” - see lühilugu on tõeliselt stiilne pärlike, Bulgakov lippab elavas keeles, mõnus lugemisnauding (ja tubli tõlge muidugi).

ulmekirjanduse baas
minni kunsti- ja kirjandusblogi