Ken Liu - Invisible Planets: 13 Visions of the Future from China (2017)

Tagasihoidliku arvamise järgi tundub, et hiina nüüdisulme teine valik „Broken Stars“ on kuidagi intrigeerivam kui see Ken Liu esimene tõlkeantoloogia. Muidugi, siin on mitmeid tekste, mis ühel või teisel moel muljet avaldavad (Chen Qiufan, Ma Boyong, Cixin Liu), aga polnud niisuguseid ohhoo-elamusi nagu hilisemas antoloogias (kohe torkab pähe Baoshu ja taas Ma Boyong; paremate tekstidega on esindatud Xia Jia ja Tang Fei). Huvitav, et kui muidu on Cixin Liu lühem proosa üsna vastuolulise vastuvõtuga, siis minule on need küll enamvähem vaimukad tekstid. Ühtviisi kaugeks jääb Cheng Jingbo ulmaulme.

Aga igal juhul, väga hea vaheldus tavapärasele lugemisvarale. Huvitav, kui kaua jätkub hiina nüüdisulme suurem vahendamine või on see kõik Cixin Liu romaanitriloogia (nüüd inglise keele kaudu esimene osa maakeeldegi jõudnud) järellainetus. Raamatut lõpetavas kolmes esseeski tekib aegajalt küsimusi, mis teeb hiina ulmest hiinaliku.

Chen Qiufan The Year of the Rat 6/10

Chen Qiufan The Fish of Lijiang 5/10

Chen Qiufan The Flower of Shazui 5/10

Xia Jia A Hundred Ghosts Parade Tonight 5/10

Xia Jia Tongtong's Summer 6/10

Xia Jia  Night Journey of the Dragon-Horse 4/10

Ma Boyong The City of Silence 7/10

Hao Jingfang Invisible Planets 4/10 

Hao Jingfang Folding Beijing 5/10

Tang Fei Call Girl 4/10

Cheng Jingbo Grave of the Fireflies 3/10

Cixin Liu The Circle 6/10

Cixin Liu Taking Care of God 6/10

Chen Qiufan - The Flower of Shazui (Invisible Planets, 2017)

Tekst, mis saatesõna järgi kuulub hiljuti ingliskeelses tõlkes ilmunud romaani „The Waste Tide“ maailma; ehk siis lähituleviku Hiina majanduslikud ja sotsiaalses rõõmud ja raskused. Käesolev lugu on õige sünge (ka romaan pole eriline lillepidu) ning käsitleb mitme tegelase õige okkalist elukäiku.

Tekst leiab aset värskes linnastus, mis moodustunud viiest külast (noh, hiina ja eesti küla on ikka väga erinevad mõisted) – aastaid tagasi hakati siin hoogsalt kõrghoonetega kinnisvaraarendust ajama, mis aga kinnisvaramulli lõppedes sai valusalt vastu näppe. Tihedalt kokku ehitatud hooned aga jäid, ning sinna sattusid elama kõiksugu head, pahad ja koledad. Loo peategelane oli miskisugune insener, kes nüüd müüb kohalikele kõiksugu tehnikavidinaid. Üks edukamaid artikleid on kehale paigutatavad interaktiivsed andurid, mis reageerivad selle kandja kõiksugu emotsioonidele – nii on üheks tema kliendiks ihaldusväärne prostituut, kelle klientidele meeldib selline kehaline „värvimuusika“. Siis aga selgub, et prostituut ootab last oma kupeldajast abikaasalt, kes ei taha mingist lapsest midagi kuulda. Loo peategelane mõtleb välja enamvähem tehnoromantilise skeemi, kuidas kupeldajale seda lapseootust vajalikuks müüa.

Aga nagu öeldud, tekst on õige sünge; muuhulgas avaneb seegi põhjus, miks see peategelane sellesse slummi põgenes äri ajama. Eks lugu ongi selline … tulevikukoledus Hiina oludes (romaan toimuvatki tehnikaromude prügimäel), kus inimestel pole praegusest roosilisem elu ega midagi. Jne.

Chen Qiufan - The Year of the Rat (Invisible Planets, 2017)

Ega ma õieti ei oska öelda, mis võiks olla selle loo nö juhtivaks ideeks, aga senise hiina ulme lühiproosa lugemiskogemuse põhjal tundub tekst ehk olevat keskmisest tempokam – mitte et seeläbi kikitaks siin angloameerikalikke kõrvu.

Lugu on siis järgmine – Hiina võimud on saatnud noored töötud haritlased omamoodi militariseeritud töölaagritesse, kus nende ülesandeks on tappa loodusesse pääsenud mutantrotte, mida muidu kasvatatakse lemmikloomadeks (sõjavägi on kõrgendatud valmisolekus pingete tõttu läänemaailmaga; et tegemist on kogenematute noormeestega, siis tulirelvade asemel peavad nad rotte jahtima odade ja külmrelvadega). Noh, üks asi on see veidrate võimete ja käitumisega mutantide jahtimine kuskil Hiina pärapõrgus (loomade üleskasvatamine on nimelt määratud põllupidajatele), teine on siis kõrgharitud noorte meest kohanemine harjumatute oludega – töölaagrist on võimalik vabaneda peale nö plaani täitmist; boonuseks on seegi, et seejärel peaks saama riigilt töökoha. Aga noh, arvutimängude ja lõbutsemisega harjunud noored … neile pole sõjaväestatud argielu just lihtne.

Niisiis, pealtnäha võiks üles märkida mitmeid tulipunkte – ülerahvastatuse probleem (aga naisi on vähe), looduse modifitseerimine, kergelt võiks mõelda ka autoritaarse võimu jõuvõtetele. Loo lõpplahendus on omakorda üsna sürreaalne või psühhedeelne, kuidas võtta. Ja nagu öeldud, keskmisest ehk tempokam tekst, mida autor esitab ajas edasi-tagasi hüppamistega. Eks võib mõelda, kui iseloomulik on see noorte meeste kasutamine riigi hüvanguks erinevate suurvõimude poolt (kahtlemata oli tegu nö ühiskonda tasalülitamisega), või üldse välisvaenlase kuju kasutamine siseriiklike probleemide summutamiseks.

Ken Liu - Broken Stars: Contemporary Chinese Science Fiction in Translation (2019)

Muidugi võiks iga antoloogiat lugeda sellises järjekorras nagu koostaja on tekstid paika pannud. Aga noh, ikka loed kõigepealt maitsmiseks lühemaid tekste või huvitavamaid autoreid … ning viimaks järgijäänud lood on tavaliselt üks kohustuslik läbinärimine koos üksikute pärlite kogemisega. Nii ka seekord … ainult selle vahega, et lõppu jäänud neli pikemat teksti olid kõik vägagi huvitavad tekstid omamoodi elamustega. Ja kui peale antoloogia lõpetamist hakkasin mõtlema, mitut teksti võiks teistelegi lugemiseks soovitada, siis 6 ja 7 punkti teeninud tekst on koguni üle poole – ehk üheksa kuueteistkümnest. Ja see peaks küll väga kõva tulemus olema.

Muidugi võib seda ka tõlgendada nii, et olen järjekordse moeröögatuse ehk hiina ulme haibi ohver.

Eks lugemise headus tulegi mitmel puhul sellest, et enamasti on autorite vaatenurk erinev angloameerika traditsioonidest (muidugi – kui palju ma üldse tean Kesk-Euroopa või Vahemeremaade ulmest – kirjastus Skarabeus on jõudnud ühe-mehe-kirjastusena vaid tilgakese pakkuda). Seetõttu võiks ka lugeja olla tuttavam Hiina maailma põhilisemate hoovustega – kuid tihti on tekstid nende teadmistetagi igati nauditavad (Ma Boyong ja Baoshu!). Sellest lähtuvalt on ka küsimus, kas ja kuivõrd on tekstid poliitilised, eks see jääks pigem sinoloogide hinnata.

Antoloogia lõpetab kolm esseed hiina ulme kohalikust retseptsioonist – millised on tüüpilised huvilised, mil viisil on see jõudnud sealsete akadeemiliste ringkondade huviorbiiti või siis laiema kultuuriavalikkuse tähelepanu alla. Siin pean muidugi lööma laksaka vastu pead, et pole senini läbi lugenud Ken Liu eelmist hiina ulme antoloogiat „Invisible Planets“ ja selles sisalduvaid esseesid … püüan lähiaastatel sellega hakkama saada.

Tänapäeva hiina ulme puhul ei saa üle ega ümber Liu Cixini (või Cixin Liu, nagu algselt teda angloameerika maailmale tutvustati) kuulsa triloogia (mis loodetavalt on eesti keeleski ilmumas) fenomenist. Loodetavasti saab tema järel mõni teinegi autor suurema tähelepanu osaliseks (noh, eesti raamatupoodides on müügil olnud Chen Qiufani ja Baoshu tõlkeromaanid), muidu võib see hiina ulme laiem tuntus küll mõne aja pärast lahtuda (jajah, talupoeglik pessimism). Igal juhul on sellegi antoloogia näol mitmeid huvitavaid autoreid inglise keelde tõlgitud.

Goodnight, Melancholy • Xia Jia 6/10

The Snow of Jinyang • Zhang Ran 6/10

Broken Stars • Tang Fei 6/10

Submarines • Han Song 6/10

Salinger and the Koreans • Han Song 6/10

Under a Dangling Sky • Cheng Jingbo 5/10

What Has Passed Shall in Kinder Light Appear • Baoshu 7/10

The New Year Train • Hao Jingfang 5/10

The Robot Who Liked to Tell Tall Tales • Fei Dao 3/10

Moonlight • Cixin Liu 6/10

The Restaurant at the End of the Universe: Laba Porridge • Anna Wu 3/10

The First Emperor's Games • Ma Boyong 7/10

Reflection • Gu Shi 5/10

The Brain Box • Regina Kanyu Wang 5/10

Coming of the Light • Chen Qiufan 4/10

A History of Future Illnesses • Chen Qiufan 6/10

Chen Qiufan - A History of Future Illnesses (Broken Stars, 2019)

Selle teksti võiks eesti keelde tõlkida – kuigi jah, vaevalt et ükski hiina keelest tõlkija viitsiks sellele aega kulutada. Ja inglise keelest kaudtõlge poleks just hea lahendus.

Niisiis, kaugest tulevikust pärit minajutustaja tutvustab tema mõistes minevikus elajatele nende lähituleviku erinevaid haigusi, milleni mineviku (ehk siis tänapäeva) kultuuriline ja tehnoloogiline areng võiks edasi viia. Ja need on … päris hullud (muidugi, mõned neist näideteks jäävad ekstreemseteks haruldusteks). Eks asi algab mõtlemisest või viisist, kuhu seda mõtlemist suunatakse – ning peale olude muutumist keeravad järgnevad põlvkonnad meie mõistes olukorra hullemaks, kuna need sündimisest saati elanud uutes reaaliates jne.

Muidugi on omaette teema see, mida kasumi nimel ollakse valmis inimestele pähe ajama (eks siit tuleb parallelel Qiufani eelmise tekstiga; samas ka „Invisible Planets“ antoloogias oli autoril õige meditsiiniline lugu). Et loo jutustaja on nö tulevikust, siis loo lõpp keerab omakorda vindi peale, muutes keelefilosoofilised probleemid õige apokalüptiliseks (samas antoloogias ilmunud Cixin Liu sarnane hoiatustekst lahenes hoopis … argisemalt).

Omal moel on see tekst mõrkjas kommentaar inimlikule rumalusele ja võiks ehk olla kainestav meeldetuletus neile, kes kõiksugu jaburaid elustiilimuutusi meile pähe määrivad (mitte et vanamoodi saakski edasi elada). Kuid see on muidugi enam kui naiivne illusioon, et keegi neist maailmamuutjatest siit midagi kõrva taha paneks.

Chen Qiufan - Coming of the Light (Broken Stars, 2019)

Küberbudistlik lugu lähituleviku maailmast, kus siis tekib küsimus, et kes me õieti oleme algoritmide maailmas – kas see on osa meie maailmast või meie osa algoritmide maailmast. Eksole, või midagi sellist.

Loo jutustajaks on kommunikatsioonispetsialist, kelle on tööandjal on võimalus saada leping ühe tõusuteel internetikompaniiga – et selle võimalikku maailmavallutuslikku (noh, jutt on eelkõige Hiinast) vidinaprogrammi võimalikult laiale tarbijaskonnale vajalikuks määrida. Peategelasel tuleb viimaks päästev mõte – kasutada reklaamis budistlikke pühamehi.

Reklaam töötab ja kasutajad hakkavad raporteerima imedest, mis selle Buddhagrami kasutamisega kaasneb – tekib küsimus, et kas reaalsust on tõesti võimalik muuta (sest eks need reklaamibudistid olid ka tegelikult näitlejad jne).

Autori kirjeldatud lähitulevik on päris realistlik ja seeläbi hoiatusliku tooniga. Muidugi, tegu pole vaid hoiatuslooga, siin tekib muuhulgas eksistentsiaalne küsimus maailma toimimise põhimõttest – kas see on nüüd just filosoofiline või religioosne paradoks, aga eksistentsiaalsetest probleemidest huvitujatele kindlasti kaasakutsuv mõtteülesanne.

Chen Qiufan - The Fish of Lijiang (Invisible Planets, 2017)

Lähitulevikku paigutuv lugu mehest, kes sanatooriumis ravil olles saab teada, et ta terviseprobleemid on põhjustatud sellest, et hiinlased on avastanud viisi, kuidas aega personaalselt aeglustada (et näiteks hoida elus tähtsaid inimesi) või kiirendada (et töötajad oleksid tulemuslikumad). Kuna Hiina seadused sisaldavad halle alasid, siis kohalikud töösturid salaja eksperimenteerivad inimeste peal aja kiirendamist, mis aga toob kaasa erinevaid tervisekahjustusi - mistõttu tubli kontoritöölisest peategelane ongi saadetud sanatooriumi. Selle saladuse saab ta teada naiselt, kes põetab neid aja aeglustuses viibivaid tähtsaid vanamehi ning kes töö käigus saadud ajaaeglustuse kõrvalmõjude tõttu peab samuti end ravima. Aga et ravi oleks tõhus, peavad kokku puutuma just nii aeglustuse kui kiirenduse kõrvalmõjusid põdevad inimesed. Mistõttu mees tunneb, et teda on nagu mitmekordselt ära kasutatud.

Hiina lähitulevik (sest hiinlastele on muu maailm teisejärguline, niisiis pole sellest juttu) on siis igati tehnoloogiaga täidetud ning selle kõrval tekib mõnel muidugi küsimus, et mis on üldse inimese jaoks tõelist alles jäänud. Ja no muidugi avastus, et sinu enda teadmata sind modifitseeritakse ja sellega seoses pigistab seadusandlus silmad kinni… Mis on üldse valikuvabadusest alles jäänud, milliseks masinaks sind õigupoolest muuta tahetakse. Traagiline värk.